42. Kiri	Paper 42
Energia — meel ja mateeria	Energy—Mind and Matter
42:0.1 (467.1) UNIVERSUM põhineb ainel selles mõttes, et kogu eksistentsi alus on energia ja puhas energia allub Kõikse Isa juhtimisele. Jõud — energia — on nagu igikestev mälestusmärk, mis näitab ja tõendab Kõikse Absoluudi eksisteerimist ja kohalolekut. See Paradiisi Kohalolekutest lähtuv tohutu energiavool ei ole kunagi vääratanud, kunagi hätta jätnud; lõpmatus püsimises ei ole kunagi olnud katkestust.	42:0.1 (467.1) THE foundation of the universe is material in the sense that energy is the basis of all existence, and pure energy is controlled by the Universal Father. Force, energy, is the one thing which stands as an everlasting monument demonstrating and proving the existence and presence of the Universal Absolute. This vast stream of energy proceeding from the Paradise Presences has never lapsed, never failed; there has never been a break in the infinite upholding.
42:0.2 (467.2) Universumi energiajuhtimine toimub alati vastavalt Kõikse Isa isiklikule tahtele ja tema igati tarkadele korraldustele. Seda avaldunud võimsuse ja ringleva energia isiklikku kontrolli kujundavad ümber Igavese Poja kooskõlastatud teod ja otsused, samuti Poja ja Isa ühiste eesmärkide elluviimine Ühise Toimija poolt. Need jumalikud olendid tegutsevad isiklikult ja indiviididena; aga nad tegutsevad ka oma loendamatute alluvate isikutes ja volitustes, kellest igaüks neist väljendab omal moel universumite universumi igavest jumalikku eesmärki. Kuid need jumaliku võimsuse funktsionaalsed ja ajutised teisenemised või muundumised ei muuda mingil määral vähem tõeseks väidet, et kogu jõuenergia allub lõppkokkuvõttes kõige oleva keskmes asuva isikulise Jumala kontrollile.	42:0.2 (467.2) The manipulation of universe energy is ever in accordance with the personal will and the all-wise mandates of the Universal Father. This personal control of manifested power and circulating energy is modified by the co-ordinate acts and decisions of the Eternal Son, as well as by the united purposes of the Son and the Father executed by the Conjoint Actor. These divine beings act personally and as individuals; they also function in the persons and powers of an almost unlimited number of subordinates, each variously expressive of the eternal and divine purpose in the universe of universes. But these functional and provisional modifications or transmutations of divine power in no way lessen the truth of the statement that all force-energy is under the ultimate control of a personal God resident at the center of all things.
1. Paradiisi jõud ja energiad ^top	1. Paradise Forces and Energies ^top
42:1.1 (467.3) Universum põhineb ainel, kuid elu põhiolemuseks on vaim. Vaimude Isa on ka universumite esivanem; Algse Poja igavene Isa on ka algkuju, Paradiisisaare igavene allikas.	42:1.1 (467.3) The foundation of the universe is material, but the essence of life is spirit. The Father of spirits is also the ancestor of universes; the eternal Father of the Original Son is also the eternity-source of the original pattern, the Isle of Paradise.
42:1.2 (467.4) Aine — energia —, mis on vaid sama kosmilise reaalsuse erinevad avaldumisvormid, on Kõiksele Isale omane universuminähtus. „Temas sisaldub kõik, mis olemas on.” Võib tunduda, et aine avaldab talle omast energiat ning ilmutab enesest tulevat võimsust, kuid kõigis neis füüsilistes nähtustes avalduvates energiates osalevad gravitatsioonijooned lähtuvad ja sõltuvad Paradiisist. Esimese mõõdetava energiavormi ultimaatoni tuumaks on Paradiis.	42:1.2 (467.4) Matter—energy—for they are but diverse manifestations of the same cosmic reality, as a universe phenomenon is inherent in the Universal Father. “In him all things consist.” Matter may appear to manifest inherent energy and to exhibit self-contained powers, but the lines of gravity involved in the energies concerned in all these physical phenomena are derived from, and are dependent on, Paradise. The ultimaton, the first measurable form of energy, has Paradise as its nucleus.
42:1.3 (467.5) Ainele on loomuomane ja universumikosmoses on olemas energiavorm, mida Urantial ei tunta. Kui see avastus lõpuks tehakse, siis tunnevad füüsikud, et nad on lahendanud, vähemalt peaaegu lahendanud, aine saladuse. Sel moel on nad astunud veel ühe sammu Loojale lähemale, aru saanud veel ühest jumaliku meetodi faasist; kuid nad ei ole sellega veel mitte mingis mõttes leidnud Jumalat ega kindlaks teinud, et aine eksisteerib või loodusseadused toimivad eraldi Paradiisi kosmilisest meetodist ja Kõikse Isa motiveerivast eesmärgist.	42:1.3 (467.5) There is innate in matter and present in universal space a form of energy not known on Urantia. When this discovery is finally made, then will physicists feel that they have solved, almost at least, the mystery of matter. And so will they have approached one step nearer the Creator; so will they have mastered one more phase of the divine technique; but in no sense will they have found God, neither will they have established the existence of matter or the operation of natural laws apart from the cosmic technique of Paradise and the motivating purpose of the Universal Father.
42:1.4 (468.1) Pärast veel suuremat edasiliikumist ja edasisi avastusi, kui Urantia on praeguste teadmistega võrreldes mõõtmatult edasi jõudnud, isegi kui te peaksite saavutama kontrolli aine elektriliste üksuste energiatiirlemiste üle ja võiksite mõjutada nende füüsilisi avaldumisvorme — isegi pärast niisugust võimalikku progressi on füüsikud siiski igavesti võimetud looma ühtainustki aineaatomit või algatama ühtainustki energiasähvatust või lisama ainele seda, mida meie nimetame eluks.	42:1.4 (468.1) Subsequent to even still greater progress and further discoveries, after Urantia has advanced immeasurably in comparison with present knowledge, though you should gain control of the energy revolutions of the electrical units of matter to the extent of modifying their physical manifestations—even after all such possible progress, forever will scientists be powerless to create one atom of matter or to originate one flash of energy or ever to add to matter that which we call life.
42:1.5 (468.2) Energia loomine ja elu annetamine on Kõikse Isa ja tema kaaslastest Looja-isiksuste eesõigused. Jumalustest voolab pidevalt välja energia ja elu jõgi, kosmosesse suunduv universaalne ja ühine Paradiisi jõu vool. See jumalik energia täidab kogu loodut. Jõukorraldajad algatavad neid muutusi ja kutsuvad ellu need kosmosejõu muundamised, mis tekitavad lõpptulemusena energiat; võimsusesuunajad muundavad energia aineks; nii sünnivadki ainelised maailmad. Elukandjad algatavad surnud aines neid protsesse, mida meie nimetame eluks, aineliseks eluks. Morontia Võimsusejuhendajad tegutsevad ühtemoodi kõigis aineliste ja vaimsete maailmade vahelistes üleminekumaailmades. Kõrgemad vaimudest Loojad käivitavad samasuguseid protsesse jumalikes energiavormides ja neist tekivad aruka elu kõrgemad vaimuvormid.	42:1.5 (468.2) The creation of energy and the bestowal of life are the prerogatives of the Universal Father and his associate Creator personalities. The river of energy and life is a continuous outpouring from the Deities, the universal and united stream of Paradise force going forth to all space. This divine energy pervades all creation. The force organizers initiate those changes and institute those modifications of space-force which eventuate in energy; the power directors transmute energy into matter; thus the material worlds are born. The Life Carriers initiate those processes in dead matter which we call life, material life. The Morontia Power Supervisors likewise perform throughout the transition realms between the material and the spiritual worlds. The higher spirit Creators inaugurate similar processes in divine forms of energy, and there ensue the higher spirit forms of intelligent life.
42:1.6 (468.3) Energia lähtub Paradiisist kujul, mille ta on omandanud jumaliku käsu kohaselt. Energia — puhas energia — saab osa jumaliku korrapära olemusest, selles avaldub sarnasus ühte Jumalasse hõlmatud kolme Jumalaga, nagu nad tegutsevad universumite universumi keskuses. Ja kogu jõud suunatakse ringlusesse Paradiisis, tuleb Paradiisi Kohalolekutest ja pöördub neisse tagasi ning on sisuliselt põhjustamata Põhjuse — Kõikse Isa — avaldumine, sest ilma Isata ei eksisteeriks miski, mis eksisteerib.	42:1.6 (468.3) Energy proceeds from Paradise, fashioned after the divine order. Energy—pure energy—partakes of the nature of the divine organization; it is fashioned after the similitude of the three Gods embraced in one, as they function at the headquarters of the universe of universes. And all force is circuited in Paradise, comes from the Paradise Presences and returns thereto, and is in essence a manifestation of the uncaused Cause—the Universal Father; and without the Father would not anything exist that does exist.
42:1.7 (468.4) Iseeksisteerivatelt Jumalustelt tulev jõud on iseenesest alati eksisteeriv. Jõuenergia on hävimatu, kadumatu; need Lõpmatu avaldumised võivad piiritult muunduda, lõputult teiseneda ja igavesti ümber kujuneda, kuid mitte mingis mõttes ega mitte mingil määral, isegi mitte vähimalgi kujuteldaval määral, ei saaks nad kunagi hävida ega hävigi. Aga ehkki energia lähtub Lõpmatust, ei avaldu see lõputult: praegu kujuteldaval tervikuniversumil on ka välimised piirid.	42:1.7 (468.4) Force derived from self-existent Deity is in itself ever existent. Force-energy is imperishable, indestructible; these manifestations of the Infinite may be subject to unlimited transmutation, endless transformation, and eternal metamorphosis; but in no sense or degree, not even to the slightest imaginable extent, could they or ever shall they suffer extinction. But energy, though springing from the Infinite, is not infinitely manifest; there are outer limits to the presently conceived master universe.
42:1.8 (468.5) Energia on igavene, kuid mitte lõpmatu; see reageerib alati Lõpmatuse kõikehõlmavale haardele. Jõud ja energia jätkuvad igavesti: Paradiisist lähtunult peavad nad sinna tagasi pöörduma, isegi kui määratud ringi täissaamiseks kulub ajastuid ajastute järel. Kõigel, mis pärineb Paradiisi Jumalusest, võib olla saatuseks üksnes Paradiis või Jumalus.	42:1.8 (468.5) Energy is eternal but not infinite; it ever responds to the all-embracing grasp of Infinity. Forever force and energy go on; having gone out from Paradise, they must return thereto, even if age upon age be required for the completion of the ordained circuit. That which is of Paradise Deity origin can have only a Paradise destination or a Deity destiny.
42:1.9 (468.6) Ja see kõik kinnitab meie usku, et universumite universum on ringjas, mõnevõrra piiratud, kuid korrapärane ja kaugele ulatuv. Kui see nii ei oleks, ilmneks mingis punktis varem või hiljem tõendeid energia ammendumisest. Kõik seadused, organisatsioonid, haldamine ja universumi läbiuurijate tunnistused — kõik osutab lõpmatu Jumala, ja praegu veel lõpliku, ringja lõputu universumi olemasolule, mis on peaaegu piiritu, ent võrreldes lõpmatusega siiski lõplik.	42:1.9 (468.6) And all this confirms our belief in a circular, somewhat limited, but orderly and far-flung universe of universes. If this were not true, then evidence of energy depletion at some point would sooner or later appear. All laws, organizations, administration, and the testimony of universe explorers—everything points to the existence of an infinite God but, as yet, a finite universe, a circularity of endless existence, well-nigh limitless but, nevertheless, finite in contrast with infinity.
2. Universumi mittevaimsed energiasüsteemid (füüsilised energiad) ^top	2. Universal Nonspiritual Energy Systems (Physical Energies) ^top
42:2.1 (469.1) Mitmesuguste jõu- ja energiatasandite — füüsilise, meele- ja vaimse tasandi — nimetamiseks ja kirjeldamiseks on ingliskeelseid sõnu tõesti raske leida. Teil aktsepteeritud jõu, energia ja võimsuse definitsioone me oma jutustustes päriselt kasutada ei saa. Keel on nii vaene, et me peame kasutama neid termineid mitmes tähenduses. Näiteks käesolevas kirjas tähistame sõnaga energia kõiki tajutava liikumise, tegevuse ja potentsiaali vorme, sõnaga jõud energia gravitatsioonieelset astet ja sõnaga võimsus energia gravitatsioonijärgset astet.	42:2.1 (469.1) It is indeed difficult to find suitable words in the English language whereby to designate and wherewith to describe the various levels of force and energy—physical, mindal, or spiritual. These narratives cannot altogether follow your accepted definitions of force, energy, and power. There is such paucity of language that we must use these terms in multiple meanings. In this paper, for example, the word energy is used to denote all phases and forms of phenomenal motion, action, and potential, while force is applied to the pregravity, and power to the postgravity, stages of energy.
42:2.2 (469.2) Püüan siiski mõistelist segadust vähendada, soovitades kasutada kosmilise energia, esilekerkiva energia ja universumi võimsuse — füüsilise energia — järgmist liigitust:	42:2.2 (469.2) I will, however, endeavor to lessen conceptual confusion by suggesting the advisability of adopting the following classification for cosmic force, emergent energy, and universe power—physical energy:
42:2.3 (469.3) 1. Kosmose võimsusvaru. See on Määratlematu Absoluudi vaieldamatu kohalolek vabas ruumis. Mõiste hõlmab laiemas tähenduses ka universumijõu potentsiaali ruumis, mis on omane Määratlematu Absoluudi funktsionaalsele täielikkusele, kitsamas mõttes aga märgib see kogu kosmilist reaalsust — universumeid —, mis liikumatult ja muutumatult Paradiisisaarelt alguseta ja lõputa igaviku poole kiirgusid.	42:2.3 (469.3) 1. Space potency. This is the unquestioned free space presence of the Unqualified Absolute. The extension of this concept connotes the universe force-space potential inherent in the functional totality of the Unqualified Absolute, while the intension of this concept implies the totality of cosmic reality—universes—which emanated eternitywise from the never-beginning, never-ending, never-moving, never-changing Isle of Paradise.
42:2.4 (469.4) Ala-Paradiisile omaste nähtuste hulka kuuluvad tõenäoliselt kolm absoluutse jõu kohaloleku ja tegevuse tsooni: Määratlematu Absoluudi tugitsoon, Paradiisisaare enda tsoon ja vahepealne teatavate veel kindlakstegemata, võrdsustavate ja kompenseerivate mõjude või tegevuste tsoon. Need kolm kontsentrilist tsooni on kosmosereaalsuse Paradiisi-tsükli keskmeks.	42:2.4 (469.4) The phenomena indigenous to the nether side of Paradise probably embrace three zones of absolute force presence and performance: the fulcral zone of the Unqualified Absolute, the zone of the Isle of Paradise itself, and the intervening zone of certain unidentified equalizing and compensating agencies or functions. These triconcentric zones are the centrum of the Paradise cycle of cosmic reality.
42:2.5 (469.5) Kosmose võimsusvaru on reaalsuse-eelne; see on Määratlematu Absoluudi valdkond ning reageerib vaid Kõikse Isa isikulisele haardele, vaatamata sellele, et näib olevat muudetav Esmaste Meister-Jõukorraldajate kohaloleku abil.	42:2.5 (469.5) Space potency is a prereality; it is the domain of the Unqualified Absolute and is responsive only to the personal grasp of the Universal Father, notwithstanding that it is seemingly modifiable by the presence of the Primary Master Force Organizers.
42:2.6 (469.6) Uversal märgitakse kosmose võimsusvaru terminiga absoluta.	42:2.6 (469.6) On Uversa, space potency is spoken of as absoluta.
42:2.7 (469.7) 2. Ürgjõud. See esindab kosmose võimsusvaru esimest põhimuutust ja võib olla üks Määratlematu Absoluudi tegevusvaldkondi ala-Paradiisis. Me teame, et ala-Paradiisist väljuv kosmose kohalolek on mõnevõrra teistsugune kui sisenev. Ent vaatamata niisugustele võimalikele seostele on see kosmose võimsusvaru üldiselt tuntud muundumine ürgjõuks Paradiisi elavate jõukorraldajate pingekohaloleku esmane eristav funktsioon.	42:2.7 (469.7) 2. Primordial force. This represents the first basic change in space potency and may be one of the nether Paradise functions of the Unqualified Absolute. We know that the space presence going out from nether Paradise is modified in some manner from that which is incoming. But regardless of any such possible relationships, the openly recognized transmutation of space potency into primordial force is the primary differentiating function of the tension-presence of the living Paradise force organizers.
42:2.8 (469.8) Passiivne ja potentsiaalne jõud muutub aktiivseks ja ürgseks, kui see reageerib Esmaste Ilmnenud Meister-Jõukorraldajate kohaloleku poolt kosmoses tekitatavale takistusele. Jõud ilmub nüüd Määratlematu Absoluudi ainuvaldusest mitmese reageeringuga aladele — sinna, kus reageeritakse teatavatele Tegutseva Jumala poolt algatatud ürgliikumistele ja seejärel teatavatele Kõiksest Absoluudist kiirgavatele kompenseerivatele liikumistele. Ürgjõud näib reageerivat transtsendentsele põhjuslikkusele võrdeliselt selle absoluutsusega.	42:2.8 (469.8) Passive and potential force becomes active and primordial in response to the resistance afforded by the space presence of the Primary Eventuated Master Force Organizers. Force is now emerging from the exclusive domain of the Unqualified Absolute into the realms of multiple response—response to certain primal motions initiated by the God of Action and thereupon to certain compensating motions emanating from the Universal Absolute. Primordial force is seemingly reactive to transcendental causation in proportion to absoluteness.
42:2.9 (469.9) Ürgjõudu nimetatakse ka puhtaks energiaks, Uversal märgime seda terminiga segregata.	42:2.9 (469.9) Primordial force is sometimes spoken of as pure energy; on Uversa we refer to it as segregata.
42:2.10 (470.1) 3. Esilekerkivad energiad. Et muundada kosmose võimsusvaru ürgjõuks, piisab esmaste jõukorraldajate passiivsest kohalolekust ja niisuguses aktiveeritud ruumiväljas alustavad needsamad jõukorraldajad oma esialgset ja aktiivset tegevust. Enne universumi võimsusena ilmumist peab ürgjõud energia avaldumisaladel läbima kaks selgepiirilist muundumisfaasi. Need kaks esilekerkiva energia taset on:	42:2.10 (470.1) 3. Emergent energies. The passive presence of the primary force organizers is sufficient to transform space potency into primordial force, and it is upon such an activated space field that these same force organizers begin their initial and active operations. Primordial force is destined to pass through two distinct phases of transmutation in the realms of energy manifestation before appearing as universe power. These two levels of emerging energy are:
42:2.11 (470.2) a. Võimsusenergia. See on tugevasti suunatud, massina liikuv, kõrge pingega ja jõuliselt reageeriv energia — esmaste jõukorraldajate tegevusega liikuma pandud hiiglaslikud energiasüsteemid. See esmane ehk võimsusenergia ei reageeri algul selgesti Paradiisi-gravitatsiooni tõmbele, kuigi see reageerib ilmselt kogumassiga või oma suunaga ruumis Paradiisi alaosast toimivate absoluutsete mõjude kogumile. Kui energia jõuab tasandile, kus ta hakkab reageerima Paradiisi ringja ja absoluutse gravitatsiooni mõjule, asuvad esmaste jõukorraldajate asemel tegutsema nende teisesed kaaslased.	42:2.11 (470.2) a. Puissant energy. This is the powerful-directional, mass-movemented, mighty-tensioned, and forcible-reacting energy—gigantic energy systems set in motion by the activities of the primary force organizers. This primary or puissant energy is not at first definitely responsive to the Paradise-gravity pull though probably yielding an aggregate-mass or space-directional response to the collective group of absolute influences operative from the nether side of Paradise. When energy emerges to the level of initial response to the circular and absolute-gravity grasp of Paradise, the primary force organizers give way to the functioning of their secondary associates.
42:2.12 (470.3) b. Gravitatsioonienergia. Nüüd ilmuv energia, mis reageerib gravitatsioonile, kannab universumi võimsuse potentsiaali ning sellest saab kogu universumi aine aktiivne esivanem. See teisene ehk gravitatsioonienergia tuleneb energia viimistlemisest, mis tekib Abistavate Transtsendentsete Meister-Jõukorraldajate poolt kehtestatud rõhu-kohalolekust ja pingetendentsidest. Nende jõukäsitsejate töö tulemusena jõuab kosmoseenergia kiiresti võimsusenergia etapilt gravitatsioonietapile ning hakkab nüüd otseselt reageerima Paradiisi (absoluutse) gravitatsiooni ringjale haardele, ilmutades ka teatavat võimet olla tundlik lineaarse gravitatsiooni tõmbe suhtes, mis on omane peagi ilmuvale energia ja aine elektronlikule ja elektronijärgsele ainelisele massile. Niipea kui ilmneb gravitatsioonile reageerimine, võivad Abistavad Transtsendentsed Meister-Jõukorraldajad kosmose energiatsüklonitest taanduda eeldusel, et on olemas Universumi Võimsusesuunajaid, keda sellele tegevusalale lähetada.	42:2.12 (470.3) b. Gravity energy. The now-appearing gravity-responding energy carries the potential of universe power and becomes the active ancestor of all universe matter. This secondary or gravity energy is the product of the energy elaboration resulting from the pressure-presence and the tension-trends set up by the Associate Transcendental Master Force Organizers. In response to the work of these force manipulators, space-energy rapidly passes from the puissant to the gravity stage, thus becoming directly responsive to the circular grasp of Paradise (absolute) gravity while disclosing a certain potential for sensitivity to the linear-gravity pull inherent in the soon appearing material mass of the electronic and the postelectronic stages of energy and matter. Upon the appearance of gravity response, the Associate Master Force Organizers may retire from the energy cyclones of space provided the Universe Power Directors are assignable to that field of action.
42:2.13 (470.4) Jõu varajaste evolutsioonietappide täpsed põhjused on meile üsna ebaselged, kuid me tunneme esilekerkiva energia avaldumise mõlemal tasandil ära Viimase aruka tegevuse. Võimsusenergiat ja gravitatsioonienergiat koos tähistatakse Uversal ühise nimetusega ultimata.	42:2.13 (470.4) We are quite uncertain regarding the exact causes of the early stages of force evolution, but we recognize the intelligent action of the Ultimate in both levels of emergent-energy manifestation. Puissant and gravity energies, when regarded collectively, are spoken of on Uversa as ultimata.
42:2.14 (470.5) 4. Universumivõimsus. Kosmosejõud on muudetud kosmoseenergiaks ja sellest edasi gravitatsiooni kontrollile alluvaks energiaks. Seega on füüsiline energia küpsenud punktini, mil seda saab suunata võimsusekanalitesse ja panna teenima universumi Loojate mitmesuguseid eesmärke. Seda tööd teevad suuruniversumis — korrastatud ja asustatud loodutes — füüsilise energia mitmekülgsed suunajad, keskused ja juhtijad. Need Universumi Võimsusesuunajad kontrollivad seitsme superuniversumi praeguse energiasüsteemi kolmekümnest faasist enam-vähem täielikult kahtekümmet ühte. See võimsuse-energia-aine valdkond on Seitsmekordse aruka tegevuse ala, kus ta tegutseb Ülima kontrollile alluvas ajas ja ruumis.	42:2.14 (470.5) 4. Universe power. Space-force has been changed into space-energy and thence into the energy of gravity control. Thus has physical energy been ripened to that point where it can be directed into channels of power and made to serve the manifold purposes of the universe Creators. This work is carried on by the versatile directors, centers, and controllers of physical energy in the grand universe—the organized and inhabited creations. These Universe Power Directors assume the more or less complete control of twenty-one of the thirty phases of energy constituting the present energy system of the seven superuniverses. This domain of power-energy-matter is the realm of the intelligent activities of the Sevenfold, functioning under the time-space overcontrol of the Supreme.
42:2.15 (470.6) Universumivõimsuse valdkonda tähistame Uversal sõnaga gravita.	42:2.15 (470.6) On Uversa we refer to the realm of universe power as gravita.
42:2.16 (470.7) 5. Havona energia. Käesolevas jutustuses on põhimõtteliselt liigutud Paradiisi suunas, jälgides muunduvat kosmosejõudu tasemelt tasemele kuni aja ja ruumi universumite energia-võimsuse toimimistasandini. Paradiisi poole edasi minnes vaatleme järgmisena energia eksisteerimise eelset faasi, mis on iseloomulik kesksele universumile. Siin näib arengutsükkel liikuvat tagurpidi; energia-võimsus hakkaks nagu liikuma tagasi jõu suunas, kuid see jõud ei sarnane enam sugugi kosmose võimsusvaru ja ürgjõuga. Havona energiasüsteemid ei ole kahesed, nad on kolmesed. See on Paradiisi-Kolmsuse nimel tegutseva Ühise Toimija eksistentsiaalne energiaala.	42:2.16 (470.7) 5. Havona energy. In concept this narrative has been moving Paradiseward as transmuting space-force has been followed, level by level, to the working level of the energy-power of the universes of time and space. Continuing Paradiseward, there is next encountered a pre-existent phase of energy which is characteristic of the central universe. Here the evolutionary cycle seems to turn back upon itself; energy-power now seems to begin to swing back towards force, but force of a nature very unlike that of space potency and primordial force. Havona energy systems are not dual; they are triune. This is the existential energy domain of the Conjoint Actor, functioning in behalf of the Paradise Trinity.
42:2.17 (471.1) Uversal nimetatakse neid Havona energiaid terminiga triata.	42:2.17 (471.1) On Uversa these energies of Havona are known as triata.
42:2.18 (471.2) 6. Transtsendentne energia. See energiasüsteem toimib Paradiisi ülemiselt tasemelt ja lähtub sellelt ning hõlmab ainult absoniitseid rahvaid. Uversal nimetatakse seda terminiga tranosta.	42:2.18 (471.2) 6. Transcendental energy. This energy system operates on and from the upper level of Paradise and only in connection with the absonite peoples. On Uversa it is denominated tranosta.
42:2.19 (471.3) 7. Monota. Energia on jumalikkusele kõige lähedasem siis, kui tegu on Paradiisi energiaga. Me kaldume arvama, et monota on Paradiisi elav mittevaimne energia — Algse Poja elava vaimuenergia igavikuline teisik — seega Kõikse Isa mittevaimne energiasüsteem.	42:2.19 (471.3) 7. Monota. Energy is close of kin to divinity when it is Paradise energy. We incline to the belief that monota is the living, nonspirit energy of Paradise—an eternity counterpart of the living, spirit energy of the Original Son—hence the nonspiritual energy system of the Universal Father.
42:2.20 (471.4) Me ei suuda eristada Paradiisi vaimu olemust Paradiisi monota omast, mis tunduvad olevat sarnased. Neil on erinevad nimetused, kuid vaevalt võib teile rääkida väga palju reaalsusest, mille vaimseid ja mittevaimseid avaldumisvorme saab eristada vaid nime järgi.	42:2.20 (471.4) We cannot differentiate the nature of Paradise spirit and Paradise monota; they are apparently alike. They have different names, but you can hardly be told very much about a reality whose spiritual and whose nonspiritual manifestations are distinguishable only by name.
42:2.21 (471.5) Me teame, et lõplikud loodud-olendid võivad jõuda Kõikse Isa palveldamise kogemuseni Seitsmekordse Jumala ja Mõttekohandajate hoolitsuse abil, kuid me kahtleme, kas absoluutsest alamad isiksused, isegi võimsusesuunajad, võiksid aru saada Esimese Suure Allika ja Keskme energia lõputusest. Üks asi aga on kindel: kui võimsusesuunajad tunnevadki kosmosejõu muundamise tehnikat, siis ei avalda nad teistele seda saladust. Minu arvates ei saa nad jõukorraldajate tegevusest täielikult aru.	42:2.21 (471.5) We know that finite creatures can attain the worship experience of the Universal Father through the ministry of God the Sevenfold and the Thought Adjusters, but we doubt that any subabsolute personality, even power directors, can comprehend the energy infinity of the First Great Source and Center. One thing is certain: If the power directors are conversant with the technique of the metamorphosis of space-force, they do not reveal the secret to the rest of us. It is my opinion that they do not fully comprehend the function of the force organizers.
42:2.22 (471.6) Need võimsusesuunajad ise on energia katalüsaatorid, mis tähendab, et nende kohaloleku mõjul energia segmenteerub, korrastub või koondub üksusteks. Ja see kõik tähendab, et energiale peab olema omane miski, mis ajendab seda nende võimsuse olemusvormide kohaloleku korral selliselt toimima. Nebadoni Melkisedekid nimetasid kosmosejõu universumijõuks muundumise nähtust kunagi üheks seitsmest „jumalikkuse lõpmatusest”. Ja teie oma tõusu jooksul kohalikus universumis sellest punktist kaugemale ei jõua.	42:2.22 (471.6) These power directors themselves are energy catalyzers; that is, they cause energy to segment, organize, or assemble in unit formation by their presence. And all this implies that there must be something inherent in energy which causes it thus to function in the presence of these power entities. The Nebadon Melchizedeks long since denominated the phenomenon of the transmutation of cosmic force into universe power as one of the seven “infinities of divinity.” And that is as far as you will advance on this point during your local universe ascension.
42:2.23 (471.7) Ehkki me ei saa kosmosejõu päritolust, olemusest ja muundumistest päriselt aru, tunneme me täielikult kõiki esilekerkiva energia käitumise faase alates sellest, mil see hakkab otseselt ja eksimatult reageerima Paradiisi gravitatsiooni mõjule — umbes samast ajast, kui hakkavad tegutsema superuniversumi võimsusesuunajad.	42:2.23 (471.7) Notwithstanding our inability fully to comprehend the origin, nature, and transmutations of cosmic force, we are fully conversant with all phases of emergent-energy behavior from the times of its direct and unmistakable response to the action of Paradise gravity—about the time of the beginning of the function of the superuniverse power directors.
3. Aine liigitus ^top	3. Classification of Matter ^top
42:3.1 (471.8) Aine on kõigis universumites, välja arvatud keskses universumis, ühesugune. Aine füüsikalised omadused sõltuvad selle koostisosade tiirlemiskiirustest, tiirlevate komponentide arvust ja suurusest, sellest, kui kaugel on nad tuumast ehk aines olevast ruumist, samuti mõningate Urantial veel avastamata jõudude kohalolekust.	42:3.1 (471.8) Matter in all universes, excepting in the central universe, is identical. Matter in its physical properties depends on the revolutionary rates of its component members, the number and size of the revolving members, their distance from the nuclear body or the space content of matter, as well as on the presence of certain forces as yet undiscovered on Urantia.
42:3.2 (471.9) Mitmesugustel päikestel, planeetidel ja muudel taevakehadel olev aine jaguneb kümnesse suurde rühma:	42:3.2 (471.9) In the varied suns, planets, and space bodies there are ten grand divisions of matter:
42:3.3 (472.1) 1. ultimaatonlik aine — ainelise eksistentsi esmased füüsilised üksused, energiaosakesed, millest koosnevad elektronid;	42:3.3 (472.1) 1. Ultimatonic matter—the prime physical units of material existence, the energy particles which go to make up electrons.
42:3.4 (472.2) 2. elektronisisene aine — päikese üligaaside plahvatuslik ja tõukav faas;	42:3.4 (472.2) 2. Subelectronic matter—the explosive and repellent stage of the solar supergases.
42:3.5 (472.3) 3. elektronlik aine — aine eristumise elektriline aste — elektronid, prootonid ja mitmesugused muud üksused elektronrühmade mitmekesises koosseisus;	42:3.5 (472.3) 3. Electronic matter—the electrical stage of material differentiation—electrons, protons, and various other units entering into the varied constitution of the electronic groups.
42:3.6 (472.4) 4. aatomisisene aine — kuumade päikeste sisemuses laialdaselt sisalduv aine;	42:3.6 (472.4) 4. Subatomic matter—matter existing extensively in the interior of the hot suns.
42:3.7 (472.5) 5. purunenud aatomid — neid leidub jahtuvates päikestes ja kõikjal kosmoses;	42:3.7 (472.5) 5. Shattered atoms—found in the cooling suns and throughout space.
42:3.8 (472.6) 6. ioniseerunud aine — üksikaatomid, mille välimised (keemiliselt aktiivsed) elektronid on lahkunud elektriliste või termiliste mõjude tõttu või röntgenikiirte või lahustavate tegurite toimel;	42:3.8 (472.6) 6. Ionized matter—individual atoms stripped of their outer (chemically active) electrons by electrical, thermal, or X-ray activities and by solvents.
42:3.9 (472.7) 7. atomaarne aine — elementide korrastatuse keemiline aste, molekulaarse ehk nähtava aine komponendid;	42:3.9 (472.7) 7. Atomic matter—the chemical stage of elemental organization, the component units of molecular or visible matter.
42:3.10 (472.8) 8. aine molekulaarne aste — aine, nagu see eksisteerib praegu Urantial tavalistes tingimustes suhteliselt stabiilse ainestumise olekus;	42:3.10 (472.8) 8. The molecular stage of matter—matter as it exists on Urantia in a state of relatively stable materialization under ordinary conditions.
42:3.11 (472.9) 9. radioaktiivne aine — raskemate elementide lõhustumiskalduvus ja -aktiivsus mõõduka kuumuse ning vähenenud gravitatsioonirõhu tingimustes;	42:3.11 (472.9) 9. Radioactive matter—the disorganizing tendency and activity of the heavier elements under conditions of moderate heat and diminished gravity pressure.
42:3.12 (472.10) 10. kollabeerunud aine — suhteliselt püsiv aine, mida leidub külmade või surnud päikeste sisemuses. See aine vorm ei ole tegelikult püsiv; selles on siiski teatavat ultimaatonlikku, isegi elektronlikku tegevust, kuid need üksused on üksteisele väga lähedal ja nende tiirlemiskiirus on suuresti vähenenud.	42:3.12 (472.10) 10. Collapsed matter—the relatively stationary matter found in the interior of the cold or dead suns. This form of matter is not really stationary; there is still some ultimatonic even electronic activity, but these units are in very close proximity, and their rates of revolution are greatly diminished.
42:3.13 (472.11) Eespool on ainet liigitatud selle korrastatuse ning mitte selle loodud-olenditele nähtava välise vormi järgi. Siin pole arvestatud ka energia emergentsuse-eelseid astmeid ega selle igaveseks ainestumist Paradiisis ja keskses universumis.	42:3.13 (472.11) The foregoing classification of matter pertains to its organization rather than to the forms of its appearance to created beings. Neither does it take into account the pre-emergent stages of energy nor the eternal materializations on Paradise and in the central universe.
4. Energia ja mateeria teisenemised ^top	4. Energy and Matter Transmutations ^top
42:4.1 (472.12) Valgus, soojus, elekter, magnetism, keemilised nähtused, energia ja aine on oma päritolult, olemuselt ja saatuselt kõik üks ja seesama, nii nagu teisedki ainelised reaalsused, mida Urantial pole veel avastatud.	42:4.1 (472.12) Light, heat, electricity, magnetism, chemism, energy, and matter are—in origin, nature, and destiny—one and the same thing, together with other material realities as yet undiscovered on Urantia.
42:4.2 (472.13) Me ei saa veel täielikult aru neist peaaegu lõpututest muutustest, mis füüsilise energiaga võivad toimuda. Ühes universumis ilmneb see valgusena, teises valguse ja soojusena, kolmandas energiavormidena, mida Urantial veel ei tunta. Loendamatute miljonite aastate pärast võib see ilmuda uuesti mingi püsimatu, voogava elektrilise või magnetilise energia kujul ja kunagi veel hiljem võib see ilmuda taas mõnes järgmises universumis mõne muutliku energiavormina, mis läbib mitmeid muundumisi ning seejärel väliselt füüsiliselt kaob mingis maailmade suures kataklüsmis. Ja siis, loendamatute ajastute ning peaaegu lõputu ekslemise järel läbi arvukate universumite, võib seesama energia uuesti ilmuda ja korduvalt oma vormi ja potentsiaali vahetada; ning need muundumised jätkuvad ajastu ajastu järel ja läbi loendamatute maailmade. Aine tuiskab edasi, tehes aja jooksul läbi muundumisi, kuid järgib liikudes alati igavikuringi. Isegi kui tal pole võimalik kaua aega oma allika juurde tagasi pöörduda, reageerib ta sellele alati ja kulgeb ikka edasi mööda teed, mille on talle määranud teda väljasaatnud Lõpmatu Isiksus.	42:4.2 (472.13) We do not fully comprehend the almost endless changes to which physical energy may be subject. In one universe it appears as light, in another as light plus heat, in another as forms of energy unknown on Urantia; in untold millions of years it may reappear as some form of restless, surging electrical energy or magnetic power; and still later on it may again appear in a subsequent universe as some form of variable matter going through a series of metamorphoses, to be followed by its outward physical disappearance in some great cataclysm of the realms. And then, after countless ages and almost endless wandering through numberless universes, again may this same energy re-emerge and many times change its form and potential; and so do these transformations continue through successive ages and throughout countless realms. Thus matter sweeps on, undergoing the transmutations of time but swinging ever true to the circle of eternity; even if long prevented from returning to its source, it is ever responsive thereto, and it ever proceeds in the path ordained by the Infinite Personality who sent it forth.
42:4.3 (473.1) Võimsuskeskused ja nende kaaslased tegelevad üsna palju ultimaatoni viimisega elektroniringlustesse ja orbiitidele. Need ainulaadsed olendid juhivad ja liidavad võimsust materialiseerunud energia põhiüksuste ultimaatonite oskusliku käsitsemise teel. Nad on selles algelises olekus ringleva energia käskijad. Koos füüsiliste juhtijatega saavad nad energiat tõhusalt juhtida ja suunata ka pärast selle teisendamist elektri tasandile, niinimetatud elektronolekusse. Kuid nende tegevusulatust piirab tohutult see, kui elektronlikult korrastatud energia kulgeb aatomisüsteemide keeristesse. Niisuguse ainestumise korral langevad need energiad täielikult lineaarse gravitatsioonilise tõmbejõu haardesse.	42:4.3 (473.1) The power centers and their associates are much concerned in the work of transmuting the ultimaton into the circuits and revolutions of the electron. These unique beings control and compound power by their skillful manipulation of the basic units of materialized energy, the ultimatons. They are masters of energy as it circulates in this primitive state. In liaison with the physical controllers they are able to effectively control and direct energy even after it has transmuted to the electrical level, the so-called electronic stage. But their range of action is enormously curtailed when electronically organized energy swings into the whirls of the atomic systems. Upon such materialization, these energies fall under the complete grasp of the drawing power of linear gravity.
42:4.4 (473.2) Gravitatsioon mõjutab võimsuskeskuste ja füüsiliste juhtijate võimsuseliine ning energiakanaleid positiivselt, kuid neil olenditel on gravitatsiooniga ainult negatiivne suhe — neil on antigravitatsioonilised omadused.	42:4.4 (473.2) Gravity acts positively on the power lanes and energy channels of the power centers and the physical controllers, but these beings have only a negative relation to gravity—the exercise of their antigravity endowments.
42:4.5 (473.3) Üle kogu kosmose toimivad külmus ja muud mõjurid ultimaatoneid elektronideks korrastades loovalt. Soojus on elektronide tegevuse mõõt, külmus aga näitab vaid soojuse puudumist — suhtelist energiapuhkust — kosmose universaalse jõulaengu olukorda, kui ei ole ei esilekerkivat energiat ega korrastatud ainet, mis reageeriksid gravitatsioonile.	42:4.5 (473.3) Throughout all space, cold and other influences are at work creatively organizing ultimatons into electrons. Heat is the measurement of electronic activity, while cold merely signifies absence of heat—comparative energy rest—the status of the universal force-charge of space provided neither emergent energy nor organized matter were present and responding to gravity.
42:4.6 (473.4) Gravitatsiooni kohalolek ja mõju hoiabki ära teoreetilise absoluutse nullpunkti tekke, seega tähtedevahelises kosmoses ei ole temperatuur absoluutne null. Kogu korrastatud kosmoses on gravitatsioonile reageerivaid energiavoole, võimsusringlusi ja ultimaatonlikke tegevusi, samuti korrastavaid elektronlikke energiaid. Praktilises mõttes ei ole kosmos tühi. Isegi Urantia atmosfäär hõreneb üha enam, kuni see hakkab umbes nelja tuhande kaheksasaja kilomeetri kaugusel sarnanema universumi selle osa keskmise kosmoseainega. Tühjusele kõige lähedasem ruum Nebadonis sisaldab igas kuuptollis [16 cm3] umbes sada ultimaatonit — mis võrdub ühe elektroni ultimaatonite hulgale. Nii väikese ainetihedusega ruumi loetakse tegelikult tühjaks ruumiks.	42:4.6 (473.4) Gravity presence and action is what prevents the appearance of the theoretical absolute zero, for interstellar space does not have the temperature of absolute zero. Throughout all organized space there are gravity-responding energy currents, power circuits, and ultimatonic activities, as well as organizing electronic energies. Practically speaking, space is not empty. Even the atmosphere of Urantia thins out increasingly until at about three thousand miles it begins to shade off into the average space matter in this section of the universe. The most nearly empty space known in Nebadon would yield about one hundred ultimatons—the equivalent of one electron—in each cubic inch. Such scarcity of matter is regarded as practically empty space.
42:4.7 (473.5) Temperatuur — soojus ja külmus — on energia ja aine evolutsiooni maailmades gravitatsiooni järel tähtsuselt järgmine. Ultimaatonid kuuletuvad alandlikult äärmuslikele temperatuuridele. Madalamad temperatuurid soodustavad teatavaid kindlaid elektronide ehitusi ja aatomistruktuure, kõrged temperatuurid aga hõlbustavad igasuguseid aatomite lagunemisi ja aine desintegreerumist.	42:4.7 (473.5) Temperature—heat and cold—is secondary only to gravity in the realms of energy and matter evolution. Ultimatons are humbly obedient to temperature extremes. Low temperatures favor certain forms of electronic construction and atomic assembly, while high temperatures facilitate all sorts of atomic breakup and material disintegration.
42:4.8 (473.6) Kui ainele mõjuvad kuumus ja rõhk, mis on iseloomulik päikeste sisemusele, võivad laguneda kõik peale algelisimate aineühenduste. Seega võib soojuse mõju suuresti ületada gravitatsioonilise stabiilsuse. Kuid ükski teada olev päikesetemperatuur ega rõhk ei saa muundada ultimaatoneid tagasi võimsusenergiaks.	42:4.8 (473.6) When subjected to the heat and pressure of certain internal solar states, all but the most primitive associations of matter may be broken up. Heat can thus largely overcome gravity stability. But no known solar heat or pressure can convert ultimatons back into puissant energy.
42:4.9 (473.7) Lõõmavad päikesed võivad muundada ainet mitmesugusteks energiavormideks, kuid tumedad maailmad ja kogu väliskosmos võivad aeglustada elektronide ja ultimaatonite tegevust punktini, kus need energiad muunduvad maailmade aineks. Teatavad elektronide tihedad ühendused, samuti paljud aatomituuma aine põhiühendused moodustuvad avakosmose äärmiselt madalatel temperatuuridel ning suurenevad hiljem seetõttu, et nendega ühinevad ainestuva energia suuremad kogused.	42:4.9 (473.7) The blazing suns can transform matter into various forms of energy, but the dark worlds and all outer space can slow down electronic and ultimatonic activity to the point of converting these energies into the matter of the realms. Certain electronic associations of a close nature, as well as many of the basic associations of nuclear matter, are formed in the exceedingly low temperatures of open space, being later augmented by association with larger accretions of materializing energy.
42:4.10 (473.8) Kogu selle energia ja aine lõputu muundumise käigus peame arvestama gravitatsioonirõhu mõju ja ultimaatonlike energiate antigravitatsioonilist käitumist teatavates temperatuuri-, kiiruse- ja tiirlemistingimustes. Kõiki energia ja aine muundumisnähtusi mõjutavad ka temperatuur, energiavoolud, kaugus ja elavate jõukorraldajate ning võimsusesuunajate kohalolek.	42:4.10 (473.8) Throughout all of this never-ending metamorphosis of energy and matter we must reckon with the influence of gravity pressure and with the antigravity behavior of the ultimatonic energies under certain conditions of temperature, velocity, and revolution. Temperature, energy currents, distance, and the presence of the living force organizers and the power directors also have a bearing on all transmutation phenomena of energy and matter.
42:4.11 (474.1) Aine massi suurenemine võrdub energia juurdekasvu ja valguskiiruse ruudu jagatisega. Dünaamilises mõttes võrdub töö, mida puhkeolekus aine võib teha, selle energiaga, mis kulub aine osade kokkutoomisele Paradiisist alates, miinus teel ületatavate jõudude takistus ja aineosade vastastikune külgetõmme.	42:4.11 (474.1) The increase of mass in matter is equal to the increase of energy divided by the square of the velocity of light. In a dynamic sense the work which resting matter can perform is equal to the energy expended in bringing its parts together from Paradise minus the resistance of the forces overcome in transit and the attraction exerted by the parts of matter on one another.
42:4.12 (474.2) Elektroni-eelsete ainevormide olemasolu näitab asjaolu, et pliil on kaks aatommassi. Esialgse struktuuriga plii kaalub veidi rohkem kui plii, mis tekib uraani radioaktiivsel lõhustumisel, ja see aatommasside vahe näitab tegelikku energiakadu aatomite lagunemisel.	42:4.12 (474.2) The existence of pre-electronic forms of matter is indicated by the two atomic weights of lead. The lead of original formation weighs slightly more than that produced through uranium disintegration by way of radium emanations; and this difference in atomic weight represents the actual loss of energy in the atomic breakup.
42:4.13 (474.3) Aine suhtelist terviklikkust kindlustab asjaolu, et energia võib neelduda või vabaneda ainult täpselt neis hulkades, mida Urantia teadlased nimetavad kvantideks. See ainelistes maailmades kehtiv tark tingimus aitab universumeid jätkuvalt tegevuses hoida.	42:4.13 (474.3) The relative integrity of matter is assured by the fact that energy can be absorbed or released only in those exact amounts which Urantia scientists have designated quanta. This wise provision in the material realms serves to maintain the universes as going concerns.
42:4.14 (474.4) Elektronide või muude osakeste asendite nihkumisel vastuvõetav või väljaantav energiakogus on alati kvant või selle kordne, kuid nende energiaüksuste võnkuv ehk laineline käitumine on tervenisti määratud vastavate aineliste struktuuride mõõtmetega. Nende lainjate energiavirvenduste läbimõõt on ultimaatonite, elektronide, aatomite või muude samataoliselt käituvate üksuste omast 860 korda suuremad. Kvantide käitumise lainemehaanilise vaatlemisega kaasnev lõputu segadus tuleneb energialainete kattumisest: kahest laineharjast võib moodustuda topeltkõrgusega hari, aga harja ja nõo kokku langedes võivad lained vastastikku sumbuda.	42:4.14 (474.4) The quantity of energy taken in or given out when electronic or other positions are shifted is always a “quantum” or some multiple thereof, but the vibratory or wavelike behavior of such units of energy is wholly determined by the dimensions of the material structures concerned. Such wavelike energy ripples are 860 times the diameters of the ultimatons, electrons, atoms, or other units thus performing. The never-ending confusion attending the observation of the wave mechanics of quantum behavior is due to the superimposition of energy waves: Two crests can combine to make a double-height crest, while a crest and a trough may combine, thus producing mutual cancellation.
5. Laineenergia avaldumisvormid ^top	5. Wave-Energy Manifestations ^top
42:5.1 (474.5) Orvontoni superuniversumis on sada laineenergia oktaavi. Neist energia avaldumisvormide sajast rühmast tuntakse Urantial kuutkümmend nelja, kas siis tervikuna või osaliselt. Päikesekiired hõlmavad superuniversumi skaalal neli oktaavi, kusjuures nähtavad kiired võtavad enda alla ühe oktaavi, mis on selles seerias number nelikümmend kuus. Sellele järgneb ultraviolettkiirte rühm, aga kümme oktaavi ülespoole on röntgenikiired, millele järgnevad raadiumi gammakiired. Kolmkümmend kaks oktaavi nähtavast päikesevalgusest ülalpool on väliskosmose energiakiired, mis nii sageli segunevad nendega seotud tibatillukeste tugeva energialaenguga aineosakestega. Nähtavast päikesevalgusest teises suunas liikudes tulevad infrapunakiired ja kolmkümmend oktaavi allpool on raadiolainete rühm.	42:5.1 (474.5) In the superuniverse of Orvonton there are one hundred octaves of wave energy. Of these one hundred groups of energy manifestations, sixty-four are wholly or partially recognized on Urantia. The sun’s rays constitute four octaves in the superuniverse scale, the visible rays embracing a single octave, number forty-six in this series. The ultraviolet group comes next, while ten octaves up are the X rays, followed by the gamma rays of radium. Thirty-two octaves above the visible light of the sun are the outer-space energy rays so frequently commingled with their associated highly energized minute particles of matter. Next downward from visible sunlight appear the infrared rays, and thirty octaves below are the radio transmission group.
42:5.2 (474.6) Lainelised energia avaldumisvormid võib Urantia XX sajandi teadmiste seisukohalt liigitada kümnesse rühma:	42:5.2 (474.6) Wavelike energy manifestations—from the standpoint of twentieth-century Urantia scientific enlightenment—may be classified into the following ten groups:
42:5.3 (474.7) 1. infraultimaatonlikud kiired—ultimaatonite tiirlemine piirkonnas, kus nad hakkavad omandama kindlat vormi. See on esilekerkiva energia esimene aste, milles lainenähtusi saab eristada ja mõõta;	42:5.3 (474.7) 1. Infraultimatonic rays—the borderland revolutions of ultimatons as they begin to assume definite form. This is the first stage of emergent energy in which wavelike phenomena can be detected and measured.
42:5.4 (474.8) 2. ultimaatonlikud kiired. Energia koondumine ultimaatonite üliväikesteks sfäärideks tekitab ruumis võnkumisi, mis on eristatavad ja mõõdetavad. Ja juba ammu enne seda, kui füüsikud ultimaatoni avastavad, avastavad nad kahtlemata nende kiirte saju Urantiale. Need lühikese lainepikkusega võimsad kiired esindavad ultimaatonite algset tegevust ajal, mil nad on aeglustunud punktini, kus nad pöörduvad aine elektronideks korrastumise juurde. Kui ultimaatonid koonduvad elektronideks, toimub tihenemine, mille tagajärjel salvestub energia;	42:5.4 (474.8) 2. Ultimatonic rays. The assembly of energy into the minute spheres of the ultimatons occasions vibrations in the content of space which are discernible and measurable. And long before physicists ever discover the ultimaton, they will undoubtedly detect the phenomena of these rays as they shower in upon Urantia. These short and powerful rays represent the initial activity of the ultimatons as they are slowed down to that point where they veer towards the electronic organization of matter. As the ultimatons aggregate into electrons, condensation occurs with a consequent storage of energy.
42:5.5 (475.1) 3. lühikesed kosmosekiired. Need on lühimad kõigist puhtelektronilikest võnkumistest ja esindavad selle ainevormi aatomieelset astet. Nende kiirte tekkimiseks on vaja erakordselt madalaid või kõrgeid temperatuure. Neid kosmosekiiri on kaht liiki: ühed kaasnevad aatomite sünniga ja teised näitavad aatomite purunemist. Neid kiirgub kõige suuremates kogustes superuniversumi tihedaimalt tasandilt, Linnuteest, mis on ka välisuniversumite tihedaim tasand;	42:5.5 (475.1) 3. The short space rays. These are the shortest of all purely electronic vibrations and represent the preatomic stage of this form of matter. These rays require extraordinarily high or low temperatures for their production. There are two sorts of these space rays: one attendant upon the birth of atoms and the other indicative of atomic disruption. They emanate in the largest quantities from the densest plane of the superuniverse, the Milky Way, which is also the densest plane of the outer universes.
42:5.6 (475.2) 4. elektronaste. See energiaaste on seitsmes superuniversumis igasuguse ainestumise aluseks. Kui elektronid suunduvad orbitaaltiirlemises kõrgematelt energiatasanditelt madalamatele, eraldub alati kvante. Kui elektron orbiidil kohta muudab, eraldub või neeldub selle tulemusena väga selgepiirilisi ja ühesuguseid mõõdetavaid valgusenergiaosakesi, kokkupõrkel aga loovutab üksikelektron valgusenergia osakese. Ka positiivsete osakeste ja teiste elektronastme üksuste tegevusega kaasnevad energia lainelised avaldumisvormid;	42:5.6 (475.2) 4. The electronic stage. This stage of energy is the basis of all materialization in the seven superuniverses. When electrons pass from higher to lower energy levels of orbital revolution, quanta are always given off. Orbital shifting of electrons results in the ejection or the absorption of very definite and uniform measurable particles of light-energy, while the individual electron always gives up a particle of light-energy when subjected to collision. Wavelike energy manifestations also attend upon the performances of the positive bodies and the other members of the electronic stage.
42:5.7 (475.3) 5. gammakiired—kiirgused, mis iseloomustavad atomaarse aine spontaanset lagunemist. Selle elektrontegevuse vormi parim näide on raadiumi lagunemisega kaasnevad nähtused;	42:5.7 (475.3) 5. Gamma rays—those emanations which characterize the spontaneous dissociation of atomic matter. The best illustration of this form of electronic activity is in the phenomena associated with radium disintegration.
42:5.8 (475.4) 6. röntgenirühm. Elektroni aeglustumise järgmisel astmel tekivad mitmesugused päikese röntgenikiirte vormid, samuti kunstlikult tekitatud röntgenikiired. Elektroni laeng tekitab elektrivälja; liikumine tekitab elektrivoolu; vool tekitab magnetvälja. Kui elektron äkki peatatakse, tekitab sellest tulenev elektromagnetiline häiritus röntgenikiire; röntgenikiir ongi see häire. Päikese röntgenikiired on identsed kiirtega, mida genereeritakse mehaaniliselt inimkeha sisemuse uurimiseks, nad on ainult natuke pikemad;	42:5.8 (475.4) 6. The X-ray group. The next step in the slowing down of the electron yields the various forms of solar X rays together with artificially generated X rays. The electronic charge creates an electric field; movement gives rise to an electric current; the current produces a magnetic field. When an electron is suddenly stopped, the resultant electromagnetic commotion produces the X ray; the X ray is that disturbance. The solar X rays are identical with those which are mechanically generated for exploring the interior of the human body except that they are a trifle longer.
42:5.9 (475.5) 7. ultravioletsed ehk keemilised päikesevalguse kiired ja mitmesugused mehaaniliselt tekitatud kiired;	42:5.9 (475.5) 7. The ultraviolet or chemical rays of sunlight and the various mechanical productions.
42:5.10 (475.6) 8. valge valgus—päikeste kogu nähtav valgus;	42:5.10 (475.6) 8. The white light—the whole visible light of the suns.
42:5.11 (475.7) 9. infrapunakiired—elektronide tegevuse aeglustumine, veelgi lähemal tajutava soojuse astmele;	42:5.11 (475.7) 9. Infrared rays—the slowing down of electronic activity still nearer the stage of appreciable heat.
42:5.12 (475.8) 10. elektromagnetlained—energiad, mida Urantial kasutatakse ringhäälingus.	42:5.12 (475.8) 10. Hertzian waves—those energies utilized on Urantia for broadcasting.
42:5.13 (475.9) Kõigist neist laineenergia tegevuse kümnest faasist saab inimsilm reageerida vaid ühele oktaavile, tavalise päikesevalguse valgele valgusele.	42:5.13 (475.9) Of all these ten phases of wavelike energy activity, the human eye can react to just one octave, the whole light of ordinary sunlight.
42:5.14 (475.10) Niinimetatud eeter on lihtsalt üldnimetus, millega tähistatakse tervet kosmoses esinevate jõu- ja energiategevuste rühma. Ultimaatonid, elektronid ja muud energia massikogumid on ühesugused aineosakesed ning nad kulgevad läbi kosmose tegelikult sirgjooneliselt. Valgus ja kõik muud tuntud energia avaldumisvormid koosnevad selgepiirilistest energiaosakeste jadadest, mis liiguvad sirgjooneliselt, kuni neid ei mõjuta gravitatsioon ega muud jõud. Need energiaosakeste vood näivad teatavates vaatlustes lainenähtustena sellepärast, et neid mõjutavad nii kogu kosmose ühesugune jõutekk, hüpoteetiline eeter, kui ka ühinenud ainekogumite sisesed gravitatsioonipinged. Paljudele energia-aine vormidele annavad lainelise ilme osakeste vahelised kaugused koos energiakiirte algkiirusega.	42:5.14 (475.10) The so-called ether is merely a collective name to designate a group of force and energy activities occurring in space. Ultimatons, electrons, and other mass aggregations of energy are uniform particles of matter, and in their transit through space they really proceed in direct lines. Light and all other forms of recognizable energy manifestations consist of a succession of definite energy particles which proceed in direct lines except as modified by gravity and other intervening forces. That these processions of energy particles appear as wave phenomena when subjected to certain observations is due to the resistance of the undifferentiated force blanket of all space, the hypothetical ether, and to the intergravity tension of the associated aggregations of matter. The spacing of the particle-intervals of matter, together with the initial velocity of the energy beams, establishes the undulatory appearance of many forms of energy-matter.
42:5.15 (476.1) Siseruumi ergastumine põhjustab kiiresti liikuvate aineosakeste kulgemisel lainereaktsiooni, nii nagu laeva liikumine läbi vee tekitab eri amplituudi ja pikkusega laineid.	42:5.15 (476.1) The excitation of the content of space produces a wavelike reaction to the passage of rapidly moving particles of matter, just as the passage of a ship through water initiates waves of varying amplitude and interval.
42:5.16 (476.2) Ürgjõu käitumine kutsub tõepoolest esile nähtusi, mis on paljuski analoogilised teie poolt eeldatud eetrile. Kosmos ei ole tühi: kõik kosmosesfäärid keerlevad ja sööstavad edasi läbi kõikjale leviva võimsusenergia tohutu ookeani; ka aatomi siseruum ei ole tühi. Vaatamata sellele pole olemas mingit eetrit ja just selle hüpoteetilise eetri puudumise tõttu on asustatud planeedil võimalik pääseda päikesele langemisest ning tiirlevatel elektronidel hoiduda tuumale langemast.	42:5.16 (476.2) Primordial-force behavior does give rise to phenomena which are in many ways analogous to your postulated ether. Space is not empty; the spheres of all space whirl and plunge on through a vast ocean of outspread force-energy; neither is the space content of an atom empty. Nevertheless there is no ether, and the very absence of this hypothetical ether enables the inhabited planet to escape falling into the sun and the encircling electron to resist falling into the nucleus.
6. Ultimaatonid, elektronid ja aatomid ^top	6. Ultimatons, Electrons, and Atoms ^top
42:6.1 (476.3) Kuigi kõikse jõu ruumilaeng on homogeenne ja eristumata, kaasneb arenenud energia korrastumisega aineks energia kontsentreerumine kindlate mõõtmetega ja kindla kaaluga massikogumiteks — see on täpne reageerimine gravitatsioonile.	42:6.1 (476.3) While the space charge of universal force is homogeneous and undifferentiated, the organization of evolved energy into matter entails the concentration of energy into discrete masses of definite dimensions and established weight—precise gravity reaction.
42:6.2 (476.4) Kohalik ehk lineaarne gravitatsioon hakkab täielikult toimima aine atomaarse korrastatuse ilmnedes. Aatomieelne aine hakkab gravitatsioonile veidi reageerima, kui seda aktiveerida röntgenikiirtega ja muude selliste energiatega, kuid mingit mõõdetavat lineaarse gravitatsiooni tõmmet ei avaldu elektronenergia vabade, mitteseotud ja laenguta osakeste või ühinemata ultimaatonite puhul.	42:6.2 (476.4) Local or linear gravity becomes fully operative with the appearance of the atomic organization of matter. Preatomic matter becomes slightly gravity responsive when activated by X ray and other similar energies, but no measurable linear-gravity pull is exerted on free, unattached, and uncharged electronic-energy particles or on unassociated ultimatons.
42:6.3 (476.5) Ultimaatonid tegutsevad vastastikuse külgetõmbejõu mõjul, reageerides vaid Paradiisi ringja gravitatsiooni tõmbele. Et nad lineaarsele gravitatsioonile ei reageeri, triivivad nad seega kaasa kosmose universaalse liikumisega. Ultimaatonite tiirlemiskiirus võib kasvada sellise määrani, et nad hakkavad käituma osaliselt antigravitatsiooniliselt, kuid ilma jõukorraldajate ja võimsusesuunajateta ei suuda nad saavutada eripära kaotamiseks vajalikku kriitilist paokiirust ega pöörduda tagasi võimsusenergia astmele. Looduses pääsevad ultimaatonid füüsilise eksistentsi staatusest vaid siis, kui nad osalevad jahtunud ja sureva päikese lõplikus lagunemises.	42:6.3 (476.5) Ultimatons function by mutual attraction, responding only to the circular Paradise-gravity pull. Without linear-gravity response they are thus held in the universal space drift. Ultimatons are capable of accelerating revolutionary velocity to the point of partial antigravity behavior, but they cannot, independent of force organizers or power directors, attain the critical escape velocity of deindividuation, return to the puissant-energy stage. In nature, ultimatons escape the status of physical existence only when participating in the terminal disruption of a cooled-off and dying sun.
42:6.4 (476.6) Ultimaatonid, mida Urantial ei tunta, aeglustuvad läbi füüsilise tegevuse paljude faaside, enne kui jõuavad elektronideks korrastumise eelduseks olevate tiirlemisenergia omadusteni. Ultimaatonitel on kolme liiki liikumist: vastupanu kosmilisele jõule, antigravitatsioonilise potentsiaaliga individuaalne tiirlemine ja saja vastastikku ühendatud ultimaatoni elektronisisesed asendid.	42:6.4 (476.6) The ultimatons, unknown on Urantia, slow down through many phases of physical activity before they attain the revolutionary-energy prerequisites to electronic organization. Ultimatons have three varieties of motion: mutual resistance to cosmic force, individual revolutions of antigravity potential, and the intraelectronic positions of the one hundred mutually interassociated ultimatons.
42:6.5 (476.7) Vastastikune tõmme hoiab sadat ultimaatonit elektroni koosseisus ja tüüpilises elektronis on alati täpselt sada ultimaatonit. Ühe või mitme ultimaatoni kaotamine hävitab tüüpilise elektroni, tekitades sellega ühe elektroni kümnest muundunud vormist.	42:6.5 (476.7) Mutual attraction holds one hundred ultimatons together in the constitution of the electron; and there are never more nor less than one hundred ultimatons in a typical electron. The loss of one or more ultimatons destroys typical electronic identity, thus bringing into existence one of the ten modified forms of the electron.
42:6.6 (476.8) Ultimaatonid ei liigu elektronide sees orbiitidel ega keerle ringlustes, vaid hajuvad või koonduvad vastavalt oma telje ümber pöörlemise kiirusele, määrates sellega erinevused elektronide mõõtudes. Seesama ultimaatonite telje ümber pöörlemise kiirus määrab ka eri tüüpi elektroniüksuste positiivse või negatiivse reaktsiooni. Neist ultimaatonite omavaheliste ühenduste funktsioonidest tulenebki kogu elektronliku aine eraldumine ja koondumine, samuti energia-aine negatiivsete ja positiivsete kehade elektriline eristumine.	42:6.6 (476.8) Ultimatons do not describe orbits or whirl about in circuits within the electrons, but they do spread or cluster in accordance with their axial revolutionary velocities, thus determining the differential electronic dimensions. This same ultimatonic velocity of axial revolution also determines the negative or positive reactions of the several types of electronic units. The entire segregation and grouping of electronic matter, together with the electric differentiation of negative and positive bodies of energy-matter, result from these various functions of the component ultimatonic interassociation.
42:6.7 (477.1) Iga aatomi diameeter on veidi üle 1/25 000 000-ndiku sentimeetri, elektroni mass moodustab aga veidi üle 1/2000-ndiku väikseima aatomi, vesinikuaatomi massist. Aatomituumale iseloomulik positiivne prooton ei tarvitse küll olla negatiivsest elektronist suurem, kuid tal on peaaegu kaks tuhat korda suurem mass.	42:6.7 (477.1) Each atom is a trifle over 1/100,000,000th of an inch in diameter, while an electron weighs a little more than 1/2,000th of the smallest atom, hydrogen. The positive proton, characteristic of the atomic nucleus, while it may be no larger than a negative electron, weighs almost two thousand times more.
42:6.8 (477.2) Kui aine massi suurendada seni, kuni elektroni mass võrduks ühe kümnendiku untsiga [2,84 grammi], ja suurendada proportsionaalselt ka selle mõõtmeid, oleks niisuguse elektroni ruumala võrdne maakera ruumalaga. Kui prootonit — mis on 1800 korda elektronist raskem — suurendada nööpnõelapea suuruseks, siis nööpnõelapead samavõrra suurendades oleks selle läbimõõt võrdne Maa orbiidiga Päikese ümber.	42:6.8 (477.2) If the mass of matter should be magnified until that of an electron equaled one tenth of an ounce, then were size to be proportionately magnified, the volume of such an electron would become as large as that of the earth. If the volume of a proton—eighteen hundred times as heavy as an electron—should be magnified to the size of the head of a pin, then, in comparison, a pin’s head would attain a diameter equal to that of the earth’s orbit around the sun.
7. Atomaarne aine ^top	7. Atomic Matter ^top
42:7.1 (477.3) Kogu aine ehitus sarnaneb päikesesüsteemi ehitusega. Iga pisikese energiauniversumi keskel on suhteliselt stabiilne, võrdlemisi püsiv ainelise eksistentsi tuumaosa. Sellel kesksel üksusel on kolm avaldumisvõimalust. Energiakeskme ümber tiirleb erinevates ringlustes lõputu arv energiaüksusi, mida võib üldjoontes võrrelda planeetidega, mis tiirlevad ümber päikese mõnes teie Päikesesüsteemiga sarnanevas tähtede rühmas.	42:7.1 (477.3) The formation of all matter is on the order of the solar system. There is at the center of every minute universe of energy a relatively stable, comparatively stationary, nuclear portion of material existence. This central unit is endowed with a threefold possibility of manifestation. Surrounding this energy center there whirl, in endless profusion but in fluctuating circuits, the energy units which are faintly comparable to the planets encircling the sun of some starry group like your own solar system.
42:7.2 (477.4) Aatomite sees tiirlevad elektronid ümber keskel asuva prootoni ja neil on ruumi suhteliselt umbes niisama palju nagu planeetidel, mis tiirlevad päikesüsteemi sees ümber päikese. Aatomituuma ja seesmise elektronorbiidi vahekaugus on aatomi tegeliku suurusega võrreldes samasugune nagu kõige sisemise planeedi Merkuuri kaugus teie Päikesest.	42:7.2 (477.4) Within the atom the electrons revolve about the central proton with about the same comparative room the planets have as they revolve about the sun in the space of the solar system. There is the same relative distance, in comparison with actual size, between the atomic nucleus and the inner electronic circuit as exists between the inner planet, Mercury, and your sun.
42:7.3 (477.5) Elektronide pöörlemine ümber oma telje ja nende tiirlemiskiirused orbiidil ümber aatomituuma ületavad inimese kujutlusvõime, rääkimata nende komponentide, ultimaatonite kiirustest. Positiivsed raadiumiosakesed lendavad kosmosesse kiirusega kuusteist tuhat kilomeetrit sekundis, negatiivsed osakesed saavutavad aga ligikaudu valguse kiiruse.	42:7.3 (477.5) The electronic axial revolutions and their orbital velocities about the atomic nucleus are both beyond the human imagination, not to mention the velocities of their component ultimatons. The positive particles of radium fly off into space at the rate of ten thousand miles a second, while the negative particles attain a velocity approximating that of light.
42:7.4 (477.6) Kohalikud universumid on üles ehitatud kümnendsüsteemi järgi. Kaheses universumis on täpselt sada eristatavat kosmoseenergia aatom-ainestumist, see on aine maksimaalne võimalik korrastatus Nebadonis. Need sada ainevormi koosnevad regulaarsest seeriast, milles ümber keskse ja suhteliselt kompaktse tuuma tiirleb üks kuni sada elektroni. Just see eri energiate korrapärane ja töökindel ühendus moodustabki aine.	42:7.4 (477.6) The local universes are of decimal construction. There are just one hundred distinguishable atomic materializations of space-energy in a dual universe; that is the maximum possible organization of matter in Nebadon. These one hundred forms of matter consist of a regular series in which from one to one hundred electrons revolve around a central and relatively compact nucleus. It is this orderly and dependable association of various energies that constitutes matter.
42:7.5 (477.7) Mitte kõigi maailmade pealispinnal ei tule ilmsiks sada äratuntavat elementi, kuid nad on kusagil olemas, on olnud olemas või on välja kujunemas. See, mitu sajast aatomitüübist on vaadeldavad, sõltub planeedi päritolu ja hilisema evolutsiooni jooksul valitsenud tingimustest. Raskemaid aatomeid paljudes maailmades pinnal ei leidu. Isegi Urantial teada olevad raskemad elemendid ilmutavad kalduvust laguneda, seda illustreerib ka raadiumi käitumine.	42:7.5 (477.7) Not every world will show one hundred recognizable elements at the surface, but they are somewhere present, have been present, or are in process of evolution. Conditions surrounding the origin and subsequent evolution of a planet determine how many of the one hundred atomic types will be observable. The heavier atoms are not found on the surface of many worlds. Even on Urantia the known heavier elements manifest a tendency to fly to pieces, as is illustrated by radium behavior.
42:7.6 (477.8) Aatomi stabiilsus sõltub elektriliselt mitteaktiivsete neutronite arvust tuumas. Keemiline käitumine sõltub täielikult vabalt tiirlevate elektronide aktiivsusest.	42:7.6 (477.8) Stability of the atom depends on the number of electrically inactive neutrons in the central body. Chemical behavior is wholly dependent on the activity of the freely revolving electrons.
42:7.7 (478.1) Orvontonis pole kunagi olnud võimalik looduslikult üheks aatomisüsteemiks koonduda enamal kui sajal orbitaalelektronil. Kui orbitaalvälja on viidud sada üks elektroni, on keskne prooton selle tulemusena momentaanselt lagunenud, paisates laiali elektrone ja teisi vabanenud energiaid.	42:7.7 (478.1) In Orvonton it has never been possible naturally to assemble over one hundred orbital electrons in one atomic system. When one hundred and one have been artificially introduced into the orbital field, the result has always been the instantaneous disruption of the central proton with the wild dispersion of the electrons and other liberated energies.
42:7.8 (478.2) Ehkki aatomites võib sisalduda üks kuni sada orbitaalelektroni, tiirlevad suurtes aatomites vaid kümme välimist elektroni ümber keskse tuuma selgepiiriliste üksikkehadena, liikudes terviklike ja kompaktsetena täpsetel ning kindlapiirilistel orbiitidel. Kolmekümmet keskmele lähimat elektroni on eraldi ja korrastatud kehadena raske jälgida või avastada. See elektronide käitumise suhteline sõltuvus tuuma lähedusest kehtib kõigis aatomites, olenemata nende elektronide arvust. Mida lähemal tuumale, seda vähem on elektronidel individuaalsust. Elektroni laineenergia ulatus võib olla nii suur, et hõlmab terveid tuumalähedasi orbiite; see kehtib eriti aatomituumale kõige lähemate elektronide kohta.	42:7.8 (478.2) While atoms may contain from one to one hundred orbital electrons, only the outer ten electrons of the larger atoms revolve about the central nucleus as distinct and discrete bodies, intactly and compactly swinging around on precise and definite orbits. The thirty electrons nearest the center are difficult of observation or detection as separate and organized bodies. This same comparative ratio of electronic behavior in relation to nuclear proximity obtains in all atoms regardless of the number of electrons embraced. The nearer the nucleus, the less there is of electronic individuality. The wavelike energy extension of an electron may so spread out as to occupy the whole of the lesser atomic orbits; especially is this true of the electrons nearest the atomic nucleus.
42:7.9 (478.3) Kolmekümnel kõige seesmisemal orbitaalelektronil on oma individuaalsus, kuid nende energiasüsteemid kalduvad segunema, ulatudes elektronist elektronini ja peaaegu orbiidist orbiidini. Järgmised kolmkümmend elektroni moodustavad teise pere ehk energiatsooni ning neil on rohkem individuaalsust, sest nende ainekehadel on täielikum kontroll oma energiasüsteemide üle. Järgmised kolmkümmend elektroni, kolmas energiatsoon, on veelgi individualiseeritum ning elektronid ringlevad veel kindlamatel ja selgematel orbiitidel. Viimased kümme elektroni, mida esineb vaid kümnes kõige raskemas elemendis, on väärikalt iseseisvad ning võivad seetõttu ematuuma kontrolli alt enam-vähem vabalt lahkuda. Minimaalsete temperatuuri- ja rõhumuutuste korral pääsevad selle neljanda, välimise rühma elektronid keskse tuuma haardest, mida illustreerib ka uraani ja teiste selletaoliste elementide spontaanne lagunemine.	42:7.9 (478.3) The thirty innermost orbital electrons have individuality, but their energy systems tend to intermingle, extending from electron to electron and well-nigh from orbit to orbit. The next thirty electrons constitute the second family, or energy zone, and are of advancing individuality, bodies of matter exerting a more complete control over their attendant energy systems. The next thirty electrons, the third energy zone, are still more individualized and circulate in more distinct and definite orbits. The last ten electrons, present in only the ten heaviest elements, are possessed of the dignity of independence and are, therefore, able to escape more or less freely from the control of the mother nucleus. With a minimum variation in temperature and pressure, the members of this fourth and outermost group of electrons will escape from the grasp of the central nucleus, as is illustrated by the spontaneous disruption of uranium and kindred elements.
42:7.10 (478.4) Esimesest kahekümne seitsmest aatomist, mis sisaldavad üks kuni kakskümmend seitse orbitaalelektroni, on kergem aru saada kui ülejäänutest. Kahekümne kaheksandast edasi kohtame Määratlematu Absoluudi oletatava kohaloleku üha suuremat prognoosimatust. Kuid see elektronide prognoosimatus on osaliselt tingitud ultimaatonite erinevast pöörlemiskiirusest ümber oma telje ja ultimaatonite seletamatust kalduvusest „kokku liibuda”. Muud mõjud — füüsilised, elektrilised, magnetilised ja gravitatsioonilised — põhjustavad samuti muutusi elektronide käitumises. Aatomid on seega prognoosimatud nagu isikud. Statistikud võivad kuulutada, et on avastanud seadused, millele alluvad suured aatomite või isikute hulgad, kuid üksikute aatomite või isikute kohta see ei kehti.	42:7.10 (478.4) The first twenty-seven atoms, those containing from one to twenty-seven orbital electrons, are more easy of comprehension than the rest. From twenty-eight upward we encounter more and more of the unpredictability of the supposed presence of the Unqualified Absolute. But some of this electronic unpredictability is due to differential ultimatonic axial revolutionary velocities and to the unexplained “huddling” proclivity of ultimatons. Other influences—physical, electrical, magnetic, and gravitational—also operate to produce variable electronic behavior. Atoms therefore are similar to persons as to predictability. Statisticians may announce laws governing a large number of either atoms or persons but not for a single individual atom or person.
8. Aatomite kohesioon ^top	8. Atomic Cohesion ^top
42:8.1 (478.5) Gravitatsioon on küll üks mitmest tegurist, mis aatomi pisikest energiasüsteemi koos hoiab, kuid nende füüsiliste põhiüksuste sees ja nende vahel on olemas veel võimas tundmatu energia, nende põhistruktuuri ja lõpliku käitumise saladus, Urantial veel avastamata jõud. See universaalne mõju täidab kogu ruumi, mis hõlmab seda pisikest energiasüsteemi.	42:8.1 (478.5) While gravity is one of several factors concerned in holding together a tiny atomic energy system, there is also present in and among these basic physical units a powerful and unknown energy, the secret of their basic constitution and ultimate behavior, a force which remains to be discovered on Urantia. This universal influence permeates all the space embraced within this tiny energy organization.
42:8.2 (478.6) Aatomi elektronide vaheline ruum ei ole tühi. Seda elektronidevahelist ruumi aktiveerivad kogu aatomi ulatuses lainelised avaldumisnähtused, mis on täiesti sünkroonsed elektronide kiirusega ja ultimaatonite tiirlemisega. See jõud ei allu päriselt teie tuntud seadusele positiivsest ja negatiivsest tõmbejõust, mistõttu selle käitumine on mõnikord prognoosimatu. See nimetu mõju näib olevat Määratlematu Absoluudi reageering kosmosejõu tasemel.	42:8.2 (478.6) The interelectronic space of an atom is not empty. Throughout an atom this interelectronic space is activated by wavelike manifestations which are perfectly synchronized with electronic velocity and ultimatonic revolutions. This force is not wholly dominated by your recognized laws of positive and negative attraction; its behavior is therefore sometimes unpredictable. This unnamed influence seems to be a space-force reaction of the Unqualified Absolute.
42:8.3 (479.1) Aatomituuma laetud prootoneid ja laenguta neutroneid hoiab koos mesotroni kompenseeriv tegevus. Mesotron on elektronist 180 korda raskem aineosake. Kui see poleks niiviisi korraldatud, lõhestaks prootonite elektrilaeng aatomituuma.	42:8.3 (479.1) The charged protons and the uncharged neutrons of the nucleus of the atom are held together by the reciprocating function of the mesotron, a particle of matter 180 times as heavy as the electron. Without this arrangement the electric charge carried by the protons would be disruptive of the atomic nucleus.
42:8.4 (479.2) Aatomid on niisuguse ehitusega, et tuuma ei saa koos hoida ei elektrilised ega gravitatsioonijõud. Tuuma terviklikkust säilitab mesotroni kahesugune siduv tegevus, millega laetud ja laenguta osakesi saab koos hoida kõrgema jõu-massi võimsuse abil ja lisaks mõjuga, mis sunnib prootoneid ja neutroneid pidevalt omavahel kohti vahetama. Mesotron sunnib tuumaosakeste elektrilaengut pidevalt prootonite ja neutronite vahel edasi-tagasi loopima. Sekundi kaduvväikese murdosa jooksul on mingi tuumaosake laetud prooton ja järgmisel hetkel juba laenguta neutron. Ja need energiaoleku vahetumised on nii uskumatult kiired, et elektrilaengul pole mingit võimalust lagundavat mõju avaldada. Selliselt toimib mesotron „energiat kandva” osakesena, mis aitab oluliselt kaasa aatomituuma stabiilsusele.	42:8.4 (479.2) As atoms are constituted, neither electric nor gravitational forces could hold the nucleus together. The integrity of the nucleus is maintained by the reciprocal cohering function of the mesotron, which is able to hold charged and uncharged particles together because of superior force-mass power and by the further function of causing protons and neutrons constantly to change places. The mesotron causes the electric charge of the nuclear particles to be incessantly tossed back and forth between protons and neutrons. At one infinitesimal part of a second a given nuclear particle is a charged proton and the next an uncharged neutron. And these alternations of energy status are so unbelievably rapid that the electric charge is deprived of all opportunity to function as a disruptive influence. Thus does the mesotron function as an “energy-carrier” particle which mightily contributes to the nuclear stability of the atom.
42:8.5 (479.3) Mesotroni olemasolu ja tegevusega on seletatav ka teine aatomiga seotud mõistatus. Kui aatomid on radioaktiivsed, kiirgavad nad palju rohkem energiat, kui võiks arvata. See ülemäärane kiirgus tuleneb „energiat kandva” mesotroni lagunemisest, millest saab sel moel tavaline elektron. Mesotroni lagunemisega kaasneb ka teatavate väikeste laenguta osakeste kiirgumine.	42:8.5 (479.3) The presence and function of the mesotron also explains another atomic riddle. When atoms perform radioactively, they emit far more energy than would be expected. This excess of radiation is derived from the breaking up of the mesotron “energy carrier,” which thereby becomes a mere electron. The mesotronic disintegration is also accompanied by the emission of certain small uncharged particles.
42:8.6 (479.4) Mesotroni olemasoluga on seletatavad teatavad aatomituuma kohesioonilised omadused, kuid mitte prootonite omavaheline haakumine (kohesioon) ega neutroni haardumine (adhesioon) neutroni külge. Aatomi koospüsiva terviklikkuse tagab paradoksaalne ja võimas jõud, energiavorm, mida Urantial pole veel avastatud.	42:8.6 (479.4) The mesotron explains certain cohesive properties of the atomic nucleus, but it does not account for the cohesion of proton to proton nor for the adhesion of neutron to neutron. The paradoxical and powerful force of atomic cohesive integrity is a form of energy as yet undiscovered on Urantia.
42:8.7 (479.5) Neid mesotrone leidub külluses kosmilistes kiirtes, mis nii lakkamatult teie planeedi vastu põrkavad.	42:8.7 (479.5) These mesotrons are found abundantly in the space rays which so incessantly impinge upon your planet.
9. Loodusfilosoofia ^top	9. Natural Philosophy ^top
42:9.1 (479.6) Mitte ainult religioon ei ole dogmaatiline, niisama dogmaatiline kaldub olema ka loodusfilosoofia. Kui tuntud usuõpetaja arutles, et loodus põhineb arvul seitse, sest inimese peas on seitse avaust, siis oleks ta keemia parema tundmise korral võinud seda uskumust kaitsta füüsilise maailma tõelise nähtuse alusel. Kõigis füüsilistes aja ja ruumi universumites, vaatamata nende energiakoosseisu universaalsele kümnendsüsteemilisele avaldumisele, on alati olemas eelaine seitsmese elektronilise korrastatuse reaalsuse meenutaja.	42:9.1 (479.6) Religion is not alone dogmatic; natural philosophy equally tends to dogmatize. When a renowned religious teacher reasoned that the number seven was fundamental to nature because there are seven openings in the human head, if he had known more of chemistry, he might have advocated such a belief founded on a true phenomenon of the physical world. There is in all the physical universes of time and space, notwithstanding the universal manifestation of the decimal constitution of energy, the ever-present reminder of the reality of the sevenfold electronic organization of prematter.
42:9.2 (479.7) Number seitse on keskse universumi ja iseloomu sünnipäraste omaduste edastamise vaimse süsteemi põhiarv, kuid energiale, ainele ja ainelisele loodule on omane arv kümme, kümnendsüsteem. Vaatamata sellele ilmneb aatomimaailmas teatav perioodiline omapära, mis kordub seitsmeste rühmadena — omamoodi sünnimärk, mis osutab ainelise maailma kaugele vaimsele päritolule.	42:9.2 (479.7) The number seven is basic to the central universe and the spiritual system of inherent transmissions of character, but the number ten, the decimal system, is inherent in energy, matter, and the material creation. Nevertheless the atomic world does display a certain periodic characterization which recurs in groups of seven—a birthmark carried by this material world indicative of its far-distant spiritual origin.
42:9.3 (480.1) See loodu ehituses visalt korduv seitsmesus ilmneb keemias sarnaste füüsiliste ja keemiliste omaduste kordumisena seitsmeste perioodide kaupa, kui järjestada põhielemendid nende aatommasside alusel. Kui Urantia keemilised elemendid selliselt ritta seada, kalduvad kõik kvaliteedid või omadused seitsmekaupa korduma. See seitsmeste rühmade korrapärane vaheldumine kordub nõrgenevalt ja variatsioonidega kogu keemiliste elementide tabeli ulatuses ning on kõige selgemalt näha esimestes ehk kergemates aatomirühmades. Kui alustada suvalisest elemendist ja võtta aluseks mingi üks omadus, siis kuues järgmises elemendis on see teistsugune, kuid kaldub kaheksandani jõudes taasilmuma, mis tähendab, et kaheksas keemiliselt aktiivne element sarnaneb esimesega, üheksas teisega jne. Niisugune fakt viitab vaieldamatult algenergia seitsmesele koosseisule ning näitab aja ja ruumi loodute seitsmese mitmekesisuse aluseks olevat reaalsust. Inimesed peaksid ka tähele panema, et valge valguse spektris on seitse värvi.	42:9.3 (480.1) This sevenfold persistence of creative constitution is exhibited in the chemical domains as a recurrence of similar physical and chemical properties in segregated periods of seven when the basic elements are arranged in the order of their atomic weights. When the Urantia chemical elements are thus arranged in a row, any given quality or property tends to recur by sevens. This periodic change by sevens recurs diminishingly and with variations throughout the entire chemical table, being most markedly observable in the earlier or lighter atomic groupings. Starting from any one element, after noting some one property, such a quality will change for six consecutive elements, but on reaching the eighth, it tends to reappear, that is, the eighth chemically active element resembles the first, the ninth the second, and so on. Such a fact of the physical world unmistakably points to the sevenfold constitution of ancestral energy and is indicative of the fundamental reality of the sevenfold diversity of the creations of time and space. Man should also note that there are seven colors in the natural spectrum.
42:9.4 (480.2) Kuid mitte kõik loodusteaduse oletused ei ole kehtivad: näiteks hüpoteetiline eeter, mis kujutab endast inimese leidlikku püüdu moodustada tervikpilt sellest, mida ta ruuminähtuste kohta ei tea. Universumifilosoofiat ei saa põhjendada niinimetatud teaduse tähelepanekutega. Teadlane kalduks eitama, et röövikust areneb liblikas, kui niisugust muundumist poleks oma silmaga võimalik näha.	42:9.4 (480.2) But not all the suppositions of natural philosophy are valid; for example, the hypothetical ether, which represents an ingenious attempt of man to unify his ignorance of space phenomena. The philosophy of the universe cannot be predicated on the observations of so-called science. If such a metamorphosis could not be seen, a scientist would be inclined to deny the possibility of developing a butterfly out of a caterpillar.
42:9.5 (480.3) Bioloogilise kohastumisega kaasnev füüsiline stabiilsus esineb looduses ainult loodu Meisterarhitektide peaaegu lõpmatu tarkuse tõttu. Aineüksusi, mis on ühtaegu nii stabiilsed ja nii tõhusalt paindlikud, võiks kavandada üksnes transtsendentaalne tarkus.	42:9.5 (480.3) Physical stability associated with biologic elasticity is present in nature only because of the well-nigh infinite wisdom possessed by the Master Architects of creation. Nothing less than transcendental wisdom could ever design units of matter which are at the same time so stable and so efficiently flexible.
10. Universaalsed mittevaimsed energiasüsteemid (ainelise meele süsteemid) ^top	10. Universal Nonspiritual Energy Systems (Material Mind Systems) ^top
42:10.1 (480.4) Suhtelise kosmilise reaalsuse lõputu ulatus Paradiisi monota absoluutsusest kosmose võimsusvaru absoluutsuseni vihjab teatavatele arengutele Esimese Allika ja Keskme mittevaimsete reaalsuste suhetes — need on reaalsused, mis peituvad kosmose võimsusvarus, ilmnevad monotas ja avalduvad aeg-ajalt nende vahepealsetel kosmilistel tasanditel. Et see igavene energiatsükkel ringleb universumite Isas, siis on see absoluutne, ja olles absoluutne, pole see ei fakti ega väärtuse poolest laiendatav. Vaatamata sellele teostab Algne Isa praegugi — nagu alati — end aegruumi üha avarduval areenil ning aega ja ruumi ületavates tähendustes, muutuvate vahekordade areenil, kus energia-aine allutatakse elava ja isikulise meele kogemusliku püüdlemise kaudu üha enam elava ja jumaliku vaimu ülemjuhtimisele.	42:10.1 (480.4) The endless sweep of relative cosmic reality, from the absoluteness of Paradise monota to the absoluteness of space potency, is suggestive of certain evolutions of relationship in the nonspiritual realities of the First Source and Center—those realities which are concealed in space potency, revealed in monota, and provisionally disclosed on intervening cosmic levels. This eternal cycle of energy, being circuited in the Father of universes, is absolute and, being absolute, is expansile in neither fact nor value; nevertheless the Primal Father is even now—as always—self-realizing of an ever-expanding arena of time-space, and of time-space-transcended, meanings, an arena of changing relationships wherein energy-matter is being progressively subjected to the overcontrol of living and divine spirit through the experiential striving of living and personal mind.
42:10.2 (480.5) Universaalsed mittevaimsed energiad taasühinevad muude kui Looja meele elavates süsteemides eri tasemetel, millest mõningaid võib kirjeldada järgmiselt:	42:10.2 (480.5) The universal nonspiritual energies are reassociated in the living systems of non-Creator minds on various levels, certain of which may be depicted as follows:
42:10.3 (480.6) 1. meeleabivaimu eelne meel. See meeletasand ei ole kogev ning selle eest hoolitsevad asustatud maailmades Füüsilised Meisterjuhtijad. See on mehaaniline meel, enamiku kõige algelisemate aineliste eluvormide mitteõpetatav intellekt, kuid mitteõpetatav meel tegutseb veel paljudel tasemetel peale algelise planeedielu;	42:10.3 (480.6) 1. Preadjutant-spirit minds. This level of mind is nonexperiencing and on the inhabited worlds is ministered by the Master Physical Controllers. This is mechanical mind, the nonteachable intellect of the most primitive forms of material life, but the nonteachable mind functions on many levels beside that of primitive planetary life.
42:10.4 (481.1) 2. meeleabivaimu meel. See on kohaliku universumi Emavaimu hoolekanne oma seitsme meeleabivaimu kaudu ainelise meele õpetataval (mittemehaanilisel) tasemel. Sellel tasemel on aineline meel kogev: inimintellektist madalama (loomse) intellektina esimeses viies meeleabivaimus; inimintellektina (kõlbelise intellektina) seitsmes meeleabivaimus; üleinimliku (keskteelise) intellektina kahes viimases meeleabivaimus;	42:10.4 (481.1) 2. Adjutant-spirit minds. This is the ministry of a local universe Mother Spirit functioning through her seven adjutant mind-spirits on the teachable (nonmechanical) level of material mind. On this level material mind is experiencing: as subhuman (animal) intellect in the first five adjutants; as human (moral) intellect in the seven adjutants; as superhuman (midwayer) intellect in the last two adjutants.
42:10.5 (481.2) 3. arenev morontiameel—arenevate isiksuste avarduv teadvus kohaliku universumi tõusutee jooksul. Selle on annetanud kohaliku universumi Emavaim ühenduses Looja-Pojaga. Selle meeletasandiga kaasneb morontia tüüpi eluväljendussüsteem, ainelise ja vaimse süntees, mida teostavad kohalikus universumis Morontia Võimsusejuhendajad. Morontiameel tegutseb morontiaelu 570 tasandile reageerides erinevalt, ilmutades kõrgematel saavutatud tasanditel üha paremat ühinemisvõimet kosmilise meelega. See on surelike loodud-olendite arengusuund, kuid mittemorontia tüüpi meelt annetavad Universumi Poeg ja Universumi Vaim ka kohalike loodute mittemorontia lastele.	42:10.5 (481.2) 3. Evolving morontia minds—the expanding consciousness of evolving personalities in the local universe ascending careers. This is the bestowal of the local universe Mother Spirit in liaison with the Creator Son. This mind level connotes the organization of the morontia type of life vehicle, a synthesis of the material and the spiritual which is effected by the Morontia Power Supervisors of a local universe. Morontia mind functions differentially in response to the 570 levels of morontia life, disclosing increasing associative capacity with the cosmic mind on the higher levels of attainment. This is the evolutionary course of mortal creatures, but mind of a nonmorontia order is also bestowed by a Universe Son and a Universe Spirit upon the nonmorontia children of the local creations.
42:10.6 (481.3) Kosmiline meel. See on aja ja ruumi seitsmekordne mitmekesistatud meel ning igaüks Seitsmest Meistervaimust hoolitseb ühes seitsmest superuniversumist ühe selle meele faasi eest. Kosmiline meel hõlmab kõiki piiritletud meele tasandeid ja on kogemuslikult kooskõlas Ülima Meele arenguliste jumalustasanditega, transtsendentselt aga absoluutse meele eksistentsiaalsete tasanditega — Ühise Toimija otseste ringlustega.	42:10.6 (481.3) The cosmic mind. This is the sevenfold diversified mind of time and space, one phase of which is ministered by each of the Seven Master Spirits to one of the seven superuniverses. The cosmic mind encompasses all finite-mind levels and co-ordinates experientially with the evolutionary-deity levels of the Supreme Mind and transcendentally with the existential levels of absolute mind—the direct circuits of the Conjoint Actor.
42:10.7 (481.4) Paradiisis on meel absoluutne, Havonas absoniitne, Orvontonis piiritletud. Meelega käivad alati kaasas elava hoolekande kohalolek ja tegevus ning eri energiasüsteemid ning see kehtib meele kõigi tasandite ja kõigi liikide kohta. Kuid kosmilisest meelest edasi on meele ja mittevaimse energia suhteid üha raskem kirjeldada. Havona meel on absoluutsest madalam, kuid arengulisest kõrgem; olles eksistentsiaalselt kogemuslik, on see absoniitsusele lähemal kui ükski teine teile avaldatud mõiste. Paradiisi meel ei ole inimlikult mõistetav: see on eksistentsiaalne, mitteruumiline ja mitteajalik. Kuid kõigi nende meeletasandite kohal lasub Ühise Toimija kõikne kohalolek — Paradiisis oleva Meelejumala meelegravitatsiooni haare.	42:10.7 (481.4) On Paradise, mind is absolute; in Havona, absonite; in Orvonton, finite. Mind always connotes the presence-activity of living ministry plus varied energy systems, and this is true of all levels and of all kinds of mind. But beyond the cosmic mind it becomes increasingly difficult to portray the relationships of mind to nonspiritual energy. Havona mind is subabsolute but superevolutionary; being existential-experiential, it is nearer the absonite than any other concept revealed to you. Paradise mind is beyond human understanding; it is existential, nonspatial, and nontemporal. Nevertheless, all of these levels of mind are overshadowed by the universal presence of the Conjoint Actor—by the mind-gravity grasp of the God of mind on Paradise.
11. Universumi toimemehhanismid ^top	11. Universe Mechanisms ^top
42:11.1 (481.5) Meele hindamisel ja tunnistamisel tuleks arvestada, et universum ei ole ei mehaaniline ega ka mitte maagiline. See on meele looming ja seadustele alluv mehhanism. Ent kuigi praktikas näivad loodusseadused toimivat kaheses, füüsilises ja vaimses maailmas, on need tegelikult üks. Esimene Allikas ja Kese on kogu ainestumise algpõhjus ja samal ajal kõigi vaimude esimene ja viimane Isa. Paradiisi-Isa ilmub Havona-välistes universumites isiklikult ainult puhta energiana ja puhta vaimuna — Mõttekohandajate ja teiste samasuguste fragmentidena.	42:11.1 (481.5) In the evaluation and recognition of mind it should be remembered that the universe is neither mechanical nor magical; it is a creation of mind and a mechanism of law. But while in practical application the laws of nature operate in what seems to be the dual realms of the physical and the spiritual, in reality they are one. The First Source and Center is the primal cause of all materialization and at the same time the first and final Father of all spirits. The Paradise Father appears personally in the extra-Havona universes only as pure energy and pure spirit—as the Thought Adjusters and other similar fragmentations.
42:11.2 (481.6) Kogu loodu üle ei valitse üksnes toimemehhanismid; universumite universum in toto on meele kavandatud, meele tehtud ja meele läbi valitsetav. Kuid universumite universumi jumalik mehhanism on inimese piiritletud meele teaduslike meetodite jaoks üldse liiga täiuslik, et oleks võimalik märgata kas või jälgegi lõpmatu meele domineerimisest. Sest see loov, juhtiv ja alalhoidev meel ei ole aineline meel ega loodud-olendi meel; see on jumaliku reaalsuse loojatasanditel tegutsev ja neilt lähtuv vaim-meel.	42:11.2 (481.6) Mechanisms do not absolutely dominate the total creation; the universe of universes in toto is mind planned, mind made, and mind administered. But the divine mechanism of the universe of universes is altogether too perfect for the scientific methods of the finite mind of man to discern even a trace of the dominance of the infinite mind. For this creating, controlling, and upholding mind is neither material mind nor creature mind; it is spirit-mind functioning on and from creator levels of divine reality.
42:11.3 (482.1) Võime eristada ja avastada meelt universumi toimemehhanismides sõltub täielikult niisuguse vaatlusega tegeleva uuriva meele võimest, ulatusest ja võimalustest. Aja ja ruumi energiatest moodustatud aegruumilised meeled alluvad aja ja ruumi mehhanismidele.	42:11.3 (482.1) The ability to discern and discover mind in universe mechanisms depends entirely on the ability, scope, and capacity of the investigating mind engaged in such a task of observation. Time-space minds, organized out of the energies of time and space, are subject to the mechanisms of time and space.
42:11.4 (482.2) Universumite universumi mitteisikulise aegruumi toimemehhanismi kaks tahku on liikumine ja universumi gravitatsioon. Tasandid, millel Vaim, meel ja aine reageerivad gravitatsioonile, on ajast üsna sõltumatud, kuid ruumist sõltumatud (mitteruumilised) on üksnes reaalsuse tõelised vaimutasandid. Universumi kõrgemad meeletasandid — vaim-meele tasandid — võivad olla ka mitteruumilised, kuid ainelise meele tasandid, näiteks inimmeel, reageerivad universumi gravitatsiooni mõjudele. Niisugune reageerimine väheneb sedamööda, kuidas tugevneb sellise meele samastumine vaimuga. Vaimureaalsuse tasandeid tuntakse ära nende vaimusisalduse järgi ning vaimsust ajas ja ruumis iseloomustab lineaarsele gravitatsioonile reageerimise pöördvõrdelisus.	42:11.4 (482.2) Motion and universe gravitation are twin facets of the impersonal time-space mechanism of the universe of universes. The levels of gravity response for spirit, mind, and matter are quite independent of time, but only true spirit levels of reality are independent of space (nonspatial). The higher mind levels of the universe—the spirit-mind levels—may also be nonspatial, but the levels of material mind, such as human mind, are responsive to the interactions of universe gravitation, losing this response only in proportion to spirit identification. Spirit-reality levels are recognized by their spirit content, and spirituality in time and space is measured inversely to the linear-gravity response.
42:11.5 (482.3) Lineaarsele gravitatsioonile reageerimise tugevus on mittevaimse energia kvantitatiivne mõõt. Selle haardele allub igasugune mass — korrastatud energia —, välja arvatud siis, kui seda mõjutavad liikumine ja meel. Lineaarne gravitatsioon on makrokosmose lühiulatusega kooshoidev jõud, umbes nagu aatomisisesed jõud on mikrokosmose lühiulatusega kooshoidvad jõud. Füüsiline ainestunud energia, mis on korrastatud niinimetatud aineks, ei saa läbida ruumi, ilma et ta reageeriks lineaarsele gravitatsioonile. Kuigi niisugune reageerimine on võrdelises sõltuvuses massist, muudab vahepealne ruum seda nõnda, et lõpptulemust saab arvestada vaid ligikaudselt, pöördvõrdelises sõltuvuses kauguse ruudust. Kosmos võidab lõpuks lineaarse gravitatsiooni, sest siin tulevad mängu arvukate aineüleste jõudude antigravitatsioonilised mõjud, mis toimivad gravitatsiooni ja kõikide sellest põhjustatud reageeringute neutraliseerimiseks.	42:11.5 (482.3) Linear-gravity response is a quantitative measure of nonspirit energy. All mass—organized energy—is subject to this grasp except as motion and mind act upon it. Linear gravity is the short-range cohesive force of the macrocosmos somewhat as the forces of intra-atomic cohesion are the short-range forces of the microcosmos. Physical materialized energy, organized as so-called matter, cannot traverse space without affecting linear-gravity response. Although such gravity response is directly proportional to mass, it is so modified by intervening space that the final result is no more than roughly approximated when expressed as inversely according to the square of the distance. Space eventually conquers linear gravitation because of the presence therein of the antigravity influences of numerous supermaterial forces which operate to neutralize gravity action and all responses thereto.
42:11.6 (482.4) Äärmiselt keerulised ja ülimalt automatiseerituna näivad kosmilised toimemehhanismid kalduvad alati varjama neis oleva algatava või loova meele kohalolekut kõigi ja igasuguste intellektide eest, mis on universumis mehhanismi enda olemuse ja võimete tasemest väga palju madalamal. Seetõttu on paratamatu, et kõrgemad universumi toimemehhanismid näivad loodud-olendite madalamatele klassidele olevat ilma meeleta. Ainus võimalik vastuväide sellele järeldusele oleks näha meele olemasolu näiliselt isereguleeruva universumi hämmastavas nähtuses — ent see on pigem filosoofiline kui tegelikku kogemusse puutuv küsimus.	42:11.6 (482.4) Extremely complex and highly automatic-appearing cosmic mechanisms always tend to conceal the presence of the originative or creative indwelling mind from any and all intelligences very far below the universe levels of the nature and capacity of the mechanism itself. Therefore is it inevitable that the higher universe mechanisms must appear to be mindless to the lower orders of creatures. The only possible exception to such a conclusion would be the implication of mindedness in the amazing phenomenon of an apparently self-maintaining universe—but that is a matter of philosophy rather than one of actual experience.
42:11.7 (482.5) Et meel koordineerib universumit, ei ole toimemehhanismid püsivad. Kosmilise isereguleeruvusega kaasnev edenev evolutsioon on universaalne nähtus. Universumi arenguvõime oma lõputus spontaansuses on ammendamatu. Progressi harmoonilise ühtsuse poole, üha keerulisemaks muutuvatel suhetel rajanevat kogemuslikku sünteesi võiks teoks teha vaid sihikindel ja domineeriv meel.	42:11.7 (482.5) Since mind co-ordinates the universe, fixity of mechanisms is nonexistent. The phenomenon of progressive evolution associated with cosmic self-maintenance is universal. The evolutionary capacity of the universe is inexhaustible in the infinity of spontaneity. Progress towards harmonious unity, a growing experiential synthesis superimposed on an ever-increasing complexity of relationships, could be effected only by a purposive and dominant mind.
42:11.8 (482.6) Mida kõrgem on mingisuguse universuminähtusega seonduv universumimeel, seda raskem on alamat tüüpi meelel seda märgata. Ja et universumi toimemehhanismi meel on loov vaim-meel (isegi Lõpmatu enda meel), ei saa universumi madalama taseme meeled seda kunagi avastada ega eristada, ammugi siis madalaim meel kõigist, inimmeel. Kuigi arenev loomast põlvnev inimmeel on loomu poolest Jumalat otsiv, ei ole see üksi ega iseenesest loomupäraselt Jumalat tundev.	42:11.8 (482.6) The higher the universe mind associated with any universe phenomenon, the more difficult it is for the lower types of mind to discover it. And since the mind of the universe mechanism is creative spirit-mind (even the mindedness of the Infinite), it can never be discovered or discerned by the lower-level minds of the universe, much less by the lowest mind of all, the human. The evolving animal mind, while naturally God-seeking, is not alone and of itself inherently God-knowing.
12. Algkuju ja vorm — meele domineerimine ^top	12. Pattern and Form—Mind Dominance ^top
42:12.1 (483.1) Toimemehhanismide evolutsioon märgib ja näitab loova meele varjatud kohalolekut ja domineerimist. Sureliku intellekti võime välja mõelda, kavandada ja luua automaatseid mehhanisme osutab inimmeele kõrgemate, loovate ja sihipäraste omaduste domineerivale mõjule planeedil. Meel sirutub alati järgmiste eesmärkide poole:	42:12.1 (483.1) The evolution of mechanisms implies and indicates the concealed presence and dominance of creative mind. The ability of the mortal intellect to conceive, design, and create automatic mechanisms demonstrates the superior, creative, and purposive qualities of man’s mind as the dominant influence on the planet. Mind always reaches out towards:
42:12.2 (483.2) 1. aineliste mehhanismide loomine;	42:12.2 (483.2) 1. Creation of material mechanisms.
42:12.3 (483.3) 2. peidetud saladuste avastamine;	42:12.3 (483.3) 2. Discovery of hidden mysteries.
42:12.4 (483.4) 3. kaugete olukordade uurimine;	42:12.4 (483.4) 3. Exploration of remote situations.
42:12.5 (483.5) 4. meelesüsteemide formuleerimine;	42:12.5 (483.5) 4. Formulation of mental systems.
42:12.6 (483.6) 5. tarkuse omandamisega seotud sihtide saavutamine;	42:12.6 (483.6) 5. Attainment of wisdom goals.
42:12.7 (483.7) 6. vaimutasanditeni jõudmine.	42:12.7 (483.7) 6. Achievement of spirit levels.
42:12.8 (483.8) 7. jumaliku saatuse — ülima, viimase ja absoluutse — saavutamine.	42:12.8 (483.8) 7. The accomplishment of divine destinies—supreme, ultimate, and absolute.
42:12.9 (483.9) Meel on alati loov. Üksikule loomale, surelikule, morontialasele, tõusuvaimule või lõplikkuseni jõudjale annetatud meel on alati võimeline looma elava loodud-olendi identiteedi jaoks sobiva ja kasuliku keha. Kuid isiksuse ilmnemine või identiteedi algkuju kui selline ei ole ei füüsilise, meele- ega vaimse energia avaldumisvorm. Isiksuse vorm on elusolendi algkuju aspekt; sellega kaasneb energiate korraldus ja see koos elu ning liikumisega ongi loodud-olendi eksistentsi toimemehhanism.	42:12.9 (483.9) Mind is always creative. The mind endowment of an individual animal, mortal, morontian, spirit ascender, or finality attainer is always competent to produce a suitable and serviceable body for the living creature identity. But the presence phenomenon of a personality or the pattern of an identity, as such, is not a manifestation of energy, either physical, mindal, or spiritual. The personality form is the pattern aspect of a living being; it connotes the arrangement of energies, and this, plus life and motion, is the mechanism of creature existence.
42:12.10 (483.10) Ka vaimolenditel on vorm ja need vaimude vormid (algkujud) on reaalsed. Isegi kõige kõrgemat liiki vaimisiksustel on vormid — isiksuse ilmnemine, mis on igas mõttes analoogilised Urantia surelikele kehadele. Peaaegu kõigil olenditel, keda seitsmes superuniversumis kohata võib, on oma vorm. Kuid sellest üldreeglist on mõned erandid: Mõttekohandajad näivad olevat vormita, kuni nad pole ühte sulanud oma surelike kaaslaste ellujäävate hingedega. Ka Üksildastel Sõnumitoojatel, Inspireeritud Kolmsuslikel Vaimudel, Lõpmatu Vaimu Isiklikel Abilistel, Gravitatsiooni Sõnumitoojatel, Transtsendentsetel Kroonikutel ja teatavatel teistelgi ei ole avastatavat vormi. Ent need on vähesed erandid; suuremal osal on bona fide isiksusevorm, mis on neile individuaalselt iseloomulik, äratuntav ja isiklikult eristatav.	42:12.10 (483.10) Even spirit beings have form, and these spirit forms (patterns) are real. Even the highest type of spirit personalities have forms—personality presences in every sense analogous to Urantia mortal bodies. Nearly all beings encountered in the seven superuniverses are possessed of forms. But there are a few exceptions to this general rule: Thought Adjusters appear to be without form until after fusion with the surviving souls of their mortal associates. Solitary Messengers, Inspired Trinity Spirits, Personal Aids of the Infinite Spirit, Gravity Messengers, Transcendental Recorders, and certain others are also without discoverable form. But these are typical of the exceptional few; the great majority have bona fide personality forms, forms which are individually characteristic, and which are recognizable and personally distinguishable.
42:12.11 (483.11) Ühendus kosmilise meelega ja meeleabivaimude hoolekanne kujundavad arenevale inimolendile sobiva füüsilise keha. Samamoodi individualiseerib morontiameel kõigile surelikele ellujääjatele morontiavormi. Nii nagu iga inimolendi surelik keha on isiklik ja talle iseloomulik, on ka morontiavorm väga individuaalne ja piisavalt iseloomulik loovale meelele, mis selle üle domineerib. Kaks morontiavormi ei ole omavahel rohkem sarnased kui kaks suvalist inimkeha. Morontia Võimsusejuhendajaid saatvad seeravid annavad ühesuguse morontiamaterjali, millega morontiaelu saab peale hakata. Ja pärast morontiaelu leitakse, et vaimuvormid on niisama mitmekesised, isikulised ja iseloomulikud neile, kes nende vaim-meele sisimas elavad.	42:12.11 (483.11) The liaison of the cosmic mind and the ministry of the adjutant mind-spirits evolve a suitable physical tabernacle for the evolving human being. Likewise does the morontia mind individualize the morontia form for all mortal survivors. As the mortal body is personal and characteristic for every human being, so will the morontia form be highly individual and adequately characteristic of the creative mind which dominates it. No two morontia forms are any more alike than any two human bodies. The Morontia Power Supervisors sponsor, and the attending seraphim provide, the undifferentiated morontia material wherewith the morontia life can begin to work. And after the morontia life it will be found that spirit forms are equally diverse, personal, and characteristic of their respective spirit-mind indwellers.
42:12.12 (483.12) Te mõtlete oma ainelises maailmas, et kehal on vaim, kuid meie seisukohalt on vaimul keha. Ainelised silmad on tõelised aknad vaimust sündinud hingele. Vaim on arhitekt, meel on ehitaja, keha on aineline ehitis.	42:12.12 (483.12) On a material world you think of a body as having a spirit, but we regard the spirit as having a body. The material eyes are truly the windows of the spirit-born soul. The spirit is the architect, the mind is the builder, the body is the material building.
42:12.13 (484.1) Füüsiline, vaimne ja meeleenergia iseenesest ning oma puhtas olekus ei avalda füüsilistes universumites tegelike nähtustena üksteisele mõju. Paradiisis on need kolm energiat kooskõlastavad, Havonas kooskõlastatud, kuid piiritletud tegevuste universumitasanditel kohtab kõikvõimalikke ainelise, meeleomase ja vaimse domineerimise viise. Aja ja ruumi mitteisikulistes olukordades näib olevat ülekaalus füüsiline energia, kuid samuti paistab, et mida jumalikum on vaim-meele eesmärk ja lähem on tegevus ülimuslikkusele, seda domineerivamaks saab vaimufaas ning vaim-meele viimasel tasandil võib see saada peaaegu täielikult domineerivaks. Absoluutsel tasandil on vaim kindel dominant. Ja sealt edasi, läbi aja ja ruumi maailmade, kõikjal, kus on olemas jumalik vaimureaalsus, kõikjal, kus tegutseb reaalne vaim-meel, kaldub alati moodustuma selle vaimureaalsuse aineline või füüsiline teisik.	42:12.13 (484.1) Physical, spiritual, and mindal energies, as such and in their pure states, do not fully interact as actuals of the phenomenal universes. On Paradise the three energies are co-ordinate, in Havona co-ordinated, while in the universe levels of finite activities there must be encountered all ranges of material, mindal, and spiritual dominance. In nonpersonal situations of time and space, physical energy seems to predominate, but it also appears that the more nearly spirit-mind function approaches divinity of purpose and supremacy of action, the more nearly does the spirit phase become dominant; that on the ultimate level spirit-mind may become all but completely dominant. On the absolute level spirit certainly is dominant. And from there on out through the realms of time and space, wherever a divine spirit reality is present, whenever a real spirit-mind is functioning, there always tends to be produced a material or physical counterpart of that spirit reality.
42:12.14 (484.2) Vaim on loov reaalsus: füüsiline teisik on selle vaimureaalsuse peegeldus ajas ja ruumis, vaim-meele loova tegevuse füüsiline vastukaja.	42:12.14 (484.2) The spirit is the creative reality; the physical counterpart is the time-space reflection of the spirit reality, the physical repercussion of the creative action of spirit-mind.
42:12.15 (484.3) Meel valitseb universumis aine üle, nii nagu meel omakorda reageerib vaimu täielikule ülemvõimule. Ja vaid see meel, mis allutab end ise vaimu suunamisele, võib loota surelikus ajalis-ruumilises eksistentsis ellu jääda kui Ülima, Viimase ja Absoluutse — Lõpmatu igavese vaimumaailma surematu laps.	42:12.15 (484.3) Mind universally dominates matter, even as it is in turn responsive to the ultimate overcontrol of spirit. And with mortal man, only that mind which freely submits itself to the spirit direction can hope to survive the mortal time-space existence as an immortal child of the eternal spirit world of the Supreme, the Ultimate, and the Absolute: the Infinite.
42:12.16 (484.4) [Esitanud Nebadonis teeniv Vägev Sõnumitooja Gabrieli palvel.]	42:12.16 (484.4) [Presented by a Mighty Messenger on duty in Nebadon and by the request of Gabriel.]