68. Kiri	Paper 68
Tsivilisatsiooni koidik	The Dawn of Civilization
68:0.1 (763.1) SIIT algab lugu pikast-pikast heitlusest, mille käigus jõuab inimsugu oma loomsest eksistentsist vaid veidi paremast seisundist kõigi vahepealsete ajastute kaudu hilisemate aegadeni, mil inimkonna kõrgemate rasside seas kujunes välja tõeline, kuigi ebatäiuslik tsivilisatsioon.	68:0.1 (763.1) THIS is the beginning of the narrative of the long, long forward struggle of the human species from a status that was little better than an animal existence, through the intervening ages, and down to the later times when a real, though imperfect, civilization had evolved among the higher races of mankind.
68:0.2 (763.2) Tsivilisatsioon on rassi saavutus, see ei ole bioloogiliselt omane, mistõttu tuleb kõiki lapsi kasvatada kultuurikeskkonnas ja iga järgmine põlvkond noori peab omandama hariduse uuesti. Tsivilisatsiooni paremaid omadusi — teaduslikke, filosoofilisi ja religioosseid aspekte — ei anta ühelt põlvkonnalt teisele edasi pärilikkuse teel. Neid kultuurisaavutusi säilitatakse ainult sotsiaalse pärandi targa talletamisega.	68:0.2 (763.2) Civilization is a racial acquirement; it is not biologically inherent; hence must all children be reared in an environment of culture, while each succeeding generation of youth must receive anew its education. The superior qualities of civilization—scientific, philosophic, and religious—are not transmitted from one generation to another by direct inheritance. These cultural achievements are preserved only by the enlightened conservation of social inheritance.
68:0.3 (763.3) Koostööl põhineva sotsiaalse arengu käivitasid Dalamatia õpetajad ja inimkonda õpetati kolmsada tuhat aastat rühmategevuste vaimus. Neist varastest ühiskonnaõpetustest sai kõige rohkem kasu sinine inimene, mõningal määral punane ja kõige vähem must inimene. Hilisematel aegadel on kõige kaugemale jõudnud kollase ja valge rassi sotsiaalne areng.	68:0.3 (763.3) Social evolution of the co-operative order was initiated by the Dalamatia teachers, and for three hundred thousand years mankind was nurtured in the idea of group activities. The blue man most of all profited by these early social teachings, the red man to some extent, and the black man least of all. In more recent times the yellow race and the white race have presented the most advanced social development on Urantia.
1. Kaitsev ühiskonnastumine ^top	1. Protective Socialization ^top
68:1.1 (763.4) Tihedalt koos elades kujunevad inimeste vahel sageli meeldivad suhted, kuid ürginimesel puudusid loomulikud ülevoolavad vennalikud tunded ja soov oma kaaslastega sotsiaalselt suhelda. Varased rassid õppisid, et „ühinemises peitub jõud”, pigem kurvast kogemusest ning see loomuliku vennaarmastuse puudumine takistab nüüd inimeste vendluse kohest teostumist Urantial.	68:1.1 (763.4) When brought closely together, men often learn to like one another, but primitive man was not naturally overflowing with the spirit of brotherly feeling and the desire for social contact with his fellows. Rather did the early races learn by sad experience that “in union there is strength”; and it is this lack of natural brotherly attraction that now stands in the way of immediate realization of the brotherhood of man on Urantia.
68:1.2 (763.5) Ühinemine sai ellujäämise hinnaks juba varakult. Üksik inimene oli abitu, kui ta ei kandnud hõimumärki. See märk tõendas kuulumist rühma, mis kõigi tema vastu suunatud rünnakute eest kindlasti kätte maksis. Isegi Kaini ajal võis üksi võõrale maale rändamine ilma mingi rühmaühenduse märgita saatuslikuks osutuda. Tsivilisatsioon kindlustab inimest vägivaldse surma vastu, kuid selle kindlustuse eest tuleb tasuda allumisega ühiskonna arvukatele seadustele.	68:1.2 (763.5) Association early became the price of survival. The lone man was helpless unless he bore a tribal mark which testified that he belonged to a group which would certainly avenge any assault made upon him. Even in the days of Cain it was fatal to go abroad alone without some mark of group association. Civilization has become man’s insurance against violent death, while the premiums are paid by submission to society’s numerous law demands.
68:1.3 (763.6) Ürgühiskond põhines seega vastastikustel vajadustel ja ühinemisega kaasneval suuremal turvalisusel. Ning inimühiskond on arenenud ajastuid tänu eraldumishirmule ja vastumeelsele koostööle.	68:1.3 (763.6) Primitive society was thus founded on the reciprocity of necessity and on the enhanced safety of association. And human society has evolved in agelong cycles as a result of this isolation fear and by means of reluctant co-operation.
68:1.4 (763.7) Primitiivsed inimolendid mõistsid varakult, et rühm on tunduvalt võimsam ja tugevam kui selle üksikliikmete arvuline summa. Sada ühinenud ja koos töötavat inimest võivad nihutada paigast suure kivi; kakskümmend hea väljaõppega rahuvalvajat võivad peatada vihase rahvahulga. Nii sündis ühiskond, mis pole lihtsalt arvuline ühendus, vaid pigem aruka koostöö organiseerimise tulemus. Kuid koostöö ei ole inimesele loomuomane: ta õpib koostööd tegema kõigepealt hirmu tõttu ja hiljem avastades, et see aitab kõige paremini ületada ajast tulenevaid raskusi ja kaitsta end eeldatavate igavikuohtude eest.	68:1.4 (763.7) Primitive human beings early learned that groups are vastly greater and stronger than the mere sum of their individual units. One hundred men united and working in unison can move a great stone; a score of well-trained guardians of the peace can restrain an angry mob. And so society was born, not of mere association of numbers, but rather as a result of the organization of intelligent co-operators. But co-operation is not a natural trait of man; he learns to co-operate first through fear and then later because he discovers it is most beneficial in meeting the difficulties of time and guarding against the supposed perils of eternity.
68:1.5 (764.1) Rahvad, kes nii varakult ürgühiskonnaks koondusid, suutsid edukamalt loodust allutada ja end omasuguste vastu kaitsta, neil olid paremad ellujäämisvõimalused; seetõttu on tsivilisatsioon, vaatamata paljudele tagasilöökidele, Urantial püsivalt edasi liikunud. Ja vaid seetõttu, et ühinemine on ellujäämisvõimalusi parandanud, pole inimese paljudel eksisammudel seni õnnestunud inimtsivilisatsiooni ei peatada ega hävitada.	68:1.5 (764.1) The peoples who thus early organized themselves into a primitive society became more successful in their attacks on nature as well as in defense against their fellows; they possessed greater survival possibilities; hence has civilization steadily progressed on Urantia, notwithstanding its many setbacks. And it is only because of the enhancement of survival value in association that man’s many blunders have thus far failed to stop or destroy human civilization.
68:1.6 (764.2) Nüüdisaegne kultuurühiskond on suhteliselt uus nähtus, mida näitab ka niisuguste primitiivsete sotsiaalsete tingimuste säilimine tänapäeval, mis on iseloomulikud Austraalia põliselanikele ning Aafrika bušmanitele ja pügmeedele. Nende mahajäänud rahvaste seas võib täheldada midagi varase rühmavaenu taolist, isiklikku kahtlustamist ja muid väga asotsiaalseid jooni, mis olid iseloomulikud kõigile ürgrassidele. Need iidsete aegade asotsiaalsete rahvaste õnnetud jäänused tõendavad kõnekalt, et inimese loomupärased individualistlikud kalduvused ei suuda sotsiaalse progressi tõhusamate ja võimsamate organisatsioonide ning ühendustega edukalt konkureerida. Need mahajäänud ja kahtlustavad asotsiaalsed rassid, kes räägivad iga viiekümne või saja kilomeetri järel erinevat dialekti, näitavad, missuguses maailmas te praegu elaksite, kui poleks olnud Planeedivürsti kehalise kaaskonna ühiseid õpetusi ja Aadama rassiülendajate rühma hilisemat tööd.	68:1.6 (764.2) That contemporary cultural society is a rather recent phenomenon is well shown by the present-day survival of such primitive social conditions as characterize the Australian natives and the Bushmen and Pygmies of Africa. Among these backward peoples may be observed something of the early group hostility, personal suspicion, and other highly antisocial traits which were so characteristic of all primitive races. These miserable remnants of the nonsocial peoples of ancient times bear eloquent testimony to the fact that the natural individualistic tendency of man cannot successfully compete with the more potent and powerful organizations and associations of social progression. These backward and suspicious antisocial races that speak a different dialect every forty or fifty miles illustrate what a world you might now be living in but for the combined teaching of the corporeal staff of the Planetary Prince and the later labors of the Adamic group of racial uplifters.
68:1.7 (764.3) Moodne ütlus „tagasi looduse juurde” on teadmatuse põhjustatud eksiarvamus, usk kunagise väljamõeldud „kuldajastu” reaalsusesse. Legend kuldajastust võib põhineda ainult ajaloolistel faktidel Dalamatia ja Eedeni kohta. Ent need täiustunud ühiskonnad jäid kaugele utoopiliste unistuste teostumisest.	68:1.7 (764.3) The modern phrase, “back to nature,” is a delusion of ignorance, a belief in the reality of the onetime fictitious “golden age.” The only basis for the legend of the golden age is the historic fact of Dalamatia and Eden. But these improved societies were far from the realization of utopian dreams.
2. Sotsiaalse progressi tegurid ^top	2. Factors in Social Progression ^top
68:2.1 (764.4) Tsiviliseeritud ühiskond on tekkinud tänu inimese varastele pingutustele ületada oma vastumeelsus eraldumise ees. Ent see ei tarvitse tähendada vastastikust kiindumust ning teatavate primitiivsete rühmade praegune rahutus näitab hästi, mida varased hõimud on läbi elanud. Kuigi ka tsivilisatsioonis võivad indiviidid omavahel kokku põrgata ja võidelda ning ehkki võib tunduda, et tsivilisatsioon ise on vaid ühitamatu kogum püüdlusi ja võitlusi, annab see siiski tunnistust tõsisest püüdlusest, mitte stagnatsiooni tapvast monotoonsusest.	68:2.1 (764.4) Civilized society is the result of man’s early efforts to overcome his dislike of isolation. But this does not necessarily signify mutual affection, and the present turbulent state of certain primitive groups well illustrates what the early tribes came up through. But though the individuals of a civilization may collide with each other and struggle against one another, and though civilization itself may appear to be an inconsistent mass of striving and struggling, it does evidence earnest striving, not the deadly monotony of stagnation.
68:2.2 (764.5) Ehkki intellekti tase on kultuuri arengutempole suuresti kaasa aidanud, on ühiskonna eesmärk põhiliselt indiviidi eluviisides peituva riskielemendi vähendamine. Ühiskond on liikunud edasi just nii kiiresti, kui kiiresti on õnnestunud vähendada oma elus valu ja suurendada naudinguelementi. Seega rühib kogu ühiskond aeglaselt saatuse — hävimise või ellujäämise poole, sõltuvalt sellest, kas sihiks on enesealalhoidmine või eneserahuldamine. Enesealalhoid tekitab ühiskonna, ülemäärane eneserahuldamine aga hävitab tsivilisatsiooni.	68:2.2 (764.5) While the level of intelligence has contributed considerably to the rate of cultural progress, society is essentially designed to lessen the risk element in the individual’s mode of living, and it has progressed just as fast as it has succeeded in lessening pain and increasing the pleasure element in life. Thus does the whole social body push on slowly toward the goal of destiny—extinction or survival—depending on whether that goal is self-maintenance or self-gratification. Self-maintenance originates society, while excessive self-gratification destroys civilization.
68:2.3 (764.6) Ühiskond on seotud enesejäädvustamise, enesealalhoiu ja eneserahuldamisega, kuid paljude kultuurirühmade lähemaks sihiks tasuks võtta inimese eneseteostus.	68:2.3 (764.6) Society is concerned with self-perpetuation, self-maintenance, and self-gratification, but human self-realization is worthy of becoming the immediate goal of many cultural groups.
68:2.4 (765.1) Urantial praegu olemasoleva sotsiaalse organisatsiooni väljaarenemine on vaevalt seletatav ainult loodusinimese karjainstinktiga. Kuigi see loomupärane karjadeks ühinemise kalduvus on inimühiskonna üheks aluseks, on inimese seltsivus suures osas siiski omandatud. Inimolendite varasele ühinemisele aitasid kaasa kaks suurt tegurit — nälg ja seksuaalne armastus; need instinktiivsed tungid on inimesel loomariigiga ühised. Veel kaks emotsiooni, mis viisid inimolendeid kokku ja hoidsid koos, olid edevus ja hirm, eriti tondihirm.	68:2.4 (765.1) The herd instinct in natural man is hardly sufficient to account for the development of such a social organization as now exists on Urantia. Though this innate gregarious propensity lies at the bottom of human society, much of man’s sociability is an acquirement. Two great influences which contributed to the early association of human beings were food hunger and sex love; these instinctive urges man shares with the animal world. Two other emotions which drove human beings together and held them together were vanity and fear, more particularly ghost fear.
68:2.5 (765.2) Ajalugu on inimese ajastutepikkuse toidu nimel peetud võitluse kroonika. Ürginimene mõtles vaid siis, kui ta oli näljane; toidu säästmine oli tema esimene enesesalgamine, eneseohjeldamine. Ühiskonna arenedes ei jäänud toidunälg enam ainsaks vastastikuste ühenduste loomise ajendiks. Inimkonda viisid lähemalt kokku ka paljud muud näljad, mitmesuguste vajaduste rahuldamine. Ent tänapäeva ühiskonnas on inimese oletatavad vajadused ületähtsustatud. Kahekümnenda sajandi lääne tsivilisatsioon ägab väsinult tohutu ülemäärase luksusekoorma ja ohjeldamatult paljunevate soovide ja ihade all. Nüüdisühiskond kannatab kaugeleulatuvate omavaheliste ühenduste ja äärmiselt keerulise vastastikuse sõltuvuse kõige ohtlikumate faaside pinge all.	68:2.5 (765.2) History is but the record of man’s agelong food struggle. Primitive man only thought when he was hungry; food saving was his first self-denial, self-discipline. With the growth of society, food hunger ceased to be the only incentive for mutual association. Numerous other sorts of hunger, the realization of various needs, all led to the closer association of mankind. But today society is top-heavy with the overgrowth of supposed human needs. Occidental civilization of the twentieth century groans wearily under the tremendous overload of luxury and the inordinate multiplication of human desires and longings. Modern society is enduring the strain of one of its most dangerous phases of far-flung interassociation and highly complicated interdependence.
68:2.6 (765.3) Nälg, edevus ja tondihirm avaldasid pidevalt sotsiaalset survet, kuid seksuaalne iha oli ajutine ja hootine. Sugutung polnud ainus, mis sundis primitiivseid mehi ja naisi võtma endale majapidamise rasket koormat. Varane kodu põhines sagedase rahulduse võimaluseta mehe seksuaalsel rahutusel ja naiste andunud emaarmastusel, mis on teatud määral ühine kõigil kõrgemat liiki emasloomadel. Abitu imiku olemasolu tingis mehe ja naise tegevuste varase diferentseerumise; naine pidi elama paikselt, et ta saaks maad harida. Ja juba varastest aegadest saadik on peetud koduks alati kohta, kus elab naine.	68:2.6 (765.3) Hunger, vanity, and ghost fear were continuous in their social pressure, but sex gratification was transient and spasmodic. The sex urge alone did not impel primitive men and women to assume the heavy burdens of home maintenance. The early home was founded upon the sex restlessness of the male when deprived of frequent gratification and upon that devoted mother love of the human female, which in measure she shares with the females of all the higher animals. The presence of a helpless baby determined the early differentiation of male and female activities; the woman had to maintain a settled residence where she could cultivate the soil. And from earliest times, where woman was has always been regarded as the home.
68:2.7 (765.4) Seega muutus naine arenevas ühiskonnas varakult asendamatuks mitte niivõrd põgusa seksuaalkire kui just toiduvajaduse tõttu; ta oli enesealalhoiuks oluline partner. Ta oli toiduga varustaja, koormakandja ja seltsiline, kes talus halba kohtlemist ägeda pahameeleta. Lisaks kõigile neile meeldivatele omadustele oli ta alati käepärast ka seksuaalse rahuldamise vahendina.	68:2.7 (765.4) Woman thus early became indispensable to the evolving social scheme, not so much because of the fleeting sex passion as in consequence of food requirement; she was an essential partner in self-maintenance. She was a food provider, a beast of burden, and a companion who would stand great abuse without violent resentment, and in addition to all of these desirable traits, she was an ever-present means of sex gratification.
68:2.8 (765.5) Peaaegu kõigel, millel on tsivilisatsioonis kestvat väärtust, on juured perekonnas. Perekond oli esimene edukas rahurühm: mees ja naine õppisid oma vastandlikke külgi kohandama, õpetades samal ajal rahupüüdlusi ka oma lastele.	68:2.8 (765.5) Almost everything of lasting value in civilization has its roots in the family. The family was the first successful peace group, the man and woman learning how to adjust their antagonisms while at the same time teaching the pursuits of peace to their children.
68:2.9 (765.6) Abielu funktsioon evolutsioonis on rassi püsimajäämise kindlustamine, mitte lihtsalt isikliku õnne teostamine; enesealalhoid ja enesejäädvustamine on kodu tõelised eesmärgid. Eneserahuldamine on juhuslik ja ebaolulise tähtsusega, see on vaid ajend seksuaalühenduse kindlustamiseks. Loodus nõuab ellujäämist, kuid tsivilisatsiooni kuuluvad kunstid täiendavad jätkuvalt abielu meeldivaid külgi ja perekonnaelust saadavat rahuldust.	68:2.9 (765.6) The function of marriage in evolution is the insurance of race survival, not merely the realization of personal happiness; self-maintenance and self-perpetuation are the real objects of the home. Self-gratification is incidental and not essential except as an incentive insuring sex association. Nature demands survival, but the arts of civilization continue to increase the pleasures of marriage and the satisfactions of family life.
68:2.10 (765.7) Kui vaadelda edevust laiemalt koos uhkuse, auahnuse ja auga, võime näha nii seda, kuidas need kalduvused aitavad kaasa inimühenduste moodustumisele, kui ka seda, kuidas nad hoiavad inimesi koos, sest need emotsioonid pole midagi väärt, kui ei ole, kelle ees esineda. Edevus tõi peagi kaasa teisi emotsioone ja impulsse, mis nõudsid sotsiaalset näitelava, kus end näidata ja rahuldada. See emotsioonirühm sünnitas kõigi kunstide, tseremooniate ja igat liiki sportlike mängude ja võistluste varased alged.	68:2.10 (765.7) If vanity be enlarged to cover pride, ambition, and honor, then we may discern not only how these propensities contribute to the formation of human associations, but how they also hold men together, since such emotions are futile without an audience to parade before. Soon vanity associated with itself other emotions and impulses which required a social arena wherein they might exhibit and gratify themselves. This group of emotions gave origin to the early beginnings of all art, ceremonial, and all forms of sportive games and contests.
68:2.11 (766.1) Edevus aitas ühiskonna sünnile vägevalt kaasa, kuid käesolevate ilmutuste ajaks ähvardavad edev-uhke põlvkonna vildakad püüdlused ülimalt spetsialiseerunud tsivilisatsiooni kogu keerulist struktuuri põhja suruda ja üle ujutada. Naudinguhimu on ammu ületanud toidunälja, enesealalhoiu õiguspärased sotsiaalsed eesmärgid on kiiresti teisenemas eneserahuldamise labasteks ja ohtlikeks vormideks. Enesealalhoid ehitab ühiskonda, ohjeldamatu eneserahuldamine hävitab vältimatult tsivilisatsiooni.	68:2.11 (766.1) Vanity contributed mightily to the birth of society; but at the time of these revelations the devious strivings of a vainglorious generation threaten to swamp and submerge the whole complicated structure of a highly specialized civilization. Pleasure-want has long since superseded hunger-want; the legitimate social aims of self-maintenance are rapidly translating themselves into base and threatening forms of self-gratification. Self-maintenance builds society; unbridled self-gratification unfailingly destroys civilization.
3. Tondihirmu ühiskonnastav mõju ^top	3. Socializing Influence of Ghost Fear ^top
68:3.1 (766.2) Ürgsed ihad sünnitasid algselt ühiskonna, kuid tondihirm hoidis seda koos ja andis selle olemasolule inimesevälise aspekti. Tavaline hirm oli füsioloogilise päritoluga, kas hirm füüsilise valu, rahuldamata nälja või mingi maise õnnetuse ees, kuid tondihirm oli uus ja kõrgemat liiki hirm.	68:3.1 (766.2) Primitive desires produced the original society, but ghost fear held it together and imparted an extrahuman aspect to its existence. Common fear was physiological in origin: fear of physical pain, unsatisfied hunger, or some earthly calamity; but ghost fear was a new and sublime sort of terror.
68:3.2 (766.3) Tondiunenäod olid võib-olla suurim inimühiskonna arengut mõjutanud tegur. Kuigi enamik unenägusid häiris ürgset meelt väga, oli tondiunenägu lausa terroriseeriv ning ajas ebausklikud unenäonägijad üksteise embusse, sest nad soovisid tõsiselt koos olla, et üksteist kaitsta vaimude maailma ähmaste ja nähtamatute kujutletavate ohtude eest. Tondiunenägu oli üks looma- ja inimtüüpi meele kõige varem ilmnenud erinevusi. Loomad ei kujutle surmajärgset ellujäämist.	68:3.2 (766.3) Probably the greatest single factor in the evolution of human society was the ghost dream. Although most dreams greatly perturbed the primitive mind, the ghost dream actually terrorized early men, driving these superstitious dreamers into each other’s arms in willing and earnest association for mutual protection against the vague and unseen imaginary dangers of the spirit world. The ghost dream was one of the earliest appearing differences between the animal and human types of mind. Animals do not visualize survival after death.
68:3.3 (766.4) Kui tonditegur välja arvata, olid kogu ühiskonna aluseks vaid põhivajadused ja põhilised bioloogilised tungid. Kuid tondihirm tõi tsivilisatsiooni uue teguri — hirmu, mis ulatub indiviidi elementaarsetest vajadustest kaugemale ja tõuseb tunduvalt kõrgemale isegi rühma alalhoiuvõitlusest. Hirm surnute lahkunud hingede ees tõi päevavalgele uue ja hämmastavat liiki hirmu, kohutava ja võimsa hirmu, mis aitas piitsutada iidsete aegade varaste ajastute lõtvu ühiskonnakordi palju distsiplineeritumateks ja juhitavamateks ürgseteks rühmadeks. See mõttetu ebausk, mis püsib mõnevõrra veel praegugi, valmistas inimese meelt ette selleks, et pärast ebausklikku hirmu ebareaalse ja üleloomuliku ees avastada hiljem „hirm Issanda ees, mis on tarkuse algus”. Evolutsiooni käigus kogetud alusetud hirmud peavad asenduma ilmutusest innustatud aukartusega Jumaluse ees. Varasest tondihirmukultusest sai võimas sotsiaalne side ja inimkond on sellest kaugest ajast saadik enam-vähem pidevalt vaimsuse poole püüelnud.	68:3.3 (766.4) Except for this ghost factor, all society was founded on fundamental needs and basic biologic urges. But ghost fear introduced a new factor in civilization, a fear which reaches out and away from the elemental needs of the individual, and which rises far above even the struggles to maintain the group. The dread of the departed spirits of the dead brought to light a new and amazing form of fear, an appalling and powerful terror, which contributed to whipping the loose social orders of early ages into the more thoroughly disciplined and better controlled primitive groups of ancient times. This senseless superstition, some of which still persists, prepared the minds of men, through superstitious fear of the unreal and the supernatural, for the later discovery of “the fear of the Lord which is the beginning of wisdom.” The baseless fears of evolution are designed to be supplanted by the awe for Deity inspired by revelation. The early cult of ghost fear became a powerful social bond, and ever since that far-distant day mankind has been striving more or less for the attainment of spirituality.
68:3.4 (766.5) Nälg ja armastus viisid inimesi kokku, edevus ja tondihirm hoidsid neid aga koos. Kuid ainuüksi need emotsioonid ilma rahuedendavate ilmutusteta ei suuda inimestevahelistes suhetes esinevate kahtlustuste ja ärrituste pinget taluda. Üleinimlikest allikatest saadava abita hakkab inimühiskond teatava piirini jõudes pinge all lagunema ning needsamad sotsiaalsed mobiliseerivad mõjud — nälg, armastus, edevus ja hirm — paiskavad inimkonna üheskoos sõtta ja veresauna.	68:3.4 (766.5) Hunger and love drove men together; vanity and ghost fear held them together. But these emotions alone, without the influence of peace-promoting revelations, are unable to endure the strain of the suspicions and irritations of human interassociations. Without help from superhuman sources the strain of society breaks down upon reaching certain limits, and these very influences of social mobilization—hunger, love, vanity, and fear—conspire to plunge mankind into war and bloodshed.
68:3.5 (766.6) Rahuarmastus ei ole inimsoole loomupäraselt omane, see pärineb ilmutatud religiooni õpetustest, edumeelsete rahvaste kogemustepagasist, eriti aga Jeesuse, Rahuvürsti õpetustest.	68:3.5 (766.6) The peace tendency of the human race is not a natural endowment; it is derived from the teachings of revealed religion, from the accumulated experience of the progressive races, but more especially from the teachings of Jesus, the Prince of Peace.
4. Tavade areng ^top	4. Evolution of the Mores ^top
68:4.1 (767.1) Kõik nüüdisaegsed sotsiaalsed institutsioonid on välja arenenud teie metsikute esivanemate ürgsetest tavadest: tänased tavad on veidi teisenenud ja laienenud eilsed tavad. Rühmale on tava sama mis indiviidile harjumus; rühmatavad kujunevad rahvakommeteks või hõimutraditsioonideks — kollektiivseteks kommeteks. Neist varastest algetest pärinevad kõik nüüdisaegse inimühiskonna institutsioonid.	68:4.1 (767.1) All modern social institutions arise from the evolution of the primitive customs of your savage ancestors; the conventions of today are the modified and expanded customs of yesterday. What habit is to the individual, custom is to the group; and group customs develop into folkways or tribal traditions—mass conventions. From these early beginnings all of the institutions of present-day human society take their humble origin.
68:4.2 (767.2) Tuleb arvestada, et ühiskondlikud tavad on alguse saanud püüdest kohandada rühma elu kollektiivse eksistentsi tingimustega; ühiskondlikud tavad olid inimese esimene ühiskondlik institutsioon. Ning kõik need hõimureageeringud arenesid välja püüdest vältida valu ja alandust ning samal ajal nautida mõnu ja võimu. Rahvakommete nagu ka keelte läte on alati teadvustamatu ja ettekavatsematu ning seetõttu saladuskatte all.	68:4.2 (767.2) It must be borne in mind that the mores originated in an effort to adjust group living to the conditions of mass existence; the mores were man’s first social institution. And all of these tribal reactions grew out of the effort to avoid pain and humiliation while at the same time seeking to enjoy pleasure and power. The origin of folkways, like the origin of languages, is always unconscious and unintentional and therefore always shrouded in mystery.
68:4.3 (767.3) Tondihirm ajendas ürginimest kujutlema üleloomulikku ning see lõi kindla aluse neile eetika ja religiooni võimsatele sotsiaalsetele mõjudele, mis omakorda säilitasid ühiskonna kombeid ja tavasid muutumatuna põlvest põlve. Need kombed muutis püsivaks ja kinnistas varakult ka uskumus, et surnud kaitsevad kiivalt oma elu ja surma ajal valitsenud tavasid; seepärast tulevad nad kohutavalt kätte maksma neile elavatele surelikele, kes on söandanud suhtuda hooletu põlgusega elureeglitesse, mida nemad oma lihaliku elu ajal olid austanud. Selle kõige parimaks näiteks on kollase rassi praegune aukartus oma esivanemate ees. Hiljem väljakujunenud primitiivne religioon süvendas tondihirmu tunduvalt ja muutis kombed veelgi püsivamaks, kuid edasiliikuv tsivilisatsioon on inimkonda üha enam vabastanud hirmu köidikutest ja ebausu orjusest.	68:4.3 (767.3) Ghost fear drove primitive man to envision the supernatural and thus securely laid the foundations for those powerful social influences of ethics and religion which in turn preserved inviolate the mores and customs of society from generation to generation. The one thing which early established and crystallized the mores was the belief that the dead were jealous of the ways by which they had lived and died; therefore would they visit dire punishment upon those living mortals who dared to treat with careless disdain the rules of living which they had honored when in the flesh. All this is best illustrated by the present reverence of the yellow race for their ancestors. Later developing primitive religion greatly reinforced ghost fear in stabilizing the mores, but advancing civilization has increasingly liberated mankind from the bondage of fear and the slavery of superstition.
68:4.4 (767.4) Enne Dalamatia õpetajate vabastavat ja liberaliseerivat õpetust oli iidne inimene komberituaalide abitu ohver, ürgset metslast hoidsid igast küljest raamis lõputud tseremooniad. Kõike, mida ta tegi, hommikusest ärkamisest kuni õhtul koopas uinumiseni, tuli teha just ühelainsal viisil — vastavalt hõimu pärimustele. Ta oli tavade ori; tema elus polnud midagi vaba, spontaanset ega algupärast. Puudus loomulik edasiliikumine kõrgema vaimse, moraalse või sotsiaalse eksistentsi poole.	68:4.4 (767.4) Prior to the liberating and liberalizing instruction of the Dalamatia teachers, ancient man was held a helpless victim of the ritual of the mores; the primitive savage was hedged about by an endless ceremonial. Everything he did from the time of awakening in the morning to the moment he fell asleep in his cave at night had to be done just so—in accordance with the folkways of the tribe. He was a slave to the tyranny of usage; his life contained nothing free, spontaneous, or original. There was no natural progress toward a higher mental, moral, or social existence.
68:4.5 (767.5) Varane inimene oli tavade tugevas haardes, metslane oli tõeline tavade ori, ent ikka ja jälle tekkis sellest tüübist hälbinuid, kes söandasid uut moodi mõtelda ja oma eluviise täiustada. Vaatamata sellele on ürginimese inertsus bioloogiliseks kaitsepiduriks, mis hoiab ära tema liiga äkilise sattumise olukorda, kus kohanematus ülemäära kiiresti edasiliikuva tsivilisatsiooniga võib hukutavaks osutuda.	68:4.5 (767.5) Early man was mightily gripped by custom; the savage was a veritable slave to usage; but there have arisen ever and anon those variations from type who have dared to inaugurate new ways of thinking and improved methods of living. Nevertheless, the inertia of primitive man constitutes the biologic safety brake against precipitation too suddenly into the ruinous maladjustment of a too rapidly advancing civilization.
68:4.6 (767.6) Ent need tavad ei ole üdini pahad, nende areng peaks jätkuma. Nende täielik muutmine radikaalse revolutsiooni teel võiks saada tsivilisatsiooni järjepidevusele saatuslikuks. Inimajaloo rada on täis kõrvaleheidetud ja aegunud ühiskondlike tavade jäänuseid, kuid püsima on jäänud vaid need tsivilisatsioonid, mis on võtnud vanade tavade asemel kasutusele uued ja sobivamad.	68:4.6 (767.6) But these customs are not an unmitigated evil; their evolution should continue. It is nearly fatal to the continuance of civilization to undertake their wholesale modification by radical revolution. Custom has been the thread of continuity which has held civilization together. The path of human history is strewn with the remnants of discarded customs and obsolete social practices; but no civilization has endured which abandoned its mores except for the adoption of better and more fit customs.
68:4.7 (767.7) Ühiskonna püsimajäämine sõltub põhiliselt tema tavade edumeelsest arengust. Tavade arenguprotsess saab alguse soovist katsetada: pakutakse välja uusi ideid — tekib konkurents. Edasiliikuv tsivilisatsioon võtab edumeelse idee vastu ja jääb püsima, aeg ja olukorrad selekteerivad lõpuks sobivaima rühma, mis jääb alles. Kuid see ei tähenda, et iga üksik muutus inimühiskonna koosseisus on toimunud paremuse poole. Ei! Tõepoolest mitte! Sest Urantia tsivilisatsiooni pikas edasiliikumisvõitluses on toimunud palju-palju taandarenguid.	68:4.7 (767.7) The survival of a society depends chiefly on the progressive evolution of its mores. The process of custom evolution grows out of the desire for experimentation; new ideas are put forward—competition ensues. A progressing civilization embraces the progressive idea and endures; time and circumstance finally select the fitter group for survival. But this does not mean that each separate and isolated change in the composition of human society has been for the better. No! indeed no! for there have been many, many retrogressions in the long forward struggle of Urantia civilization.
5. Maakasutusviisid kui enese elatamisviisid ^top	5. Land Techniques—Maintenance Arts ^top
68:5.1 (768.1) Maa on ühiskonna näitelava, inimesed näitlejad. Ja inimene peab oma tegevust alati maa tingimustega kohandama. Tavade areng sõltub alati maa ja inimese vahekorrast. See on tõesti nii, kuigi seda võib olla raske mõista. Inimese maakasutusviisid ehk enese elatamisvõtted pluss tema elatustase annavad rahvakommete ehk tavade kogusumma. Ja inimese kohanemine elu nõuetega võrdub kokkuvõttes tema kultuuritasemega.	68:5.1 (768.1) Land is the stage of society; men are the actors. And man must ever adjust his performances to conform to the land situation. The evolution of the mores is always dependent on the land-man ratio. This is true notwithstanding the difficulty of its discernment. Man’s land technique, or maintenance arts, plus his standards of living, equal the sum total of the folkways, the mores. And the sum of man’s adjustment to the life demands equals his cultural civilization.
68:5.2 (768.2) Varaseimad inimkultuurid tekkisid idapoolkera jõgede äärde ja tsivilisatsioon astus edasi nelja suure sammuna.	68:5.2 (768.2) The earliest human cultures arose along the rivers of the Eastern Hemisphere, and there were four great steps in the forward march of civilization. They were:
68:5.3 (768.3) 1. Koriluse etapp. Toiduvajaduse, nälja sunnil kujunes esimene tööstusliku organiseerumise vorm, algelised toidukogumisread. Mõnikord marssis niisugune näljane rivi toitu korjates viieteistkümne kilomeetri ulatuses üle maa. See oli kultuuri algeline rändeetapp ning seda eluviisi järgivad praegu ka Aafrika bušmanid.	68:5.3 (768.3) 1. The collection stage. Food coercion, hunger, led to the first form of industrial organization, the primitive food-gathering lines. Sometimes such a line of hunger march would be ten miles long as it passed over the land gleaning food. This was the primitive nomadic stage of culture and is the mode of life now followed by the African Bushmen.
68:5.4 (768.4) 2. Jahipidamise etapp. Käsirelvade leiutamine võimaldas inimesel küttima hakata ja toiduorjus vähenes. Leidlik andoniit, kes oli raskes võitluses oma rusikale tõsiselt viga teinud, taasavastas mõtte kasutada oma käsivarre asemel pikka piiki ja rusika asemel selle otsa kõõlustega seotud kõva ränikivitükki. Paljud hõimud tegid iseseisvalt samasuguseid avastusi ning need erinevad haamrid olid inimtsivilisatsiooni suur edusamm. Mõned Austraalia põliselanikud on tänapäeval sellest tasemest vaid veidi kaugemale jõudnud.	68:5.4 (768.4) 2. The hunting stage. The invention of weapon tools enabled man to become a hunter and thus to gain considerable freedom from food slavery. A thoughtful Andonite who had severely bruised his fist in a serious combat rediscovered the idea of using a long stick for his arm and a piece of hard flint, bound on the end with sinews, for his fist. Many tribes made independent discoveries of this sort, and these various forms of hammers represented one of the great forward steps in human civilization. Today some Australian natives have progressed little beyond this stage.
68:5.5 (768.5) Sinistest inimestest said meisterlikud kütid ja lõksuseadjad; jõgede tarastamise teel püüdsid nad palju kala ning kuivatasid ülejäägid talvel söömiseks. Jahiloomade püüdmiseks kasutati paljusid erinevat liiki leidlikke lõkse ja püüniseid, kuid suuremaid loomi primitiivsed rassid ei küttinud.	68:5.5 (768.5) The blue men became expert hunters and trappers; by fencing the rivers they caught fish in great numbers, drying the surplus for winter use. Many forms of ingenious snares and traps were employed in catching game, but the more primitive races did not hunt the larger animals.
68:5.6 (768.6) 3. Karjakasvatuse etapp. See tsivilisatsiooni faas sai võimalikuks tänu loomade kodustamisele. Hilisemate karjakasvatajarahvaste hulka kuuluvad araablased ja Aafrika põliselanikud.	68:5.6 (768.6) 3. The pastoral stage. This phase of civilization was made possible by the domestication of animals. The Arabs and the natives of Africa are among the more recent pastoral peoples.
68:5.7 (768.7) Karjakasvatajate eluviis vabastas inimese toiduorjusest veelgi enam; inimene õppis elama oma kapitali intressidest, oma karja juurdekasvust, ja see jättis kultuurile ning progressile rohkem aega.	68:5.7 (768.7) Pastoral living afforded further relief from food slavery; man learned to live on the interest of his capital, the increase in his flocks; and this provided more leisure for culture and progress.
68:5.8 (768.8) Karjakasvatuse-eelses ühiskonnas tegid sugupooled omavahel koostööd, kuid loomakasvatuse levikuga taandusid naised sotsiaalse orjuse sügavusse. Varasematel aegadel oli mehe ülesandeks loomset, naise tööks taimset toitu hankida. Kui nüüd algas inimeksistentsi karjakasvatuse ajajärk, langes naise väärtus tunduvalt. Tal tuli endiselt töötada, et eluks vajalikke taimi hankida, kuid mees sai külluses loomset toitu ka oma karjast. Mees muutus naisest suhteliselt sõltumatuks, naise seisund halvenes kogu karjakasvatusperioodi jooksul pidevalt. Selle ajajärgu lõpuks polnud ta suurt enamat kui inimloom, kes pidi tööd tegema ja inimjärglasi sünnitama, nagu kariloomadki pidid töötama ja poegima. Karjakasvatusajastutel armastasid mehed väga oma kariloomi, seda kahetsusväärsem on, et neil ei kujunenud sügavamat kiindumust oma naiste vastu.	68:5.8 (768.8) Prepastoral society was one of sex co-operation, but the spread of animal husbandry reduced women to the depths of social slavery. In earlier times it was man’s duty to secure the animal food, woman’s business to provide the vegetable edibles. Therefore, when man entered the pastoral era of his existence, woman’s dignity fell greatly. She must still toil to produce the vegetable necessities of life, whereas the man need only go to his herds to provide an abundance of animal food. Man thus became relatively independent of woman; throughout the entire pastoral age woman’s status steadily declined. By the close of this era she had become scarcely more than a human animal, consigned to work and to bear human offspring, much as the animals of the herd were expected to labor and bring forth young. The men of the pastoral ages had great love for their cattle; all the more pity they could not have developed a deeper affection for their wives.
68:5.9 (769.1) 4. Põlluharimise etapp. See ajajärk algas tänu koduaiandusele ning on ainelise tsivilisatsiooni kõrgeim etapp. Nii Caligastia kui ka Aadam püüdsid aiandust ja põlluharimist õpetada. Aadam ja Eeva olid aednikud, mitte karjused, ja aiandus seostus neil päevil kõrgema kultuuriga. Taimekasvatus avaldab inimkonna kõigile rassidele õilistavat mõju.	68:5.9 (769.1) 4. The agricultural stage. This era was brought about by the domestication of plants, and it represents the highest type of material civilization. Both Caligastia and Adam endeavored to teach horticulture and agriculture. Adam and Eve were gardeners, not shepherds, and gardening was an advanced culture in those days. The growing of plants exerts an ennobling influence on all races of mankind.
68:5.10 (769.2) Põllumajandus enam kui neljakordistas maa ja inimese suhtarvu maailmas. Seda võib kombineerida eelmise kultuurietapi karjakasvatamisviisidega. Kui need kolm etappi osaliselt kattuvad, siis mehed kütivad ja naised harivad maad.	68:5.10 (769.2) Agriculture more than quadrupled the land-man ratio of the world. It may be combined with the pastoral pursuits of the former cultural stage. When the three stages overlap, men hunt and women till the soil.
68:5.11 (769.3) Karjakasvatajate ja maaharijate vahel on olnud alati hõõrumisi. Kütt ja karjakasvataja olid sõjakad, võitlushimulised; põllumees on rahuarmastavamat tüüpi. Loomadega tegelemine seostub võitluse ja jõuga, taimedega tegelemine kannatlikkuse, vaikuse ja rahuga. Põlluharimine ja tööstuslik tootmine on rahuaja tegevused. Kuid nende ühiskondlike tegevuste nõrk külg on see, et neis pole ei põnevust ega seikluslikkust.	68:5.11 (769.3) There has always been friction between the herders and the tillers of the soil. The hunter and herder were militant, warlike; the agriculturist is a more peace-loving type. Association with animals suggests struggle and force; association with plants instills patience, quiet, and peace. Agriculture and industrialism are the activities of peace. But the weakness of both, as world social activities, is that they lack excitement and adventure.
68:5.12 (769.4) Inimühiskond on arenenud jahipidamise etapilt karjakasvatuse kaudu põllumajanduse territoriaalse etapini. Ja selle üha edasiareneva tsivilisatsiooni iga etapiga kaasnes üha vähem ja vähem rändamist; inimene hakkas aina enam kodus elama.	68:5.12 (769.4) Human society has evolved from the hunting stage through that of the herders to the territorial stage of agriculture. And each stage of this progressive civilization was accompanied by less and less of nomadism; more and more man began to live at home.
68:5.13 (769.5) Nüüd ilmus põllumajanduse täienduseks tööstuslik tootmine, tänu sellele kodanike klassid, kes ei tegelenud põllumajandusega, linnastusid ja suurenesid arvuliselt. Ent tööstuslik ajajärk ei saa püsima jääda, kui selle juhid ei mõista, et ka kõrgeimad sotsiaalsed arengud peavad alati põhinema tugeval põllumajandusel.	68:5.13 (769.5) And now is industry supplementing agriculture, with consequently increased urbanization and multiplication of nonagricultural groups of citizenship classes. But an industrial era cannot hope to survive if its leaders fail to recognize that even the highest social developments must ever rest upon a sound agricultural basis.
6. Kultuuri areng ^top	6. Evolution of Culture ^top
68:6.1 (769.6) Inimene on maaolend, looduslaps — ükskõik kui väga ta ka ei püüaks maast pääseda, ei õnnestu see tal päriselt kunagi. „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead saama” kehtib otsesõnu kogu inimkonna kohta. Inimene on võidelnud, võitleb ning jääb edaspidi võitlema maa nimel. Primitiivsete inimolendite esimesed sotsiaalsed ühendused tekkisid nende maa pärast toimunud võitluste võitmiseks. Maa ja inimese suhtarv on kogu sotsiaalse tsivilisatsiooni alus.	68:6.1 (769.6) Man is a creature of the soil, a child of nature; no matter how earnestly he may try to escape from the land, in the last reckoning he is certain to fail. “Dust you are and to dust shall you return” is literally true of all mankind. The basic struggle of man was, and is, and ever shall be, for land. The first social associations of primitive human beings were for the purpose of winning these land struggles. The land-man ratio underlies all social civilization.
68:6.2 (769.7) Inimese intellekt suurendas kunstide ja teaduste abil maa saagikust; samal ajal piirati mõnevõrra järglaste loomulikku arvukust, millega võideti elatusvahendeid ja vaba aega kultuuri ülesehitamiseks.	68:6.2 (769.7) Man’s intelligence, by means of the arts and sciences, increased the land yield; at the same time the natural increase in offspring was somewhat brought under control, and thus was provided the sustenance and leisure to build a cultural civilization.
68:6.3 (769.8) Inimühiskond allub seadusele, mille kohaselt elanikkonna suurus peab olema võrdelises sõltuvuses maakasutusviisidest ja pöördvõrdeline elatustasemega. Kõigi nende varaste ajastute jooksul määrasid nõudmine ja pakkumine inimeste ja maa hindeväärtust veelgi enam kui praegu. Kui maad, asustamata maad, leidus külluses, oli vajadus inimeste järele suur ning inimelu väärtus tõusis tunduvalt: elu kaotus oli seetõttu kohutavam. Perioodidel, mil maad oli napilt ja tekkis ülerahvastatus, muutus inimelu suhteliselt odavaks, nii et sõjad, näljahädad ja katkud ei valmistanud suurt muret.	68:6.3 (769.8) Human society is controlled by a law which decrees that the population must vary directly in accordance with the land arts and inversely with a given standard of living. Throughout these early ages, even more than at present, the law of supply and demand as concerned men and land determined the estimated value of both. During the times of plentiful land—unoccupied territory—the need for men was great, and therefore the value of human life was much enhanced; hence the loss of life was more horrifying. During periods of land scarcity and associated overpopulation, human life became comparatively cheapened so that war, famine, and pestilence were regarded with less concern.
68:6.4 (770.1) Kui maa saagikus väheneb või elanike arv kasvab, algab taas paratamatu võitlus ning ilmnevad inimloomuse kõige halvemad jooned. Maa saagikuse paranemine, tehnika areng ja elanikkonna vähenemine soodustavad inimloomuse paremate külgede arengut.	68:6.4 (770.1) When the land yield is reduced or the population is increased, the inevitable struggle is renewed; the very worst traits of human nature are brought to the surface. The improvement of the land yield, the extension of the mechanical arts, and the reduction of population all tend to foster the development of the better side of human nature.
68:6.5 (770.2) Ühiskonna äärealadel areneb inimkonna kvalifitseerimata osa; kaunid kunstid ja tõeline teaduse areng koos vaimse kultuuriga on õitsenud paremini suuremates elukeskustes, kus neid toetab põllumajanduse ja tööstusega tegelev elanikkond ning maa ja inimese suhtarv on veidi väiksem. Linnad võimendavad alati oma elanike häid või halbu omadusi.	68:6.5 (770.2) Frontier society develops the unskilled side of humanity; the fine arts and true scientific progress, together with spiritual culture, have all thrived best in the larger centers of life when supported by an agricultural and industrial population slightly under the land-man ratio. Cities always multiply the power of their inhabitants for either good or evil.
68:6.6 (770.3) Perekonna suurus on alati sõltunud elatustasemest. Mida kõrgem on elatustase, seda väiksem on perekond, kuni olukord stabiliseerub või algab järkjärguline väljasuremine.	68:6.6 (770.3) The size of the family has always been influenced by the standards of living. The higher the standard the smaller the family, up to the point of established status or gradual extinction.
68:6.7 (770.4) Elatustase on kõigi ajastute jooksul määranud mitte lihtsalt püsimajääva elanikkonna kvantiteedi, vaid ka kvaliteedi. Kohaliku klassi elatustase tekitab uusi sotsiaalseid kaste, uusi kombeid. Kui elatustase muutub liiga komplitseerituks või liiga luksuslikuks, hakkab see kiiresti ennast hävitama. Kastid tulenevad otseselt tihedasti koos elava elanikkonna omavahelise konkurentsi tugevast sotsiaalsest survest.	68:6.7 (770.4) All down through the ages the standards of living have determined the quality of a surviving population in contrast with mere quantity. Local class standards of living give origin to new social castes, new mores. When standards of living become too complicated or too highly luxurious, they speedily become suicidal. Caste is the direct result of the high social pressure of keen competition produced by dense populations.
68:6.8 (770.5) Varased rassid kasutasid sageli mitmesuguseid võtteid elanike arvu piiramiseks: kõik ürghõimud tapsid füüsilise puudega ja haiglased lapsed. Enne naiste ostmise aegu tapeti tüdrukud sageli juba imikuna. Sündinud lapsi kägistati, kuid lemmikmeetodiks oli lapse jätmine looduse meelevalda. Kaksikute isa nõudis tavaliselt ühe lapse tapmist, sest mitmikute sündi peeti kas nõiduse või truudusetuse tulemuseks. Samast soost kaksikud jäeti reeglina ellu. Need kaksikutega seotud tabud olid kunagi küll peaaegu üldlevinud, kuid andoniitide kommetesse ei kuulunud: nemad pidasid kaksikuid alati heaks endeks.	68:6.8 (770.5) The early races often resorted to practices designed to restrict population; all primitive tribes killed deformed and sickly children. Girl babies were frequently killed before the times of wife purchase. Children were sometimes strangled at birth, but the favorite method was exposure. The father of twins usually insisted that one be killed since multiple births were believed to be caused either by magic or by infidelity. As a rule, however, twins of the same sex were spared. While these taboos on twins were once well-nigh universal, they were never a part of the Andonite mores; these peoples always regarded twins as omens of good luck.
68:6.9 (770.6) Paljud rassid õppisid tegema aborti, mis levis, kui sünnitamine muutus vallalistele tabuks. Tütarlastel oli ammu tavaks oma järglasi tappa, kuid tsiviliseeritumates rühmades said need ebaseaduslikud lapsed tüdrukute emade hoolealusteks. Paljud primitiivsed klannid surid abortide ja lapsetapmiste pärast peaaegu välja. Kuid vaatamata kommete diktaadile hävitati väga vähe lapsi, keda oli juba imetatud — emaarmastus oli selleks liiga tugev.	68:6.9 (770.6) Many races learned the technique of abortion, and this practice became very common after the establishment of the taboo on childbirth among the unmarried. It was long the custom for a maiden to kill her offspring, but among more civilized groups these illegitimate children became the wards of the girl’s mother. Many primitive clans were virtually exterminated by the practice of both abortion and infanticide. But regardless of the dictates of the mores, very few children were ever destroyed after having once been suckled—maternal affection is too strong.
68:6.10 (770.7) Nende elanike arvu piiramise ürgsete meetodite jälgi leidub isegi kahekümnendal sajandil. Austraalias on hõim, kelle emad keelduvad kasvatamast rohkem kui kaht või kolme last. Üks inimsööjate hõim sõi alles hiljuti iga viienda sündinud lapse. Madagaskaris hävitavad mõned hõimud ikka veel kõik teatavatel õnnetutel päevadel sündinud lapsed, mille tagajärjel sureb ligikaudu kakskümmend viis protsenti imikutest.	68:6.10 (770.7) Even in the twentieth century there persist remnants of these primitive population controls. There is a tribe in Australia whose mothers refuse to rear more than two or three children. Not long since, one cannibalistic tribe ate every fifth child born. In Madagascar some tribes still destroy all children born on certain unlucky days, resulting in the death of about twenty-five per cent of all babies.
68:6.11 (770.8) Maailma seisukohalt ei ole ülerahvastatus minevikus kunagi tõsine probleem olnud, aga kui sõdu on vähem ja teadus piirab inimeste haigusi üha enam, võib see lähitulevikus tõsiseks ohuks muutuda. Niisugusel ajal peab ennast ilmutama maailma juhtide tarkus. Kas Urantia valitsejatel on piisavalt taipu ja julgust soodustada keskmise ehk stabiliseerunud inimolendi paljunemist ebatavaliste ja tohutult kasvavate alanormaalsete äärmusrühmade asemel? Edendada tuleks normaalset inimest, tema on tsivilisatsiooni selgroog ja rassi muteerunud geeniuste allikas. Alanormaalseid inimesi tuleks ühiskonna kontrolli all hoida; neid ei tohiks tekkida rohkem, kui on vaja lihttöödeks, mis nõuavad loomast kõrgemat intellektitaset, aga nii vähe oskusi, et need tähendaksid kõrgemat tüüpi inimkonnale tegelikult orjust ja aheldatust.	68:6.11 (770.8) From a world standpoint, overpopulation has never been a serious problem in the past, but if war is lessened and science increasingly controls human diseases, it may become a serious problem in the near future. At such a time the great test of the wisdom of world leadership will present itself. Will Urantia rulers have the insight and courage to foster the multiplication of the average or stabilized human being instead of the extremes of the supernormal and the enormously increasing groups of the subnormal? The normal man should be fostered; he is the backbone of civilization and the source of the mutant geniuses of the race. The subnormal man should be kept under society’s control; no more should be produced than are required to administer the lower levels of industry, those tasks requiring intelligence above the animal level but making such low-grade demands as to prove veritable slavery and bondage for the higher types of mankind.
68:6.12 (771.1) [Esitanud kunagi Urantial asunud Melkisedek.]	68:6.12 (771.1) [Presented by a Melchizedek sometime stationed on Urantia.]