4. Kiri		Paper 4
Jumala suhe universumiga		God’s Relation to the Universe
4:0.1 (54.1) KÕIKSEL Isal on universumite universumi aineliste, intellektuaalsete ja vaimsete nähtuste osas oma igavikuline eesmärk, mida ta järgib läbi kõikide aegade. Jumal lõi universumid oma vabast ja sõltumatust tahtest ning tegi seda vastavalt oma kõikselt targale ja igavikulisele eesmärgile. Ei ole kuigi usutav, et keegi peale Paradiisi Jumaluste ja nende kõrgeimate kaaslaste teaks kuigi palju Jumala igavesest eesmärgist. Isegi Paradiisi suursuguste asukate käsitused Jumaluste igavikuliste sihtide olemusest erinevad üksteisest suuresti.		4:0.1 (54.1) THE Universal Father has an eternal purpose pertaining to the material, intellectual, and spiritual phenomena of the universe of universes, which he is executing throughout all time. God created the universes of his own free and sovereign will, and he created them in accordance with his all-wise and eternal purpose. It is doubtful whether anyone except the Paradise Deities and their highest associates really knows very much about the eternal purpose of God. Even the exalted citizens of Paradise hold very diverse opinions about the nature of the eternal purpose of the Deities.
4:0.2 (54.2) Pole raske järeldada, et täiusliku ja keskse Havona universumi loomise eesmärk oli lihtsalt jumaliku olemuse rahuldamine. Havona võib olla kõikide ülejäänud universumite etaloniks ning kõrgema astme kooliks aja-palveränduritele nende teel Paradiisi; siiski on sellise jumaliku loodu olemasolu mõeldud tooma rahuldust ja naudingut eeskätt oma täiuslikele ja lõpmatutele Loojatele.		4:0.2 (54.2) It is easy to deduce that the purpose in creating the perfect central universe of Havona was purely the satisfaction of the divine nature. Havona may serve as the pattern creation for all other universes and as the finishing school for the pilgrims of time on their way to Paradise; however, such a supernal creation must exist primarily for the pleasure and satisfaction of the perfect and infinite Creators.
4:0.3 (54.3) Näib, et praegusel ajal on seitsmes superuniversumis ja nende arvukates alaosades tõepoolest üheks põhimureks arenevate surelike täiustamise hämmastav kava ning plaanid ajaks, kui nad on jõudnud Paradiisi ja ühinenud Lõplikkuse Korpusega; need plaanid näevad ette jätkuvat väljaõpet mõneks praegusel hetkel veel saladuseks jäävaks tööks tulevikus. Kuid selle aja ja ruumi surelike vaimsustamisele ning väljaõppele suunatud tõusuplaani teostamine ei ole kindlasti universumi arvukate intellektide ainus tegevus. Tõepoolest leidub hulganisti muid köitvaid toiminguid, mis nõuavad taevaste vägede aega ja energiat.		4:0.3 (54.3) The amazing plan for perfecting evolutionary mortals and, after their attainment of Paradise and the Corps of the Finality, providing further training for some undisclosed future work, does seem to be, at present, one of the chief concerns of the seven superuniverses and their many subdivisions; but this ascension scheme for spiritualizing and training the mortals of time and space is by no means the exclusive occupation of the universe intelligences. There are, indeed, many other fascinating pursuits which occupy the time and enlist the energies of the celestial hosts.
1. Isa suhtumine universumisse ^top		1. The Universe Attitude of the Father ^top
4:1.1 (54.4) Läbi aegade on Urantia asukad Isa ettehooldusest vääralt aru saanud. Teie maailmas toimib tõepoolest jumalikku päritolu ettehooldus, ent see pole selline lapsik, ebapüsiv ja aineline hoolitsus, nagu paljud surelikud arvavad. Jumalikus ettehoolduses ühineb taevaste olendite ja jumalike vaimude tegevus, kes vastavalt kosmilisele seadusele töötavad lakkamatult Jumala auks ning tema universumilaste vaimse arengu huvides.		4:1.1 (54.4) For ages the inhabitants of Urantia have misunderstood the providence of God. There is a providence of divine outworking on your world, but it is not the childish, arbitrary, and material ministry many mortals have conceived it to be. The providence of God consists in the interlocking activities of the celestial beings and the divine spirits who, in accordance with cosmic law, unceasingly labor for the honor of God and for the spiritual advancement of his universe children.
4:1.2 (54.5) Kas teie arusaam Jumala ja inimese suhetest ei võiks areneda tasemele, kus te mõistate, et universumi märgusõnaks on progress? Oma praeguse positsiooni on inimkond kätte võidelnud pikkade ajastute jooksul. Kõikide nende aastatuhandete vältel on ettehooldus kaasatud avarduva evolutsiooniplaani väljatöötamisse. Need kaks seisukohta ei lähe praktikas omavahel vastuollu, see sünnib ainult inimomastes ekslikes käsitustes. Jumalik ettehooldus ei satu eales vastuollu inimeste tõelise progressiga, ei ilmaliku ega vaimsega. Ettehooldus on alati kooskõlas ülima Seadusteandja muutumatu ja täiusliku olemusega.		4:1.2 (54.5) Can you not advance in your concept of God’s dealing with man to that level where you recognize that the watchword of the universe is progress? Through long ages the human race has struggled to reach its present position. Throughout all these millenniums Providence has been working out the plan of progressive evolution. The two thoughts are not opposed in practice, only in man’s mistaken concepts. Divine providence is never arrayed in opposition to true human progress, either temporal or spiritual. Providence is always consistent with the unchanging and perfect nature of the supreme Lawmaker.
4:1.3 (55.1) „Jumal on ustav” ning „kõik tema käsud on õiglused”. „Tema ustavuse alus on taevas endas.” „Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas. Põlvest põlve kestab su ustavus! Sina oled kinnitanud maa ja see seisab.” „Ta on ustav Looja.”		4:1.3 (55.1) “God is faithful” and “all his commandments are just.” “His faithfulness is established in the very skies.” “Forever, O Lord, your word is settled in heaven. Your faithfulness is to all generations; you have established the earth and it abides.” “He is a faithful Creator.”
4:1.4 (55.2) Pole mingit piiri neil jõududel ja isiksustel, keda Isa võib oma eesmärkide ning enda loodud-olendite toetamiseks ära kasutada. „Meie varjupaigaks on igavene Jumal, kes sirutab välja igavikulised käsivarred.” „Kes elab Kõigekõrgema salakohas, jääb püsima Kõikvõimsa varjus.” „Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes meid hoiab.” „Teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb,” „sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole”.		4:1.4 (55.2) There is no limitation of the forces and personalities which the Father may use to uphold his purpose and sustain his creatures. “The eternal God is our refuge, and underneath are the everlasting arms.” “He who dwells in the secret place of the Most High shall abide under the shadow of the Almighty.” “Behold, he who keeps us shall neither slumber nor sleep.” “We know that all things work together for good to those who love God,” “for the eyes of the Lord are over the righteous, and his ears are open to their prayers.”
4:1.5 (55.3) Jumal hoiab „kõiki asju oma väe sõnaga”. Ja kui on sündimas uued maailmad, „saadab ta kohale oma Pojad ning need saavad loodud”. Jumal mitte ainult ei loo, vaid ta „hoiab need kõik alles”. Jumal toetab lakkamatult kõiki ainelisi asju ja kõiki vaimseid olendeid. Universumid on igavesti kõikumatult kindlad. Keset näilist ebapüsivust on olemas püsivus. Tähemaailmade füüsiliste vapustuste ja energiapursete taga valitseb kord ja kindlus.		4:1.5 (55.3) God upholds “all things by the word of his power.” And when new worlds are born, he “sends forth his Sons and they are created.” God not only creates, but he “preserves them all.” God constantly upholds all things material and all beings spiritual. The universes are eternally stable. There is stability in the midst of apparent instability. There is an underlying order and security in the midst of the energy upheavals and the physical cataclysms of the starry realms.
4:1.6 (55.4) Kõikne Isa ei ole universumite valitsemisest tagasi tõmbunud, ta ei ole passiivne Jumalus. Kui Jumal peaks oma praegusest, kogu loodu toetaja osast loobuma, variseks terve universum silmapilkselt kokku. Ilma Jumalata ei oleks olemas niisugust asja nagu reaalsus. Just praegusel hetkel nagu ka kaugetel minevikuajastutel ja igaveses tulevikus jätkab Jumal selle toetamist. Jumalik haare ulatub läbi kogu igavikuringi. Universum ei ole üles keeratud nagu kell, mis käib teatud kindla aja ja jääb siis seisma, vaid kõike uuendatakse pidevalt. Isa kiirgab lakkamatult energiat, valgust ja elu. Jumala teod on ühtaegu konkreetsed ja vaimsed. „Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale!”		4:1.6 (55.4) The Universal Father has not withdrawn from the management of the universes; he is not an inactive Deity. If God should retire as the present upholder of all creation, there would immediately occur a universal collapse. Except for God, there would be no such thing as reality. At this very moment, as during the remote ages of the past and in the eternal future, God continues to uphold. The divine reach extends around the circle of eternity. The universe is not wound up like a clock to run just so long and then cease to function; all things are constantly being renewed. The Father unceasingly pours forth energy, light, and life. The work of God is literal as well as spiritual. “He stretches out the north over the empty space and hangs the earth upon nothing.”
4:1.7 (55.5) Minu klassi kuuluv olend suudab universumi haldamise rutiinses töös leida ülimat harmooniat ning avastada selles kaugele küündivat ja sügavat kooskõla. Paljugi sellest, mis surelikule meelele näib seosetu ja juhuslik, on minu arusaamise jaoks plaanipärane ning konstruktiivne. Kuid universumites toimub väga palju niisugust, mida ma täielikult ei mõista. Olen pikka aega uurinud kohalike ja superuniversumite tuntud jõudusid, energiaid, meeli, morontiaid, vaime ja isiksusi ning olen nendega enam-vähem kursis. Kujutan üldjoontes ette, kuidas need mõjurid ja isiksused toimivad, ning olen hästi tuttav suuruniversumi volitatud vaimintellekti isikutega. Universumi-ilmingute kohta käivatest teadmistest hoolimata näen ma ikka ja jälle kosmilisi reaktsioone, mida ma lõpuni mõista ei suuda. Võin pidevalt jälgida omavahel seostunud jõudude, energiate, intellektide ja vaimude salajast, esmapilgul juhuslikuna näivat toimimist, mida ma ei suuda rahuldavalt selgitada.		4:1.7 (55.5) A being of my order is able to discover ultimate harmony and to detect far-reaching and profound co-ordination in the routine affairs of universe administration. Much that seems disjointed and haphazard to the mortal mind appears orderly and constructive to my understanding. But there is very much going on in the universes that I do not fully comprehend. I have long been a student of, and am more or less conversant with, the recognized forces, energies, minds, morontias, spirits, and personalities of the local universes and the superuniverses. I have a general understanding of how these agencies and personalities operate, and I am intimately familiar with the workings of the accredited spirit intelligences of the grand universe. Notwithstanding my knowledge of the phenomena of the universes, I am constantly confronted with cosmic reactions which I cannot fully fathom. I am continually encountering apparently fortuitous conspiracies of the interassociation of forces, energies, intellects, and spirits, which I cannot satisfactorily explain.
4:1.8 (55.6) Olen täiesti pädev märkama ja analüüsima kõikide nende nähtuste mõju, mis on Kõikse Isa, Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ning suuresti ka Paradiisisaare tegevuse otsene tulemus. Segadusse satun ma siis, kui kohtan midagi sellist, mis näib olevat nende saladuslike kooskõlastajate — potentsiaalsuse kolme Absoluudi — tegevuse tulemus. Need Absoluudid näivad tõusvat kõrgemale mateeriast, ületavat meele piirid ja olevat ülemad vaimust. Pidevalt viib mind segadusse ja sageli lausa hämmingusse see, et ma ei suuda aduda neid keerulisi sündmusi, mille panen Määratlematu Absoluudi, Jumalus-Absoluudi ja Kõikse Absoluudi kohaloleku ning tegevuse arvele.		4:1.8 (55.6) I am entirely competent to trace out and to analyze the working of all phenomena directly resulting from the functioning of the Universal Father, the Eternal Son, the Infinite Spirit, and, to a large extent, the Isle of Paradise. My perplexity is occasioned by encountering what appears to be the performance of their mysterious co-ordinates, the three Absolutes of potentiality. These Absolutes seem to supersede matter, to transcend mind, and to supervene spirit. I am constantly confused and often perplexed by my inability to comprehend these complex transactions which I attribute to the presences and performances of the Unqualified Absolute, the Deity Absolute, and the Universal Absolute.
4:1.9 (56.1) Eelmainitud Absoluudid peavadki olema need mitte veel täielikult avaldunud kohalolekud, mis on universumis valla ning muudavad nii kosmose jõuvarudega seostuvate nähtuste puhul kui ka teiste superlõplike toimimises füüsikute, filosoofide ja isegi usumeeste jaoks võimatuks täpselt ennustada, kuidas reageerivad võimsuse, arusaama või vaimu algosised neile nõudmistele, mida esitab keerukas, ülimat kohandumist ja lõplikke väärtusi hõlmav reaalne olukord.		4:1.9 (56.1) These Absolutes must be the not-fully-revealed presences abroad in the universe which, in the phenomena of space potency and in the function of other superultimates, render it impossible for physicists, philosophers, or even religionists to predict with certainty as to just how the primordials of force, concept, or spirit will respond to demands made in a complex reality situation involving supreme adjustments and ultimate values.
4:1.10 (56.2) Aja ja ruumi universumile on omane ka teatud orgaaniline ühtsus, mis näib peituvat kogu kosmilise sündmustiku struktuuri taga. Areneva Ülima Olendi, Projekteeritud Mittetäielikkuse loomuomane kohalolek ilmneb seletamatul kombel ikka ja jälle esmapilgul omavahel seostamata universumisündmuste näiliselt rabava juhusliku kooskõla kaudu. Siin peab olema tegemist ettehoolduse toimimisega — Ülima Olendi ja Ühise Toimija mõjuvallaga.		4:1.10 (56.2) There is also an organic unity in the universes of time and space which seems to underlie the whole fabric of cosmic events. This living presence of the evolving Supreme Being, this Immanence of the Projected Incomplete, is inexplicably manifested ever and anon by what appears to be an amazingly fortuitous co-ordination of apparently unrelated universe happenings. This must be the function of Providence—the realm of the Supreme Being and the Conjoint Actor.
4:1.11 (56.3) Kaldun arvama, et see on universumi tegevuse kõikide faaside ja kujude kooskõlastumise ning omavahelise liitumise kaugele küündiv ja üldiselt hoomamatu kontroll, mis paneb sedavõrd kirju ja näiliselt lootusetult segipaisatud füüsiliste, mõistuslike, kõlbeliste ja vaimsete nähtuste kireva kanga nõnda eksimatult lahti rulluma Jumala auks ning inimeste ja inglite hüvanguks.		4:1.11 (56.3) I am inclined to believe that it is this far-flung and generally unrecognizable control of the co-ordination and interassociation of all phases and forms of universe activity that causes such a variegated and apparently hopelessly confused medley of physical, mental, moral, and spiritual phenomena so unerringly to work out to the glory of God and for the good of men and angels.
4:1.12 (56.4) Laiemas tähenduses aga on kosmose näilised „juhused” kahtlemata osake Lõpmatu aegruumilise avastusretke piiritletud näitemängust, kus ta igavesti korraldab Absoluute.		4:1.12 (56.4) But in the larger sense the apparent “accidents” of the cosmos are undoubtedly a part of the finite drama of the time-space adventure of the Infinite in his eternal manipulation of the Absolutes.
2. Jumal ja loodusmaailm ^top		2. God and Nature ^top
4:2.1 (56.5) Loodusmaailm on piiratud tähenduses Jumala füüsiline rüü. Jumala käitumist või tegutsemist hoiavad tagasi ja teisendavad mõneks ajaks kohalikule universumile, tähtkujule, süsteemile või planeedile kavandatud katselised plaanid ning arenguteed. Kogu kaugustesse küündivas tervikuniversumis tegutseb Jumal vastavalt hästimääratletud, muutumatule ja ümberlükkamatule seadusele, kuid ta muudab oma tegevust aitamaks kaasa iga universumi, tähtkuju, süsteemi, planeedi ja isiksuse kooskõlastatud ning tasakaalustatud toimimisele vastavalt arenguliste piiritletud projektide avaldumisele seoses kohalike asjade, eesmärkide ja plaanidega.		4:2.1 (56.5) Nature is in a limited sense the physical habit of God. The conduct, or action, of God is qualified and provisionally modified by the experimental plans and the evolutionary patterns of a local universe, a constellation, a system, or a planet. God acts in accordance with a well-defined, unchanging, immutable law throughout the wide-spreading master universe; but he modifies the patterns of his action so as to contribute to the co-ordinate and balanced conduct of each universe, constellation, system, planet, and personality in accordance with the local objects, aims, and plans of the finite projects of evolutionary unfolding.
4:2.2 (56.6) Niisiis on loodusmaailm sureliku inimese meelest muutumatu Jumaluse ja tema vääramatute seaduste aluspõhi ja põhitaust; neid seadusi teisendab, kallutab ühes ja teises suunas või pöörab segi kohalike plaanide, eesmärkide, arenguteede ning tingimuste toime. Need on vastu võtnud ja neid teostavad kohaliku universumi, tähtkuju, süsteemi ja planeedi jõud ning isiksused. Näiteks kui Jumal on Nebadonile ette kirjutanud oma seadused, teisendavad neid selle kohaliku universumi Looja-Poja ja Loova Vaimu plaanid. Lisaks sellele mõjutavad nende seaduste toimimist mõnede teie planeedil elavate oma kohustusi täitmata jätvate ja mässulise meelega olendite vead; need olendid kuuluvad teie otsesesse planeedisüsteemi Sataniasse.		4:2.2 (56.6) Therefore, nature, as mortal man understands it, presents the underlying foundation and fundamental background of a changeless Deity and his immutable laws, modified by, fluctuating because of, and experiencing upheavals through, the working of the local plans, purposes, patterns, and conditions which have been inaugurated and are being carried out by the local universe, constellation, system, and planetary forces and personalities. For example: As God’s laws have been ordained in Nebadon, they are modified by the plans established by the Creator Son and Creative Spirit of this local universe; and in addition to all this the operation of these laws has been further influenced by the errors, defaults, and insurrections of certain beings resident upon your planet and belonging to your immediate planetary system of Satania.
4:2.3 (56.7) Loodusmaailm on kahe kosmilise mõju aegruumiline tulemus: neist esimene on Paradiisi Jumaluse vääramatus, täiuslikkus ja kõlbelisus, teine aga nii kõige kõrgemate kui ka kõige madalamate Paradiisi-väliste olendite katselised plaanid, eksimused tegevuses, allumatusest johtuvad vead, arengu ebaküpsus ja puudulik tarkus. Seega läbib loodusmaailma igavikuringist lähtuv ühtlane, muutumatu, majesteetlik ja imeline joon. Igas universumis, igal planeedil ja iga üksikisiku elus teisendavad, piiritlevad ning vahest koguni rikuvad seda loodusmaailma arenevate süsteemide ja universumite olendite teod, väärsammud ja reetlikkus, seepärast peabki loodusmaailm olema pidevalt muutuv, lisaks kapriisnegi — ehkki oma sügavama aluse poolest kindel — ning vahelduv vastavalt kohalikus universumis toimuvale.		4:2.3 (56.7) Nature is a time-space resultant of two cosmic factors: first, the immutability, perfection, and rectitude of Paradise Deity, and second, the experimental plans, executive blunders, insurrectionary errors, incompleteness of development, and imperfection of wisdom of the extra-Paradise creatures, from the highest to the lowest. Nature therefore carries a uniform, unchanging, majestic, and marvelous thread of perfection from the circle of eternity; but in each universe, on each planet, and in each individual life, this nature is modified, qualified, and perchance marred by the acts, the mistakes, and the disloyalties of the creatures of the evolutionary systems and universes; and therefore must nature ever be of a changing mood, whimsical withal, though stable underneath, and varied in accordance with the operating procedures of a local universe.
4:2.4 (57.1) Loodusmaailm on Paradiisi täius jagatuna lõplikult valmimata universumite ebatäielikkuse, pahe ja patuga. Seega väljendab kõnealune jagatis nii täiuslikku kui ka osalist, nii igavest kui ka ajalikku. Pidev evolutsioon teisendab loodusmaailma, avardades seal sisalduvat Paradiisi täiuslikkust ja kahandades selles leiduvaid suhtelise reaalsuse pahesid, vigu ja ebakõlasid.		4:2.4 (57.1) Nature is the perfection of Paradise divided by the incompletion, evil, and sin of the unfinished universes. This quotient is thus expressive of both the perfect and the partial, of both the eternal and the temporal. Continuing evolution modifies nature by augmenting the content of Paradise perfection and by diminishing the content of the evil, error, and disharmony of relative reality.
4:2.5 (57.2) Jumal pole isikuliselt kohal ei loodusmaailmas ega üheski loodusjõus, sest loodusmaailm kui niisugune kujutab endast nähtust, kus Jumala kõikse seaduse paradiislikele alustele on seatud pidevalt avarduva evolutsiooni ebatäius ja mõnikord ka mässulise vastuhaku tagajärjed. Sellisel kujul, nagu ta esineb Urantia-sarnastes maailmades, ei saa loodusmaailm ealeski olla kõikselt targa ja lõpmatu Jumala õige väljendus, tõeline kujutis ega ehe portree.		4:2.5 (57.2) God is not personally present in nature or in any of the forces of nature, for the phenomenon of nature is the superimposition of the imperfections of progressive evolution and, sometimes, the consequences of insurrectionary rebellion, upon the Paradise foundations of God’s universal law. As it appears on such a world as Urantia, nature can never be the adequate expression, the true representation, the faithful portrayal, of an all-wise and infinite God.
4:2.6 (57.3) Teie maailmas kujutab loodusmaailm endast kohaliku universumi arenguplaanidest ohjeldatud täiuslikkuse seadusi. Kui koomiline on kummardada loodusmaailma sellepärast, et piiratud, kammitsetud tähenduses on ta Jumalast täidetud, sellepärast, et ta on universaalse ja seega jumaliku väe üks faas! Loodusmaailm on ka kosmilisse evolutsiooni kuuluva universumieksperimendi arengu, kasvu ja edenemise lõpuleviimata, mittetäielike ja ebatäiuslike tagajärgede üks ilminguid.		4:2.6 (57.3) Nature, on your world, is a qualification of the laws of perfection by the evolutionary plans of the local universe. What a travesty to worship nature because it is in a limited, qualified sense pervaded by God; because it is a phase of the universal and, therefore, divine power! Nature also is a manifestation of the unfinished, the incomplete, the imperfect outworkings of the development, growth, and progress of a universe experiment in cosmic evolution.
4:2.7 (57.4) Loodusmaailma ilmsed vead ja puudujäägid ei osuta vastavatele puuetele Jumala olemuses. Pigem kujutavad need ebatäiuslikkuse märgatavad avaldused endast vaid paratamatuid filmilindi katkemisi lõpmatusefilmi igavesel seansil. Just need vigadest tingitud jätkuva täiuslikkuse katkestused võimaldavad ainelise inimese piiritletud meelel ajas ja ruumis põgusalt silmata jumalikku reaalsust. Inimese arenevale meelele näivad jumalikkuse ainelised avaldused vigaste ning puudulikena ainult seepärast, et surelik inimene vaatab loodusmaailma ilminguid kangekaelselt ikka ainult oma looduslike silmadega — inimesele omase nägemisega, mida ei abista ei morontia mota ega ilmutus, esimese kompensatoorne aseaine ajamaailmades.		4:2.7 (57.4) The apparent defects of the natural world are not indicative of any such corresponding defects in the character of God. Rather are such observed imperfections merely the inevitable stop-moments in the exhibition of the ever-moving reel of infinity picturization. It is these very defect-interruptions of perfection-continuity which make it possible for the finite mind of material man to catch a fleeting glimpse of divine reality in time and space. The material manifestations of divinity appear defective to the evolutionary mind of man only because mortal man persists in viewing the phenomena of nature through natural eyes, human vision unaided by morontia mota or by revelation, its compensatory substitute on the worlds of time.
4:2.8 (57.5) Loodusmaailma on moonutanud, tema imekaunist nägu armistanud ja palet närtsitanud nende loendamatute olendite mässamine, ekslik käitumine ja väär mõtlemine, kes on ise küll osakesed loodusest, kuid aidanud aegade vältel kaasa tema väärastumisele. Ei, loodus ei ole Jumal. Loodusmaailm ei ole kummardamisobjekt.		4:2.8 (57.5) And nature is marred, her beautiful face is scarred, her features are seared, by the rebellion, the misconduct, the misthinking of the myriads of creatures who are a part of nature, but who have contributed to her disfigurement in time. No, nature is not God. Nature is not an object of worship.
3. Jumala muutumatu iseloom ^top		3. God’s Unchanging Character ^top
4:3.1 (57.6) Liiga kaua on inimene mõelnud Jumalast kui kellestki endataolisest. Jumal ei kadesta, ei ole kadestanud ega hakka ka kunagi kadestama inimest või ükskõik millist teist olendit universumite universumis. Teada, et Looja-Poeg oli kavandanud inimese planetaarse loomistöö meistriteosena kogu maa valitsejaks, ning näha teda siis omaenese madalate kirgede vallas, kummardamas puust, kivist, kullast ja isekatest püüdlustest voolitud ebajumalaid — need eemaletõukavad vaatepildid äratasid Jumalas ja tema Poegades pahameele inimese pärast, aga mitte tema vastu.		4:3.1 (57.6) All too long has man thought of God as one like himself. God is not, never was, and never will be jealous of man or any other being in the universe of universes. Knowing that the Creator Son intended man to be the masterpiece of the planetary creation, to be the ruler of all the earth, the sight of his being dominated by his own baser passions, the spectacle of his bowing down before idols of wood, stone, gold, and selfish ambition—these sordid scenes stir God and his Sons to be jealous for man, but never of him.
4:3.2 (57.7) Igavene Jumal ei suuda tunda raevu ega viha nende inimomaste tunnete tavatähenduses — nii, nagu inimene neid reaktsioone mõistab. Need emotsioonid on madalad ja põlastusväärsed; vaevalt küll väärivad nad seda, et neid nimetataks inimlikeks, veel vähem jumalikeks. Niisugused tunded on Kõikse Isa täiuslikule olemusele ning armust kantud iseloomule täiesti võõrad.		4:3.2 (57.7) The eternal God is incapable of wrath and anger in the sense of these human emotions and as man understands such reactions. These sentiments are mean and despicable; they are hardly worthy of being called human, much less divine; and such attitudes are utterly foreign to the perfect nature and gracious character of the Universal Father.
4:3.3 (58.1) Suur, väga suur osa neist raskustest, mida Urantia surelikel tuleb Jumala mõistmiseks ületada, johtub Luciferi mässu ja Caligastia reetlikkuse kaugeleulatuvatest tagajärgedest. Maailmades, mida ei ole patu pärast isoleeritud, suudavad arengurassid täpsemini sõnastada palju paremaid käsitusi Kõiksest Isast ning nende arusaamad ei ole nii segased, moonutatud ega väärastunud.		4:3.3 (58.1) Much, very much, of the difficulty which Urantia mortals have in understanding God is due to the far-reaching consequences of the Lucifer rebellion and the Caligastia betrayal. On worlds not segregated by sin, the evolutionary races are able to formulate far better ideas of the Universal Father; they suffer less from confusion, distortion, and perversion of concept.
4:3.4 (58.2) Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. Inimese tarkus sünnib inimkogemusse kuuluvatest katsetest ja eksitustest. Jumala tarkus sisaldub lõpmatu, kõikse ja sügava mõistmise määratlematus täiuses ning see jumalik eelteadmine suunab tõhusalt loovat vaba tahet.		4:3.4 (58.2) God repents of nothing he has ever done, now does, or ever will do. He is all-wise as well as all-powerful. Man’s wisdom grows out of the trials and errors of human experience; God’s wisdom consists in the unqualified perfection of his infinite universe insight, and this divine foreknowledge effectively directs the creative free will.
4:3.5 (58.3) Kõikne Isa ei tee eales midagi niisugust, mille pärast tuleks hiljem kurvastada või kahetseda, kuid tema Looja-isiksuste kavandatud ja loodud tahteolendid eri universumites kutsuvad oma ebaõnnestunud valikutega mõnikord Loojate-vanemate isiksustes esile jumaliku kurbustunde. Aga vaatamata sellele, et Isa ei tee vigu ega tunne kahetsust või kurbust, on ta olend, kellele on omane isalik kiindumus. Kahtlemata muutub ta süda kurvaks, kui tema lapsed ei suuda jõuda vaimsetele tasanditele, mis on neile täiesti jõukohased selle abi toel, mida surelikele nii heldesti pakuvad universumite vaimsete saavutuste plaanid ning kavad.		4:3.5 (58.3) The Universal Father never does anything that causes subsequent sorrow or regret, but the will creatures of the planning and making of his Creator personalities in the outlying universes, by their unfortunate choosing, sometimes occasion emotions of divine sorrow in the personalities of their Creator parents. But though the Father neither makes mistakes, harbors regrets, nor experiences sorrows, he is a being with a father’s affection, and his heart is undoubtedly grieved when his children fail to attain the spiritual levels they are capable of reaching with the assistance which has been so freely provided by the spiritual-attainment plans and the mortal-ascension policies of the universes.
4:3.6 (58.4) Ajalik piiritletud meel ei suuda aduda Isa lõpmatut headust, nii peabki suhtelise headuse kõikide faaside mõjusaks demonstreerimiseks leiduma alati kontrast suhtelise pahe (mitte patu) näol, millega headust võrrelda. Jumaliku headuse täiust võib ebatäiuslik surelik mõista ainult seetõttu, et see satub kontrasti aja ja mateeria suhete suhtelise ebatäiuslikkusega kosmose liikumistes.		4:3.6 (58.4) The infinite goodness of the Father is beyond the comprehension of the finite mind of time; hence must there always be afforded a contrast with comparative evil (not sin) for the effective exhibition of all phases of relative goodness. Perfection of divine goodness can be discerned by mortal imperfection of insight only because it stands in contrastive association with relative imperfection in the relationships of time and matter in the motions of space.
4:3.7 (58.5) Jumala iseloom on lõpmatult üleinimlik, seepärast peabki niisugust jumalikku olemust isikustama, nagu see sünnib Jumalikes Poegades, enne kui inimese piiritletud meel suudab seda kas või usu läbi tajuda.		4:3.7 (58.5) The character of God is infinitely superhuman; therefore must such a nature of divinity be personalized, as in the divine Sons, before it can even be faith-grasped by the finite mind of man.
4. Jumala äratundmine ^top		4. The Realization of God ^top
4:4.1 (58.6) Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.		4:4.1 (58.6) God is the only stationary, self-contained, and changeless being in the whole universe of universes, having no outside, no beyond, no past, and no future. God is purposive energy (creative spirit) and absolute will, and these are self-existent and universal.
4:4.2 (58.7) Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. „Mina, Issand, ei muutu.” Jumal on muutumatu, aga alles seejärel, kui olete jõudnud Paradiisi, võite hakata mõistma, kuidas Jumal saab siirduda lihtsast keerulisse, identiteedist teisenditesse, liikumatusest liikumisse, lõpmatusest piiritletusse, jumalikust inimomasesse ja ühtsusest kahesusse ning kolmesusse. Ning Jumal suudab oma absoluutsuse avaldumist sel viisil teisendada seepärast, et jumalik muutumatus ei tähenda liikumatust. Jumalal on tahe -ta on tahe.		4:4.2 (58.7) Since God is self-existent, he is absolutely independent. The very identity of God is inimical to change. “I, the Lord, change not.” God is immutable; but not until you achieve Paradise status can you even begin to understand how God can pass from simplicity to complexity, from identity to variation, from quiescence to motion, from infinity to finitude, from the divine to the human, and from unity to duality and triunity. And God can thus modify the manifestations of his absoluteness because divine immutability does not imply immobility; God has will—he is will.
4:4.3 (58.8) Jumal on end absoluutselt ise määrav olend, tema universumireaktsioonidel pole muid piire kui need, mis ta ise on kehtestanud, ning tema vabast tahtest johtuvaid tegusid reguleerivad ainult need jumalikud tunnused ja täiuslikud omadused, mis loomupäraselt iseloomustavad tema igavest olemust. Seetõttu ongi Jumala suhtumine universumisse ülimalt hea olendi suhtumine, millele lisandub loova lõpmatuse vaba tahe.		4:4.3 (58.8) God is the being of absolute self-determination; there are no limits to his universe reactions save those which are self-imposed, and his freewill acts are conditioned only by those divine qualities and perfect attributes which inherently characterize his eternal nature. Therefore is God related to the universe as the being of final goodness plus a free will of creative infinity.
4:4.4 (58.9) Isa-Absoluut on keskse ja täiusliku universumi looja ja kõikide teiste Loojate Isa. Isiksuslikkus, headus ja paljud muud iseloomujooned on inimestel, muudel olenditel ning Jumalal ühised, kuid tahte lõpmatus on iseloomulik üksnes Jumalale. Oma loovates tegudes piiravad Jumalat ainult tema igavesele olemusele omased tunded ja tema lõpmatu tarkuse ettekirjutused. Jumal valib isiklikult vaid selle, mis on lõpmatult täiuslik, ning siit ka keskse universumi taevalik täius. Ehkki Loojad-Pojad jagavad täiel määral tema jumalikkust, koguni tema absoluutsuse faase, ei piira neid täielikult see tarkuse piiritletus, mis juhib Isa tahte lõpmatust. Selle tulemusel muutub Miikaeliklassi Jumala Poegade loov vaba tahe veelgi aktiivsemaks, täiesti jumalikuks ja peaaegu lõplikuks, kuigi mitte absoluutseks. Isa on lõpmatu ja igavene, ent eitada tema tahtliku enesepiiramise võimalikkust tähendaks eitada sedasama arusaama tema tahte absoluutsusest.		4:4.4 (58.9) The Father-Absolute is the creator of the central and perfect universe and the Father of all other Creators. Personality, goodness, and numerous other characteristics, God shares with man and other beings, but infinity of will is his alone. God is limited in his creative acts only by the sentiments of his eternal nature and by the dictates of his infinite wisdom. God personally chooses only that which is infinitely perfect, hence the supernal perfection of the central universe; and while the Creator Sons fully share his divinity, even phases of his absoluteness, they are not altogether limited by that finality of wisdom which directs the Father’s infinity of will. Hence, in the Michael order of sonship, creative free will becomes even more active, wholly divine and well-nigh ultimate, if not absolute. The Father is infinite and eternal, but to deny the possibility of his volitional self-limitation amounts to a denial of this very concept of his volitional absoluteness.
4:4.5 (59.1) Jumala absoluutsus läbistab kõiki universumireaalsuse seitset tasandit. Ja kogu seda absoluutset olemust mõjutab Looja suhe oma universumiolendite perekonnaga. Universumite universumis võib kolmsuslikku õiglust iseloomustada täpsus, kuid kõikides oma ulatuslikes perekondlikes suhetes ajalike olenditega juhivad Jumalat jumalikud tundmused. Kõige esmalt ja kõige viimaks — igavesti — on lõpmatu Jumal Isa. Hoolimata kõikidest võimalikest tiitlitest, mille kaudu sobib teda tunda, tehti mulle ülesandeks kirjeldada kogu loodu Jumalat kui Kõikset Isa.		4:4.5 (59.1) God’s absoluteness pervades all seven levels of universe reality. And the whole of this absolute nature is subject to the relationship of the Creator to his universe creature family. Precision may characterize trinitarian justice in the universe of universes, but in all his vast family relationship with the creatures of time the God of universes is governed by divine sentiment. First and last—eternally—the infinite God is a Father. Of all the possible titles by which he might appropriately be known, I have been instructed to portray the God of all creation as the Universal Father.
4:4.6 (59.2) Jumal-Isas ei valitse võim vaba tahte ilmingute üle ega juhi neid ainult mõistus; määrangule vastavalt koosneb jumalik isiksus vaimust ja avaldab ennast universumitele armastusena. Seepärast on Esimene Allikas ja Kese alati ja pidevalt, kõikides oma isikulistes suhetes universumi loodud isiksustega armastav Isa. Jumal on Isa selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Teda õhutab igavesti jumaliku armastuse täiuslik idealism ning see õrn olemus leiab oma kõrgeima väljenduse ja ülima rahulolu armastamises ja armastatud olemises.		4:4.6 (59.2) In God the Father freewill performances are not ruled by power, nor are they guided by intellect alone; the divine personality is defined as consisting in spirit and manifesting himself to the universes as love. Therefore, in all his personal relations with the creature personalities of the universes, the First Source and Center is always and consistently a loving Father. God is a Father in the highest sense of the term. He is eternally motivated by the perfect idealism of divine love, and that tender nature finds its strongest expression and greatest satisfaction in loving and being loved.
4:4.7 (59.3) Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. Kuid läheb tarvis ilmutust näitamaks, et teaduse Esimene Põhjus ja filosoofia iseolev Ühtsus on religiooni Jumal, tulvil armu ja headust ning kohustunud teoks tegema oma maapealsete laste igavese ellujäämise.		4:4.7 (59.3) In science, God is the First Cause; in religion, the universal and loving Father; in philosophy, the one being who exists by himself, not dependent on any other being for existence but beneficently conferring reality of existence on all things and upon all other beings. But it requires revelation to show that the First Cause of science and the self-existent Unity of philosophy are the God of religion, full of mercy and goodness and pledged to effect the eternal survival of his children on earth.
4:4.8 (59.4) Me ihkame aru saada Lõpmatusest, kuid austame Jumala kogemise ideed, oma suutlikkust ükskõik millal ja ükskõik kus mõista kõrgeima jumalusekäsituse isiksus- ja jumalikkustegureid.		4:4.8 (59.4) We crave the concept of the Infinite, but we worship the experience-idea of God, our anywhere and any-time capacity to grasp the personality and divinity factors of our highest concept of Deity.
4:4.9 (59.5) Teadmine võidukast inimelust maa peal sünnib loodud-olendi niisugusest usust, mis söandab vastu astuda igale tema olemasolu vältel ettetulevale olukorrale, kus ilmneb inimese tohutu piiratus, sellisest usust, mis vankumatult kuulutab: isegi siis, kui mina ei suuda seda teha, elab minus see, kes võib seda teha ja teebki — universumite universumi Isa-Absoluudi osake. Ja see ongi „see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk”.		4:4.9 (59.5) The consciousness of a victorious human life on earth is born of that creature faith which dares to challenge each recurring episode of existence when confronted with the awful spectacle of human limitations, by the unfailing declaration: Even if I cannot do this, there lives in me one who can and will do it, a part of the Father-Absolute of the universe of universes. And that is “the victory which overcomes the world, even your faith.”
5. Väärarusaamad Jumalast ^top		5. Erroneous Ideas of God ^top
4:5.1 (59.6) Religioosne pärimus kätkeb endas ebatäielikult säilinud andmestikku Jumalat tundnud möödunud aegade inimeste kogemuste kohta, kuid niisuguseid ülestähendusi ei saa usuelu juhina või Kõikse Isa kohta käiva tõese teabeallikana põrmugi usaldada. Eranditult kõiki selliseid muistseid uskumusi on ümber vorminud tõik, et primitiivne inimene tavatses luua müüte.		4:5.1 (59.6) Religious tradition is the imperfectly preserved record of the experiences of the God-knowing men of past ages, but such records are untrustworthy as guides for religious living or as the source of true information about the Universal Father. Such ancient beliefs have been invariably altered by the fact that primitive man was a mythmaker.
4:5.2 (60.1) Kui kõne all on Jumala olemus, siis tuleneb üks suurimaid segaduseallikaid Urantial sellest, et teie pühad raamatud ei oska teha täpset vahet Paradiisi-Kolmsuse isiksuste vahel, aga samuti Paradiisi Jumaluse ning kohalike universumite loojate ja haldajate vahel. Minevikus, osalise arusaamisega usulisest elukorraldusest, ei suutnud teie preestrid ja prohvetid teha selget vahet Planeedivürstide, Süsteemi Suveräänide, Tähtkuju Isade, Loojate-Poegade, Superuniversumi Valitsejate, Ülima Olendi ja Kõikse Isa vahel. Paljud kõrgematele olenditele alluvate isiksuste, nagu näiteks Elukandjate ja mitut liiki inglite sõnumid on teie kirjapanekuis esitatud nii, nagu tulnuks nad Jumala enda käest. Religioosne mõtlemine Urantial ajab veel praegugi segi Jumalusega seostuvad isiksused ja Kõikse Isa ning neid kõiki nimetatakse ühtemoodi.		4:5.2 (60.1) One of the greatest sources of confusion on Urantia concerning the nature of God grows out of the failure of your sacred books clearly to distinguish between the personalities of the Paradise Trinity and between Paradise Deity and the local universe creators and administrators. During the past dispensations of partial understanding, your priests and prophets failed clearly to differentiate between Planetary Princes, System Sovereigns, Constellation Fathers, Creator Sons, Superuniverse Rulers, the Supreme Being, and the Universal Father. Many of the messages of subordinate personalities, such as Life Carriers and various orders of angels, have been, in your records, presented as coming from God himself. Urantian religious thought still confuses the associate personalities of Deity with the Universal Father himself, so that all are included under one appellation.
4:5.3 (60.2) Urantia inimesed kannatavad jätkuvalt primitiivsete jumalakäsituste mõju all. Jumalad, kes raevutsevad tormides, kelle vihasööst paneb maa värisema ja kelle viha paiskab inimesed põrmu, kes rahulolematuna mõistavad kohut näljahädade ja üleujutuste teel — need on algelise religiooni jumalad; need pole elavad Jumalad, kes valitsevad universumite üle. Seesugused arusaamad on jäänuk neist aegadest, mil inimesed arvasid, et universumit juhib ja valitseb selliste kujuteldud jumalate kapriis. Kuid surelik inimene on hakanud ära tundma: kõiges selles, mis puudutab Ülimate Loojate ja Ülimate Juhtijate halduspõhimõtteid ja käitumist, elab ta maailmas, kus valitseb suhteline seadus ja kord.		4:5.3 (60.2) The people of Urantia continue to suffer from the influence of primitive concepts of God. The gods who go on a rampage in the storm; who shake the earth in their wrath and strike down men in their anger; who inflict their judgments of displeasure in times of famine and flood—these are the gods of primitive religion; they are not the Gods who live and rule the universes. Such concepts are a relic of the times when men supposed that the universe was under the guidance and domination of the whims of such imaginary gods. But mortal man is beginning to realize that he lives in a realm of comparative law and order as far as concerns the administrative policies and conduct of the Supreme Creators and the Supreme Controllers.
4:5.4 (60.3) Barbaarne arusaam vihase Jumala rahustamisest, solvunud Jumala lepitamisest ning Jumaluse soosingu võitmisest ohverdamise ja patukahetsemisele suunavate karistuste teel, koguni verevalamise teel, on omane täiesti lapsikule ja algelisele religioonile, filosoofiale, mis ei vääri teaduse ja tõe valgustatud ajastut. Universumeid teenivate ja nende üle valitsevate taevaste olendite ja jumalike valitsejate jaoks on need uskumused täiesti eemaletõukavad. On jumalateotus uskuda, väita või õpetada, nagu oleks Jumala soosingu võitmiseks või väljamõeldud jumaliku viha vältimiseks tarvis valada süütut verd.		4:5.4 (60.3) The barbarous idea of appeasing an angry God, of propitiating an offended Lord, of winning the favor of Deity through sacrifices and penance and even by the shedding of blood, represents a religion wholly puerile and primitive, a philosophy unworthy of an enlightened age of science and truth. Such beliefs are utterly repulsive to the celestial beings and the divine rulers who serve and reign in the universes. It is an affront to God to believe, hold, or teach that innocent blood must be shed in order to win his favor or to divert the fictitious divine wrath.
4:5.5 (60.4) Heebrealased uskusid, et „ilma verd valamata ei ole patust andeksandmist olemas”. Nad polnud pääsenud vabaks vanast paganlikust mõttest, et Jumalaid saab lepitada ainult vere nägemine, ehkki siis, kui Mooses inimohvrid ära keelas, pakkudes selle asemele loomade tseremoniaalse ohverdamise, saavutas ta oma lapselike beduiinidest järgijate algelises meeles märgatavat edu.		4:5.5 (60.4) The Hebrews believed that “without the shedding of blood there could be no remission of sin.” They had not found deliverance from the old and pagan idea that the Gods could not be appeased except by the sight of blood, though Moses did make a distinct advance when he forbade human sacrifices and substituted therefor, in the primitive minds of his childlike Bedouin followers, the ceremonial sacrifice of animals.
4:5.6 (60.5) Paradiisi-Poja annetumine teie maailmas oli lahutamatu olukorrast, mis valitses ühe planetaarse ajastu lõppemisel, see oli vältimatu ning ei sündinud sugugi selleks, et Jumala soosingut võita. Juhtumisi oli see annetus ka Looja-Poja viimne isikuline tegu kogu tema pikal avastusretkel, et saavutada kogemuslikku suveräänsust oma universumis. Milline Jumala lõpmatu olemuse pilamine — õpetada, et tema südame karmi külmust ja kalkust ei riivanud tema loodud olendi häda ja viletsus ning et tema hell arm ei avaldunud enne, kui ta nägi oma veatut Poega verisena Kolgatal ristisurma suremas!		4:5.6 (60.5) The bestowal of a Paradise Son on your world was inherent in the situation of closing a planetary age; it was inescapable, and it was not made necessary for the purpose of winning the favor of God. This bestowal also happened to be the final personal act of a Creator Son in the long adventure of earning the experiential sovereignty of his universe. What a travesty upon the infinite character of God! this teaching that his fatherly heart in all its austere coldness and hardness was so untouched by the misfortunes and sorrows of his creatures that his tender mercies were not forthcoming until he saw his blameless Son bleeding and dying upon the cross of Calvary!
4:5.7 (60.6) Ent Urantia asukad suudavad veel vabaneda nendest muistsetest vigadest ja paganlikust ebausust Kõikse Isa olemuse mõistmisel. Jumala kohta käiva tõe ilmutus on tulekul ning inimkonnale on määratud tunda Kõikset Isa kogu tema olemuse ilus ja omaduste kauniduses — nii, nagu teda on võrratult kirjeldanud Looja-Poeg, kes viibis mõnda aega Urantial kui Inimese Poeg ja kui Jumala Poeg.		4:5.7 (60.6) But the inhabitants of Urantia are to find deliverance from these ancient errors and pagan superstitions respecting the nature of the Universal Father. The revelation of the truth about God is appearing, and the human race is destined to know the Universal Father in all that beauty of character and loveliness of attributes so magnificently portrayed by the Creator Son who sojourned on Urantia as the Son of Man and the Son of God.
4:5.8 (61.1) [Esitanud üks Uversa Jumalikest Nõuandjatest.]		4:5.8 (61.1) [Presented by a Divine Counselor of Uversa.]