111. Kiri	Paper 111
Kohandaja ja hing	The Adjuster and the Soul
111:0.1 (1215.1) JUMALIKU Kohandaja kohaloleku tõttu inimmeeles on nii teadusel kui ka filosoofial inimisiksuse arenevast hingest igavesti võimatu rahuldavalt aru saada. Morontiahing on universumi laps ja seda võib tõeliselt tunda ainult kosmilise taipamise ja vaimse avastamise teel.	111:0.1 (1215.1) THE presence of the divine Adjuster in the human mind makes it forever impossible for either science or philosophy to attain a satisfactory comprehension of the evolving soul of the human personality. The morontia soul is the child of the universe and may be really known only through cosmic insight and spiritual discovery.
111:0.2 (1215.2) Hinge ja sisimas elava vaimu käsitus ei ole Urantial uus, seda on esinenud sageli planeedi erinevates uskumustes. Paljud ida ja ka mõned õhtumaa religioonid on tajunud, et inimene on saanud nii jumaliku kui ka inimliku pärandi. Paljudesse Urantia religioonidesse on kuulunud lisaks Jumaluse välisele kõikjalviibimisele ka sisemise kohaloleku tunne. Inimesed on ammu uskunud, et inimloomuses areneb midagi, midagi eluliselt tähtsat, mis on määratud kestma üle lühikese ajaliku eluea.	111:0.2 (1215.2) The concept of a soul and of an indwelling spirit is not new to Urantia; it has frequently appeared in the various systems of planetary beliefs. Many of the Oriental as well as some of the Occidental faiths have perceived that man is divine in heritage as well as human in inheritance. The feeling of the inner presence in addition to the external omnipresence of Deity has long formed a part of many Urantian religions. Men have long believed that there is something growing within the human nature, something vital that is destined to endure beyond the short span of temporal life.
111:0.3 (1215.3) Enne kui inimene aru sai, et arenevale hingele on isaks jumalik vaim, arvati see paiknevat erinevates füüsilistes organites — silmas, maksas, neerus, südames ja hiljem ajus. Ürginimene seostas hinge vere, hingeõhu, varjude ja oma peegeldusega vees.	111:0.3 (1215.3) Before man realized that his evolving soul was fathered by a divine spirit, it was thought to reside in different physical organs—the eye, liver, kidney, heart, and later, the brain. The savage associated the soul with blood, breath, shadows and with reflections of the self in water.
111:0.4 (1215.4) Hindu õpetajate aatmani kontseptsioon lähenes tegelikult Kohandaja olemuse ja kohaloleku tunnetamisele, kuid nad ei suutnud eristada areneva ja potentsiaalselt surematu hinge samaaegset kohalolekut. Hiinlased tunnetasid aga inimolendi kaht aspekti — yangi ja yini, hinge ja vaimu. Ka egiptlased ja paljud Aafrika hõimud uskusid, et on kaks tegurit, ka ja ba; hinge varasemasse eksistentsi tavaliselt ei usutud, küll aga vaimu omasse.	111:0.4 (1215.4) In the conception of the atman the Hindu teachers really approximated an appreciation of the nature and presence of the Adjuster, but they failed to distinguish the copresence of the evolving and potentially immortal soul. The Chinese, however, recognized two aspects of a human being, the yang and the yin, the soul and the spirit. The Egyptians and many African tribes also believed in two factors, the ka and the ba; the soul was not usually believed to be pre-existent, only the spirit.
111:0.5 (1215.5) Niiluse oru elanikud uskusid, et igale soositud üksikisikule on sündimisel või varsti pärast seda annetatud kaitsevaim, keda nad nimetasid ka'ks. Nad õpetasid, et see kaitsevaim jääb sureliku hoolealuse juurde kogu tema eluks ja suundub enne teda tulevasse seisundisse. Luxoris on ühe templi seinal kujutatud Amenhotep III sündi; väike prints on Niiluse jumala süles ja tema lähedal on veel teine, printsiga välimuselt identne laps, kes sümboliseerib olemusvormi, mida egiptlased nimetasid ka'ks. See skulptuur loodi viieteistkümnendal sajandil enne Kristust.	111:0.5 (1215.5) The inhabitants of the Nile valley believed that each favored individual had bestowed upon him at birth, or soon thereafter, a protecting spirit which they called the ka. They taught that this guardian spirit remained with the mortal subject throughout life and passed before him into the future estate. On the walls of a temple at Luxor, where is depicted the birth of Amenhotep III, the little prince is pictured on the arm of the Nile god, and near him is another child, in appearance identical with the prince, which is a symbol of that entity which the Egyptians called the ka. This sculpture was completed in the fifteenth century before Christ.
111:0.6 (1215.6) Ka'd peeti kõrgeks kaitsevaimuks, kes soovis juhtida oma hoolealust surelikku hinge ajaliku elu parematele radadele, kuid eriti mõjutada hoolealuse inimese saatust pärast tema surma. Kui mõni tolle aja egiptlane suri, siis arvati, et tema ka ootab teda teisel pool Suurt Jõge. Algul arvati, et ka on ainult kuningatel, kuid peagi omistati seda kõigile õiglastele inimestele. Üks Egiptuse valitseja ütles oma südames oleva ka kohta: „Ma ei jätnud tema kõnet arvestamata, ma kartsin tema juhistest üle astuda. Tänu sellele läks mul suurepäraselt, ma saavutasin edu tänu sellele, mida ta mind tegema pani; tema juhised tõstsid mind erilisse ausse.” Paljud pidasid ka'd „Jumala oraakliks igas inimeses”. Paljud uskusid, et peavad „veetma igaviku, tundes südamest rõõmu sisimas oleva Jumala soosingust”.	111:0.6 (1215.6) The ka was thought to be a superior spirit genius which desired to guide the associated mortal soul into the better paths of temporal living but more especially to influence the fortunes of the human subject in the hereafter. When an Egyptian of this period died, it was expected that his ka would be waiting for him on the other side of the Great River. At first, only kings were supposed to have kas, but presently all righteous men were believed to possess them. One Egyptian ruler, speaking of the ka within his heart, said: “I did not disregard its speech; I feared to transgress its guidance. I prospered thereby greatly; I was thus successful by reason of that which it caused me to do; I was distinguished by its guidance.” Many believed that the ka was “an oracle from God in everybody.” Many believed that they were to “spend eternity in gladness of heart in the favor of the God that is in you.”
111:0.7 (1216.1) Kõigil Urantia arenevate surelike rassidel on hinge käsitusele vastav sõna. Paljud ürgrahvad uskusid, et hing vaatab maailmale läbi inimsilmade, seetõttu kartsid nad vabisedes kurja silma pahatahtlikkust. Nad on kaua aega arvanud, et „inimese vaim on Issanda lamp”. Rigveda ütleb: „Mu meel kõneleb mu südamega.”	111:0.7 (1216.1) Every race of evolving Urantia mortals has a word equivalent to the concept of soul. Many primitive peoples believed the soul looked out upon the world through human eyes; therefore did they so cravenly fear the malevolence of the evil eye. They have long believed that “the spirit of man is the lamp of the Lord.” The Rig-Veda says: “My mind speaks to my heart.”
1. Meel kui valikute tegemise väli ^top	1. The Mind Arena of Choice ^top
111:1.1 (1216.2) Kohandajate töö on küll olemuselt vaimne, kuid nad on sunnitud tegema kõike intellektuaalsel alusel. Meel on see inimlik pinnas, millest vaim-Järelevaataja peab koostöös sisimas elava isiksusega arendama morontiahinge.	111:1.1 (1216.2) Though the work of Adjusters is spiritual in nature, they must, perforce, do all their work upon an intellectual foundation. Mind is the human soil from which the spirit Monitor must evolve the morontia soul with the co-operation of the indwelt personality.
111:1.2 (1216.3) Universumite universumi mitmel meeletasandil esineb kosmiline ühtsus. Intellektuaalsed minad pärinevad kosmilisest meelest samamoodi, kui udud tekivad universumiavaruse kosmilistest energiatest. Intellektuaalse mina inimlikul (seega isikulisel) tasandil saavutab vaimse arengu potentsiaal sureliku meele nõusolekul ülekaalu tänu inimisiksuse vaimuannetele ja absoluutse väärtusega olemuspunkti loovale kohalolekule inimminas. Ent selline vaimu üleolek ainelisest meelest sõltub kahest kogemusest: meel peab olema arenenud seitsme meeleabivaimu hoolekande toel ja aineline (isikuline) mina peab soovima sisima Kohandajaga koostööd teha morontiamina, areneva ja potentsiaalselt surematu hinge loomisel ja edendamisel.	111:1.2 (1216.3) There is a cosmic unity in the several mind levels of the universe of universes. Intellectual selves have their origin in the cosmic mind much as nebulae take origin in the cosmic energies of universe space. On the human (hence personal) level of intellectual selves the potential of spirit evolution becomes dominant, with the assent of the mortal mind, because of the spiritual endowments of the human personality together with the creative presence of an entity-point of absolute value in such human selves. But such a spirit dominance of the material mind is conditioned upon two experiences: This mind must have evolved up through the ministry of the seven adjutant mind-spirits, and the material (personal) self must choose to co-operate with the indwelling Adjuster in creating and fostering the morontia self, the evolutionary and potentially immortal soul.
111:1.3 (1216.4) Aineline meel on tegevusväli, milles inimisiksused elavad, tunnetavad ennast, teevad otsuseid, valivad või hülgavad Jumala, igavikustavad või hävitavad ennast.	111:1.3 (1216.4) Material mind is the arena in which human personalities live, are self-conscious, make decisions, choose God or forsake him, eternalize or destroy themselves.
111:1.4 (1216.5) Aineline evolutsioon on andnud teile elumasina, teie keha; Isa ise on kinkinud teile puhtaima vaimureaalsuse kogu universumis, teie Mõttekohandaja. Ent meel on antud teie kätesse, teie enda otsustada, ja olenevalt meelest te kas elate või surete. Just selles meeles ja selle meelega teete need kõlbelised otsused, mis võimaldavad teil saada Kohandaja sarnaseks, mis tähendab sarnanemist Jumalaga.	111:1.4 (1216.5) Material evolution has provided you a life machine, your body; the Father himself has endowed you with the purest spirit reality known in the universe, your Thought Adjuster. But into your hands, subject to your own decisions, has been given mind, and it is by mind that you live or die. It is within this mind and with this mind that you make those moral decisions which enable you to achieve Adjusterlikeness, and that is Godlikeness.
111:1.5 (1216.6) Surelik meel on ajutine intellektisüsteem, mis laenatakse inimolenditele ainelise elu ajal kasutamiseks, ja seda meelt kasutades nad kas võtavad igavese eksistentsi potentsiaali vastu või lükkavad selle tagasi. Meel on peaaegu kõik see, mis universumi reaalsusest allub teie tahtele, ja hing — morontiamina — kirjeldab tõetruult sureliku mina tehtavate ajalike otsuste vilju. Inimteadvusele on pehmeks aluseks selle alla jääv elektrokeemiline mehhanism ja ta puudutab õrnalt vaimu-morontia energiasüsteemi enda kohal. Inimolend ei ole kummastki neist kahest süsteemist oma surelikus elus kunagi päriselt teadlik, seepärast peab ta töötama meeles, millest ta on teadlik. Ja ellujäämise kindlustab mitte niivõrd see, millest meel aru saab, vaid see, millest meel soovib aru saada; vaimne samastumine ei seisne niivõrd selles, missugune meel on, kuivõrd selles, milliseks saamise poole ta püüdleb. Tõusu universumis ei kindlusta niivõrd inimese teadlikkus Jumalast, kuivõrd inimese Jumala-igatsus. See, mis te olete täna, pole nii tähtis kui see, milleks te päev-päevalt ja igavikus saate.	111:1.5 (1216.6) Mortal mind is a temporary intellect system loaned to human beings for use during a material lifetime, and as they use this mind, they are either accepting or rejecting the potential of eternal existence. Mind is about all you have of universe reality that is subject to your will, and the soul—the morontia self—will faithfully portray the harvest of the temporal decisions which the mortal self is making. Human consciousness rests gently upon the electrochemical mechanism below and delicately touches the spirit-morontia energy system above. Of neither of these two systems is the human being ever completely conscious in his mortal life; therefore must he work in mind, of which he is conscious. And it is not so much what mind comprehends as what mind desires to comprehend that insures survival; it is not so much what mind is like as what mind is striving to be like that constitutes spirit identification. It is not so much that man is conscious of God as that man yearns for God that results in universe ascension. What you are today is not so important as what you are becoming day by day and in eternity.
111:1.6 (1217.1) Meel on kosmiline instrument, millel inimtahe võib mängida hävituse ebakõlasid või tuua kuuldavale oivalisi meloodiaid Jumala leidmisest ja sellele järgnevast igavesest ellujäämisest. Inimesele annetatud Kohandaja on täiesti kurt pahele ja võimetu patuks, kuid surelikku meelt saab tegelikult loomuvastase ja omakasupüüdliku inimtahte patuste mahhinatsioonide tulemusena väänata, moonutada ning paheliseks ja inetuks muuta. Samamoodi saab meelt muuta üllaks, kauniks, ustavaks ja heaks — tõeliselt suureks — vastavalt Jumalat tundva inimese vaimust valgustatud tahtele.	111:1.6 (1217.1) Mind is the cosmic instrument on which the human will can play the discords of destruction, or upon which this same human will can bring forth the exquisite melodies of God identification and consequent eternal survival. The Adjuster bestowed upon man is, in the last analysis, impervious to evil and incapable of sin, but mortal mind can actually be twisted, distorted, and rendered evil and ugly by the sinful machinations of a perverse and self-seeking human will. Likewise can this mind be made noble, beautiful, true, and good—actually great—in accordance with the spirit-illuminated will of a God-knowing human being.
111:1.7 (1217.2) Arenev meel on täiesti stabiilne ja usaldusväärne vaid siis, kui avaldub kosmilise intellektuaalsuse kahes äärmuslikus vormis — täiesti mehaanilisena ja täiesti vaimsustatuna. Puhtmehaanilise juhtimise ja tõelise vaimse olemuse intellektuaalsete äärmuste vahele jääb tohutu rühm arenevaid ja tõusvaid meeli, kelle stabiilsus ja rahulikkus sõltuvad isiksuse valikust ja vaimsest samastumisest.	111:1.7 (1217.2) Evolutionary mind is only fully stable and dependable when manifesting itself upon the two extremes of cosmic intellectuality—the wholly mechanized and the entirely spiritualized. Between the intellectual extremes of pure mechanical control and true spirit nature there intervenes that enormous group of evolving and ascending minds whose stability and tranquillity are dependent upon personality choice and spirit identification.
111:1.8 (1217.3) Ent inimene ei alluta oma tahet Kohandajale passiivselt ja orjalikult. Pigem otsustab ta aktiivselt, positiivselt ja koostöövalmilt järgida Kohandaja juhiseid, kui need on loomuliku sureliku meele soovidest ja ajedest teadvustatult erinevad. Kohandajad käsitsevad inimmeelt, kuid ei valitse seda kunagi inimese tahte vastaselt: inimtahe on Kohandajate jaoks ülim. Ja nii peavad nad seda silmas ja respekteerivad, püüdes samal ajal saavutada areneva inimintellekti peaaegu piiritul tegevusväljal mõtete õigeksseadmises ja iseloomu muundamises vaimseid sihte.	111:1.8 (1217.3) But man does not passively, slavishly, surrender his will to the Adjuster. Rather does he actively, positively, and co-operatively choose to follow the Adjuster’s leading when and as such leading consciously differs from the desires and impulses of the natural mortal mind. The Adjusters manipulate but never dominate man’s mind against his will; to the Adjusters the human will is supreme. And they so regard and respect it while they strive to achieve the spiritual goals of thought adjustment and character transformation in the almost limitless arena of the evolving human intellect.
111:1.9 (1217.4) Meel on teie laev, Kohandaja teie loots, inimtahe kapten. Sureliku laeva kaptenil peaks olema tarkust usaldada jumalikku lootsi, kes juhib tõusuhinge igavese ellujäämise morontiasadamasse. Inimtahe saab vaid isekuse, laiskuse ja patususega lükata tagasi nii armastava lootsi juhtimise ja lõppkokkuvõttes ajada oma sureliku elu tagasilükatud halastuse hävituslikele madalikele ja patu karidele. Teie nõusolekul kannab see ustav loots teid ohutult üle ajatõkete ja ruumitakistuste jumaliku meele allikani ja veel kaugemale, Kohandajate Paradiisi-Isa eneseni.	111:1.9 (1217.4) Mind is your ship, the Adjuster is your pilot, the human will is captain. The master of the mortal vessel should have the wisdom to trust the divine pilot to guide the ascending soul into the morontia harbors of eternal survival. Only by selfishness, slothfulness, and sinfulness can the will of man reject the guidance of such a loving pilot and eventually wreck the mortal career upon the evil shoals of rejected mercy and upon the rocks of embraced sin. With your consent, this faithful pilot will safely carry you across the barriers of time and the handicaps of space to the very source of the divine mind and on beyond, even to the Paradise Father of Adjusters.
2. Hinge olemus ^top	2. Nature of the Soul ^top
111:2.1 (1217.5) Kõikjal kosmilise intellekti meelefunktsioonides on meel tervikuna üksikute intellektuaalsete funktsioonide suhtes ülekaalus. Meel on sisuliselt funktsionaalselt ühtne, seetõttu ei jää see meele olemuslik ühtsus kunagi avaldumata, isegi kui seda takistavad ja pidurdavad eksiteele sattunud mina ebatargad teod ja valikud. Ja see meele ühtsus otsib alati vaimuga kooskõla kõigil tasanditel, kus see loob seoseid väärikat tahet ja tõusueesõigust omavate minadega.	111:2.1 (1217.5) Throughout the mind functions of cosmic intelligence, the totality of mind is dominant over the parts of intellectual function. Mind, in its essence, is functional unity; therefore does mind never fail to manifest this constitutive unity, even when hampered and hindered by the unwise actions and choices of a misguided self. And this unity of mind invariably seeks for spirit co-ordination on all levels of its association with selves of will dignity and ascension prerogatives.
111:2.2 (1217.6) Sureliku inimese aineline meel on kosmiline kangastelg, millel olevasse morontiakangasse koob sisimas elav Mõttekohandaja universaalse iseloomuga püsivate väärtuste ja jumalike tähenduste vaimumustreid — lõpliku saatuse ja lõputu eluteega ellujäävat hinge, potentsiaalset lõpetanut.	111:2.2 (1217.6) The material mind of mortal man is the cosmic loom that carries the morontia fabrics on which the indwelling Thought Adjuster threads the spirit patterns of a universe character of enduring values and divine meanings—a surviving soul of ultimate destiny and unending career, a potential finaliter.
111:2.3 (1218.1) Inimisiksust samastatakse meele ja vaimuga, mida hoiab funktsionaalses seoses ainelises kehas toimuv elu. See meele ja vaimu funktsionaalne seos ei anna tulemuseks mingit meele ja vaimu omaduste või iseärasuste kombinatsiooni, vaid pigem täiesti uue, algupärase ja ainulaadse universumiväärtuse, millel on potentsiaali kesta igavesti — hinge.	111:2.3 (1218.1) The human personality is identified with mind and spirit held together in functional relationship by life in a material body. This functioning relationship of such mind and spirit does not result in some combination of the qualities or attributes of mind and spirit but rather in an entirely new, original, and unique universe value of potentially eternal endurance, the soul.
111:2.4 (1218.2) Surematu hinge arengulises loomises ei osale kaks, vaid kolm tegurit. Need kolm morontia-inimhinge eelkäijat on:	111:2.4 (1218.2) There are three and not two factors in the evolutionary creation of such an immortal soul. These three antecedents of the morontia human soul are:
111:2.5 (1218.3) 1. inimmeel ja kõik sellele eelnevad ja mõjuvad kosmilised jõud;	111:2.5 (1218.3) 1. The human mind and all cosmic influences antecedent thereto and impinging thereon.
111:2.6 (1218.4) 2. inimmeele sisimas elav jumalik vaim ja kõik sellele absoluutse vaimsuse fragmendile omased potentsiaalid koos sellega inimelus seonduvate vaimsete mõjude ja teguritega;	111:2.6 (1218.4) 2. The divine spirit indwelling this human mind and all potentials inherent in such a fragment of absolute spirituality together with all associated spiritual influences and factors in human life.
111:2.7 (1218.5) 3. ainelise meele ja jumaliku vaimu vaheline suhe, millel on oma väärtus ja tähendus, mida ei ole selle ühenduse üksikteguritel. Selle ainulaadse suhte reaalsus ei ole ei aineline ega vaimne, vaid morontialik. See on hing.	111:2.7 (1218.5) 3. The relationship between material mind and divine spirit, which connotes a value and carries a meaning not found in either of the contributing factors to such an association. The reality of this unique relationship is neither material nor spiritual but morontial. It is the soul.
111:2.8 (1218.6) Keskteelised on nimetanud inimese arenevat hinge juba ammu keskmeeleks, et eristada seda madalamast ehk ainelisest meelest ja kõrgemast ehk kosmilisest meelest. Keskmeel on tegelikult morontianähtus, sest see eksisteerib ainelise ja vaimse vahelisel alal. Selle morontiaevolutsiooni potentsiaal on omane meele kahele universaalsele ajele: loodud-olendi piiritletud meele ajele tunda Jumalat ja saavutada Looja jumalikkust ning Looja lõpmatu meele ajele tunda inimest ja saavutada loodud-olendi kogemust.	111:2.8 (1218.6) The midway creatures have long denominated this evolving soul of man the mid-mind in contradistinction to the lower or material mind and the higher or cosmic mind. This mid-mind is really a morontia phenomenon since it exists in the realm between the material and the spiritual. The potential of such a morontia evolution is inherent in the two universal urges of mind: the impulse of the finite mind of the creature to know God and attain the divinity of the Creator, and the impulse of the infinite mind of the Creator to know man and attain the experience of the creature.
111:2.9 (1218.7) See surematu hinge kõrge toiming on võimalik seetõttu, et surelik meel on esiteks isikuline ja teiseks kontaktis loomsest reaalsusest kõrgemate reaalsustega. See on saanud kingituseks aineülese kosmilise hoolitsuse, mis kindlustab niisuguse kõlbelise olemuse väljakujunemise, kes on võimeline tegema moraalseid otsuseid, luues sel teel bona fide loova sideme vastavate vaimsete hoolekannetega ja sisimas elava Mõttekohandajaga.	111:2.9 (1218.7) This supernal transaction of evolving the immortal soul is made possible because the mortal mind is first personal and second is in contact with superanimal realities; it possesses a supermaterial endowment of cosmic ministry which insures the evolution of a moral nature capable of making moral decisions, thereby effecting a bona fide creative contact with the associated spiritual ministries and with the indwelling Thought Adjuster.
111:2.10 (1218.8) Inimmeele vaimsustamine sellise kontakti kaudu annab vältimatuks tulemuseks hinge järkjärgulise sünni. See on Jumalat tunda ihaldava inimtahte ja meeleabivaimude tasandil toimiva meele ühine järglane, kes teeb koostööd kogu loodu tõelise Jumala tegeliku fragmendi — Saladusliku Järelevaataja üldjuhtimisele alluvate universumi vaimujõududega. Ja nii ületab mina aineline ja surelik reaalsus füüsilise elumasina ajalikud piirid, saavutades uue väljenduse ja uue samastumise jätkuva individuaalsuse areneva kandjaga — morontialiku ja surematu hingega.	111:2.10 (1218.8) The inevitable result of such a contactual spiritualization of the human mind is the gradual birth of a soul, the joint offspring of an adjutant mind dominated by a human will that craves to know God, working in liaison with the spiritual forces of the universe which are under the overcontrol of an actual fragment of the very God of all creation—the Mystery Monitor. And thus does the material and mortal reality of the self transcend the temporal limitations of the physical-life machine and attain a new expression and a new identification in the evolving vehicle for selfhood continuity, the morontia and immortal soul.
3. Arenev hing ^top	3. The Evolving Soul ^top
111:3.1 (1218.9) Sureliku meele vead ja inimkäitumise eksimused võivad hinge evolutsiooni märgatavalt aeglustada, ent ei saa seda morontianähtust pidurdada, kui sisimas elav Kohandaja on selle loodud-olendi tahte nõusolekul kord käivitanud. Ent selsamal ainelisel ja inimlikul tahtel on igal ajal enne sureliku surma õigus see valik tühistada ja ellujäämisest loobuda. Tõususurelikul on õigus igavene elu tagasi lükata isegi pärast ellujäämist, arenev loodud tõusuolend võib igal ajal enne Kohandajaga ühtesulamist otsustada Paradiisi-Isa tahte täitmisest loobuda. Ühtesulamine Kohandajaga märgib asjaolu, et tõususurelik on igaveseks ja pöördumatult otsustanud Isa tahet täita.	111:3.1 (1218.9) The mistakes of mortal mind and the errors of human conduct may markedly delay the evolution of the soul, although they cannot inhibit such a morontia phenomenon when once it has been initiated by the indwelling Adjuster with the consent of the creature will. But at any time prior to mortal death this same material and human will is empowered to rescind such a choice and to reject survival. Even after survival the ascending mortal still retains this prerogative of choosing to reject eternal life; at any time before fusion with the Adjuster the evolving and ascending creature can choose to forsake the will of the Paradise Father. Fusion with the Adjuster signalizes the fact that the ascending mortal has eternally and unreservedly chosen to do the Father’s will.
111:3.2 (1219.1) Lihaliku elu ajal on areneval hingel võimalik sureliku meele aineülestele otsustele kindlust lisada. Hing on aineülene ega toimi ise inimkogemuse ainelisel tasandil. Ka ei saa see vaimsest sfäärist allapoole jääv hing ilma mõne vaim-Jumaluse, näiteks Kohandaja kaasabita toimida morontiatasandist kõrgemal. Hing ei tee lõplikke otsuseid enne, kui surm või teisale viimine lahutab ta ainelistest seostest sureliku meelega, välja arvatud siis, kui see aineline meel annab endaga koos toimivale morontiahingele oma vabal tahtel ja nõusolekul sellised volitused. Elu ajal asub surelik tahe, isiksuse võime teha otsuseid-valikuid, ainelise meele ringlustes. Maise sureliku arenedes samastub see hindamatute valikutegemisvõimetega mina üha enam tekkiva morontiahinge olemiga. Pärast surma ja taaselustumist eluasemeilmas samastub inimisiksus täielikult morontiaminaga. Hing on seega isiksuse identiteedi tulevase morontiakandja embrüo.	111:3.2 (1219.1) During the life in the flesh the evolving soul is enabled to reinforce the supermaterial decisions of the mortal mind. The soul, being supermaterial, does not of itself function on the material level of human experience. Neither can this subspiritual soul, without the collaboration of some spirit of Deity, such as the Adjuster, function above the morontia level. Neither does the soul make final decisions until death or translation divorces it from material association with the mortal mind except when and as this material mind delegates such authority freely and willingly to such a morontia soul of associated function. During life the mortal will, the personality power of decision-choice, is resident in the material mind circuits; as terrestrial mortal growth proceeds, this self, with its priceless powers of choice, becomes increasingly identified with the emerging morontia-soul entity; after death and following the mansion world resurrection, the human personality is completely identified with the morontia self. The soul is thus the embryo of the future morontia vehicle of personality identity.
111:3.3 (1219.2) Surelik hing on algul olemuselt täiesti morontialik, kuid niivõrd arenemisvõimeline, et tõuseb alati tõelistele vaimutasanditele, kus on võimalik ühte sulada Jumaluse vaimudega, tavaliselt sellesama Kõikse Isa vaimuga, kes loodud-olendi meeles selle loova nähtuse käivitas.	111:3.3 (1219.2) This immortal soul is at first wholly morontia in nature, but it possesses such a capacity for development that it invariably ascends to the true spirit levels of fusion value with the spirits of Deity, usually with the same spirit of the Universal Father that initiated such a creative phenomenon in the creature mind.
111:3.4 (1219.3) Nii inimmeel kui ka jumalik Kohandaja on areneva hinge kohalolekust ja neist erinevast olemusest teadlikud — Kohandaja täielikult, meel osaliselt. Hing saab võrdeliselt oma arengulise kasvuga üha enam teadlikuks meelest ja Kohandajast kui temaga seotud identiteetidest. Hing saab endale nii inimmeele kui ka jumaliku vaimu omadusi, kuid areneb pidevalt vaimu juhtimisele ja jumalikule ülemvõimule allumise suunas selle meelefunktsiooni edendamise kaudu, mille tähendused püüavad kooskõlastuda tõelise vaimuväärtusega.	111:3.4 (1219.3) Both the human mind and the divine Adjuster are conscious of the presence and differential nature of the evolving soul—the Adjuster fully, the mind partially. The soul becomes increasingly conscious of both the mind and the Adjuster as associated identities, proportional to its own evolutionary growth. The soul partakes of the qualities of both the human mind and the divine spirit but persistently evolves toward augmentation of spirit control and divine dominance through the fostering of a mind function whose meanings seek to co-ordinate with true spirit value.
111:3.5 (1219.4) Surelik elujärk, hinge evolutsioon, ei ole niivõrd katsumus, kuivõrd koolitus. Usk ülimate väärtuste ellujäämisse on religiooni tuum, tõeline usukogemus seisneb ülimate väärtuste ja kosmiliste tähenduste liidus kui universumireaalsuse teostumises.	111:3.5 (1219.4) The mortal career, the soul’s evolution, is not so much a probation as an education. Faith in the survival of supreme values is the core of religion; genuine religious experience consists in the union of supreme values and cosmic meanings as a realization of universal reality.
111:3.6 (1219.5) Meel teab kvantiteeti, reaalsust, tähendusi. Kuid kvaliteeti — väärtusi — saab tunda. See, mis tunneb, on teadva meele ja temaga seotud tegelikustava vaimu ühine looming.	111:3.6 (1219.5) Mind knows quantity, reality, meanings. But quality—values—is felt. That which feels is the mutual creation of mind, which knows, and the associated spirit, which reality-izes.
111:3.7 (1219.6) Kui inimese arenev morontiahing täitub jumalateadvuse väärtust mõistes tõe, ilu ja headusega, on tulemus hävimatu. Kui inimese arenevas hinges ei jää igavesi väärtusi ellu, siis on surelik eksistents tähenduseta ja elu ise traagiline illusioon. Ent igavesti on tõsi: mida te ajas alustate, selle te igavikus kindlasti lõpetate — kui see väärib lõpuleviimist.	111:3.7 (1219.6) In so far as man’s evolving morontia soul becomes permeated by truth, beauty, and goodness as the value-realization of God-consciousness, such a resultant being becomes indestructible. If there is no survival of eternal values in the evolving soul of man, then mortal existence is without meaning, and life itself is a tragic illusion. But it is forever true: What you begin in time you will assuredly finish in eternity—if it is worth finishing.
4. Sisemine elu ^top	4. The Inner Life ^top
111:4.1 (1219.7) Äratundmine on intellektuaalne protsess, mille käigus välismaailmast saadud sensoorsed muljed sobitatakse indiviidi mälupiltidesse. Arusaamine tähendab, et need äratuntud sensoorsed muljed ja nendega seotud mälupildid on integreerunud või korrastunud dünaamiliseks põhimõtete võrguks.	111:4.1 (1219.7) Recognition is the intellectual process of fitting the sensory impressions received from the external world into the memory patterns of the individual. Understanding connotes that these recognized sensory impressions and their associated memory patterns have become integrated or organized into a dynamic network of principles.
111:4.2 (1220.1) Tähendused tuletatakse äratundmise ja arusaamise kombinatsioonist. Täiesti sensoorses või ainelises maailmas tähendused puuduvad. Tähendusi ja väärtusi tajutakse ainult inimkogemuse sisimates ehk aineülestes sfäärides.	111:4.2 (1220.1) Meanings are derived from a combination of recognition and understanding. Meanings are nonexistent in a wholly sensory or material world. Meanings and values are only perceived in the inner or supermaterial spheres of human experience.
111:4.3 (1220.2) Tõelise tsivilisatsiooni edusammud sünnivad kõik selles inimkonna sisemaailmas. Vaid siseelu on tõeliselt loov. Tsivilisatsioonis saab vaevalt küll progress toimuda, kui enamik iga põlvkonna noortest pühendab oma huvid ja energiad sensoorse ehk välismaailma materialistlikele püüdlustele.	111:4.3 (1220.2) The advances of true civilization are all born in this inner world of mankind. It is only the inner life that is truly creative. Civilization can hardly progress when the majority of the youth of any generation devote their interests and energies to the materialistic pursuits of the sensory or outer world.
111:4.4 (1220.3) Sise- ja välismaailmal on erinevad väärtushinnangud. Igasugune tsivilisatsioon on ohus, kui kolm neljandikku selle noortest asub materialistlikesse ametitesse ja pühendub välismaailma sensoorsetele tegevustele. Tsivilisatsioon on ohus, kui noored ei huvitu enam eetikast, sotsioloogiast, eugeenikast, filosoofiast, kaunitest kunstidest, religioonist ja kosmoloogiast.	111:4.4 (1220.3) The inner and the outer worlds have a different set of values. Any civilization is in jeopardy when three quarters of its youth enter materialistic professions and devote themselves to the pursuit of the sensory activities of the outer world. Civilization is in danger when youth neglect to interest themselves in ethics, sociology, eugenics, philosophy, the fine arts, religion, and cosmology.
111:4.5 (1220.4) Ainult meele üliteadvuse kõrgematel tasanditel, niivõrd kui see puudutab inimkogemuse vaimset osa, võib leida neid kõrgemaid arusaamu ühenduses tõhusate tervikalgkujudega, mis aitavad üles ehitada paremat ja püsivamat tsivilisatsiooni. Loovus on isiksusele omane, kuid see toimib selliselt ainult üksikisiku siseelus.	111:4.5 (1220.4) Only in the higher levels of the superconscious mind as it impinges upon the spirit realm of human experience can you find those higher concepts in association with effective master patterns which will contribute to the building of a better and more enduring civilization. Personality is inherently creative, but it thus functions only in the inner life of the individual.
111:4.6 (1220.5) Lumekristallid on alati kuusnurkse kujuga, kuid kunagi ei leidu kaht ühesugust. Lapsed võib jagada tüüpideks, kuid pole olemas kaht täpselt ühesugust last isegi kaksikute hulgas. Isiksused jagunevad tüüpideks, kuid on alati ainulaadsed.	111:4.6 (1220.5) Snow crystals are always hexagonal in form, but no two are ever alike. Children conform to types, but no two are exactly alike, even in the case of twins. Personality follows types but is always unique.
111:4.7 (1220.6) Õnn ja rõõm tekivad siseelust. Tõelist õnne ei saa kogeda päris üksi. Üksildus saab õnnele saatuslikuks. Isegi pered ja rahvad tunnevad elust rohkem rõõmu, kui saavad seda teistega jagada.	111:4.7 (1220.6) Happiness and joy take origin in the inner life. You cannot experience real joy all by yourself. A solitary life is fatal to happiness. Even families and nations will enjoy life more if they share it with others.
111:4.8 (1220.7) Välismaailma — keskkonda — ei saa päriselt oma kontrollile allutada. Just sisemaailma loovus allub teie suunamisele kõige paremini, sest seal vabaneb teie isiksus nii suures osas eelnevate põhjuslike seoste kütkeist. Isiksusega seondub piiratud tahtesuveräänsus.	111:4.8 (1220.7) You cannot completely control the external world—environment. It is the creativity of the inner world that is most subject to your direction because there your personality is so largely liberated from the fetters of the laws of antecedent causation. There is associated with personality a limited sovereignty of will.
111:4.9 (1220.8) Et inimese siseelu on tõeliselt loov, jääb iga isiku enda vastutusalasse valik, kas loovus peaks olema spontaanne ja täiesti juhuslik või suunatud, juhitud ja konstruktiivne. Kuidas saab looval kujutlusvõimel olla väärilisi vilju, kui selle tegevusväli on juba ette täidetud eelarvamuste, viha, hirmude, vimma, kättemaksuiha ja silmakirjalikkusega?	111:4.9 (1220.8) Since this inner life of man is truly creative, there rests upon each person the responsibility of choosing as to whether this creativity shall be spontaneous and wholly haphazard or controlled, directed, and constructive. How can a creative imagination produce worthy children when the stage whereon it functions is already preoccupied by prejudice, hate, fears, resentments, revenge, and bigotries?
111:4.10 (1220.9) Välismaailma stiimulitest võivad tekkida ideed, kuid ideaalid sünnivad ainult sisemaailma loovatel aladel. Tänapäeva maailma rahvaid suunavad inimesed, kellel on ülikülluses ideid, kuid napilt ideaale. Sellega ongi seletatavad vaesus, lahutused, sõjad ja rassivaenud.	111:4.10 (1220.9) Ideas may take origin in the stimuli of the outer world, but ideals are born only in the creative realms of the inner world. Today the nations of the world are directed by men who have a superabundance of ideas, but they are poverty-stricken in ideals. That is the explanation of poverty, divorce, war, and racial hatreds.
111:4.11 (1220.10) Probleem on selles: kui vaba tahtega inimesele on antud sisemise mina loomevõime, siis tuleb mõista, et vabatahtlik loovus hõlmab ka vabatahtliku destruktiivse tegutsemise võimalust. Ja kui loovus muutub destruktiivsuseks, olete silmitsi pahe ja patu laastava mõjuga — rõhumise, sõja ja hävitamisega. Pahe on loovuse tahk, mis kaldub lagundama ja lõpuks hävitama. Igasugune konflikt on paheline selles mõttes, et see pärsib siseelu loovat funktsioneerimist — see on nagu isiksusesisene kodusõda.	111:4.11 (1220.10) This is the problem: If freewill man is endowed with the powers of creativity in the inner man, then must we recognize that freewill creativity embraces the potential of freewill destructivity. And when creativity is turned to destructivity, you are face to face with the devastation of evil and sin—oppression, war, and destruction. Evil is a partiality of creativity which tends toward disintegration and eventual destruction. All conflict is evil in that it inhibits the creative function of the inner life—it is a species of civil war in the personality.
111:4.12 (1221.1) Sisemine loovus aitab isiksuse integreerimise ja mina ühtlustamise teel iseloomu õilistada. Alati kehtib tõde: minevikku ei saa muuta, sisemise mina praeguse loovuse abil saab muuta vaid tulevikku.	111:4.12 (1221.1) Inner creativity contributes to ennoblement of character through personality integration and selfhood unification. It is forever true: The past is unchangeable; only the future can be changed by the ministry of the present creativity of the inner self.
5. Valiku pühitsemine ^top	5. The Consecration of Choice ^top
111:5.1 (1221.2) Jumala tahte täitmisega näitab loodud-olend ei midagi vähemat ega rohkemat kui valmisolekut jagada oma siseelu Jumalaga — sellesama Jumalaga, kes on selle loodudolendi sisemiselt tähendusrikka elu võimalikuks teinud. Jagamine on Jumalale omane — jumalik. Jumal jagab kõike Igavese Poja ja Lõpmatu Vaimuga, nemad omakorda jagavad kõike universumite jumalike Poegade ja vaim-Tütardega.	111:5.1 (1221.2) The doing of the will of God is nothing more or less than an exhibition of creature willingness to share the inner life with God—with the very God who has made such a creature life of inner meaning-value possible. Sharing is Godlike—divine. God shares all with the Eternal Son and the Infinite Spirit, while they, in turn, share all things with the divine Sons and spirit Daughters of the universes.
111:5.2 (1221.3) Jumala jäljendamine on täiuslikkuse saavutamise võti: tema tahte täitmises peitub ellujäämise ja ellujäämises täiuslikkuse omandamise saladus.	111:5.2 (1221.3) The imitation of God is the key to perfection; the doing of his will is the secret of survival and of perfection in survival.
111:5.3 (1221.4) Surelikud elavad Jumalas ja seepärast on Jumal soovinud elada surelikes. Nii nagu inimesed usaldavad end talle, on tema — ja veel enne — usaldanud osa endast inimeste juurde; on nõustunud elama inimestes ja alluma inimeste sisimas inimtahtele.	111:5.3 (1221.4) Mortals live in God, and so God has willed to live in mortals. As men trust themselves to him, so has he—and first—trusted a part of himself to be with men; has consented to live in men and to indwell men subject to the human will.
111:5.4 (1221.5) Rahu selles elus, ellujäämine surmas, täiuslikkus järgmises elus, teenimine igavikus — kõik see saavutatakse (vaimus) praegu, kui loodud-olendi isiksus nõustub allutada — otsustab allutada — loodud-olendi tahte Isa tahtele. Ja Isa ongi juba otsustanud allutada ühe oma fragmendi loodud-olendi isiksuse tahtele.	111:5.4 (1221.5) Peace in this life, survival in death, perfection in the next life, service in eternity—all these are achieved (in spirit) now when the creature personality consents—chooses—to subject the creature will to the Father’s will. And already has the Father chosen to make a fragment of himself subject to the will of the creature personality.
111:5.5 (1221.6) Loodud-olendi selline valik ei ole tahte alistumine. See on tahte pühitsemine, avardamine, ülistamine, täiustamine; selline valik tõstab loodud-olendi tahte ajaliku tähtsuse tasandilt kõrgemasse seisundisse, kus loodu-poja isiksus saavutab osaduse vaim-Isa isiksusega.	111:5.5 (1221.6) Such a creature choice is not a surrender of will. It is a consecration of will, an expansion of will, a glorification of will, a perfecting of will; and such choosing raises the creature will from the level of temporal significance to that higher estate wherein the personality of the creature son communes with the personality of the spirit Father.
111:5.6 (1221.7) Otsus täita Isa tahet on sureliku inimese jaoks vaim-Isa vaimne leidmine, kuigi peab mööduma terve ajastu, enne kui loodud-olendist poeg võib tegelikult Paradiisis faktiliselt Jumala juures viibida. See valik ei seisne niivõrd loodud-olendi tahte eitamises — „Sinu, mitte minu tahtmine sündigu” —, kuivõrd loodud-olendi positiivses kinnituses: „Mina tahan täita sinu tahet.” Ja kui see valik on tehtud, sõlmib Jumala valinud poeg peagi oma sisimas elava Jumala fragmendiga sisemise liidu (sulandub temaga) ning sellesama täiustuva poja isiksus saavutab ülima rahulduse inimisiksuse ja Looja isiksuse palveldavas suhtluses. Nende kahe isiksuse loovad omadused on igaveseks ühinenud vabatahtlikuks ühiseks väljenduseks, millest omakorda sünnib inimtahte ja Jumala tahte igavene partnerlus.	111:5.6 (1221.7) This choosing of the Father’s will is the spiritual finding of the spirit Father by mortal man, even though an age must pass before the creature son may actually stand in the factual presence of God on Paradise. This choosing does not so much consist in the negation of creature will—“Not my will but yours be done”—as it consists in the creature’s positive affirmation: “It is my will that your will be done.” And if this choice is made, sooner or later will the God-choosing son find inner union (fusion) with the indwelling God fragment, while this same perfecting son will find supreme personality satisfaction in the worship communion of the personality of man and the personality of his Maker, two personalities whose creative attributes have eternally joined in self-willed mutuality of expression—the birth of another eternal partnership of the will of man and the will of God.
6. Inimese paradoks ^top	6. The Human Paradox ^top
111:6.1 (1221.8) Paljud sureliku inimese ajalikud mured tulenevad tema kahesest suhtest kosmosega. Inimene on osa loodusest — ta eksisteerib looduses — ning ometi on ta võimeline loodust ületama. Inimene on piiritletud, kuid temas elab lõpmatuse säde. Selline kahene olukord loob ühelt poolt võimaluse pahele ja teiselt poolt paljusid väga määramatuid ja üsna ärevaid sotsiaalseid ning kõlbelisi olukordi.	111:6.1 (1221.8) Many of the temporal troubles of mortal man grow out of his twofold relation to the cosmos. Man is a part of nature—he exists in nature—and yet he is able to transcend nature. Man is finite, but he is indwelt by a spark of infinity. Such a dual situation not only provides the potential for evil but also engenders many social and moral situations fraught with much uncertainty and not a little anxiety.
111:6.2 (1222.1) Looduse vallutamiseks ja oma mina ületamiseks vajalik julgus võib alla jääda eneseuhkuse kiusatustele. Surelik, kes suudab oma mina ületada, võib anda järele kiusatusele pidada jumalikuks omaenda eneseteadvust. Sureliku dilemma seisneb selles, et inimene on üheaegselt looduse kütkeis, kuid ka ainulaadselt vaba — vaba vaimselt valima ja tegutsema. Ainelisel tasandil leiab inimene end loodusele allumas, kuid vaimsetel tasanditel võidutseb ta looduse ning kõigi ajalike ja piiritletud asjade üle. See paradoks on lahutamatu kiusatusest, potentsiaalsest pahest, vigadest otsustamisel, ja kui mina muutub uhkeks ning ülbeks, võib kujuneda välja patt.	111:6.2 (1222.1) The courage required to effect the conquest of nature and to transcend one’s self is a courage that might succumb to the temptations of self-pride. The mortal who can transcend self might yield to the temptation to deify his own self-consciousness. The mortal dilemma consists in the double fact that man is in bondage to nature while at the same time he possesses a unique liberty—freedom of spiritual choice and action. On material levels man finds himself subservient to nature, while on spiritual levels he is triumphant over nature and over all things temporal and finite. Such a paradox is inseparable from temptation, potential evil, decisional errors, and when self becomes proud and arrogant, sin may evolve.
111:6.3 (1222.2) Patu probleem ei ole piiritletud maailmas enesestmõistetav. Piiritletus ei ole pahe ega patt. Piiritletud maailma on loonud lõpmatu Looja — see on tema jumalike Poegade kätetöö — ja see peab olema seega hea. Pahet ja pattu tekitab just piiritletu väärkasutamine, moonutamine ja loomuvastaseks muutmine.	111:6.3 (1222.2) The problem of sin is not self-existent in the finite world. The fact of finiteness is not evil or sinful. The finite world was made by an infinite Creator—it is the handiwork of his divine Sons—and therefore it must be good. It is the misuse, distortion, and perversion of the finite that gives origin to evil and sin.
111:6.4 (1222.3) Vaim võib saavutada ülekaalu meele üle, samamoodi võib meel juhtida energiat. Ent meel saab juhtida energiat ainult füüsiliste valdkondade põhjuste ja tagajärgede matemaatilisele tasandile omaste muundamispotentsiaalide aruka käsitsemise teel. Loodud-olendi meel iseenesest ei juhi energiat, see õigus kuulub Jumalusele. Kuid loodud-olendi meel saab energiat käsitseda ja käsitsebki sedavõrd, kuivõrd on õppinud tundma füüsilise universumi energia saladusi.	111:6.4 (1222.3) The spirit can dominate mind; so mind can control energy. But mind can control energy only through its own intelligent manipulation of the metamorphic potentials inherent in the mathematical level of the causes and effects of the physical domains. Creature mind does not inherently control energy; that is a Deity prerogative. But creature mind can and does manipulate energy just in so far as it has become master of the energy secrets of the physical universe.
111:6.5 (1222.4) Kui inimene soovib muuta füüsilist reaalsust — kas iseennast või oma keskkonda —, õnnestub see tal niivõrd, kuivõrd ta on avastanud viise ja vahendeid aine juhtimiseks ning energia suunamiseks. Abita meel on võimetu mõjutama midagi ainelist peale omaenda füüsilise mehhanismi, millega ta on paratamatult seotud. Ent kehamehhanismi arukalt kasutades võib meel luua teisi mehhanisme, isegi energeetilisi suhteid ja elavaid suhteid, mida kasutades ta saab oma füüsilist tasandit universumis üha enam juhtida ja isegi valitseda.	111:6.5 (1222.4) When man wishes to modify physical reality, be it himself or his environment, he succeeds to the extent that he has discovered the ways and means of controlling matter and directing energy. Unaided mind is impotent to influence anything material save its own physical mechanism, with which it is inescapably linked. But through the intelligent use of the body mechanism, mind can create other mechanisms, even energy relationships and living relationships, by the utilization of which this mind can increasingly control and even dominate its physical level in the universe.
111:6.6 (1222.5) Teadus on faktide allikas ja meel ei saa toimida ilma faktideta. Need on tarkuse ülesehitamisel ehituskivid, mis liidetakse kokku elukogemuste tsemendiga. Inimene võib leida Jumala armastuse ilma faktideta ja avastada Jumala seadused ilma armastuseta, kuid suudab hinnata Esimese Allika ja Keskme kõikehõlmava olemuse lõpmatut sümmeetriat, taevalikku kooskõla, oivalist küllastatust alles siis, kui on leidnud jumaliku seaduse ja jumaliku armastuse ning need kogemuslikult oma arenevas kosmilises filosoofias ühendanud.	111:6.6 (1222.5) Science is the source of facts, and mind cannot operate without facts. They are the building blocks in the construction of wisdom which are cemented together by life experience. Man can find the love of God without facts, and man can discover the laws of God without love, but man can never begin to appreciate the infinite symmetry, the supernal harmony, the exquisite repleteness of the all-inclusive nature of the First Source and Center until he has found divine law and divine love and has experientially unified these in his own evolving cosmic philosophy.
111:6.7 (1222.6) Aineliste teadmiste avardumine võimaldab ideede tähendusi ja ideaalide väärtusi intellektuaalselt paremini hinnata. Inimene võib leida tõe oma sisekogemuses, kuid tal on vaja selgelt teada fakte, et rakendada oma isiklikult avastatud tõde igapäevaelu halastamatult praktiliste nõudmiste rahuldamiseks.	111:6.7 (1222.6) The expansion of material knowledge permits a greater intellectual appreciation of the meanings of ideas and the values of ideals. A human being can find truth in his inner experience, but he needs a clear knowledge of facts to apply his personal discovery of truth to the ruthlessly practical demands of everyday life.
111:6.8 (1222.7) On täiesti loomulik, et surelikku inimest painab kindlusetusetunne, kui ta näeb end olevat lahutamatult seotud loodusega, omades samal ajal vaimseid võimeid, mis ületavad kõike ajalikku ja piiritletut. Inimesele võib olla nii raskete ja segadusseviivate probleemide puhul toeks ainult religioosne kindlustunne — elav usk.	111:6.8 (1222.7) It is only natural that mortal man should be harassed by feelings of insecurity as he views himself inextricably bound to nature while he possesses spiritual powers wholly transcendent to all things temporal and finite. Only religious confidence—living faith—can sustain man amid such difficult and perplexing problems.
111:6.9 (1223.1) Kõigist ohtudest inimese surelikule olemusele ja tema vaimsele terviklikkusele on suurim just uhkus. Olla julge tähendab olla vapper, kuid isekus on hooplev ja hukutav. Mõõdukat enesekindlust ei tohiks taunida. Inimese võime ennast ületada on üks omadus, mis tema loomariigist eristab.	111:6.9 (1223.1) Of all the dangers which beset man’s mortal nature and jeopardize his spiritual integrity, pride is the greatest. Courage is valorous, but egotism is vainglorious and suicidal. Reasonable self-confidence is not to be deplored. Man’s ability to transcend himself is the one thing which distinguishes him from the animal kingdom.
111:6.10 (1223.2) Uhkus on petlik, mürgitav ja pattusigitav, olgu tegemist üksikisiku, rühma, rahva või rassi uhkusega. On sõna-sõnalt õige: „Uhkus käib enne langust.”	111:6.10 (1223.2) Pride is deceitful, intoxicating, and sin-breeding whether found in an individual, a group, a race, or a nation. It is literally true, “Pride goes before a fall.”
7. Kohandaja probleem ^top	7. The Adjuster’s Problem ^top
111:7.1 (1223.3) Määramatus koos kindlustundega ongi Paradiisi-avastusretke sisu — teadmatus aja ja meele suhtes, määramatus eelseisva Paradiisi-tõusu sündmuste suhtes; kindlustunne vaimu ja igaviku suhtes, loodud-olendist poja kindel usk Kõikse Isa jumalikku osavõtlikkusse ja lõpmatusse armastusse; määramatus kogemusteta universumikodanikuna; kindlustunne tõusva pojana kõikvõimsa, kõiketeadva ja kõiki armastava Isa universumi eluasemeilmades.	111:7.1 (1223.3) Uncertainty with security is the essence of the Paradise adventure—uncertainty in time and in mind, uncertainty as to the events of the unfolding Paradise ascent; security in spirit and in eternity, security in the unqualified trust of the creature son in the divine compassion and infinite love of the Universal Father; uncertainty as an inexperienced citizen of the universe; security as an ascending son in the universe mansions of an all-powerful, all-wise, and all-loving Father.
111:7.2 (1223.4) Kas ma tohin teid manitseda, et te paneksite tähele Kohandaja poolt teie hingele esitatud ustava kutse kauget kaja? Sisimas elav Kohandaja ei saa peatada ega isegi oluliselt muuta teie ajaliku elujärgu heitlust; Kohandaja ei saa vähendada eluraskusi teie rännul läbi selle vaevade maailma. Sisimas elav Kohandaja saab ainult kannatlikult oodata, kuni te olete oma planeedile iseloomulikud eluvõitlused võidelnud, ent te võiksite, kui ainult sooviksite — tööd tehes ja muret tundes, võideldes ja vaeva nähes —, lubada vapral Kohandajal koos teiega ja teie eest võidelda. Teie käeulatuses oleks palju lohutavat ja innustavat, te oleksite osalised paljudes paeluvates ja huvitavates asjades, kui ainult lubaksite Kohandajal tuua jätkuvalt esile pilte sellest, mis on kõigi teie ainelise maailma vaevaliste igapäevaheitluste tõeline motiiv, lõplik eesmärk ja igavene tähendus.	111:7.2 (1223.4) May I admonish you to heed the distant echo of the Adjuster’s faithful call to your soul? The indwelling Adjuster cannot stop or even materially alter your career struggle of time; the Adjuster cannot lessen the hardships of life as you journey on through this world of toil. The divine indweller can only patiently forbear while you fight the battle of life as it is lived on your planet; but you could, if you only would—as you work and worry, as you fight and toil—permit the valiant Adjuster to fight with you and for you. You could be so comforted and inspired, so enthralled and intrigued, if you would only allow the Adjuster constantly to bring forth the pictures of the real motive, the final aim, and the eternal purpose of all this difficult, uphill struggle with the commonplace problems of your present material world.
111:7.3 (1223.5) Miks te ei aita Kohandajal näidata endale kõigi nende aineliste pingutuste vaimteisikut? Miks te ei luba Kohandajal tugevdada end vaimsete tõdedega kosmilisest jõust, samal ajal kui maadlete loodud-olendi eksistentsi ajalike raskustega? Miks te ei luba taevasel abistajal end rõõmustada selge nägemusega igavesest universumielust, kui olete segaduses, seistes silmitsi hetkeprobleemidega? Miks te keeldute valgusest ja innustusest, mida pakub universumi vaatepunkt, kui maadlete ajalike raskustega ja kobate oma surelikku eluteed saatvate määramatuste labürindis? Miks te ei luba Kohandajal vaimsustada oma mõtlemist, kuigi teie jalad peavad astuma maiste püüdluste ainelistel teedel?	111:7.3 (1223.5) Why do you not aid the Adjuster in the task of showing you the spiritual counterpart of all these strenuous material efforts? Why do you not allow the Adjuster to strengthen you with the spiritual truths of cosmic power while you wrestle with the temporal difficulties of creature existence? Why do you not encourage the heavenly helper to cheer you with the clear vision of the eternal outlook of universal life as you gaze in perplexity at the problems of the passing hour? Why do you refuse to be enlightened and inspired by the universe viewpoint while you toil amidst the handicaps of time and flounder in the maze of uncertainties which beset your mortal life journey? Why not allow the Adjuster to spiritualize your thinking, even though your feet must tread the material paths of earthly endeavor?
111:7.4 (1223.6) Urantia kõrgemad inimrassid on omavahel tugevalt segunenud, need on paljude erinevat päritolu rasside ja tüvede segud. See liitolemus teeb Järelevaatajatele eluaegse tõhusa töö äärmiselt raskeks ja toob selgelt juurde surmajärgseid probleeme nii Kohandajale kui ka kaitseinglile. Alles hiljuti Salvingtonis viibides kuulsin üht saatuse kaitsjat esitamas ametlikus ettekandes vabandavaid asjaolusid seoses oma sureliku hoolealuse eest hoolitsemisel tekkinud raskustega. See seerav ütles:	111:7.4 (1223.6) The higher human races of Urantia are complexly admixed; they are a blend of many races and stocks of different origin. This composite nature renders it exceedingly difficult for the Monitors to work efficiently during life and adds definitely to the problems of both the Adjuster and the guardian seraphim after death. Not long since I was present on Salvington and heard a guardian of destiny present a formal statement in extenuation of the difficulties of ministering to her mortal subject. This seraphim said:
111:7.5 (1223.7) „Raskused tulenesid suures osas minu hoolealuse kahe olemuse vahelistest lakkamatutest vastuoludest: ambitsioonikus vastuolus loomse loidusega; kõrgematele rahvastele omased ideaalid vastuolus alama rahva instinktidega; suurvaimu kõrged eesmärgid vastamisi päritud ürgsete tungidega; kaugelenägeliku Järelevaataja ettenägelikkusele vastu töötav aja loodud-olendi lühinägelikkus; tõusuolendi arengukavade muutmine ainelise olemuse soovide ja ihade poolt; kõikse arukuse välgatused, mille summutasid arengurassi keemilis-energeetilised käsud; inglite tungid vastamisi looma emotsioonidega; intellekti koolitamine, mille nullisid instinktiivsed kalduvused; üksikisiku kogemused vastamisi rassi akumuleerunud kalduvustega; parimate eesmärkide varjutamine halvimate suundumuste poolt; suurvaimu kõrge lend, mille neutraliseeris keskpärasuse raskus; headuse arengu aeglustumine halva inertsuse mõjul; ilu, mille määris pahe ligiolek; suurepärane tervis, mis asendus haiguse jõuetusega; usu lätte saastumine hirmumürkidest; rõõmuallikas, mille muutsid mõruks kurbusepisarad; ootusärevus, millele järgnes pettumuse kibedus; elu õnnehetked, mida alati varjutas surmahirm. Milline elu ja millisel planeedil! Ja siiski, tänu Mõttekohandaja alati käepärast olnud abile ja innustusele saavutas see hing piisavalt palju õnne ja edu ning on nüüd tõusnud eluasemeilma kohtumõistmissaalidesse.”	111:7.5 (1223.7) “Much of my difficulty was due to the unending conflict between the two natures of my subject: the urge of ambition opposed by animal indolence; the ideals of a superior people crossed by the instincts of an inferior race; the high purposes of a great mind antagonized by the urge of a primitive inheritance; the long-distance view of a far-seeing Monitor counteracted by the nearsightedness of a creature of time; the progressive plans of an ascending being modified by the desires and longings of a material nature; the flashes of universe intelligence cancelled by the chemical-energy mandates of the evolving race; the urge of angels opposed by the emotions of an animal; the training of an intellect annulled by the tendencies of instinct; the experience of the individual opposed by the accumulated propensities of the race; the aims of the best overshadowed by the drift of the worst; the flight of genius neutralized by the gravity of mediocrity; the progress of the good retarded by the inertia of the bad; the art of the beautiful besmirched by the presence of evil; the buoyancy of health neutralized by the debility of disease; the fountain of faith polluted by the poisons of fear; the spring of joy embittered by the waters of sorrow; the gladness of anticipation disillusioned by the bitterness of realization; the joys of living ever threatened by the sorrows of death. Such a life on such a planet! And yet, because of the ever-present help and urge of the Thought Adjuster, this soul did achieve a fair degree of happiness and success and has even now ascended to the judgment halls of mansonia.”
111:7.6 (1224.1) [Esitanud üks Orvontoni Üksildastest Sõnumitoojatest.]	111:7.6 (1224.1) [Presented by a Solitary Messenger of Orvonton.]