100. Kiri		Paper 100
Religioon inimkogemuses		Religion in Human Experience
100:0.1 (1094.1) DÜNAAMILISE usuelu kogemus muudab keskpärase indiviidi aatelise jõuga isiksuseks. Religioon kannab hoolt kõigi edasimineku eest iga üksikisiku edasimineku edendamise teel ja igaühe edasiliikumine saab kõigi saavutustest midagi juurde.		100:0.1 (1094.1) THE experience of dynamic religious living transforms the mediocre individual into a personality of idealistic power. Religion ministers to the progress of all through fostering the progress of each individual, and the progress of each is augmented through the achievement of all.
100:0.2 (1094.2) Vaimset kasvu ergutavad lähedased suhted teiste usklikega. Armastus loob pinnase religioosseks kasvuks, tekitades objektiivset külgetõmbejõudu subjektiivse rahulduse asemel, kuid pakub siiski ka ülimat subjektiivset rahuldust. Religioon õilistab igapäevase rutiinse töörügamise.		100:0.2 (1094.2) Spiritual growth is mutually stimulated by intimate association with other religionists. Love supplies the soil for religious growth—an objective lure in the place of subjective gratification—yet it yields the supreme subjective satisfaction. And religion ennobles the commonplace drudgery of daily living.
1. Usuline kasv ^top		1. Religious Growth ^top
100:1.1 (1094.3) Religioon arendab küll tähendusi ja parandab väärtusi, ent kui puhtisiklikud hinnangud tõstetakse absoluutsele tasemele, on tulemuseks alati kurjus. Laps hindab kogemusi vastavalt neist saadud naudingutele; küpsedes asenduvad isiklikud mõnud üha enam kõrgemate tähendustega, isegi lojaalsusega mitmekesistest elusituatsioonidest ja kosmilistest vahekordadest omandatud kõrgeimatele arusaamadele.		100:1.1 (1094.3) While religion produces growth of meanings and enhancement of values, evil always results when purely personal evaluations are elevated to the levels of absolutes. A child evaluates experience in accordance with the content of pleasure; maturity is proportional to the substitution of higher meanings for personal pleasure, even loyalties to the highest concepts of diversified life situations and cosmic relations.
100:1.2 (1094.4) Mõnel inimesel pole enesearendamiseks aega ja seetõttu on tal tõsine oht vaimselt kapselduda. Erinevatel ajajärkudel, järjestikustes kultuurides ja tsivilisatsiooni järkjärgult edenedes tuleb valmis olla tähenduste arenguks. Põhilisteks kasvu pärssijateks on eelarvamused ja harimatus.		100:1.2 (1094.4) Some persons are too busy to grow and are therefore in grave danger of spiritual fixation. Provision must be made for growth of meanings at differing ages, in successive cultures, and in the passing stages of advancing civilization. The chief inhibitors of growth are prejudice and ignorance.
100:1.3 (1094.5) Andke igale arenevale lapsele võimalus kujundada endale omaenda usukogemus, ärge sundige talle peale täiskasvanu valmiskogemust. Pidage meeles, et kehtestatud haridussüsteemis ei tarvitse aasta-aastalt toimuv edasiminek tähendada intellekti arengut, ammugi siis vaimset kasvu. Sõnavara suurenemine ei tähenda iseloomu arengut. Tõelist arengut ei näita pelgad tulemused, vaid pigem edasijõudmine. Tõelist kasvu hariduse omandamise teel näitab ideaalide kõrgenemine, väärtuste parem hindamine, väärtustele uute tähenduste andmine ja suurem lojaalsus ülimate väärtuste suhtes.		100:1.3 (1094.5) Give every developing child a chance to grow his own religious experience; do not force a ready-made adult experience upon him. Remember, year-by-year progress through an established educational regime does not necessarily mean intellectual progress, much less spiritual growth. Enlargement of vocabulary does not signify development of character. Growth is not truly indicated by mere products but rather by progress. Real educational growth is indicated by enhancement of ideals, increased appreciation of values, new meanings of values, and augmented loyalty to supreme values.
100:1.4 (1094.6) Lastesse jätab püsiva mulje vaid nende täiskasvanutest kaaslaste ustavus, õpetus või isegi eeskuju kestvat mõju ei avalda. Ustavad inimesed on arenevad inimesed ja areng on mõjuavaldav ja innustav reaalsus. Ela täna ustavalt — arene — ja homne päev hoolitseb ise enese eest. Kulles saab kõige kiiremini konnaks siis, kui elab ustavalt iga hetke oma elust kullesena.		100:1.4 (1094.6) Children are permanently impressed only by the loyalties of their adult associates; precept or even example is not lastingly influential. Loyal persons are growing persons, and growth is an impressive and inspiring reality. Live loyally today—grow—and tomorrow will attend to itself. The quickest way for a tadpole to become a frog is to live loyally each moment as a tadpole.
100:1.5 (1094.7) Usulise kasvu jaoks vajalik pinnas eeldab eneseteostuslikku edenevat elu, loomulike kalduvuste kooskõlastamist, uudishimu ja mõistlikkuse piires seiklushimu rahuldamist, rahuldustunde kogemist, hirmu ergutavat toimet tähelepanule ja teadlikkusele, tõmmet ebatavalise poole ja oma piiratuse loomupärast tunnetamist, tagasihoidlikkust. Kasv sõltub ka oma individuaalsuse avastamisest ja sellega kaasnevast enesekriitikast — südametunnistusest, sest südametunnistus on tegelikult enese kritiseerimine oma väärtushinnangute süsteemi ja isiklike ideaalide alusel.		100:1.5 (1094.7) The soil essential for religious growth presupposes a progressive life of self-realization, the co-ordination of natural propensities, the exercise of curiosity and the enjoyment of reasonable adventure, the experiencing of feelings of satisfaction, the functioning of the fear stimulus of attention and awareness, the wonder-lure, and a normal consciousness of smallness, humility. Growth is also predicated on the discovery of selfhood accompanied by self-criticism—conscience, for conscience is really the criticism of oneself by one’s own value-habits, personal ideals.
100:1.6 (1095.1) Usukogemust mõjutavad märgatavalt füüsiline tervis, päritud temperament ja sotsiaalne keskkond. Ent need ajalikud tingimused ei pärsi hinge sisemist vaimset arengut, kui see on pühendunud taevase Isa tahte täitmisele. Kõigis normaalsetes surelikes on teatav kaasasündinud tung areneda ja end teostada, ning see toimib, kui seda otseselt ei takistata. Kindel viis seda olemuslikku vaimse kasvu potentsiaali edendada on kõigest südamest kõrgeimatele väärtustele pühendumuse säilitamine.		100:1.6 (1095.1) Religious experience is markedly influenced by physical health, inherited temperament, and social environment. But these temporal conditions do not inhibit inner spiritual progress by a soul dedicated to the doing of the will of the Father in heaven. There are present in all normal mortals certain innate drives toward growth and self-realization which function if they are not specifically inhibited. The certain technique of fostering this constitutive endowment of the potential of spiritual growth is to maintain an attitude of wholehearted devotion to supreme values.
100:1.7 (1095.2) Religiooni ei saa annetada, saada, laenata, õppida ega kaotada. See on isiklik kogemus, mis kasvab vastavalt lõplike väärtuste otsingule. Nii kaasneb kosmiline kasv tähenduste kogunemisega ja väärtuste üha avarduva ülenemisega. Ent üllus ise kasvab alati teadvustamatult.		100:1.7 (1095.2) Religion cannot be bestowed, received, loaned, learned, or lost. It is a personal experience which grows proportionally to the growing quest for final values. Cosmic growth thus attends on the accumulation of meanings and the ever-expanding elevation of values. But nobility itself is always an unconscious growth.
100:1.8 (1095.3) Jumalakartlikud mõtlemis-ja toimimisharjumused aitavad vaimsele kasvule kaasa. Usulised kalduvused võivad kujuneda tingitud soodsa vastumõjuna vaimsetele stiimulitele, omamoodi vaimse refleksina. Usulist kasvu soodustavate harjumuste hulka kuuluvad jumalike väärtuste peen tunnetamine, teiste usuelu tunnustamine, mõtisklemine kosmiliste tähenduste üle, palveldav probleemide lahendamine, oma vaimuelu jagamine kaaslastega, isekusest hoidumine, jumalikku halastust iseenesestmõistetavaks pidamast keeldumine, Jumala kohalolekut tunnetades elamine. Usulise kasvu tegurid võivad olla tahtlikud, kuid areng ise toimub alati teadvustamatult.		100:1.8 (1095.3) Religious habits of thinking and acting are contributory to the economy of spiritual growth. One can develop religious predispositions toward favorable reaction to spiritual stimuli, a sort of conditioned spiritual reflex. Habits which favor religious growth embrace cultivated sensitivity to divine values, recognition of religious living in others, reflective meditation on cosmic meanings, worshipful problem solving, sharing one’s spiritual life with one’s fellows, avoidance of selfishness, refusal to presume on divine mercy, living as in the presence of God. The factors of religious growth may be intentional, but the growth itself is unvaryingly unconscious.
100:1.9 (1095.4) Usulise kasvu teadvustamatus ei tähenda siiski, et see kasv toimub inimintellekti arvatava alateadvuse mail, pigem tähendab see loovat tegevust sureliku meele üliteadvuse tasanditel. Teadvustamata usulise kasvu tõelisuse kogemine on üks otseseid tõendeid üliteadvuse funktsionaalse eksisteerimise kohta.		100:1.9 (1095.4) The unconscious nature of religious growth does not, however, signify that it is an activity functioning in the supposed subconscious realms of human intellect; rather does it signify creative activities in the superconscious levels of mortal mind. The experience of the realization of the reality of unconscious religious growth is the one positive proof of the functional existence of the superconsciousness.
2. Vaimne kasv ^top		2. Spiritual Growth ^top
100:2.1 (1095.5) Vaimne kasv sõltub esiteks sellest, kas inimene hoiab alal elavat vaimset sidet tõeliste vaimujõududega, ja teiseks sellest, kas ta kannab pidevalt vaimuvilju: jagab abi, mida on oma vaimsetelt heategijatelt saanud, kaaslastega. Vaimne progress eeldab vaimuvaesuse intellektuaalset äratundmist ja täiuseiha teadvustamist — iha tunda Jumalat ja olla temasarnane, soovi kõigest südamest täita taevase Isa tahet.		100:2.1 (1095.5) Spiritual development depends, first, on the maintenance of a living spiritual connection with true spiritual forces and, second, on the continuous bearing of spiritual fruit: yielding the ministry to one’s fellows of that which has been received from one’s spiritual benefactors. Spiritual progress is predicated on intellectual recognition of spiritual poverty coupled with the self-consciousness of perfection-hunger, the desire to know God and be like him, the wholehearted purpose to do the will of the Father in heaven.
100:2.2 (1095.6) Vaimne kasv on kõigepealt ärkamine vajaduste mõistmisele, seejärel tähenduste eristamine ja siis väärtuste avastamine. Tõelise vaimse arengu tunnusena avaldub inimisiksus, keda motiveerivad armastus ja isetu teenimine ning kelle puhul on valdav jumaluse täiuseideaalide kogu südamest palveldamine. Ning see terviklik kogemus määrabki religiooni ehtsuse, vastupidiselt puhtteoloogilistele tõekspidamistele.		100:2.2 (1095.6) Spiritual growth is first an awakening to needs, next a discernment of meanings, and then a discovery of values. The evidence of true spiritual development consists in the exhibition of a human personality motivated by love, activated by unselfish ministry, and dominated by the wholehearted worship of the perfection ideals of divinity. And this entire experience constitutes the reality of religion as contrasted with mere theological beliefs.
100:2.3 (1095.7) Religioon võib jõuda sellisele tunnetustasandile, kus sellest saab valgustatud ja tark viis vaimselt universumile reageerida. Selline ülev religioon võib toimida inimisiksuse kolmel tasandil: intellektuaalsel, morontia- ja vaimsel tasandil; meeles, arenevas hinges ja koos sisimas elava vaimuga.		100:2.3 (1095.7) Religion can progress to that level of experience whereon it becomes an enlightened and wise technique of spiritual reaction to the universe. Such a glorified religion can function on three levels of human personality: the intellectual, the morontial, and the spiritual; upon the mind, in the evolving soul, and with the indwelling spirit.
100:2.4 (1096.1) Vaimsus hakkab kohe näitama inimese lähedust Jumalaga ja mõõtma tema kasulikkust kaasolenditele. Vaimsus parandab võimet näha asjade ilu, tunda tähendustes tõde ja avastada väärtustes headust. Vaimse arengu määrab võime vaimselt areneda ja see sõltub otseselt sellest, mil määral armastuse isekatest tahkudest loobutakse.		100:2.4 (1096.1) Spirituality becomes at once the indicator of one’s nearness to God and the measure of one’s usefulness to fellow beings. Spirituality enhances the ability to discover beauty in things, recognize truth in meanings, and discover goodness in values. Spiritual development is determined by capacity therefor and is directly proportional to the elimination of the selfish qualities of love.
100:2.5 (1096.2) Tegelik vaimuseisund mõõdab Jumaluseni jõudmist, Kohandajale häälestumist. Lõpliku vaimsuse saavutamine võrdub maksimaalse reaalsuse, Jumalaga maksimaalse sarnasuse saavutamisega. Igavene elu on lõpmatute väärtuste lõputu otsimine.		100:2.5 (1096.2) Actual spiritual status is the measure of Deity attainment, Adjuster attunement. The achievement of finality of spirituality is equivalent to the attainment of the maximum of reality, the maximum of Godlikeness. Eternal life is the endless quest for infinite values.
100:2.6 (1096.3) Inimese eneseteostusel peaks olema vaimne, mitte aineline siht. Ainsad reaalsused, mille poole tasub püüelda, on jumalikud, vaimsed ja igavesed. Surelikul inimesel on õigus nautida füüsilisi rõõme ja rahuldada inimlikke kiindumusi. Talle toob kasu ustavus inimühendustele ja ajutistele institutsioonidele, ent need ei ole igavesed vundamendid, millele ehitada surematu isiksus, kes peab ületama ruumi, võitma aja ning saavutama jumalikku täiuslikkust ja lõpetanu ettenähtud teenistust tähendava igavese elutee.		100:2.6 (1096.3) The goal of human self-realization should be spiritual, not material. The only realities worth striving for are divine, spiritual, and eternal. Mortal man is entitled to the enjoyment of physical pleasures and to the satisfaction of human affections; he is benefited by loyalty to human associations and temporal institutions; but these are not the eternal foundations upon which to build the immortal personality which must transcend space, vanquish time, and achieve the eternal destiny of divine perfection and finaliter service.
100:2.7 (1096.4) Jeesus kirjeldas Jumalat tundva sureliku sügavat kindlustunnet, kui ta ütles: „Mis loeb Jumalat tundvale, taevariiki uskuvale inimesele, kui kõik maine variseb kokku?” Ajutised tagatised on haavatavad, vaimsed tagatised aga vankumatud. Kui inimlike õnnetuste, isekuse, julmuse, vihkamise, õeluse ja kadeduse tõusulained pekslevad ümber sureliku hinge, võite olla kindel, et on olemas sisemine bastion, vaimu tsitadell, mida on täiesti võimatu vallutada; see kehtib vähemasti kõigi nende inimolendite puhul, kes on usaldanud oma hinge nende sisimas elava igavese Jumala vaimu hoolde.		100:2.7 (1096.4) Jesus portrayed the profound surety of the God-knowing mortal when he said: “To a God-knowing kingdom believer, what does it matter if all things earthly crash?” Temporal securities are vulnerable, but spiritual sureties are impregnable. When the flood tides of human adversity, selfishness, cruelty, hate, malice, and jealousy beat about the mortal soul, you may rest in the assurance that there is one inner bastion, the citadel of the spirit, which is absolutely unassailable; at least this is true of every human being who has dedicated the keeping of his soul to the indwelling spirit of the eternal God.
100:2.8 (1096.5) Kui ollakse vaimselt nii kaugele jõudnud, kas järkjärgulise arengu või äkilise kriisi tulemusena, toimub isiksuse ümberorienteerumine ja kujuneb välja uus väärtuste tase. Need vaimust kantud indiviidid saavad eluks uue motivatsiooni, nii et võivad rahulikult pealt vaadata, kuidas nende auahneimad püüdlused kokku varisevad ja innukaimad lootused purunevad, teades kindlalt, et sellised katastroofid on vaid eksitavad kataklüsmid, mis purustavad ajalikke looduid, enne kui panevad püsti universumi uue ja ülevama tasandi üllamad ja kestvamad reaalsused.		100:2.8 (1096.5) After such spiritual attainment, whether secured by gradual growth or specific crisis, there occurs a new orientation of personality as well as the development of a new standard of values. Such spirit-born individuals are so remotivated in life that they can calmly stand by while their fondest ambitions perish and their keenest hopes crash; they positively know that such catastrophes are but the redirecting cataclysms which wreck one’s temporal creations preliminary to the rearing of the more noble and enduring realities of a new and more sublime level of universe attainment.
3. Ülima väärtuse käsitused ^top		3. Concepts of Supreme Value ^top
100:3.1 (1096.6) Religioon ei ole viis staatilise ja õndsa meelerahu saavutamiseks, vaid see on aje hinge haaramiseks dünaamilisse teenimisse. See on kogu inimese individuaalsuse värbamine Jumala armastamise ja inimeste teenimise ustavasse teenistusse. Religioon tasub kogu kõrgeima sihi saavutamiseks vajaliku hinna, igavese hinna. Religioosses ustavuses on mingit püha täiust, mis on ülevalt õilis. Ja need ustavustunded on sotsiaalselt tõhusad ja vaimselt edendavad.		100:3.1 (1096.6) Religion is not a technique for attaining a static and blissful peace of mind; it is an impulse for organizing the soul for dynamic service. It is the enlistment of the totality of selfhood in the loyal service of loving God and serving man. Religion pays any price essential to the attainment of the supreme goal, the eternal prize. There is a consecrated completeness in religious loyalty which is superbly sublime. And these loyalties are socially effective and spiritually progressive.
100:3.2 (1096.7) Uskliku jaoks saab sõna „Jumal” sümboliks, mis tähendab lähenemist ülimale reaalsusele ja jumaliku väärtuse äratundmist. See, mis inimesele meeldib või ei meeldi, ei määra, mis on hea ja mis kuri; kõlbelised väärtused ei tulene soovide täitumisest ega emotsionaalsest pettumusest.		100:3.2 (1096.7) To the religionist the word God becomes a symbol signifying the approach to supreme reality and the recognition of divine value. Human likes and dislikes do not determine good and evil; moral values do not grow out of wish fulfillment or emotional frustration.
100:3.3 (1096.8) Väärtuste üle mõtiskledes peate eristama seda, mis on väärtus, sellest, mis omab väärtust. Te peate teadvustama, milline suhe valitseb nauditavate tegevuste ja nende tähendusrikka integreerumise ning rikastava teostumise vahel inimkogemuse järjest kõrgematel tasanditel.		100:3.3 (1096.8) In the contemplation of values you must distinguish between that which is value and that which has value. You must recognize the relation between pleasurable activities and their meaningful integration and enhanced realization on ever progressively higher and higher levels of human experience.
100:3.4 (1097.1) Tähendus on miski, mille kogemus lisab väärtusele: see on teadlikkus kõrgelt hinnatavatest väärtustest. Eraklik ja puhtisekas rõõm võib kaasa tuua lausa tähenduste madaldumise, suhtelise kurja piirile jääva tähenduseta nautimise. Väärtused on kogemuslikud, kui realiteedid on tähendusrikkad ja vaimselt omavahel seostatud, kui meel on need suhted ära tundnud ja oskab neid hinnata.		100:3.4 (1097.1) Meaning is something which experience adds to value; it is the appreciative consciousness of values. An isolated and purely selfish pleasure may connote a virtual devaluation of meanings, a meaningless enjoyment bordering on relative evil. Values are experiential when realities are meaningful and mentally associated, when such relationships are recognized and appreciated by mind.
100:3.5 (1097.2) Väärtused ei saa kunagi olla staatilised, sest reaalsus tähendab muutumist, kasvu. Muutumine ilma kasvuta, ilma tähenduse avardumise ja väärtuse ülenemiseta on väärtusetu — see on potentsiaalne kuri. Mida parem on kosmiline kohanemisvõime, seda enam on igal kogemusel tähendust. Väärtused ei ole kontseptuaalsed enesepetted; need on reaalsed, kuid sõltuvad alati suhete olemasolust. Väärtused on alati nii tegelikud kui ka potentsiaalsed — mitte see, mis on olnud, vaid see, mis on ja mis tuleb.		100:3.5 (1097.2) Values can never be static; reality signifies change, growth. Change without growth, expansion of meaning and exaltation of value, is valueless—is potential evil. The greater the quality of cosmic adaptation, the more of meaning any experience possesses. Values are not conceptual illusions; they are real, but always they depend on the fact of relationships. Values are always both actual and potential—not what was, but what is and is to be.
100:3.6 (1097.3) Tegeliku ja potentsiaalse ühendamine võrdub kasvuga, väärtuste kogemusliku teostumisega. Ent kasv pole vaid progress. Progressil on alati tähendus, kuid kasvuta on see suhteliselt väärtusetu. Inimelu kõrgeim väärtus seisneb väärtuste kasvus, tähenduste arenemises ja nende mõlema kogemuse omavahelise kosmilise seose tekkimises. Selline kogemus on võrdväärne jumalateadvusega. Selline surelik ei ole küll üleloomulik, kuid saab tõeliselt üleinimlikuks — kujuneb välja surematu hing.		100:3.6 (1097.3) The association of actuals and potentials equals growth, the experiential realization of values. But growth is not mere progress. Progress is always meaningful, but it is relatively valueless without growth. The supreme value of human life consists in growth of values, progress in meanings, and realization of the cosmic interrelatedness of both of these experiences. And such an experience is the equivalent of God-consciousness. Such a mortal, while not supernatural, is truly becoming superhuman; an immortal soul is evolving.
100:3.7 (1097.4) Inimene ei saa kasvu esile kutsuda, kuid võib luua selleks soodsad tingimused. Kasv on alati teadvustamata, olgu see siis füüsiline, intellektuaalne või vaimne. Seega kasvab ka armastus; seda ei saa luua, tekitada ega hankida, see peab kasvama. Evolutsioon on kosmiline kasvamisviis. Sotsiaalset kasvu ei saa kindlustada seadusandlusega ega kõlbelist kasvu saavutada täiusliku valitsemisega. Inimene võib valmistada masina, kuid selle tõeline väärtus peab tulenema inimkultuurist ja isiklikust võimest seda hinnata. Inimene saab kasvule kaasa aidata vaid kõigi oma isiksuse jõudude mobiliseerimisega — elava usuga.		100:3.7 (1097.4) Man cannot cause growth, but he can supply favorable conditions. Growth is always unconscious, be it physical, intellectual, or spiritual. Love thus grows; it cannot be created, manufactured, or purchased; it must grow. Evolution is a cosmic technique of growth. Social growth cannot be secured by legislation, and moral growth is not had by improved administration. Man may manufacture a machine, but its real value must be derived from human culture and personal appreciation. Man’s sole contribution to growth is the mobilization of the total powers of his personality—living faith.
4. Kasvuraskused ^top		4. Problems of Growth ^top
100:4.1 (1097.5) Usuline elu on pühendunud elu ja pühendunud elu on loov elu, originaalne ning spontaanne. Uued religioossed arusaamad tekivad vastuoludest, mis annavad põhjust uute ja paremate harjumuspäraste reaktsioonide eelistamiseks vanematele ja vähemarenenud reageerimismudelitele. Uued tähendused kerkivad esile vaid vastuoludest ja vastuolu püsib üksnes siis, kui keeldutakse omaks võtmast kõrgemates tähendustes peituvaid ülemaid väärtusi.		100:4.1 (1097.5) Religious living is devoted living, and devoted living is creative living, original and spontaneous. New religious insights arise out of conflicts which initiate the choosing of new and better reaction habits in the place of older and inferior reaction patterns. New meanings only emerge amid conflict; and conflict persists only in the face of refusal to espouse the higher values connoted in superior meanings.
100:4.2 (1097.6) Usulised kimbatused on vältimatud, ei saa olla kasvu ilma psüühilise konflikti ja vaimse ärevuseta. Filosoofilise elunormi korrastamine tekitab meele filosoofilistes sfäärides üsna suurt segadust. Ustavus suurele, heale, tõesele ja üllale toob kaasa ka võitlused. Pingutusega käib kaasas vaimse visiooni selginemine ja kosmilise taipamise paranemine. Ja inimintellekt protesteerib selle vastu, et teda võõrutatakse elatumast ajaliku eksistentsi mittevaimsetest energiatest. Loid loomameel mässab pingutuste vastu, mida nõuab maadlemine kosmiliste probleemide lahendamisega.		100:4.2 (1097.6) Religious perplexities are inevitable; there can be no growth without psychic conflict and spiritual agitation. The organization of a philosophic standard of living entails considerable commotion in the philosophic realms of the mind. Loyalties are not exercised in behalf of the great, the good, the true, and the noble without a struggle. Effort is attendant upon clarification of spiritual vision and enhancement of cosmic insight. And the human intellect protests against being weaned from subsisting upon the nonspiritual energies of temporal existence. The slothful animal mind rebels at the effort required to wrestle with cosmic problem solving.
100:4.3 (1097.7) Usuelu suur probleem seisneb aga ülesandes ühendada isiksuse hingejõud armastuse ülemvõimu abil. Füüsiliste, meele- ja vaimusüsteemide ühtlustamisest tekivad tervis, tõhus meeletegevus ja õnn. Inimene saab tervisest ja tervest mõistusest üsna hästi aru, kuid õnne on ta tegelikult väga vähe mõistnud. Ülim õnn on lahutamatult seotud vaimse progressiga. Vaimne kasv annab kestva rõõmu ja rahu, mis on igasugusest arusaamisest kõrgemal.		100:4.3 (1097.7) But the great problem of religious living consists in the task of unifying the soul powers of the personality by the dominance of love. Health, mental efficiency, and happiness arise from the unification of physical systems, mind systems, and spirit systems. Of health and sanity man understands much, but of happiness he has truly realized very little. The highest happiness is indissolubly linked with spiritual progress. Spiritual growth yields lasting joy, peace which passes all understanding.
100:4.4 (1098.1) Füüsilises elus kõnelevad meeled ise asjade olemasolust; meel avastab tähenduste olemasolu, ent vaimne kogemus toob välja inimesele elu tõelised väärtused. Neile inimelu kõrgetele tasanditele jõutakse ülima jumalaarmastuse ja isetu ligimesearmastuse kaudu. Kui te armastate oma kaasinimesi, siis olete ilmselt avastanud nende väärtused. Jeesus armastas inimesi nii väga sellepärast, et hindas neid sedavõrd kõrgelt. Oma kaaslaste väärtused võite avastada kõige paremini sel teel, et teete kindlaks nende motivatsiooni. Kui keegi teid ärritab, tekitab teis pahameelt, peaksite püüdma osavõtlikult välja selgitada tema seisukoha, tema nii ebameeldiva käitumise põhjused. Kui te saate kord oma naabrist aru, siis muutute sallivaks ning see sallivus kujuneb sõpruseks ja küpseb armastuseks.		100:4.4 (1098.1) In physical life the senses tell of the existence of things; mind discovers the reality of meanings; but the spiritual experience reveals to the individual the true values of life. These high levels of human living are attained in the supreme love of God and in the unselfish love of man. If you love your fellow men, you must have discovered their values. Jesus loved men so much because he placed such a high value upon them. You can best discover values in your associates by discovering their motivation. If someone irritates you, causes feelings of resentment, you should sympathetically seek to discern his viewpoint, his reasons for such objectionable conduct. If once you understand your neighbor, you will become tolerant, and this tolerance will grow into friendship and ripen into love.
100:4.5 (1098.2) Kujutlege üht oma ürgset esivanemat koopaelu aegadel — lühikest, inetut, räpast urisevat kohmardit, kes seisab jalad harkis, nui üles tõstetud, õhkab vihkamist ja vaenulikkust ning põrnitseb raevukalt otse enda ette. Selline pilt ei kujuta küll inimese jumalikku väärikust. Ent lubage meil seda pilti laiendada. Selle raevunud inimese ees on kössi tõmbunud hüppevalmis mõõkhambuline tiiger. Tema seljataga on naine ja kaks last. Te saate kohe aru, et sellel pildil on kujutatud inimsoo nii paljude heade ja üllaste omaduste algeid, ometi on mõlemal pildil sama mees. Teisel pildil on teile abiks vaid laiem vaatenurk. Te näete sellel arengulise sureliku motivatsiooni. Tema hoiak muutub kiiduväärseks, sest te saate temast aru. Kui te vaid aimaksite oma kaaslaste motiive, mõistaksite neid palju paremini. Kui te vaid tunneksite oma kaaslasi, hakkaksite neid lõpuks armastama.		100:4.5 (1098.2) In the mind’s eye conjure up a picture of one of your primitive ancestors of cave-dwelling times—a short, misshapen, filthy, snarling hulk of a man standing, legs spread, club upraised, breathing hate and animosity as he looks fiercely just ahead. Such a picture hardly depicts the divine dignity of man. But allow us to enlarge the picture. In front of this animated human crouches a saber-toothed tiger. Behind him, a woman and two children. Immediately you recognize that such a picture stands for the beginnings of much that is fine and noble in the human race, but the man is the same in both pictures. Only, in the second sketch you are favored with a widened horizon. You therein discern the motivation of this evolving mortal. His attitude becomes praiseworthy because you understand him. If you could only fathom the motives of your associates, how much better you would understand them. If you could only know your fellows, you would eventually fall in love with them.
100:4.6 (1098.3) Te ei saa oma kaaslasi tõeliselt armastada üksnes tahte abil. Armastus sünnib vaid siis, kui saate oma naabri motiividest ja tunnetest täielikult aru. Tähtis pole mitte niivõrd täna kõiki inimesi armastada, kuivõrd õppida iga päev veel üht inimolendit armastama. Kui te hakkate iga päev või iga nädal veel ühest kaasinimesest aru saama ning kui see on teie võimete piir, siis muudate te kindlasti oma isiksust sotsiaalsemaks ja tõeliselt vaimsemaks. Armastus nakkab ja kui inimlik andumus on arukas ja tark, on armastus vihkamisest haaravam. Ent tõeliselt nakkav on vaid ehtne ja isetu armastus. Kui iga surelik võiks saada tugeva kiindumuse objektiks, täidaks see healoomuline viirus inimkonna tundeküllast emotsioonidevoogu peagi sel määral, et armastus hõlmaks kogu tsivilisatsiooni ja see tähendaks inimestevahelise vendluse teostumist.		100:4.6 (1098.3) You cannot truly love your fellows by a mere act of the will. Love is only born of thoroughgoing understanding of your neighbor’s motives and sentiments. It is not so important to love all men today as it is that each day you learn to love one more human being. If each day or each week you achieve an understanding of one more of your fellows, and if this is the limit of your ability, then you are certainly socializing and truly spiritualizing your personality. Love is infectious, and when human devotion is intelligent and wise, love is more catching than hate. But only genuine and unselfish love is truly contagious. If each mortal could only become a focus of dynamic affection, this benign virus of love would soon pervade the sentimental emotion-stream of humanity to such an extent that all civilization would be encompassed by love, and that would be the realization of the brotherhood of man.
5. Uskupöördumine ja müstika ^top		5. Conversion and Mysticism ^top
100:5.1 (1098.4) Maailm on täis eksinud hingi, mitte teoloogilises mõttes eksinuid, vaid suuna kaotanuid, kes ekslevad segadusseaetuina selle nurjunud filosoofilise ajajärgu ismide ja kultuste seas. Liiga vähesed on õppinud asendama religioosset autoriteeti elufilosoofiaga. (Ühiskonnastatud usundi sümboleid ei tohi kasvu kanalitena põlata, kuigi jõesäng ei ole veel jõgi.)		100:5.1 (1098.4) The world is filled with lost souls, not lost in the theologic sense but lost in the directional meaning, wandering about in confusion among the isms and cults of a frustrated philosophic era. Too few have learned how to install a philosophy of living in the place of religious authority. (The symbols of socialized religion are not to be despised as channels of growth, albeit the river bed is not the river.)
100:5.2 (1098.5) Usuline kasv kulgeb konflikti kaudu paigalseisust kooskõlastatuseni, ebakindlusest kõhklematu usuni, kosmilise teadlikkuse vallas valitsevast segadusest isiksuse ühtlustumiseni, ajalikest eesmärkidest igavesteni, hirmu kütkeist jumaliku poja seisuse vabaduseni.		100:5.2 (1098.5) The progression of religious growth leads from stagnation through conflict to co-ordination, from insecurity to undoubting faith, from confusion of cosmic consciousness to unification of personality, from the temporal objective to the eternal, from the bondage of fear to the liberty of divine sonship.
100:5.3 (1099.1) Tuleb aru saada, et ustavus kõrgeimatele ideaalidele — psüühiline, emotsionaalne ja vaimne teadlikkus jumalateadvusest — võib olla loomuliku ja järkjärgulise kasvu tulemus või omandatud mingites elu pöördepunktides, näiteks kriisiolukorras. Apostel Paulus tegi just niisuguse äkilise ja muljetavaldava uskupöördumise läbi tol sündmusrikkal päeval Damaskuse teel. Gautama Siddharta koges sama sel ööl, mil istus üksi ja püüdis lõpliku tõe saladusse tungida. Paljudel teistelgi on olnud samasuguseid kogemusi, kuna hulk tõelisi usklikke on vaimselt edasi liikunud ka ilma äkilise uskupöördumiseta.		100:5.3 (1099.1) It should be made clear that professions of loyalty to the supreme ideals—the psychic, emotional, and spiritual awareness of God-consciousness—may be a natural and gradual growth or may sometimes be experienced at certain junctures, as in a crisis. The Apostle Paul experienced just such a sudden and spectacular conversion that eventful day on the Damascus road. Gautama Siddhartha had a similar experience the night he sat alone and sought to penetrate the mystery of final truth. Many others have had like experiences, and many true believers have progressed in the spirit without sudden conversion.
100:5.4 (1099.2) Enamik niinimetatud religioossete pöördumistega seotud muljetavaldavatest ilmingutest on puhtpsühholoogilise iseloomuga, kuid aeg-ajalt esineb ka vaimse päritoluga kogemusi. Kui vaimne valmisolek on hingelise ülespoole sirutumise kõigil tasanditel täiesti kõikehõlmav, kui inimese motivatsioon ustavuseks jumalikule ideele on laitmatu, ulatab sisimas elav vaim väga sageli äkki käe, et ühituda uskliku sureliku üliteadvusliku meele koondatud ja pühitsetud eesmärgiga. Ja just niisugustes kogemustes, kus intellektuaalsed ja vaimsed ilmingud ühinevad, seisnebki uskupöördumine, mida põhjustavad lisaks puhtpsühholoogilisele mõjule märksa kõrgemad tegurid.		100:5.4 (1099.2) Most of the spectacular phenomena associated with so-called religious conversions are entirely psychologic in nature, but now and then there do occur experiences which are also spiritual in origin. When the mental mobilization is absolutely total on any level of the psychic upreach toward spirit attainment, when there exists perfection of the human motivation of loyalties to the divine idea, then there very often occurs a sudden down-grasp of the indwelling spirit to synchronize with the concentrated and consecrated purpose of the superconscious mind of the believing mortal. And it is such experiences of unified intellectual and spiritual phenomena that constitute the conversion which consists in factors over and above purely psychologic involvement.
100:5.5 (1099.3) Ent ainuüksi tundeliigutus on petlik uskupöördumine, lisaks tunnetele tuleb omada ka usku. Sedavõrd kui see psüühiline valmisolek on osaline ja motivatsioon inimlikuks ustavuseks puudulik, on uskupöördumise kogemuses segunenud intellektuaalne, emotsionaalne ja vaimne reaalsus.		100:5.5 (1099.3) But emotion alone is a false conversion; one must have faith as well as feeling. To the extent that such psychic mobilization is partial, and in so far as such human-loyalty motivation is incomplete, to that extent will the experience of conversion be a blended intellectual, emotional, and spiritual reality.
100:5.6 (1099.4) Kui teoreetilist alateadlikku meelt kaldutakse pidama muidu ühtses intellektuaalses elus otstarbekaks tööhüpoteesiks, siis tuleks järjekindluse huvides eeldada ka sellele vastava tõusva mõttetegevuse üliteadvusliku tasandi olemasolu, vahetult sisimas elava vaimse olemusvormiga, Mõttekohandajaga, kontaktis olevat tsooni. Kõigis neis psüühilistes spekulatsioonides peitub suur oht, et nägemusi ja muid niinimetatud müstilisi kogemusi, samuti erakordseid unenägusid, võidakse pidada inimmeelele saadetud jumalikeks sõnumiteks. Jumalikud olendid pole varasematel aegadel end teatavatele Jumalat tundvatele isikutele ilmutanud mitte nende müstiliste transiseisundite või haiglaste nägemuste tõttu, vaid vaatamata kõigile neile nähtustele.		100:5.6 (1099.4) If one is disposed to recognize a theoretical subconscious mind as a practical working hypothesis in the otherwise unified intellectual life, then, to be consistent, one should postulate a similar and corresponding realm of ascending intellectual activity as the superconscious level, the zone of immediate contact with the indwelling spirit entity, the Thought Adjuster. The great danger in all these psychic speculations is that visions and other so-called mystic experiences, along with extraordinary dreams, may be regarded as divine communications to the human mind. In times past, divine beings have revealed themselves to certain God-knowing persons, not because of their mystic trances or morbid visions, but in spite of all these phenomena.
100:5.7 (1099.5) Parem oleks läheneda morontiatsoonides toimuvatele võimalikele kontaktidele Mõttekohandajaga elava usu ja siira palveldamise, kõigest südamest tuleva isetu palve kaudu, taotlemata uskupöördumist. Liigagi paljusid inimmeele alateadvuse tasanditelt ülespoole kerkivaid mälestusi on ekslikult peetud jumalikeks ilmutusteks ja vaimu juhatusteks.		100:5.7 (1099.5) In contrast with conversion-seeking, the better approach to the morontia zones of possible contact with the Thought Adjuster would be through living faith and sincere worship, wholehearted and unselfish prayer. Altogether too much of the uprush of the memories of the unconscious levels of the human mind has been mistaken for divine revelations and spirit leadings.
100:5.8 (1099.6) Harjumuseks kujunevate religioossete unistustega kaasneb suur oht, et müstitsismist võib saada reaalsuse vältimise viis, ehkki vahel on see aidanud ehtsat vaimset osadust saavutada. Lühiajalised tagasitõmbumised kiirest elukeerisest ei tarvitse olla tõsiselt ohtlikud, kuid isiksuse pikemaajaline eraldatus on väga ebasoovitatav. Mitte mingil juhul ei peaks usukogemuse pähe harrastama transitaolist nägemuste nägemisega seotud teadvuse seisundit.		100:5.8 (1099.6) There is great danger associated with the habitual practice of religious daydreaming; mysticism may become a technique of reality avoidance, albeit it has sometimes been a means of genuine spiritual communion. Short seasons of retreat from the busy scenes of life may not be seriously dangerous, but prolonged isolation of personality is most undesirable. Under no circumstances should the trancelike state of visionary consciousness be cultivated as a religious experience.
100:5.9 (1099.7) Müstilisele seisundile on iseloomulikud teadvuse hajumine ja fokaalse tähelepanu eredad saarekesed suhteliselt passiivse intellekti tingimustes. Kõik see laseb teadvusel kalduda pigem alateadvuse kui üliteadvuse, vaimse kontakti ala suunas. Paljud müstikud on viinud oma teadvuse kahenemise ebaloomulike ilmutuste tasemeni.		100:5.9 (1099.7) The characteristics of the mystical state are diffusion of consciousness with vivid islands of focal attention operating on a comparatively passive intellect. All of this gravitates consciousness toward the subconscious rather than in the direction of the zone of spiritual contact, the superconscious. Many mystics have carried their mental dissociation to the level of abnormal mental manifestations.
100:5.10 (1100.1) Märksa tervislikuma suhtumise vaimsesse meditatsiooni võib leida mõtisklevast palveldamisest ja tänupalvest. Nende niinimetatud müstiliste kogemustega ei tohiks ära segada otsest osadust oma Mõttekohandajaga, mida tuli ette Jeesuse lihaliku elu hilisematel aastatel. Müstilise osaduse tekkimisele kaasa aitavad tegurid näitavad niisuguste psüühiliste seisundite ohtlikkust. Müstilist seisundit soodustavad näiteks füüsiline väsimus, paastumine, teadvuse kahenemine, sügavad esteetilised kogemused, eredad seksuaalsed impulsid, hirm, ärevus, raev ja meeletu tants. Suur osa sellise eeltöö tulemusel esilekerkivast materjalist pärineb meele alateadvusest.		100:5.10 (1100.1) The more healthful attitude of spiritual meditation is to be found in reflective worship and in the prayer of thanksgiving. The direct communion with one’s Thought Adjuster, such as occurred in the later years of Jesus’ life in the flesh, should not be confused with these so-called mystical experiences. The factors which contribute to the initiation of mystic communion are indicative of the danger of such psychic states. The mystic status is favored by such things as: physical fatigue, fasting, psychic dissociation, profound aesthetic experiences, vivid sex impulses, fear, anxiety, rage, and wild dancing. Much of the material arising as a result of such preliminary preparation has its origin in the subconscious mind.
100:5.11 (1100.2) Ükskõik kui soodsad ka poleks olnud tingimused müstiliste nähtuste ilmnemiseks, tuleb selgelt aru saada, et Jeesus Naatsaretist ei kasutanud osaduseks Paradiisi Isaga kunagi niisuguseid meetodeid. Jeesusel ei esinenud alateadvuslikke meelepetteid ega üliteadvuslikke illusioone.		100:5.11 (1100.2) However favorable may have been the conditions for mystic phenomena, it should be clearly understood that Jesus of Nazareth never resorted to such methods for communion with the Paradise Father. Jesus had no subconscious delusions or superconscious illusions.
6. Religioosse elu tunnused ^top		6. Marks of Religious Living ^top
100:6.1 (1100.3) Arengulised ja ilmutuslikud religioonid võivad meetoditelt tunduvalt erineda, kuid motiividelt on nad väga sarnased. Religioon ei ole spetsiifiline elufunktsioon, see on pigem eluviis. Tõeline religioon on kõigest südamest pühendumine mingile reaalsusele, millel on uskliku arvates nii tema enda kui ka kogu inimkonna jaoks kõrgeim väärtus. Kõigi religioonide iseloomulikud jooned on kõhklematu ustavus ja jäägitu pühendumine kõrgeimatele väärtustele. Selline religioosne pühendumine kõrgeimatele väärtustele ilmneb uskmatuks peetud ema suhtumises oma lapsesse ja mitteusklike tulihingelises ustavuses omaksvõetud üritusele.		100:6.1 (1100.3) Evolutionary religions and revelatory religions may differ markedly in method, but in motive there is great similarity. Religion is not a specific function of life; rather is it a mode of living. True religion is a wholehearted devotion to some reality which the religionist deems to be of supreme value to himself and for all mankind. And the outstanding characteristics of all religions are: unquestioning loyalty and wholehearted devotion to supreme values. This religious devotion to supreme values is shown in the relation of the supposedly irreligious mother to her child and in the fervent loyalty of nonreligionists to an espoused cause.
100:6.2 (1100.4) Kõrgeim väärtus, mida usklik tunnustab, võib olla alaväärtuslik või isegi väär, kuid see on sellest hoolimata religioosne. Usk on just nii ehe, kui eheda vaimse väärtusega on tegelikult see kõrgeimaks peetav kosmiline reaalsus.		100:6.2 (1100.4) The accepted supreme value of the religionist may be base or even false, but it is nevertheless religious. A religion is genuine to just the extent that the value which is held to be supreme is truly a cosmic reality of genuine spiritual worth.
100:6.3 (1100.5) Inimese reageeringuid religioossele ajele iseloomustab üllus ja väärikus. Siiras usklik teab, et ta on universumi kodanik ja astub kontakti üleinimliku väe allikatega. Kindel teadmine, et ta kuulub Jumala poegade kõrgesse ja suursugusesse vennaskonda, erutab teda ja annab talle energiat. Iseenese väärtuse tunnetamisele on lisandunud stiimul otsida universumi kõrgeimaid eesmärke — ülimaid sihte.		100:6.3 (1100.5) The marks of human response to the religious impulse embrace the qualities of nobility and grandeur. The sincere religionist is conscious of universe citizenship and is aware of making contact with sources of superhuman power. He is thrilled and energized with the assurance of belonging to a superior and ennobled fellowship of the sons of God. The consciousness of self-worth has become augmented by the stimulus of the quest for the highest universe objectives—supreme goals.
100:6.4 (1100.6) Mina on alistunud kõikehõlmava motivatsiooni põnevale tungile, mis sunnib peale kõrgema enesedistsipliini, vähendab emotsionaalseid konflikte ja teeb sureliku elu tõeliselt elamisväärseks. Valulik inimliku piiratuse tunnistamine muutub loomulikuks teadmiseks surelike puudustest, millele lisandub moraalne kindlameelsus ja vaimne püüdlemine universumi ja superuniversumi kõrgeimate sihtide poole. Ning sellele jõulisele püüdlemisele surelikke ületavate ideaalide poole on alati iseloomulik üha kasvav kannatlikkus, leebus, meelekindlus ja sallivus.		100:6.4 (1100.6) The self has surrendered to the intriguing drive of an all-encompassing motivation which imposes heightened self-discipline, lessens emotional conflict, and makes mortal life truly worth living. The morbid recognition of human limitations is changed to the natural consciousness of mortal shortcomings, associated with moral determination and spiritual aspiration to attain the highest universe and superuniverse goals. And this intense striving for the attainment of supermortal ideals is always characterized by increasing patience, forbearance, fortitude, and tolerance.
100:6.5 (1100.7) Ent tõeline religioon on elav armastus, teiste teenimisele pühendatud elu. Uskliku eraldumine paljust puhtajalikust ja tühisest ei vii kunagi sotsiaalse eraldatuseni ega tohiks hävitada huumorimeelt. Ehe usk ei võta inimeksistentsilt midagi ära, kuid lisab elule uusi tähendusi; see tekitab uut tüüpi entusiasmi, innukust ja julgust. See võib tekitada isegi ristisõdija vaimu, mis on enam kui ohtlik, kui seda ei ohjelda vaimne taipamine ja ustav pühendumine inimlikust lojaalsustundest johtuvatele igapäevastele ühiskondlikele kohustustele.		100:6.5 (1100.7) But true religion is a living love, a life of service. The religionist’s detachment from much that is purely temporal and trivial never leads to social isolation, and it should not destroy the sense of humor. Genuine religion takes nothing away from human existence, but it does add new meanings to all of life; it generates new types of enthusiasm, zeal, and courage. It may even engender the spirit of the crusader, which is more than dangerous if not controlled by spiritual insight and loyal devotion to the commonplace social obligations of human loyalties.
100:6.6 (1101.1) Religioosse elu üks hämmastavaid iseloomulikke tunnuseid on see dünaamiline ja ülev rahu, mis ületab inimlikku arusaamist, see kosmiline tasakaalukus, mis annab tunnistust igasuguse kahtluse ja rahutuse puudumisest. Niisugused vaimse stabiilsuse tasandid jäävad pettumustest puutumata. Sellised usklikud on nagu apostel Paulus, kes ütles: „Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega miski muu või meid lahutada Jumala armastusest.”		100:6.6 (1101.1) One of the most amazing earmarks of religious living is that dynamic and sublime peace, that peace which passes all human understanding, that cosmic poise which betokens the absence of all doubt and turmoil. Such levels of spiritual stability are immune to disappointment. Such religionists are like the Apostle Paul, who said: “I am persuaded that neither death, nor life, nor angels, nor principalities, nor powers, nor things present, nor things to come, nor height, nor depth, nor anything else shall be able to separate us from the love of God.”
100:6.7 (1101.2) Ülima reaalsust mõistnud ja Viimase sihi poole püüdleva uskliku teadvuses lisandub võidutsevale õndsuse tunnetamisele turvatunne.		100:6.7 (1101.2) There is a sense of security, associated with the realization of triumphing glory, resident in the consciousness of the religionist who has grasped the reality of the Supreme, and who pursues the goal of the Ultimate.
100:6.8 (1101.3) Isegi arenguline religioon on kõike seda oma ustavuses ja suursugususes, sest tegemist on eheda kogemusega. Ent ilmutuslik religioon on nii ehe kui ka täiuslik. Avardunud vaimse nägemisvõimega kaasnevad uued ustavussuhted loovad uusi armastuse ja pühendumise, teenimise ja vennalikkuse tasandeid ning kogu see laiem ühiskondlik silmaring avardab teadlikkust Jumala isadusest ja inimestevahelisest vendlusest.		100:6.8 (1101.3) Even evolutionary religion is all of this in loyalty and grandeur because it is a genuine experience. But revelatory religion is excellent as well as genuine. The new loyalties of enlarged spiritual vision create new levels of love and devotion, of service and fellowship; and all this enhanced social outlook produces an enlarged consciousness of the Fatherhood of God and the brotherhood of man.
100:6.9 (1101.4) Arengulise ja ilmutatud religiooni iseloomulik erinevus seisneb jumaliku tarkuse uues kvaliteedis, mis lisandub puhtkogemuslikule inimtarkusele. Ent just inimlikes religioonides peituv ja nendega kaasnev tarkus arendab välja võime võtta hiljem vastu üha suuremaid jumaliku tarkuse ja kosmilise taipamise annetusi.		100:6.9 (1101.4) The characteristic difference between evolved and revealed religion is a new quality of divine wisdom which is added to purely experiential human wisdom. But it is experience in and with the human religions that develops the capacity for subsequent reception of increased bestowals of divine wisdom and cosmic insight.
7. Religioosse elu kõrgpunkt ^top		7. The Acme of Religious Living ^top
100:7.1 (1101.5) Kuigi keskmine Urantia surelik ei saa loota, et saavutab nii täiusliku iseloomu, nagu omandas Jeesus Naatsaretlane oma lihaliku elu ajal, on igal surelikul usklikul täiesti võimalik arendada Jeesuse isiksuse täiusliku eeskuju järgi välja tugev ja ühtne isiksus. Meistri isiksuse puhul polnud ainulaadne mitte niivõrd tema täiuslikkus, kui just sümmeetria, selle suurepärane ja tasakaalustatud ühtlus. Jeesust iseloomustas kõige paremini inimene, kes osutas süüdistajate ees seisvale Meistrile ja ütles: „Ennäe inimest!”		100:7.1 (1101.5) Although the average mortal of Urantia cannot hope to attain the high perfection of character which Jesus of Nazareth acquired while sojourning in the flesh, it is altogether possible for every mortal believer to develop a strong and unified personality along the perfected lines of the Jesus personality. The unique feature of the Master’s personality was not so much its perfection as its symmetry, its exquisite and balanced unification. The most effective presentation of Jesus consists in following the example of the one who said, as he gestured toward the Master standing before his accusers, “Behold the man!”
100:7.2 (1101.6) Jeesuse püsiv headus puudutas inimeste südameid, kuid tema iseloomukindlus hämmastas poolehoidjaid. Ta oli tõeliselt siiras, temas polnud midagi silmakirjalikku. Ta ei võtnud kunagi poose, vaid oli alati nii värskendavalt ehe. Ta ei langenud kunagi teeskluseni ega alandanud ennast pettustega. Ta elas sama tõe järgi, mida õpetas. Ta oligi tõde. Ta oli sunnitud oma põlvkonnale päästvat tõde kuulutama, kuigi see siirus valmistas talle vahel valu. Ta oli igasugusele tõele kõhklematult ustav.		100:7.2 (1101.6) The unfailing kindness of Jesus touched the hearts of men, but his stalwart strength of character amazed his followers. He was truly sincere; there was nothing of the hypocrite in him. He was free from affectation; he was always so refreshingly genuine. He never stooped to pretense, and he never resorted to shamming. He lived the truth, even as he taught it. He was the truth. He was constrained to proclaim saving truth to his generation, even though such sincerity sometimes caused pain. He was unquestioningly loyal to all truth.
100:7.3 (1101.7) Ent Meister oli nii mõistlik, nii suhtlemisaldis. Kogu tema hoolekandetöö oli nii praktiline ja kõigile tema plaanidele oli iseloomulik nii pühitsetud terve mõistus. Ta oli nii vaba igasugustest veidratest, ebakindlatest ja ekstsentrilistest kalduvustest. Ta polnud kunagi kapriisne, tujukas ega hüsteeriline. Kogu tema õpetamistegevuses ja kõiges muus, mida ta tegi, olid alati ühendatud erakordne viisakus ja suurepärane taktitunne.		100:7.3 (1101.7) But the Master was so reasonable, so approachable. He was so practical in all his ministry, while all his plans were characterized by such sanctified common sense. He was so free from all freakish, erratic, and eccentric tendencies. He was never capricious, whimsical, or hysterical. In all his teaching and in everything he did there was always an exquisite discrimination associated with an extraordinary sense of propriety.
100:7.4 (1102.1) Inimese Poeg oli alati tasakaalustatud isiksus. Isegi tema vaenlased pidasid temast igati lugu, nad lausa kartsid tema läheduses olla. Jeesus oli kartmatu. Ta oli täis jumalikku entusiasmi, kuid ei muutunud kunagi fanaatiliseks. Ta oli emotsionaalselt aktiivne, kuid mitte kunagi kergemeelne. Tal oli kujutlusvõimet, kuid ta jäi alati praktiliseks. Ta astus reaalsele elule avalalt vastu, kuid polnud kunagi igav ega proosaline. Ta oli julge, kuid mitte kunagi järelemõtlematu; ettevaatlik, kuid mitte kunagi arg. Ta oli osavõtlik, kuid mitte sentimentaalne; ainulaadne, kuid mitte ekstsentriline. Ta oli vaga, kuid mitte vagatsev. Ja ta oli nii tasakaalukas sellepärast, et ta oli nii täiuslikult ühtne.		100:7.4 (1102.1) The Son of Man was always a well-poised personality. Even his enemies maintained a wholesome respect for him; they even feared his presence. Jesus was unafraid. He was surcharged with divine enthusiasm, but he never became fanatical. He was emotionally active but never flighty. He was imaginative but always practical. He frankly faced the realities of life, but he was never dull or prosaic. He was courageous but never reckless; prudent but never cowardly. He was sympathetic but not sentimental; unique but not eccentric. He was pious but not sanctimonious. And he was so well-poised because he was so perfectly unified.
100:7.5 (1102.2) Jeesuse omapära ei saanud varju jääda. Teda ei sidunud traditsioonid ega hoidnud tagasi kitsarinnalise konventsionaalsuse orjus. Ta kõneles kõhklematu enesekindlusega ja õpetas jäägitu autoriteediga. Ent tema omapära ei takistanud teda märkamast tõepärle ka kaasaegsete ja eelkäijate õpetustes. Kõige omapärasem tema õpetustes oli armastuse ja halastuse rõhutamine hirmu ja ohverdamise asemel.		100:7.5 (1102.2) Jesus’ originality was unstifled. He was not bound by tradition or handicapped by enslavement to narrow conventionality. He spoke with undoubted confidence and taught with absolute authority. But his superb originality did not cause him to overlook the gems of truth in the teachings of his predecessors and contemporaries. And the most original of his teachings was the emphasis of love and mercy in the place of fear and sacrifice.
100:7.6 (1102.3) Jeesusel oli väga lai silmaring. Ta manitses oma poolehoidjaid jutlustama evangeeliumi kõigile rahvastele. Ta oli vaba igasugusest kitsarinnalisusest. Tema osavõtlik süda oli avatud kogu inimkonnale, isegi universumile. Tema kutse oli alati: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis laske tal seda teha.”		100:7.6 (1102.3) Jesus was very broad in his outlook. He exhorted his followers to preach the gospel to all peoples. He was free from all narrow-mindedness. His sympathetic heart embraced all mankind, even a universe. Always his invitation was, “Whosoever will, let him come.”
100:7.7 (1102.4) See oli tõsi, mida Jeesuse kohta öeldi: „Ta lootis Jumala peale.” Inimesena inimeste seas usaldas ta ülevaimal kombel Taevaisa. Ta usaldas oma Isa nagu väike laps usaldab oma maist vanemat. Tema usk oli täiuslik, kuid mitte kunagi ülearu enesekindel. Kuigi loodus võis tunduda inimese maise heaolu suhtes julm või ükskõikne, ei vankunud Jeesuse usk kunagi. Pettumused ei tabanud teda ja ta ei hoolinud tagakiusamisest. Näiline ebaõnn teda ei puudutanud.		100:7.7 (1102.4) Of Jesus it was truly said, “He trusted God.” As a man among men he most sublimely trusted the Father in heaven. He trusted his Father as a little child trusts his earthly parent. His faith was perfect but never presumptuous. No matter how cruel nature might appear to be or how indifferent to man’s welfare on earth, Jesus never faltered in his faith. He was immune to disappointment and impervious to persecution. He was untouched by apparent failure.
100:7.8 (1102.5) Ta armastas inimesi nagu oma vendi, tunnetades samal ajal, kui erinevad nad olid nii loomupäraste annete kui ka omandatud omaduste poolest. „Ta käis mööda maad ja tegi head.”		100:7.8 (1102.5) He loved men as brothers, at the same time recognizing how they differed in innate endowments and acquired qualities. “He went about doing good.”
100:7.9 (1102.6) Jeesus oli ebatavaliselt rõõmsameelne inimene, kuid ta polnud pime ega ohjeldamatu optimist. Tema manitses pidevalt: „Olge rõõmsad.” Ta suutis oma enesekindla hoiaku säilitada tänu kõikumatule usaldusele Jumala vastu ja vankumatule usule inimesse. Ta oli alati liigutavalt hoolitsev kõigi inimeste suhtes, sest ta armastas neid ja uskus neisse. Kuid ta jäi siiski alati truuks oma veendumustele ja kindlalt pühendunuks Isa tahte täitmisele.		100:7.9 (1102.6) Jesus was an unusually cheerful person, but he was not a blind and unreasoning optimist. His constant word of exhortation was, “Be of good cheer.” He could maintain this confident attitude because of his unswerving trust in God and his unshakable confidence in man. He was always touchingly considerate of all men because he loved them and believed in them. Still he was always true to his convictions and magnificently firm in his devotion to the doing of his Father’s will.
100:7.10 (1102.7) Õpetaja oli alati suuremeelne. Ta ei väsinud kunagi kordamast: „Õndsam on anda kui saada.” Ta ütles: „Kingiks olete saanud, kingiks ka andke.” Ent kogu selle piiritu helduse juures ei olnud ta kunagi raiskav ega pillav. Ta õpetas, et päästetakse need, kes usuvad. „Sest igaüks, kes palub, peab saama.”		100:7.10 (1102.7) The Master was always generous. He never grew weary of saying, “It is more blessed to give than to receive.” Said he, “Freely you have received, freely give.” And yet, with all of his unbounded generosity, he was never wasteful or extravagant. He taught that you must believe to receive salvation. “For every one who seeks shall receive.”
100:7.11 (1102.8) Ta oli aval, kuid alati lahke. Ta ütles: „Kui see nii ei oleks, kas ma oleksin siis teile seda öelnud.” Ta oli siiras ja alati sõbralik. Ta oli avameelne oma armastuses patuse ja vihas patu vastu. Ent kogu selle hämmastava avameelsuse juures oli ta eksimatult õiglane.		100:7.11 (1102.8) He was candid, but always kind. Said he, “If it were not so, I would have told you.” He was frank, but always friendly. He was outspoken in his love for the sinner and in his hatred for sin. But throughout all this amazing frankness he was unerringly fair.
100:7.12 (1102.9) Jeesus oli alati rõõmsameelne, kuigi jõi mõnikord sügavalt inimliku kurbuse karikast. Ta astus eksistentsi tõsiasjadele alati kartmatult vastu, kuid oli täis entusiasmi taevariigi evangeeliumi suhtes. Ent ta ohjeldas oma entusiasmi, see ei võtnud kunagi tema üle võimust. Ta oli avameelselt pühendunud „Isa üritusele”. Selle jumaliku entusiasmi tõttu pidasid tema mittevaimsed vennad teda meeletuks, kuid seda kõike pealtvaadanud universum kiitis teda kui terve mõistuse ja vaimse elu kõrgetele normidele ülima sureliku pühendumise eeskuju. Tema ohjeldatud entusiasm oli nakkav, tema kaaslased olid sunnitud tema jumalikku optimismi jagama.		100:7.12 (1102.9) Jesus was consistently cheerful, notwithstanding he sometimes drank deeply of the cup of human sorrow. He fearlessly faced the realities of existence, yet was he filled with enthusiasm for the gospel of the kingdom. But he controlled his enthusiasm; it never controlled him. He was unreservedly dedicated to “the Father’s business.” This divine enthusiasm led his unspiritual brethren to think he was beside himself, but the onlooking universe appraised him as the model of sanity and the pattern of supreme mortal devotion to the high standards of spiritual living. And his controlled enthusiasm was contagious; his associates were constrained to share his divine optimism.
100:7.13 (1103.1) See mees Galileast ei olnud kurvastaja, ta oli rõõmsameelne hing. Ta ütles alati: „Olge rõõmsad ja lõbutsege.” Ent kui kohusetunne seda nõudis, oli ta valmis astuma julgelt läbi „surmavarju oru”. Ta oli rõõmus, kuid samal ajal tagasihoidlik.		100:7.13 (1103.1) This man of Galilee was not a man of sorrows; he was a soul of gladness. Always was he saying, “Rejoice and be exceedingly glad.” But when duty required, he was willing to walk courageously through the “valley of the shadow of death.” He was gladsome but at the same time humble.
100:7.14 (1103.2) Tema julgus oli võrreldav vaid tema kannatlikkusega. Kui teda sunniti enneaegselt tegutsema, vastas ta ainult: „Minu aeg ei ole veel tulnud.” Ta ei kiirustanud kunagi, tema meelerahu oli ülev. Ent pahe tekitas temas sageli nördimust ja patt sallimatust. Tihti tundis ta sundust astuda jõuliselt vastu millelegi, mis oli ohtlik tema maapealsetele lastele. Ent tema pahameel patu üle ei pannud teda kunagi vihastama patuse peale.		100:7.14 (1103.2) His courage was equaled only by his patience. When pressed to act prematurely, he would only reply, “My hour has not yet come.” He was never in a hurry; his composure was sublime. But he was often indignant at evil, intolerant of sin. He was often mightily moved to resist that which was inimical to the welfare of his children on earth. But his indignation against sin never led to anger at the sinner.
100:7.15 (1103.3) Jeesus oli võrratult julge, kuid ta polnud kunagi hulljulge. Tema juhtlause oli: „Ärge kartke.” Tema vaprus oli ülev ja julgus sageli kangelaslik. Ent see julgus oli seotud ettevaatlikkusega ja seda juhtis mõistus. See oli usust sündinud julgus, mitte pimedast enesekindlusest tulenev hulljulgus. Ta oli tõeliselt vapper, kuid mitte kunagi jultunud.		100:7.15 (1103.3) His courage was magnificent, but he was never foolhardy. His watchword was, “Fear not.” His bravery was lofty and his courage often heroic. But his courage was linked with discretion and controlled by reason. It was courage born of faith, not the recklessness of blind presumption. He was truly brave but never audacious.
100:7.16 (1103.4) Meister oli harda austuse eeskuju. Juba nooruses alustas ta oma palvet: „Meie Isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi.” Ta suhtus lugupidavalt isegi oma kaasinimeste vääratesse palveldamistavadesse. Ent see ei takistanud teda ründamast usutraditsioone ega inimeste ekslikke uskumusi. Ta austas hardalt tõelist pühadust, kuid võis õigusega oma kaaslaste poole pöörduda, öeldes: „Kes teie seast võib mind patus süüdistada?”		100:7.16 (1103.4) The Master was a pattern of reverence. The prayer of even his youth began, “Our Father who is in heaven, hallowed be your name.” He was even respectful of the faulty worship of his fellows. But this did not deter him from making attacks on religious traditions or assaulting errors of human belief. He was reverential of true holiness, and yet he could justly appeal to his fellows, saying, “Who among you convicts me of sin?”
100:7.17 (1103.5) Jeesus oli suur, sest ta oli hea, kuid ta suhtles vennalikult ka väikeste lastega. Oma isiklikus elus oli ta leebe ja vähenõudlik, ent siiski täiustunud universumiinimene. Tema kaaslased kutsusid teda palumatagi Meistriks.		100:7.17 (1103.5) Jesus was great because he was good, and yet he fraternized with the little children. He was gentle and unassuming in his personal life, and yet he was the perfected man of a universe. His associates called him Master unbidden.
100:7.18 (1103.6) Jeesus oli täiuslikult ühtne inimisiksus. Ja nagu Galileas, nii ka täna jätkab ta sure-like kogemuste ühitamist ning inimlike püüdluste koordineerimist. Ta ühtlustab elu, õilistab iseloomu ja lihtsustab kogemusi. Ta siseneb inimmeelde, et seda ülendada, muundada ja kirgastada. Sõna-sõnalt on õige väide: „Kui kelleski on Jeesus Kristus, siis on ta uus loodu; vana on kadumas, vaata, uus on tekkimas.”		100:7.18 (1103.6) Jesus was the perfectly unified human personality. And today, as in Galilee, he continues to unify mortal experience and to co-ordinate human endeavors. He unifies life, ennobles character, and simplifies experience. He enters the human mind to elevate, transform, and transfigure it. It is literally true: “If any man has Christ Jesus within him, he is a new creature; old things are passing away; behold, all things are becoming new.”
100:7.19 (1103.7) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]		100:7.19 (1103.7) [Presented by a Melchizedek of Nebadon.]