134. Kiri		Paper 134
Üleminekuaastad		The Transition Years
134:0.1 (1483.1) VAHEMERE ääres reisides oli Jeesus hoolikalt jälginud inimesi, keda ta kohtas, ja vaadelnud maid, mida läbis, ning umbes sel ajal jõudis ta ka lõpliku otsuseni, kuidas veeta ülejäänud osa oma maisest elust. Ta oli üksikasjalikult kaalunud ja nüüd lõplikult heaks kiitnud kava, milles oli ette nähtud tema sündimine Palestiinas juudi vanematest. Seepärast pöördus ta meelega Galileasse tagasi, et oodata, millal algab tema elutöö avaliku tõeõpetajana. Ta hakkas tegema plaane avalikuks elujärguks oma isa Joosepi rahva maal ning ta tegi seda omaenda vabal tahtel.		134:0.1 (1483.1) DURING the Mediterranean journey Jesus had carefully studied the people he met and the countries through which he passed, and at about this time he reached his final decision as to the remainder of his life on earth. He had fully considered and now finally approved the plan which provided that he be born of Jewish parents in Palestine, and he therefore deliberately returned to Galilee to await the beginning of his lifework as a public teacher of truth; he began to lay plans for a public career in the land of his father Joseph’s people, and he did this of his own free will.
134:0.2 (1483.2) Jeesus oli leidnud isiklike inimkogemuste tulemusena, et Palestiina on kogu Rooma maailmas parim koht, kus alustada oma maise elu viimseid peatükke ning etendada selle viimseid stseene. Esimest korda oli ta täiesti rahul oma tõelise olemuse avalikkuse ette toomise ja oma tõelise jumaliku identiteedi ilmutamise plaaniga kodumaal Palestiinas juutide ja paganate seas. Ta otsustas kindlalt lõpetada oma maine elu ja viia surelik elujärk lõpule samal maal, kus ta oli alustanud oma inimkogemust abitu imikuna. Tema elujärk Urantial oli alanud Palestiina juutide seas ja siin otsustas ta ka oma elu Palestiinas ja juutide seas lõpetada.		134:0.2 (1483.2) Jesus had found out through personal and human experience that Palestine was the best place in all the Roman world wherein to set forth the closing chapters, and to enact the final scenes, of his life on earth. For the first time he became fully satisfied with the program of openly manifesting his true nature and of revealing his divine identity among the Jews and gentiles of his native Palestine. He definitely decided to finish his life on earth and to complete his career of mortal existence in the same land in which he entered the human experience as a helpless babe. His Urantia career began among the Jews in Palestine, and he chose to terminate his life in Palestine and among the Jews.
1. Kolmekümnes eluaasta (24. a pKr) ^top		1. The Thirtieth Year (A.D. 24) ^top
134:1.1 (1483.3) Olles Gonodist ja Ganidist Charaxis (detsembris 23. a pKr) lahkunud, pöördus Jeesus Uuri kaudu tagasi Babüloni, kus ühines Damaskusesse suunduva kõrbekaravaniga. Damaskusest läks ta Naatsaretti, peatudes ainult mõneks tunniks Kapernaumas, kus ta külastas Sebedeuse perekonda. Seal kohtas ta ka oma venda Jaakobust, kes oli juba mõni aeg tagasi tema asemel Sebedeuse paaditöökojas tööle asunud. Vestelnud Jaakobuse ja Juudaga (kes samuti juhtus Kapernaumas olema) ja andnud vend Jaakobusele üle väikese maja, mis Johannes Sebedeusel oli õnnestunud osta, läks Jeesus edasi Naatsaretti.		134:1.1 (1483.3) After taking leave of Gonod and Ganid at Charax (in December of a.d. 23), Jesus returned by way of Ur to Babylon, where he joined a desert caravan that was on its way to Damascus. From Damascus he went to Nazareth, stopping only a few hours at Capernaum, where he paused to call on Zebedee’s family. There he met his brother James, who had sometime previously come over to work in his place in Zebedee’s boatshop. After talking with James and Jude (who also chanced to be in Capernaum) and after turning over to his brother James the little house which John Zebedee had managed to buy, Jesus went on to Nazareth.
134:1.2 (1483.4) Vahemere-reisi lõppedes oli Jeesus saanud piisavalt raha, et katta oma elamiskulud peaaegu avaliku teenistuse alguseni. Kuid peale Sebedeuse Kapernaumast ja sel erakordsel reisil kohatud inimeste ei teadnud maailm tema selle perioodi elust midagi. Ta perekond uskus, et ta oli veetnud selle aja Aleksandrias õppides. Jeesus ei kinnitanud kunagi neid arvamusi ega eitanud neid ka avalikult.		134:1.2 (1483.4) At the end of his Mediterranean journey Jesus had received sufficient money to meet his living expenses almost up to the time of the beginning of his public ministry. But aside from Zebedee of Capernaum and the people whom he met on this extraordinary trip, the world never knew that he made this journey. His family always believed that he spent this time in study at Alexandria. Jesus never confirmed these beliefs, neither did he make open denial of such misunderstandings.
134:1.3 (1483.5) Mõnenädalase Naatsaretis viibimise ajal külastas Jeesus oma peret ja tuttavaid, veetis veidi aega vend Joosepi remonditöökojas, kuid pühendas peatähelepanu Maarjale ja Rutile. Rutt oli siis juba peaaegu viieteistkümneaastane ja see oli Jeesuse esimene võimalus temaga pikalt vestelda pärast seda, kui õest oli neiu saanud.		134:1.3 (1483.5) During his stay of a few weeks at Nazareth, Jesus visited with his family and friends, spent some time at the repair shop with his brother Joseph, but devoted most of his attention to Mary and Ruth. Ruth was then nearly fifteen years old, and this was Jesus’ first opportunity to have long talks with her since she had become a young woman.
134:1.4 (1484.1) Nii Siimon kui ka Juudas olid juba mõnda aega soovinud abielluda, aga nad ei tahtnud seda teha ilma Jeesuse nõusolekuta, seepärast olid nad need sündmused edasi lükanud, lootes, et vanim vend tuleb tagasi. Kuigi nad pidasid Jaakobust enamikus asjades perekonna peaks, soovisid nad abiellumiseks siiski Jeesuse õnnistust. Nii toimusidki selle aasta — 24. a pKr — märtsi algul Siimoni ja Juuda topeltpulmad. Nüüd olid kõik vanemad lapsed abielus, Maarja juurde koju oli jäänud ainult noorim, Rutt.		134:1.4 (1484.1) Both Simon and Jude had for some time wanted to get married, but they had disliked to do this without Jesus’ consent; accordingly they had postponed these events, hoping for their eldest brother’s return. Though they all regarded James as the head of the family in most matters, when it came to getting married, they wanted the blessing of Jesus. So Simon and Jude were married at a double wedding in early March of this year, a.d. 24. All the older children were now married; only Ruth, the youngest, remained at home with Mary.
134:1.5 (1484.2) Jeesus külastas igat oma perekonna liiget üsna korrapäraselt ja endastmõistetavalt, ent kui nad kõik koos olid, oli tal nii vähe öelda, et teised omavahel seda imeks panid. Maarja oli oma esmasündinud poja ebatavaliselt iseäralikust käitumisest eriti häiritud.		134:1.5 (1484.2) Jesus visited with the individual members of his family quite normally and naturally, but when they were all together, he had so little to say that they remarked about it among themselves. Mary especially was disconcerted by this unusually peculiar behavior of her first-born son.
134:1.6 (1484.3) Umbes sel ajal, kui Jeesus valmistus Naatsaretist lahkuma, haigestus tõsiselt ühe linna läbiva suure karavani juht ja Jeesus kui keelteoskaja pakkus end tema asemele. Et see reis pidi viima ta aastaks ära ning et kõik ta vennad olid abiellunud ja kodus elas vaid ema koos Rutiga, kutsus Jeesus kokku perekonna nõupidamise ja tegi ettepaneku, et ema ja Rutt võiksid asuda elama Kapernauma majja, mille ta oli hiljuti Jaakobusele andnud. Mõni päev pärast Jeesuse lahkumist kolisidki Maarja ja Rutt Kapernauma, kus nad elasid Maarja elu lõpuni Jeesuse antud kodus. Joosep kolis oma perega vanasse kodusse Naatsaretis.		134:1.6 (1484.3) About the time Jesus was preparing to leave Nazareth, the conductor of a large caravan which was passing through the city was taken violently ill, and Jesus, being a linguist, volunteered to take his place. Since this trip would necessitate his absence for a year, and inasmuch as all his brothers were married and his mother was living at home with Ruth, Jesus called a family conference at which he proposed that his mother and Ruth go to Capernaum to live in the home which he had so recently given to James. Accordingly, a few days after Jesus left with the caravan, Mary and Ruth moved to Capernaum, where they lived for the rest of Mary’s life in the home that Jesus had provided. Joseph and his family moved into the old Nazareth home.
134:1.7 (1484.4) See oli Inimese Poja siseelus üks ebatavalisemaid aastaid, tema inimmeel saavutas sisimas elava Kohandajaga üha parema kooskõla. Kohandaja oli aktiivselt tegelnud mõtlemise ümberkorraldamisega ja meele ettevalmistamisega suurteks sündmusteks, mis polnud tol ajal enam kuigi kauges tulevikus. Jeesuse isiksus valmistus suureks muutuseks oma suhtumises maailma. See oli vahepealne aeg, üleminekuaeg inimesena ilmunud ja Jumalana elu alustanud olendist olendiks, kes nüüd valmistus Jumalana ilmunud inimesena oma maist eluteed lõpule viima.		134:1.7 (1484.4) This was one of the more unusual years in the inner experience of the Son of Man; great progress was made in effecting working harmony between his human mind and the indwelling Adjuster. The Adjuster had been actively engaged in reorganizing the thinking and in rehearsing the mind for the great events which were in the not then distant future. The personality of Jesus was preparing for his great change in attitude toward the world. These were the in-between times, the transition stage of that being who began life as God appearing as man, and who was now making ready to complete his earth career as man appearing as God.
2. Karavanireis Kaspia mere äärde ^top		2. The Caravan Trip to the Caspian ^top
134:2.1 (1484.5) Esimesel aprillil 24. a pKr lahkus Jeesus Naatsaretist karavanireisile Kaspia mere piirkonda. Karavan, mida Jeesus asus juhtima, liikus Jeruusalemmast Damaskuse ja Urmia järve kaudu läbi Assüüria, Meedia ja Partia Kaspia mere piirkonna edelaossa. Sellelt reisilt naasis ta alles aasta pärast.		134:2.1 (1484.5) It was the first of April, a.d. 24, when Jesus left Nazareth on the caravan trip to the Caspian Sea region. The caravan which Jesus joined as its conductor was going from Jerusalem by way of Damascus and Lake Urmia through Assyria, Media, and Parthia to the southeastern Caspian Sea region. It was a full year before he returned from this journey.
134:2.2 (1484.6) See karavanireis tähendas Jeesusele veel üht uurimis- ja isikliku hoolitsuse retke. Tal oli huvitavaid kogemusi ka selle karavaniperega — reisijate, valvurite ja kaameliajajatega. Kümned karavani tee ääres elanud mehed, naised ja lapsed hakkasid rikkamat elu elama pärast kokkupuutumist Jeesusega, ühe nende silmis tavalise karavani ebatavalise juhiga. Tema isiklikust hoolitsusest ei olnud küll kasu kõigil, kellele see osaks sai, kuid enamik neist, kes temaga kohtusid ja vestlesid, elas tänu sellele oma maise elu lõpuni paremate inimestena.		134:2.2 (1484.6) For Jesus this caravan trip was another adventure of exploration and personal ministry. He had an interesting experience with his caravan family—passengers, guards, and camel drivers. Scores of men, women, and children residing along the route followed by the caravan lived richer lives as a result of their contact with Jesus, to them, the extraordinary conductor of a commonplace caravan. Not all who enjoyed these occasions of his personal ministry profited thereby, but the vast majority of those who met and talked with him were made better for the remainder of their natural lives.
134:2.3 (1484.7) Kõigist Jeesuse rännakutest viis see Kaspia mere reis teda idamaale kõige lähemale ja võimaldas tal õppida paremini tundma Kaug-Ida rahvaid. Ta sõlmis lähedasi isiklikke kontakte kõigi Urantial püsima jäänud rassidega, välja arvatud punane rass. Ta tundis ühtviisi suurt rõõmu oma isiklikust hoolitsusest kõigi nende erinevate rasside ja segunenud rahvaste eest ning nad kõik olid tema toodud elavale tõele vastuvõtlikud. Nii eurooplased Kaug-Läänest kui ka asiaadid Kaug-Idast pöörasid tema sõnadele lootusest ja igavesest elust suurt tähelepanu ning neid kõiki mõjutas võrdselt tema armastavale teenimisele ja vaimsele hoolitsusele pühendatud elu, mida ta nii armurikkalt nende seas elas.		134:2.3 (1484.7) Of all his world travels this Caspian Sea trip carried Jesus nearest to the Orient and enabled him to gain a better understanding of the Far-Eastern peoples. He made intimate and personal contact with every one of the surviving races of Urantia excepting the red. He equally enjoyed his personal ministry to each of these varied races and blended peoples, and all of them were receptive to the living truth which he brought them. The Europeans from the Far West and the Asiatics from the Far East alike gave attention to his words of hope and eternal life and were equally influenced by the life of loving service and spiritual ministry which he so graciously lived among them.
134:2.4 (1485.1) Karavanireis oli igas mõttes edukas. See oli Jeesuse inimelu üks huvitavamaid episoode, sest ta töötas sel aastal juhina ning vastutas tema hoolde usaldatud varade ja karavaniseltskonda kuuluvate rändurite turvalisuse eest. Ja ta täitis oma mitmekülgseid kohustusi väga ustavalt, tegusalt ja targalt.		134:2.4 (1485.1) The caravan trip was successful in every way. This was a most interesting episode in the human life of Jesus, for he functioned during this year in an executive capacity, being responsible for the material intrusted to his charge and for the safe conduct of the travelers making up the caravan party. And he most faithfully, efficiently, and wisely discharged his multiple duties.
134:2.5 (1485.2) Kaspia mere piirkonnast tagasi pöördudes loovutas Jeesus karavani juhtimise Urmia järve ääres teistele ja jäi sinna veel veidi enam kui kaheks nädalaks. Ta naasis ühe teise karavani reisijana ja lahkus karavanist Damaskuses, kuigi kaamelite omanikud palusid tal nende teenistusse jääda. Selle pakkumise tagasi lükanud, reisis ta ühe karavaniga edasi Kapernauma, saabudes sinna esimesel aprillil 25. a pKr. Ta ei pidanud Naatsaretti enam oma kodupaigaks. Jeesuse, Jaakobuse, Maarja ja Ruti kodulinnaks oli saanud nüüd Kapernaum. Kuid Jeesus ei elanud enam kunagi oma perekonnaga koos, Kapernaumas viibides peatus ta Sebedeuste juures.		134:2.5 (1485.2) On the return from the Caspian region, Jesus gave up the direction of the caravan at Lake Urmia, where he tarried for slightly over two weeks. He returned as a passenger with a later caravan to Damascus, where the owners of the camels besought him to remain in their service. Declining this offer, he journeyed on with the caravan train to Capernaum, arriving the first of April, a.d. 25. No longer did he regard Nazareth as his home. Capernaum had become the home of Jesus, James, Mary, and Ruth. But Jesus never again lived with his family; when in Capernaum he made his home with the Zebedees.
3. Urmia loengud ^top		3. The Urmia Lectures ^top
134:3.1 (1485.3) Teel Kaspia mere äärde tegi Jeesus mitmepäevase puhke-ja kosumispeatuse Urmia järve läänekaldal asuvas vanas Pärsia linnas Urmias. Urmia lähedal, kaldast veidi eemal asuva saarterühma suurimal saarel paiknes suur „religioonivaimule” pühendatud ehitis — amfiteater loengute pidamiseks. Tegelikult oli see ehitis usundite filosoofia tempel.		134:3.1 (1485.3) On the way to the Caspian Sea, Jesus had stopped several days for rest and recuperation at the old Persian city of Urmia on the western shores of Lake Urmia. On the largest of a group of islands situated a short distance offshore near Urmia was located a large building—a lecture amphitheater—dedicated to the “spirit of religion.” This structure was really a temple of the philosophy of religions.
134:3.2 (1485.4) Selle usutempli oli ehitanud üks Urmia rikas kaupmees koos oma kolme pojaga. Tolle mehe nimi oli Kymboyton ja tema esiisad põlvnesid paljudest erinevatest rahvastest.		134:3.2 (1485.4) This temple of religion had been built by a wealthy merchant citizen of Urmia and his three sons. This man was Cymboyton, and he numbered among his ancestors many diverse peoples.
134:3.3 (1485.5) Selles usukoolis algasid loengud ja arutelud igal nädalapäeval kell 10 hommikul. Pärast lõunat jätkusid need kell 3 ja õhtused väitlused algasid kell 8. Neil õppe-, arutlus- ja väitluskoosolekutel osales alati ka Kymboyton või mõni tema kolmest pojast. Selle ainulaadse usunditekooli asutaja elas ja suri, avaldamata kunagi oma isiklikke usulisi tõekspidamisi.		134:3.3 (1485.5) The lectures and discussions in this school of religion began at ten o’clock every morning in the week. The afternoon sessions started at three o’clock, and the evening debates opened at eight o’clock. Cymboyton or one of his three sons always presided at these sessions of teaching, discussion, and debate. The founder of this unique school of religions lived and died without ever revealing his personal religious beliefs.
134:3.4 (1485.6) Jeesus osales neil aruteludel mitu korda ja enne Urmiast lahkumist leppis Kymboyton Jeesusega kokku, et too elab kaks nädalat nende juures ja peab kakskümmend neli loengut teemal „Inimestevaheline vendlus” ning viib läbi konkreetselt oma loengute ja inimestevahelise vendluse kohta üldse kaksteist õhtust küsitlus-, arutelu- ja väitluskoosolekut.		134:3.4 (1485.6) On several occasions Jesus participated in these discussions, and before he left Urmia, Cymboyton arranged with Jesus to sojourn with them for two weeks on his return trip and give twenty-four lectures on “The Brotherhood of Men,” and to conduct twelve evening sessions of questions, discussions, and debates on his lectures in particular and on the brotherhood of men in general.
134:3.5 (1485.7) Vastavalt kokkuleppele tegigi Jeesus tagasiteel peatuse ja pidas need loengud. See oli Meistri kõige plaanipärasem ja vormilisem õpetustöö Urantial. Ta polnud veel kunagi rääkinud nii palju ühel teemal kui neil loengutel ja aruteludel inimestevahelisest vendlusest — ega teinud seda ka hiljem. Need loengud käsitlesid tegelikult „jumalariiki” ja „inimeste kuningriike”.		134:3.5 (1485.7) In accordance with this arrangement, Jesus stopped off on the return trip and delivered these lectures. This was the most systematic and formal of all the Master’s teaching on Urantia. Never before or after did he say so much on one subject as was contained in these lectures and discussions on the brotherhood of men. In reality these lectures were on the “Kingdom of God” and the “Kingdoms of Men.”
134:3.6 (1486.1) Selle usundite filosoofia templi teaduskonnas oli esindatud enam kui kolmkümmend religiooni ja usukultust. Iga usurühm oli valinud ja volitanud oma õpetajad ning toetas neid. Tol ajal oli teaduskonnas umbes seitsekümmend viis õpetajat ning nad elasid ligikaudu kaksteist elanikku mahutavates majakestes. Iga uue kuu hakul vahetati neid rühmi liisku heites. Sallimatuse, riiakuse või muu kogukonna elu häiriva loomuomaduse ilmnemisel aeti eksinud õpetaja kohe ilma pikema jututa ära. Ta saadeti tseremoonitsemata minema ja tema koha sai oma järjekorda ootav kandidaat.		134:3.6 (1486.1) More than thirty religions and religious cults were represented on the faculty of this temple of religious philosophy. These teachers were chosen, supported, and fully accredited by their respective religious groups. At this time there were about seventy-five teachers on the faculty, and they lived in cottages each accommodating about a dozen persons. Every new moon these groups were changed by the casting of lots. Intolerance, a contentious spirit, or any other disposition to interfere with the smooth running of the community would bring about the prompt and summary dismissal of the offending teacher. He would be unceremoniously dismissed, and his alternate in waiting would be immediately installed in his place.
134:3.7 (1486.2) Erinevate usundite õpetajad püüdsid igati näidata, kui sarnased on need religioonid selle ja järgmise elu põhialuste osas. Selles teaduskonnas koha saamiseks tuli aktsepteerida vaid üht doktriini — iga õpetaja pidi esindama religiooni, mis tunnistab Jumalat, mingit ülimat Jumalust. Teaduskonnas oli veel viis sõltumatut õpetajat, kes ei esindanud ühtki organiseeritud religiooni, ning ka Jeesus esines niisuguse sõltumatu õpetajana.		134:3.7 (1486.2) These teachers of the various religions made a great effort to show how similar their religions were in regard to the fundamental things of this life and the next. There was but one doctrine which had to be accepted in order to gain a seat on this faculty—every teacher must represent a religion which recognized God—some sort of supreme Deity. There were five independent teachers on the faculty who did not represent any organized religion, and it was as such an independent teacher that Jesus appeared before them.
134:3.8 (1486.3) [Kui meie, keskteelised, Jeesuse Urmias antud õpetustest esimese kokkuvõtte tegime, tekkis kirikuseeravite ja arenguseeravite vahel vaidlus, kas oleks tark need õpetused Urantia ilmutusse lülitada. Nii religiooni kui ka maise valitsemise osas on olukord kahekümnendal sajandil hoopis teistsugune kui Jeesuse ajal ja Meistri Urmia-õpetusi oli tõepoolest raske kohandada jumalariigi ja inimeste riikide kahekümnenda sajandi probleemidega. Me ei suutnudki leida Meistri õpetustele sellist sõnastust, mis oleks olnud vastuvõetav neile mõlemale planeedivalitsuse seeravite rühmale. Lõpuks moodustas ilmutuskomisjoni esimees Melkisedek meie seast kolmeliikmelise komisjoni, mis pidi kohandama Meistri Urmia-õpetused meie vaatepunktist kahekümnendal sajandil Urantial valitsevate religioossete ja poliitiliste tingimustega. Seetõttu kohandasime meie, kolm teisest keskteelist, Jeesuse õpetusi sedavõrd, et pärast ümbersõnastamist peaksid need meie arvates sobima tänapäeva maailma tingimustega. Me esitame nüüd need seisukohad, nagu need kõlavad pärast ilmutuskomisjoni esimehe Melkisedeki toimetamist.]		134:3.8 (1486.3) [When we, the midwayers, first prepared the summary of Jesus’ teachings at Urmia, there arose a disagreement between the seraphim of the churches and the seraphim of progress as to the wisdom of including these teachings in the Urantia Revelation. Conditions of the twentieth century, prevailing in both religion and human governments, are so different from those prevailing in Jesus’ day that it was indeed difficult to adapt the Master’s teachings at Urmia to the problems of the kingdom of God and the kingdoms of men as these world functions are existent in the twentieth century. We were never able to formulate a statement of the Master’s teachings which was acceptable to both groups of these seraphim of planetary government. Finally, the Melchizedek chairman of the revelatory commission appointed a commission of three of our number to prepare our view of the Master’s Urmia teachings as adapted to twentieth-century religious and political conditions on Urantia. Accordingly, we three secondary midwayers completed such an adaptation of Jesus’ teachings, restating his pronouncements as we would apply them to present-day world conditions, and we now present these statements as they stand after having been edited by the Melchizedek chairman of the revelatory commission.]
4. Suveräänsus — jumalik ja inimlik ^top		4. Sovereignty—Divine and Human ^top
134:4.1 (1486.4) Inimestevaheline vendlus põhineb Jumala isadusel. Jumala pere pärineb Jumala armastusest — Jumal on armastus. Jumal-Isa armastab jumalikult kõiki oma lapsi.		134:4.1 (1486.4) The brotherhood of men is founded on the fatherhood of God. The family of God is derived from the love of God—God is love. God the Father divinely loves his children, all of them.
134:4.2 (1486.5) Taevariik, jumalik valitsus, põhineb jumalikul suveräänsusel — Jumal on vaim. Kuna Jumal on vaim, siis on see riik vaimne. Taevariik pole ei aineline ega puhtintellektuaalne, see on Jumala ja inimese vaheline vaimne suhe.		134:4.2 (1486.5) The kingdom of heaven, the divine government, is founded on the fact of divine sovereignty—God is spirit. Since God is spirit, this kingdom is spiritual. The kingdom of heaven is neither material nor merely intellectual; it is a spiritual relationship between God and man.
134:4.3 (1486.6) Kui erinevad religioonid tunnetavad Jumal-Isa vaimu ülemvõimu, siis püsib kõigi nende usundite vahel rahu. Vaid siis, kui üks religioon peab end mingil viisil teistest kõrgemaks ja arvab endal olevat ainuvõimu teiste üle, muutub see nende suhtes sallimatuks ja söandab teiste usundite usklikke taga kiusama hakata.		134:4.3 (1486.6) If different religions recognize the spirit sovereignty of God the Father, then will all such religions remain at peace. Only when one religion assumes that it is in some way superior to all others, and that it possesses exclusive authority over other religions, will such a religion presume to be intolerant of other religions or dare to persecute other religious believers.
134:4.4 (1487.1) Usurahu — vendlus — võib eksisteerida vaid siis, kui kõik usundid on valmis loobuma kogu oma kiriklikust võimust ja igasugusest vaimse ülemvõimu taotlemisest. Vaimne suverään on ainult Jumal ise.		134:4.4 (1487.1) Religious peace—brotherhood—can never exist unless all religions are willing to completely divest themselves of all ecclesiastical authority and fully surrender all concept of spiritual sovereignty. God alone is spirit sovereign.
134:4.5 (1487.2) Religioonide võrdsus (usuvabadus) on ilma ususõdadeta võimalik vaid siis, kui kõik religioonid nõustuvad andma igasuguse religioosse ülemvõimu üle mingile inimesest kõrgemale tasandile, Jumalale endale.		134:4.5 (1487.2) You cannot have equality among religions (religious liberty) without having religious wars unless all religions consent to the transfer of all religious sovereignty to some superhuman level, to God himself.
134:4.6 (1487.3) Taevariik inimsüdametes loob religioosse ühtsuse (mitte tingimata ühetaolisuse), sest kõik usurühmad, kuhu need usklikud kuuluvad, on vabad igasugustest arusaamadest kiriklikust võimust — religioossest ülemvõimust.		134:4.6 (1487.3) The kingdom of heaven in the hearts of men will create religious unity (not necessarily uniformity) because any and all religious groups composed of such religious believers will be free from all notions of ecclesiastical authority—religious sovereignty.
134:4.7 (1487.4) Jumal on vaim ja Jumal paigutab oma vaim-mina ühe fragmendi inimsüdame sisimasse. Vaimselt on kõik inimesed võrdsed. Taevariigis pole kaste, klasse, ühiskonnakihte ega majanduslikke rühmi. Te kõik olete vennad.		134:4.7 (1487.4) God is spirit, and God gives a fragment of his spirit self to dwell in the heart of man. Spiritually, all men are equal. The kingdom of heaven is free from castes, classes, social levels, and economic groups. You are all brethren.
134:4.8 (1487.5) Ent niipea, kui te kaotate silmist Jumal-Isa kui vaimse suverääni, hakkab mõni religioon pidama end teistest kõrgemaks ja siis asendub rahu maa peal ning heatahtlikkus inimeste seas lahkarvamuste, vastastikuste süüdistuste, isegi ususõdadega, vähemalt usutegelastevaheliste sõdadega.		134:4.8 (1487.5) But the moment you lose sight of the spirit sovereignty of God the Father, some one religion will begin to assert its superiority over other religions; and then, instead of peace on earth and good will among men, there will start dissensions, recriminations, even religious wars, at least wars among religionists.
134:4.9 (1487.6) Vaba tahtega olenditel, kes peavad end omavahel võrdseteks, kui nad just ei tunnista enese alluvust mõnele kõrgemale suveräänile, tekib varem või hiljem kiusatus proovida omandada teiste isikute ja rühmade üle võimu ja autoriteeti. Võrdsuse mõiste toob rahu alles siis, kui vastastikku tunnistatakse mingi kõrgema suverääni kõikejuhtivat mõjuvõimu.		134:4.9 (1487.6) Freewill beings who regard themselves as equals, unless they mutually acknowledge themselves as subject to some supersovereignty, some authority over and above themselves, sooner or later are tempted to try out their ability to gain power and authority over other persons and groups. The concept of equality never brings peace except in the mutual recognition of some overcontrolling influence of supersovereignty.
134:4.10 (1487.7) Urmia usutegelased elasid koos suhteliselt rahulikult ja vaikselt, sest nad olid täielikult loobunud kõigist oma arusaamadest usulisest ülemvõimust. Vaimselt uskusid nad kõik Jumala ülemvõimu, sotsiaalselt allusid nad täielikult ja vaieldamatult oma juhile — Kymboytonile. Nad teadsid hästi, mis juhtub iga õpetajaga, kes püüab oma kaasõpetajate üle võimutseda. Urantial ei saa olla kestvat usurahu enne, kui iga usurühm loobub vabatahtlikult kõigist oma arusaamadest jumaliku soosingu, väljavalitud rahva ja religioosse ülemvõimu suhtes. Alles siis, kui Jumal-Isa saab ülimaks, saavad inimesed usuvendadeks ja elavad maa peal koos usurahus.		134:4.10 (1487.7) The Urmia religionists lived together in comparative peace and tranquillity because they had fully surrendered all their notions of religious sovereignty. Spiritually, they all believed in a sovereign God; socially, full and unchallengeable authority rested in their presiding head—Cymboyton. They well knew what would happen to any teacher who assumed to lord it over his fellow teachers. There can be no lasting religious peace on Urantia until all religious groups freely surrender all their notions of divine favor, chosen people, and religious sovereignty. Only when God the Father becomes supreme will men become religious brothers and live together in religious peace on earth.
5. Poliitiline suveräänsus ^top		5. Political Sovereignty ^top
134:5.1 (1487.8) [Meistri õpetus Jumala suveräänsusest on küll tõde — mida komplitseeris vaid temast loodud religiooni hilisem ilmumine maailmausundite hulka —, kuid tema juttu poliitilisest suveräänsusest on tohutult komplitseerinud poliitilised arengud rahva elus viimase enam kui tuhande üheksasaja aasta jooksul. Jeesuse ajal oli maailmas vaid kaks suurt jõudu — läänes Rooma impeerium ja idas Hani impeerium — ning nende kahe vahel laiusid Partia kuningriik ja muud Kaspia ning Turkestani piirkondade maad. Seepärast oleme järgnevas tekstis läinud Meistri Urmias poliitilise suveräänsuse kohta antud õpetustest kaugemale ja püüdnud ühtlasi kohaldada need õpetused poliitilise suveräänsuse arengu eriti kriitilisele etapile kahekümnendal sajandil pärast Kristust.]		134:5.1 (1487.8) [While the Master’s teaching concerning the sovereignty of God is a truth—only complicated by the subsequent appearance of the religion about him among the world’s religions—his presentations concerning political sovereignty are vastly complicated by the political evolution of nation life during the last nineteen hundred years and more. In the times of Jesus there were only two great world powers—the Roman Empire in the West and the Han Empire in the East—and these were widely separated by the Parthian kingdom and other intervening lands of the Caspian and Turkestan regions. We have, therefore, in the following presentation departed more widely from the substance of the Master’s teachings at Urmia concerning political sovereignty, at the same time attempting to depict the import of such teachings as they are applicable to the peculiarly critical stage of the evolution of political sovereignty in the twentieth century after Christ.]
134:5.2 (1487.9) Urantial ei lõpe sõdimine seni, kuni rahvad hoiavad kinni oma illusoorsetest ettekujutustest riigi piiramatust suveräänsusest. Asustatud maailmas võib suhtelist suveräänsust olla ainult kahel tasandil: iga üksiku sureliku vaimne vaba tahe ja inimkonna kui terviku ühine suveräänsus. Kõik üksikisiku tasandi ja kogu inimkonna tasandi vahelised rühmitused ja ühendused on suhtelised, ajutised ja vaid sel määral väärtuslikud, kuivõrd need suurendavad üksikisiku ja planeedi kui suure terviku — inimese ja inimkonna — heaolu, üldist hüvangut ja progressi.		134:5.2 (1487.9) War on Urantia will never end so long as nations cling to the illusive notions of unlimited national sovereignty. There are only two levels of relative sovereignty on an inhabited world: the spiritual free will of the individual mortal and the collective sovereignty of mankind as a whole. Between the level of the individual human being and the level of the total of mankind, all groupings and associations are relative, transitory, and of value only in so far as they enhance the welfare, well-being, and progress of the individual and the planetary grand total—man and mankind.
134:5.3 (1488.1) Usuõpetajad peavad alati meeles pidama, et Jumala vaimne ülemvõim on kõigi vahepealsete vaimsete ustavusvahekordade suhtes ülimuslik. Ilmalikud valitsejad mõistavad kord, et inimeste riike valitsevad Kõigekõrgemad.		134:5.3 (1488.1) Religious teachers must always remember that the spiritual sovereignty of God overrides all intervening and intermediate spiritual loyalties. Someday civil rulers will learn that the Most Highs rule in the kingdoms of men.
134:5.4 (1488.2) See Kõigekõrgemate valitsemine inimeste riikide üle ei too erilist kasu mõnele eriti soositud surelikerühmale. Pole olemas niisugust asja nagu „väljavalitud rahvas”. Kõigekõrgemate kui poliitilise arengu üldjuhtide valitsuse eesmärgiks on edendada suurimat hüvangut võimalikult kauaks võimalikult paljudele kõigi inimeste seast.		134:5.4 (1488.2) This rule of the Most Highs in the kingdoms of men is not for the especial benefit of any especially favored group of mortals. There is no such thing as a “chosen people.” The rule of the Most Highs, the overcontrollers of political evolution, is a rule designed to foster the greatest good to the greatest number of all men and for the greatest length of time.
134:5.5 (1488.3) Suveräänsus on jõud ja seda kasvatab organiseeritus. Poliitilise võimu organiseerituse kasv on hea ja õige, sest see kaldub hõlmama kogu inimkonna üha laiemaid lõike. Ent seesama poliitiliste organisatsioonide kasv loob probleeme poliitilise võimu algse ja loomuliku organisatsiooni — perekonna — ja poliitilise kasvu lõpliku teostumise — kogu inimkonna poolt ja kogu inimkonna jaoks loodud kogu inimkonna valitsuse kõigil vahepealsetel etappidel.		134:5.5 (1488.3) Sovereignty is power and it grows by organization. This growth of the organization of political power is good and proper, for it tends to encompass ever-widening segments of the total of mankind. But this same growth of political organizations creates a problem at every intervening stage between the initial and natural organization of political power—the family—and the final consummation of political growth—the government of all mankind, by all mankind, and for all mankind.
134:5.6 (1488.4) Alustades vanemate võimust perekonnarühmas, areneb poliitiline suveräänsus organiseerumise teel sedamööda, kuidas perekonnad koonduvad veresugulaste klannidesse, mis ühinevad erinevatel põhjustel hõimudeks — veresugulusest kõrgemateks poliitilisteks rühmitusteks. Hõimud ühinevad kaubanduse, äritegevuse ja vallutuste tulemusena edasi rahvaks, rahvad aga ühinevad mõnikord impeeriumiks.		134:5.6 (1488.4) Starting out with parental power in the family group, political sovereignty evolves by organization as families overlap into consanguineous clans which become united, for various reasons, into tribal units—superconsanguineous political groupings. And then, by trade, commerce, and conquest, tribes become unified as a nation, while nations themselves sometimes become unified by empire.
134:5.7 (1488.5) Kui suveräänsus kandub väiksematelt rühmadelt suurematele, siis jääb sõdu vähemaks. See tähendab, et on vähem väiksemaid sõdu väiksemate rahvaste vahel, kuid suuremate sõdade oht kasvab sedamööda, kuidas suveräänsed riigid üha kasvavad. Peagi, kui kogu maailm on läbi uuritud ja allutatud, kui järele on jäänud vähesed tugevad ja võimsad riigid, kui need suurte ja pealtnäha suveräänsete riikide piirid juba kokku puutuvad ning neid lahutavad ainult mered, on areen valmis suurte sõdade, ülemaailmsete konfliktide puhkemiseks. Niinimetatud suveräänsed riigid ei saa elada, küünarnukid vastamisi, ilma et tekiks konflikte ja sõdu.		134:5.7 (1488.5) As sovereignty passes from smaller groups to larger groups, wars are lessened. That is, minor wars between smaller nations are lessened, but the potential for greater wars is increased as the nations wielding sovereignty become larger and larger. Presently, when all the world has been explored and occupied, when nations are few, strong, and powerful, when these great and supposedly sovereign nations come to touch borders, when only oceans separate them, then will the stage be set for major wars, world-wide conflicts. So-called sovereign nations cannot rub elbows without generating conflicts and eventuating wars.
134:5.8 (1488.6) Poliitilise suveräänsuse areng perekonnalt kogu inimkonnale kulgeb raskelt, sest kõigil vahepealsetel tasanditel ilmneb inertsist põhjustatud vastupanu. Perekonnad on vahel trotsinud oma suguvõsa; suguvõsad ja hõimud õõnestavad sageli territoriaalriigi suveräänsust. Poliitilise suveräänsuse iga uut ja edenevat arenguetappi takistavad ja pidurdavad (ning on alati takistanud ja pidurdanud) poliitilise organisatsiooni varasemate arenguastmete „tellinguetapid”. Ning see on tõsi, sest kord juba mobiliseerunud inimlikku lojaalsustunnet on raske muuta. Sama lojaalsus, mis võimaldab hõimul areneda, raskendab hõimust kõrgema tasandi, territoriaalriigi arengut. Ja seesama lojaalsus (patriotism), mis võimaldab areneda territoriaalriigil, komplitseerib väga oluliselt arengut kogu inimkonda hõlmava valitsusala suunas.		134:5.8 (1488.6) The difficulty in the evolution of political sovereignty from the family to all mankind, lies in the inertia-resistance exhibited on all intervening levels. Families have, on occasion, defied their clan, while clans and tribes have often been subversive of the sovereignty of the territorial state. Each new and forward evolution of political sovereignty is (and has always been) embarrassed and hampered by the “scaffolding stages” of the previous developments in political organization. And this is true because human loyalties, once mobilized, are hard to change. The same loyalty which makes possible the evolution of the tribe, makes difficult the evolution of the supertribe—the territorial state. And the same loyalty (patriotism) which makes possible the evolution of the territorial state, vastly complicates the evolutionary development of the government of all mankind.
134:5.9 (1488.7) Riiklik suveräänsus tekib enesemääramisõiguse loovutamisest, algul üksikisikult perekonnale ning seejärel perekonnalt ja suguvõsalt hõimule ja suurematele rühmitustele. See enesemääramisõiguse järjestikune üleandmine väiksemalt üha suuremale poliitilisele organisatsioonile on kulgenud Idas pärast Mingi ja Moguli dünastiate algust üldiselt lakkamatult. Läänes kestis see kulg enam kui tuhande aasta jooksul kuni maailmasõja lõpuni, mil kahjuks ajutiselt tagurpidi liikuma hakkas seoses arvukate väikeste rühmade allasurutud poliitilise suveräänsuse taaskehtestamisega Euroopas.		134:5.9 (1488.7) Political sovereignty is created out of the surrender of self-determinism, first by the individual within the family and then by the families and clans in relation to the tribe and larger groupings. This progressive transfer of self-determination from the smaller to ever larger political organizations has generally proceeded unabated in the East since the establishment of the Ming and the Mogul dynasties. In the West it obtained for more than a thousand years right on down to the end of the World War, when an unfortunate retrograde movement temporarily reversed this normal trend by re-establishing the submerged political sovereignty of numerous small groups in Europe.
134:5.10 (1489.1) Urantiale saabub kestev rahu alles siis, kui niinimetatud suveräänsed rahvad loobuvad oma suveräänsest võimust arukalt ja täielikult inimestevahelise vendluse — inimkonna valitsuse heaks. Internatsionalism — Rahvasteliidud — ei saa kunagi inimkonnale püsivat rahu tuua. Ülemaailmsed riikide konföderatsioonid hoiavad tõhusalt ära väiksemaid sõdu ja kontrollivad vastuvõetavalt väiksemaid riike, kuid ei väldi maailmasõdade puhkemist ega oma kontrolli kolme, nelja või viie kõige võimsama valitsuse üle. Tõeliste konfliktide korral astub mõni neist maailma suurriikidest liidust välja ja kuulutab sõja. Te ei saa ära hoida sõdu rahvaste vahel seni, kuni nad on ikka veel nakatunud viiruslikku pettekujutlusse rahvuslikust suveräänsusest. Internatsionalism on samm õiges suunas. Rahvusvaheline politseijõud hoiab ära palju väikesi sõdu, kuid sellega ei suudeta tõhusalt vältida suuri sõdu, maakera suurte sõjaliste valitsuste vahelisi konflikte.		134:5.10 (1489.1) Urantia will not enjoy lasting peace until the so-called sovereign nations intelligently and fully surrender their sovereign powers into the hands of the brotherhood of men—mankind government. Internationalism—Leagues of Nations—can never bring permanent peace to mankind. World-wide confederations of nations will effectively prevent minor wars and acceptably control the smaller nations, but they will not prevent world wars nor control the three, four, or five most powerful governments. In the face of real conflicts, one of these world powers will withdraw from the League and declare war. You cannot prevent nations going to war as long as they remain infected with the delusional virus of national sovereignty. Internationalism is a step in the right direction. An international police force will prevent many minor wars, but it will not be effective in preventing major wars, conflicts between the great military governments of earth.
134:5.11 (1489.2) Mida vähemaks jääb tõeliselt suveräänseid rahvaid (suurvõime), seda võimalikumaks ja samas vajalikumaks saab kogu inimkonda hõlmav valitsus. Kui on jäänud vaid mõned tõeliselt suveräänsed (suur)võimud, peavad nad kas alustama võitlust elu ja surma peale oma riigi (impeeriumi) ülimuslikkuse eest või siis teatavate suverääniõiguste vabatahtliku loovutamise teel looma riikidest kõrgema võimu põhituumiku, millest saab alguse kogu inimkonna tõeline suveräänsus.		134:5.11 (1489.2) As the number of truly sovereign nations (great powers) decreases, so do both opportunity and need for mankind government increase. When there are only a few really sovereign (great) powers, either they must embark on the life and death struggle for national (imperial) supremacy, or else, by voluntary surrender of certain prerogatives of sovereignty, they must create the essential nucleus of supernational power which will serve as the beginning of the real sovereignty of all mankind.
134:5.12 (1489.3) Rahu saabub Urantiale alles siis, kui iga niinimetatud suveräänne riik on loovutanud oma sõjalise jõu kogu inimkonna esindusvalitsusele. Poliitiline suveräänsus on maailma rahvastele loomuomane. Kui kõik Urantia rahvad loovad maailmavalitsuse, on neil õigust ja võimu muuta see valitsus SUVERÄÄNSEKS, ning kui selle esindusliku ja demokraatliku maailmavõimu kontrollile alluvad nii maailma maa-, õhu-kui ka merejõud, hakkab maa peal valitsema rahu ja inimeste seas hea tahe — kuid mitte enne.		134:5.12 (1489.3) Peace will not come to Urantia until every so-called sovereign nation surrenders its power to make war into the hands of a representative government of all mankind. Political sovereignty is innate with the peoples of the world. When all the peoples of Urantia create a world government, they have the right and the power to make such a government SOVEREIGN; and when such a representative or democratic world power controls the world’s land, air, and naval forces, peace on earth and good will among men can prevail—but not until then.
134:5.13 (1489.4) Siinkohal võib tuua kaaluka näite üheksateistkümnendast ja kahekümnendast sajandist: Ameerika Ühendriikide nelikümmend kaheksa osariiki on juba kaua rahus elanud. Neil pole enam omavahelisi sõdu. Nad on loovutanud oma suveräänsuse föderaalvalitsusele ja sõjaliste konfliktide lahendamisega läbirääkimiste teel on nad loobunud kõigist nõuetest petlikule enesemääramisõigusele. Iga osariik reguleerib küll oma siseasju ise, kuid ei sekku välissuhetesse, tollitariifidesse, immigratsiooni-, sõjalistesse ega riikidevahelise kaubanduse küsimustesse. Osariigid ei tegele ka kodakondsusküsimustega. Nelikümmend kaheksa osariiki kannatavad sõjakahjude all vaid siis, kui föderaalvalitsuse suveräänsus mingil viisil ohtu satub.		134:5.13 (1489.4) To use an important nineteenth- and twentieth-century illustration: The forty-eight states of the American Federal Union have long enjoyed peace. They have no more wars among themselves. They have surrendered their sovereignty to the federal government, and through the arbitrament of war, they have abandoned all claims to the delusions of self-determination. While each state regulates its internal affairs, it is not concerned with foreign relations, tariffs, immigration, military affairs, or interstate commerce. Neither do the individual states concern themselves with matters of citizenship. The forty-eight states suffer the ravages of war only when the federal government’s sovereignty is in some way jeopardized.
134:5.14 (1489.5) Need nelikümmend kaheksa osariiki on loobunud suveräänsuse ja enesemääramisõiguse kaksiksofistikast, nende osariikide vahel valitseb rahu ja vaikus. Nii hakkavad ka kogu Urantia rahvad rahust rõõmu tundma, kui nad loovutavad igaüks oma suveräänsuse vabatahtlikult globaalsele valitsusele — inimestevahelist vendlust esindavale ülemvõimule. Selles maailmariigis on väikeriikidel sama suur võim kui suurtel, nii nagu väikeosariigil Rhode Islandil on Ameerika Kongressis samamoodi kaks senaatorit kui suure elanike arvuga New Yorgi osariigil või suure pindalaga Texase osariigil.		134:5.14 (1489.5) These forty-eight states, having abandoned the twin sophistries of sovereignty and self-determination, enjoy interstate peace and tranquillity. So will the nations of Urantia begin to enjoy peace when they freely surrender their respective sovereignties into the hands of a global government—the sovereignty of the brotherhood of men. In this world state the small nations will be as powerful as the great, even as the small state of Rhode Island has its two senators in the American Congress just the same as the populous state of New York or the large state of Texas.
134:5.15 (1490.1) Nende neljakümne kaheksa osariigi piiratud (osariikliku) suveräänsuse lõid inimesed inimeste jaoks. Ameerika Ühendriikide osariikidest kõrgema (riikliku) suveräänsuse lõid algselt kolmteist osariiki oma huvides ja inimeste huvides. Kunagi loovad riigid samamoodi nii enda kui ka kõigi teiste inimeste huvides riikidest kõrgema, inimkonna suveräänse planeedivalitsuse.		134:5.15 (1490.1) The limited (state) sovereignty of these forty-eight states was created by men and for men. The superstate (national) sovereignty of the American Federal Union was created by the original thirteen of these states for their own benefit and for the benefit of men. Sometime the supernational sovereignty of the planetary government of mankind will be similarly created by nations for their own benefit and for the benefit of all men.
134:5.16 (1490.2) Kodanikud ei sünni valitsuste heaks, valitsused on inimeste heaks loodud ja kavandatud organisatsioonid. Poliitiline suveräänsus võib areneda seni, kuni tekib valitsus, mis esindab kõigi inimeste suveräänsust. Igasugune muu suveräänsus on suhtelise väärtusega, tähenduselt vahepealne ja seisundilt alluv.		134:5.16 (1490.2) Citizens are not born for the benefit of governments; governments are organizations created and devised for the benefit of men. There can be no end to the evolution of political sovereignty short of the appearance of the government of the sovereignty of all men. All other sovereignties are relative in value, intermediate in meaning, and subordinate in status.
134:5.17 (1490.3) Teaduse progress muudab sõjad üha laastavamaks, kuni need muutuvad rahvastele peaaegu enesetapjalikeks. Kui palju maailmasõdu tuleb veel pidada ja kui paljud rahvasteliidud peavad läbi kukkuma, enne kui inimesed on nõus moodustama inimkonnavalitsust, et rõõmu tunda alalise rahu õnnistusest ja jõudsalt areneda heast tahtest — ülemaailmsest heast tahtest — sündinud inimestevahelises rahus?		134:5.17 (1490.3) With scientific progress, wars are going to become more and more devastating until they become almost racially suicidal. How many world wars must be fought and how many leagues of nations must fail before men will be willing to establish the government of mankind and begin to enjoy the blessings of permanent peace and thrive on the tranquillity of good will—world-wide good will—among men?
6. Seadus, vabadus ja suveräänsus ^top		6. Law, Liberty, and Sovereignty ^top
134:6.1 (1490.4) Kui üks inimene ihaldab vabadust, peab ta meeles pidama, et kõik teised inimesed ihaldavad sedasama vabadust. Need vabadustarmastavate surelike rühmad ei saa elada rahus koos, allumata neile seadustele, reeglitele ja eeskirjadele, mis annavad igale inimesele teistega võrdselt vabadust, kindlustades kõigile tema kaassurelikele sama palju vabadust. Kui üks inimene soovib olla jäägitult vaba, peab teisest saama täielik ori. Vabadus on suhteline nii sotsiaalselt, majanduslikult kui ka poliitiliselt. Vabadus on tsivilisatsiooni kingitus, mida võimaldab SEADUSE maksmapanek.		134:6.1 (1490.4) If one man craves freedom—liberty—he must remember that all other men long for the same freedom. Groups of such liberty-loving mortals cannot live together in peace without becoming subservient to such laws, rules, and regulations as will grant each person the same degree of freedom while at the same time safeguarding an equal degree of freedom for all of his fellow mortals. If one man is to be absolutely free, then another must become an absolute slave. And the relative nature of freedom is true socially, economically, and politically. Freedom is the gift of civilization made possible by the enforcement of LAW.
134:6.2 (1490.5) Religioon teeb inimestevahelise vendluse teostumise vaimselt võimalikuks, kuid inimkonna valitsus peab reguleerima sellise inimliku õnne ja teovõimega kaasnevaid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi probleeme.		134:6.2 (1490.5) Religion makes it spiritually possible to realize the brotherhood of men, but it will require mankind government to regulate the social, economic, and political problems associated with such a goal of human happiness and efficiency.
134:6.3 (1490.6) Sõjad ja kuuldused sõjast — et rahvas tõuseb rahva vastu — püsivad just niikaua, kuni maailma poliitiline suveräänsus jaguneb rahvusriikide rühma vahel ebaõiglaselt. Inglismaa, Šotimaa ja Wales võitlesid omavahel seni, kuni igaüks loobus oma suveräänsusest Ühendkuningriigi kasuks.		134:6.3 (1490.6) There shall be wars and rumors of wars—nation will rise against nation—just as long as the world’s political sovereignty is divided up and unjustly held by a group of nation-states. England, Scotland, and Wales were always fighting each other until they gave up their respective sovereignties, reposing them in the United Kingdom.
134:6.4 (1490.7) Järgmine maailmasõda õpetab niinimetatud suveräänseid riike teatud liiki föderatsiooni moodustama, luues sel moel mehhanismi väikeste sõdade, väiksemate riikide vaheliste sõdade vältimiseks. Ent globaalsed sõjad jätkuvad kuni maailmavalitsuse loomiseni. Globaalne suveräänsus hoiab ära globaalsed sõjad — seda ei suuda miski muu.		134:6.4 (1490.7) Another world war will teach the so-called sovereign nations to form some sort of federation, thus creating the machinery for preventing small wars, wars between the lesser nations. But global wars will go on until the government of mankind is created. Global sovereignty will prevent global wars—nothing else can.
134:6.5 (1490.8) Nelikümmend kaheksa Ameerika vaba osariiki elavad rahus koos. Nende neljakümne kaheksa osariigi kodanike seas on esindatud Euroopa alati sõjajalal olevate riikide kõik erinevad rahvused ja rassid. Ameeriklased esindavad kogu laia maailma peaaegu kõiki religioone ja ususekte ning -kultusi, kuid siin Põhja-Ameerikas elavad nad siiski rahulikult koos. Ning kõik see on võimalik seepärast, et need nelikümmend kaheksa osariiki on loovutanud oma suveräänsuse ja loobunud igasugusest mõttest taotleda võimalikku enesemääramisõigust.		134:6.5 (1490.8) The forty-eight American free states live together in peace. There are among the citizens of these forty-eight states all of the various nationalities and races that live in the ever-warring nations of Europe. These Americans represent almost all the religions and religious sects and cults of the whole wide world, and yet here in North America they live together in peace. And all this is made possible because these forty-eight states have surrendered their sovereignty and have abandoned all notions of the supposed rights of self-determination.
134:6.6 (1490.9) Küsimus pole relvastuses või desarmeerimises. Need ülemaailmse rahu säilitamise probleemid ei puuduta ka armeesse värbamist ega vabatahtlikku väeteenistust. Kui tugevatelt rahvastelt võtta ära kogu nüüdisaegne mehaaniline relvastus ja kõik lõhkeained, hakkavad nad võitlema rusikate, kivide ja nuiadega, kuni neil püsivad pettekujutlused jumalikust õigusest rahvuslikule suveräänsusele.		134:6.6 (1490.9) It is not a question of armaments or disarmament. Neither does the question of conscription or voluntary military service enter into these problems of maintaining world-wide peace. If you take every form of modern mechanical armaments and all types of explosives away from strong nations, they will fight with fists, stones, and clubs as long as they cling to their delusions of the divine right of national sovereignty.
134:6.7 (1491.1) Sõda ei ole inimese suur kohutav haigus: sõda on sümptom, tulemus. Tõeline haigus on rahvusliku suveräänsuse viirus.		134:6.7 (1491.1) War is not man’s great and terrible disease; war is a symptom, a result. The real disease is the virus of national sovereignty.
134:6.8 (1491.2) Urantia rahvad pole kunagi olnud tõeliselt suveräänsed, neil pole kunagi olnud suveräänsust, mis oleks neid kaitsnud laastavate ja hävitavate maailmasõdade eest. Inimkonna globaalse valitsuse loomisel ei loobu rahvad niivõrd oma suveräänsusest, kuivõrd loovad tegelikult tõelise, ehtsa ja kestva maailmasuveräänsuse, mis on sestpeale täielikult suuteline neid igasuguste sõdade eest kaitsma. Kohalikke asju korraldab kohalik valitsus, riigiasju riigi valitsus, rahvusvahelisi asju globaalne valitsus.		134:6.8 (1491.2) Urantia nations have not possessed real sovereignty; they never have had a sovereignty which could protect them from the ravages and devastations of world wars. In the creation of the global government of mankind, the nations are not giving up sovereignty so much as they are actually creating a real, bona fide, and lasting world sovereignty which will henceforth be fully able to protect them from all war. Local affairs will be handled by local governments; national affairs, by national governments; international affairs will be administered by global government.
134:6.9 (1491.3) Rahu maailmas ei saa hoida lepingud, diplomaatia, välispoliitika, liidud, võimutasakaal ega ükski muu ajutine žongleerimine rahvusliku suveräänsusega. Tuleb kehtestada maailmaseadused ja nende täitmist peab nõudma maailma valitsus — kogu inimkonna suverään.		134:6.9 (1491.3) World peace cannot be maintained by treaties, diplomacy, foreign policies, alliances, balances of power, or any other type of makeshift juggling with the sovereignties of nationalism. World law must come into being and must be enforced by world government—the sovereignty of all mankind.
134:6.10 (1491.4) Maailmavalitsuse all on üksikisikul tunduvalt rohkem vabadust. Praegu suurriikide kodanikke maksustatakse, neid allutatakse seadustele ja juhtimisele peaaegu rõhudes; see praegune sekkumine isikuvabadustesse kaob suures osas siis, kui riikide valitsused on valmis loobuma oma suveräänsusest rahvusvahelistes küsimustes globaalse valitsuse heaks.		134:6.10 (1491.4) The individual will enjoy far more liberty under world government. Today, the citizens of the great powers are taxed, regulated, and controlled almost oppressively, and much of this present interference with individual liberties will vanish when the national governments are willing to trustee their sovereignty as regards international affairs into the hands of global government.
134:6.11 (1491.5) Globaalse valitsuse all saavad rahvusrühmad tõelise võimaluse teostada ja nautida ehtsa demokraatia isikuvabadusi. Eksiarvamustele enesemääramisõigusest tehakse lõpp. Raha ja kaubanduse globaalse reguleerimisega saabub uus ülemaailmse rahu ajajärk. Peagi võib areneda välja globaalne keel ning tekib veidigi lootust, et kunagi saab olema ka globaalne religioon — või globaalse vaatepunktiga religioonid.		134:6.11 (1491.5) Under global government the national groups will be afforded a real opportunity to realize and enjoy the personal liberties of genuine democracy. The fallacy of self-determination will be ended. With global regulation of money and trade will come the new era of world-wide peace. Soon may a global language evolve, and there will be at least some hope of sometime having a global religion—or religions with a global viewpoint.
134:6.12 (1491.6) Kollektiivne julgeolek ei loo kunagi rahu enne, kui see kollektiivsus hõlmab kogu inimkonda.		134:6.12 (1491.6) Collective security will never afford peace until the collectivity includes all mankind.
134:6.13 (1491.7) Inimkonna esindusvalitsuse poliitiline suveräänsus toob maa peale kestva rahu ning inimestevaheline vaimne vendlus kindlustab igaveseks hea tahte kõigi inimeste seas. Rahu maa peal ja head tahet inimeste seas ei saa teostada ühelgi muul viisil.		134:6.13 (1491.7) The political sovereignty of representative mankind government will bring lasting peace on earth, and the spiritual brotherhood of man will forever insure good will among all men. And there is no other way whereby peace on earth and good will among men can be realized.
* * *		* * *
134:6.15 (1491.8) Pärast Kymboytoni surma oli ta poegadel teaduskonnas rahu säilitamisega suuri raskusi. Jeesuse õpetuste vastukaja oleks olnud suurem, kui Urmia teaduskonnaga hiljem ühinenud ristiusuõpetajad oleksid ilmutanud rohkem tarkust ja sallivust.		134:6.15 (1491.8) After the death of Cymboyton, his sons encountered great difficulties in maintaining a peaceful faculty. The repercussions of Jesus’ teachings would have been much greater if the later Christian teachers who joined the Urmia faculty had exhibited more wisdom and exercised more tolerance.
134:6.16 (1491.9) Kymboytoni vanim poeg pöördus abi saamiseks Filadelfiasse Abneri poole, kuid too ei teinud õpetajate seas õnnestunud valikut, vaid väljavalitud osutusid paindumatuteks ja kompromissituteks. Need õpetajad püüdsid seada oma religiooni teiste usunditest kõrgemale. Nad ei osanud arvatagi, et karavanijuhi sageli tsiteeritud loengud oli pidanud Jeesus ise.		134:6.16 (1491.9) Cymboyton’s eldest son had appealed to Abner at Philadelphia for help, but Abner’s choice of teachers was most unfortunate in that they turned out to be unyielding and uncompromising. These teachers sought to make their religion dominant over the other beliefs. They never suspected that the oft-referred-to lectures of the caravan conductor had been delivered by Jesus himself.
134:6.17 (1491.10) Kui segadus teaduskonnas suurenes, lakkasid kolm venda seda rahaliselt toetamast ja viie aasta pärast kool suleti. Hiljem avati see uuesti mithraismi templina ja see põles lõpuks ühe nende orgialiku pidustuse ajal maha.		134:6.17 (1491.10) As confusion increased in the faculty, the three brothers withdrew their financial support, and after five years the school closed. Later it was reopened as a Mithraic temple and eventually burned down in connection with one of their orgiastic celebrations.
7. Kolmekümne esimene eluaasta (25. a pKr) ^top		7. The Thirty-First Year (A.D. 25) ^top
134:7.1 (1492.1) Kui Jeesus oma reisilt Kaspia mere äärde tagasi pöördus, teadis ta, et tema reisid maailmas on nüüd peaaegu lõppenud. Ta tegi veel ainult ühe reisi väljapoole Palestiinat, Süüriasse. Pärast lühikest külaskäiku Kapernauma läks ta Naatsaretti, peatudes seal paar päeva. Aprilli keskel siirdus ta Naatsaretist Tüürosesse. Sealt reisis ta põhja, jäädes mõneks päevaks Siidonisse, kuid tema sihtkoht oli Antiookia.		134:7.1 (1492.1) When Jesus returned from the journey to the Caspian Sea, he knew that his world travels were about finished. He made only one more trip outside of Palestine, and that was into Syria. After a brief visit to Capernaum, he went to Nazareth, stopping over a few days to visit. In the middle of April he left Nazareth for Tyre. From there he journeyed on north, tarrying for a few days at Sidon, but his destination was Antioch.
134:7.2 (1492.2) See oli aasta, mil Jeesus Palestiinas ja Süürias üksi ringi rändas. Selle rännuaasta jooksul tunti teda riigi erinevates paikades erinevate nimede all: puusepp Naatsaretist, paadimeister Kapernaumast, kirjatundja Damaskusest ja õpetaja Aleksandriast.		134:7.2 (1492.2) This is the year of Jesus’ solitary wanderings through Palestine and Syria. Throughout this year of travel he was known by various names in different parts of the country: the carpenter of Nazareth, the boatbuilder of Capernaum, the scribe of Damascus, and the teacher of Alexandria.
134:7.3 (1492.3) Antiookias elas Inimese Poeg üle kahe kuu, töötades, vaadeldes, õppides, külas käies, teenides ja kogu aeg ühtlasi uurides, kuidas inimene elab, mõtleb, tunneb ja inimeksistentsi keskkonnale reageerib. Kolm nädalat töötas ta telgimeistrina. Ta jäi Antiookiasse kauemaks kui ühtegi teise paika, mida selle reisi jooksul külastas. Kümme aastat hiljem, kui apostel Paulus Antiookias jutlustas ja kuulis oma poolehoidjaid rääkimas Damaskuse kirjatundja doktriinidest, ei osanud ta aimatagi, et ta õpilased olid kuulnud Meistri enda häält ja kuulanud tema õpetusi.		134:7.3 (1492.3) At Antioch the Son of Man lived for over two months, working, observing, studying, visiting, ministering, and all the while learning how man lives, how he thinks, feels, and reacts to the environment of human existence. For three weeks of this period he worked as a tentmaker. He remained longer in Antioch than at any other place he visited on this trip. Ten years later, when the Apostle Paul was preaching in Antioch and heard his followers speak of the doctrines of the Damascus scribe, he little knew that his pupils had heard the voice, and listened to the teachings, of the Master himself.
134:7.4 (1492.4) Antiookiast rändas Jeesus rannikut mööda lõunasse Kaisareasse, kuhu ta jäi mõneks nädalaks, ning liikus siis rannikut mööda edasi Joppesse. Joppest reisis ta sisemaale Jamniasse, Asdodi ja Gazasse. Gazast suundus ta sisemaad mööda Beer-Sebasse, kuhu jäi nädalaks.		134:7.4 (1492.4) From Antioch Jesus journeyed south along the coast to Caesarea, where he tarried for a few weeks, continuing down the coast to Joppa. From Joppa he traveled inland to Jamnia, Ashdod, and Gaza. From Gaza he took the inland trail to Beersheba, where he remained for a week.
134:7.5 (1492.5) Siis alustas Jeesus oma viimast rännakut eraisikuna läbi Palestiina südame, siirdudes Beer-Sebast lõunas Daani põhjas. Sel reisil põhja suunas peatus ta Hebronis, Petlemmas (kus nägi oma sünnikohta), Jeruusalemmas (Betaaniat ta ei külastanud), Beerotis, Leboonas, Sühharis, Sekemis, Samaarias, Gebas, Een-Gannimis, Een-Dooris, Maadonis; läbi Magdala ja Kapernauma reisis ta põhja, ja möödudes ida poolt Meeromi vetest, läks ta Karahta kaudu Daani ehk Filippuse Kaisareasse.		134:7.5 (1492.5) Jesus then started on his final tour, as a private individual, through the heart of Palestine, going from Beersheba in the south to Dan in the north. On this journey northward he stopped at Hebron, Bethlehem (where he saw his birthplace), Jerusalem (he did not visit Bethany), Beeroth, Lebonah, Sychar, Shechem, Samaria, Geba, En-Gannim, Endor, Madon; passing through Magdala and Capernaum, he journeyed on north; and passing east of the Waters of Merom, he went by Karahta to Dan, or Caesarea-Philippi.
134:7.6 (1492.6) Sisimas elav Mõttekohandaja juhtis nüüd Jeesust inimeste elupaiku maha jätma ja Hermoni mäele siirduma, et ta jõuaks oma inimmeele valitsemises täiuseni ja viiks lõpule ülesande end täielikult pühendada oma maise elutöö ülejäänud osale.		134:7.6 (1492.6) The indwelling Thought Adjuster now led Jesus to forsake the dwelling places of men and betake himself up to Mount Hermon that he might finish his work of mastering his human mind and complete the task of effecting his full consecration to the remainder of his lifework on earth.
134:7.7 (1492.7) See oli üks Meistri maise Urantia-elu ebatavalisi ja erakordseid ajajärke. Veel teine ja sellega väga sarnane kogemus oli tal vahetult pärast ristimist, kui ta üksi Pella lähedal mägedes viibis. See eraldatuseperiood Hermoni mäel tähistas tema puhtinimliku elujärgu lõppu, see tähendab — sureliku annetumise lõppu, kuid hilisem üksinduseaeg tähistas annetumise jumalikuma etapi algust. Ning Jeesus elas Hermoni mäe nõlvadel kuus nädalat omaette koos Jumalaga.		134:7.7 (1492.7) This was one of those unusual and extraordinary epochs in the Master’s earth life on Urantia. Another and very similar one was the experience he passed through when alone in the hills near Pella just subsequent to his baptism. This period of isolation on Mount Hermon marked the termination of his purely human career, that is, the technical termination of the mortal bestowal, while the later isolation marked the beginning of the more divine phase of the bestowal. And Jesus lived alone with God for six weeks on the slopes of Mount Hermon.
8. Viibimine Hermoni mäel ^top		8. The Sojourn on Mount Hermon ^top
134:8.1 (1492.8) Veetnud veidi aega Filippuse Kaisarea läheduses, pani Jeesus oma varustuse valmis ning võtnud kaasa koormalooma ja ühe Tiglati-nimelise noormehe, suundus mööda Damaskuse teed Hermoni eelmäestikus asuvasse külla, mida kunagi nimetati Beit Jenn. Siia seadis ta enne augusti keskpaika 25. a pKr sisse oma peatuspaiga ja jätnud oma varud Tiglati hooleks, tõusis mööda üksildasi mäenõlvu üles. Sel esimesel päeval saatis Tiglat Jeesust määratud punktini, mis oli ligikaudu 1800 m üle merepinna, ning sinna ehitasid nad kividest hoidla, kuhu Tiglat pidi kaks korda nädalas toitu viima.		134:8.1 (1492.8) After spending some time in the vicinity of Caesarea-Philippi, Jesus made ready his supplies, and securing a beast of burden and a lad named Tiglath, he proceeded along the Damascus road to a village sometime known as Beit Jenn in the foothills of Mount Hermon. Here, near the middle of August, a.d. 25, he established his headquarters, and leaving his supplies in the custody of Tiglath, he ascended the lonely slopes of the mountain. Tiglath accompanied Jesus this first day up the mountain to a designated point about 6,000 feet above sea level, where they built a stone container in which Tiglath was to deposit food twice a week.
134:8.2 (1493.1) Esimesel päeval pärast Tiglatist lahkumist ronis Jeesus vaid veidi maad mäest üles ning hakkas siis palvetama. Ta palus muuhulgas oma Isa, et see saadaks kaitseseeravid tagasi „Tiglati juurde”. Ta palus, et tal lubataks sellele viimasele võitlusele sureliku eksistentsi reaalsustega üksi vastu astuda. Ning ta soov täideti. Sellele suurele katsumusele vastu minnes oli talle juhiks ja toeks ainult tema sisimas elav Kohandaja.		134:8.2 (1493.1) The first day, after he had left Tiglath, Jesus had ascended the mountain only a short way when he paused to pray. Among other things he asked his Father to send back the guardian seraphim to “be with Tiglath.” He requested that he be permitted to go up to his last struggle with the realities of mortal existence alone. And his request was granted. He went into the great test with only his indwelling Adjuster to guide and sustain him.
134:8.3 (1493.2) Jeesus sõi mäel olles napilt, kuid täielikult loobus toidust ainult päev või kaks järjest. Üleinimlikud olendid, kes talle sellel mäel vastu astusid ja kellega ta vaimus maadles ning keda väes alistas, olid tõelised: nad olid tema põlisvaenlased Satania süsteemist, nad polnud kujutlusvõime loodud viirastused, nõrgestatud ja nälgiva sureliku meele mõttekujutlused, kes enam ei suutnud eristada reaalsust häiritud meele nägemustest.		134:8.3 (1493.2) Jesus ate frugally while on the mountain; he abstained from all food only a day or two at a time. The superhuman beings who confronted him on this mountain, and with whom he wrestled in spirit, and whom he defeated in power, were real; they were his archenemies in the system of Satania; they were not phantasms of the imagination evolved out of the intellectual vagaries of a weakened and starving mortal who could not distinguish reality from the visions of a disordered mind.
134:8.4 (1493.3) Hermoni mäel veetis Jeesus augusti kolm viimast nädalat ja septembri esimesed kolm nädalat. Neil nädalatel viis ta lõpule oma sureliku ülesande jõuda meelearusaamise ja isiksusekontrolli ringidele. Kogu selle aja, mil ta oli oma taevase Isaga osaduses, täitis tema sisimas elav Kohandaja samuti talle määratud ülesandeid. Seal saavutati selle maise loodud-olendi surelik siht. Vaid meele ja Kohandaja omavahelise häälestumise viimane etapp jäi veel teostamata.		134:8.4 (1493.3) Jesus spent the last three weeks of August and the first three weeks of September on Mount Hermon. During these weeks he finished the mortal task of achieving the circles of mind-understanding and personality-control. Throughout this period of communion with his heavenly Father the indwelling Adjuster also completed the assigned services. The mortal goal of this earth creature was there attained. Only the final phase of mind and Adjuster attunement remained to be consummated.
134:8.5 (1493.4) Pärast enam kui viienädalast katkematut osadust Paradiisi-Isaga kujunes Jeesusel täielik veendumus oma olemusest ja usk oma võitu aegruumis avaldunud isiksuse aineliste tasandite üle. Ta oli täiesti veendunud, et tema jumalik olemus tõuseb üle inimliku, ega kõhelnud seda maksma panemast.		134:8.5 (1493.4) After more than five weeks of unbroken communion with his Paradise Father, Jesus became absolutely assured of his nature and of the certainty of his triumph over the material levels of time-space personality manifestation. He fully believed in, and did not hesitate to assert, the ascendancy of his divine nature over his human nature.
134:8.6 (1493.5) Enne mägedest lahkumist küsis Jeesus Isalt luba vestelda Inimese Pojana, Joosua ben Joosepina oma vaenlastega Sataniast. Tema palve täideti. Viimasel nädalal ilmuski Hermoni mäele suur kiusatus, universumikatsumus. Saatan (kes esindas Luciferi) ja mässajast Planeedivürst Caligastia tulid Jeesuse juurde ja nad tehti talle täiesti nähtavaks. Ning see „kiusatus”, see inimliku lojaalsuse viimne proovilepanek mässuliste isiksuste eksitamiste ees polnud seotud toidu, templitornide ega jultunud tegudega. See polnud seotud selle maailma kuningriikide, vaid vägeva ja aulise universumi suveräänsusega. Teie ürikute sümboolika oli mõeldud lapselike mõtetega mahajäänud ajastutele. Kuid hilisemad põlved peaksid aru saama, missuguse suure võitluse tegi Inimese Poeg läbi sel sündmusterikkal päeval Hermoni mäel.		134:8.6 (1493.5) Near the end of the mountain sojourn Jesus asked his Father if he might be permitted to hold conference with his Satania enemies as the Son of Man, as Joshua ben Joseph. This request was granted. During the last week on Mount Hermon the great temptation, the universe trial, occurred. Satan (representing Lucifer) and the rebellious Planetary Prince, Caligastia, were present with Jesus and were made fully visible to him. And this “temptation,” this final trial of human loyalty in the face of the misrepresentations of rebel personalities, had not to do with food, temple pinnacles, or presumptuous acts. It had not to do with the kingdoms of this world but with the sovereignty of a mighty and glorious universe. The symbolism of your records was intended for the backward ages of the world’s childlike thought. And subsequent generations should understand what a great struggle the Son of Man passed through that eventful day on Mount Hermon.
134:8.7 (1493.6) Luciferi saadikute paljudele ettepanekutele ja vastuettepanekutele vastas Jeesus ainult järgmist: „Valitsegu minu Paradiisi-Isa tahe ja mõistku Päevilt Vanad sinu üle, mu mässuline poeg, jumalikult kohut. Mina olen sinu Looja-isa, vaevalt et ma sinu üle õiglaselt kohut mõistaksin ja minu halastuse oled sa juba põlglikult tagasi lükanud. Annan sinu üle õigusemõistmise suurema universumi Kohtunike kätte.”		134:8.7 (1493.6) To the many proposals and counterproposals of the emissaries of Lucifer, Jesus only made reply: “May the will of my Paradise Father prevail, and you, my rebellious son, may the Ancients of Days judge you divinely. I am your Creator-father; I can hardly judge you justly, and my mercy you have already spurned. I commit you to the adjudication of the Judges of a greater universe.”
134:8.8 (1494.1) Kõigile Luciferi pakutud kompromissidele ja ajutistele abinõudele, kõigile neile veenvatena paistnud ettepanekutele kehastununa annetumise kohta vastas Jeesus ainult järgmist: „Sündigu minu Paradiisi-Isa tahtmine.” Ning kui see raske katsumus läbi sai, pöördusid eemale saadetud kaitseseeravid Jeesuse juurde tagasi ja kandsid tema eest hoolt.		134:8.8 (1494.1) To all the Lucifer-suggested compromises and makeshifts, to all such specious proposals about the incarnation bestowal, Jesus only made reply, “The will of my Father in Paradise be done.” And when the trying ordeal was finished, the detached guardian seraphim returned to Jesus’ side and ministered to him.
134:8.9 (1494.2) Ühel hilissuve õhtupoolikul puude all ja looduse vaikuses võitis Nebadoni Miikael endale oma universumi vaieldamatu suverääniseisuse. Tol päeval viis ta lõpule Loojatele-Poegadele seatud ülesande elada arengulistes aja ja ruumi maailmades surelikus ihus kehastunud elu. Universumis teatati sellest ülitähtsast saavutusest alles kuid hiljem, tema ristimispäeval, kuid tegelikult toimus see tol päeval mäel. Ning kui Jeesus Hermoni mäelt alla tuli, olid Luciferi mäss Satanias ja Urantia lahkuviimine Caligastia poolt praktiliselt lahenduse leidnud. Jeesus oli maksnud viimase hinna, mida talt oma universumi suveräänsuse saavutamiseks oli nõutud, ning sellega oli iseenesest määratud kõigi mässajate staatus ja kõigi samasuguste tulevaste ülestõusude (kui neid üldse toimub) kiire ja tõhus lahendamine. Sellest võib näha, et Jeesuse niinimetatud „suur kiusatus” leidis aset veidi aega enne tema ristimist, mitte vahetult pärast seda sündmust.		134:8.9 (1494.2) On an afternoon in late summer, amid the trees and in the silence of nature, Michael of Nebadon won the unquestioned sovereignty of his universe. On that day he completed the task set for Creator Sons to live to the full the incarnated life in the likeness of mortal flesh on the evolutionary worlds of time and space. The universe announcement of this momentous achievement was not made until the day of his baptism, months afterward, but it all really took place that day on the mountain. And when Jesus came down from his sojourn on Mount Hermon, the Lucifer rebellion in Satania and the Caligastia secession on Urantia were virtually settled. Jesus had paid the last price required of him to attain the sovereignty of his universe, which in itself regulates the status of all rebels and determines that all such future upheavals (if they ever occur) may be dealt with summarily and effectively. Accordingly, it may be seen that the so-called “great temptation” of Jesus took place sometime before his baptism and not just after that event.
134:8.10 (1494.3) Mäel veedetud aja lõppedes, kui Jeesus valmistus alla tulema, kohtas ta Tiglatit, kes saabus üles kohtumispaika toitu tooma. Teda tagasiteele pöörates ütles Jeesus ainult: „Puhkuseaeg on läbi, pean uuesti asuma oma Isa ülesannet täitma.” Ta oli sõnaaher ja väga muutunud, kui nad reisisid tagasi Daani, kus ta noormehega hüvasti jättis ja talle eesli kinkis. Siis suundus ta tuldud teed tagasi lõunasse Kapernauma.		134:8.10 (1494.3) At the end of this sojourn on the mountain, as Jesus was making his descent, he met Tiglath coming up to the rendezvous with food. Turning him back, he said only: “The period of rest is over; I must return to my Father’s business.” He was a silent and much changed man as they journeyed back to Dan, where he took leave of the lad, giving him the donkey. He then proceeded south by the same way he had come, to Capernaum.
9. Ooteaeg ^top		9. The Time of Waiting ^top
134:9.1 (1494.4) Suvi hakkas juba lõppema, lähenesid lepituspäev ja lehtmajadepüha. Jeesus kohtus sabati ajal Kapernaumas oma perekonnaga ja asus järgmisel päeval koos Sebedeuse poja Johannesega teele Jeruusalemma suunas, reisides ida poolt järve ja Gerasa kaudu ning edasi mööda Jordani orgu. Kui Jeesus teel olles veidi oma kaaslasega vestles, märkas Johannes, et Jeesus on väga muutunud.		134:9.1 (1494.4) It was now near the end of the summer, about the time of the day of atonement and the feast of tabernacles. Jesus had a family meeting in Capernaum over the Sabbath and the next day started for Jerusalem with John the son of Zebedee, going to the east of the lake and by Gerasa and on down the Jordan valley. While he visited some with his companion on the way, John noted a great change in Jesus.
134:9.2 (1494.5) Jeesus ja Johannes jäid öömajale Betaanias, Laatsaruse ja tema õdede juures, ning läksid järgmisel hommikul Jeruusalemma. Nad veetsid linnas ja selle ümbruses peaaegu kolm nädalat, vähemalt Johannes tegi seda. Palju oli päevi, mil Johannes läks Jeruusalemma üksi, samal ajal kui Jeesus kõndis lähedalasuvatel küngastel ning oli korduvalt vaimses ühenduses oma taevase Isaga.		134:9.2 (1494.5) Jesus and John stopped overnight at Bethany with Lazarus and his sisters, going early the next morning to Jerusalem. They spent almost three weeks in and around the city, at least John did. Many days John went into Jerusalem alone while Jesus walked about over the near-by hills and engaged in many seasons of spiritual communion with his Father in heaven.
134:9.3 (1494.6) Lepituspäeval viibisid nad mõlemad pühalikel teenistustel. Selle juudi usurituaalide päeva tseremooniad jätsid Johannesele sügava mulje, kuid Jeesus jäi mõtlikuks ja vaikivaks pealtvaatajaks. Inimese Poja jaoks oli etendus hale ja armetu. Talle näis see kõik tema taevase Isa iseloomu ja omaduste vääritiesitamisena. Ta vaatas selle päeva tegemisi kui jumaliku õigluse ja lõpmatu halastuse tõdede paroodiat. Ta põles soovist kuulutada tõelist tõde oma Isa armastavast loomusest ja armulisest tegevusest universumis, kuid ustav Järelevaataja manitses teda, et tema tund pole veel tulnud. Ent tol õhtul Betaanias poetas Jeesus siiski arvukaid märkusi, mis Johannest väga häirisid, ja Johannes ei saanudki päriselt aru Jeesuse tol õhtul räägitu tõelisest tähendusest.		134:9.3 (1494.6) Both of them were present at the solemn services of the day of atonement. John was much impressed by the ceremonies of this day of all days in the Jewish religious ritual, but Jesus remained a thoughtful and silent spectator. To the Son of Man this performance was pitiful and pathetic. He viewed it all as misrepresentative of the character and attributes of his Father in heaven. He looked upon the doings of this day as a travesty upon the facts of divine justice and the truths of infinite mercy. He burned to give vent to the declaration of the real truth about his Father’s loving character and merciful conduct in the universe, but his faithful Monitor admonished him that his hour had not yet come. But that night, at Bethany, Jesus did drop numerous remarks which greatly disturbed John; and John never fully understood the real significance of what Jesus said in their hearing that evening.
134:9.4 (1495.1) Jeesus kavatses veeta koos Johannesega terve lehtmajadepüha nädala. Seda püha pühitseti kogu Palestiinas igal aastal, see oli juutidele puhkuseaeg. Kuigi Jeesus ei osalenud lõbusates pidustustes, oli näha, et noorte ja vanade heatujulised ja rõõmsad meelelahutused talle meeldisid ning rahuldust pakkusid.		134:9.4 (1495.1) Jesus planned to remain throughout the week of the feast of tabernacles with John. This feast was the annual holiday of all Palestine; it was the Jewish vacation time. Although Jesus did not participate in the merriment of the occasion, it was evident that he derived pleasure and experienced satisfaction as he beheld the lighthearted and joyous abandon of the young and the old.
134:9.5 (1495.2) Pidustustenädala keskel ja enne pühade lõppu jättis Jeesus siiski Johannesega hüvasti, öeldes, et soovib minna mägedesse, kus tal on parem oma Paradiisi-Isaga nõu pidada. Johannes oleks tahtnud kaasa minna, kuid Jeesus soovitas tal kindlasti pidustuste lõpuni kohale jääda, öeldes: „Sinul pole vaja Inimese Poja koormat kanda. Kui linn rahus magab, peab ainult valvur vahti pidama.” Jeesus ei pöördunud Jeruusalemma tagasi. Veetnud peaaegu nädala üksi Betaania lähedal mägedes, lahkus ta Kapernauma. Koduteel jäi ta üheks päevaks ja ööks Gilboa nõlvadele, selle koha lähedale, kus kuningas Saul oli endalt elu võtnud, ning Kapernauma jõudes näis ta rõõmsamana kui Johannesest Jeruusalemmas lahkudes.		134:9.5 (1495.2) In the midst of the week of celebration and ere the festivities were finished, Jesus took leave of John, saying that he desired to retire to the hills where he might the better commune with his Paradise Father. John would have gone with him, but Jesus insisted that he stay through the festivities, saying: “It is not required of you to bear the burden of the Son of Man; only the watchman must keep vigil while the city sleeps in peace.” Jesus did not return to Jerusalem. After almost a week alone in the hills near Bethany, he departed for Capernaum. On the way home he spent a day and a night alone on the slopes of Gilboa, near where King Saul had taken his life; and when he arrived at Capernaum, he seemed more cheerful than when he had left John in Jerusalem.
134:9.6 (1495.3) Järgmisel hommikul läks Jeesus Sebedeuse töökojas kirstu juurde, kuhu olid jäänud tema isiklikud asjad, pani põlle ette ja küsis tööd, öeldes: „Mul oleks mõistlik midagi teha, kuni ma oma tunni tulekut ootan.” Ning ta töötas mitu kuud, kuni järgmise aasta jaanuarini, kõrvuti oma venna Jaakobusega paaditöökojas. Pärast seda koos Jeesusega töötatud aega ei jätnud Jaakobus enam kunagi tõeliselt ja täielikult usku Jeesuse missiooni, ükskõik, missugused kahtlused ka ei kerkinud varjutama Jaakobuse arusaama Inimese Poja elutööst.		134:9.6 (1495.3) The next morning Jesus went to the chest containing his personal effects, which had remained in Zebedee’s workshop, put on his apron, and presented himself for work, saying, “It behooves me to keep busy while I wait for my hour to come.” And he worked several months, until January of the following year, in the boatshop, by the side of his brother James. After this period of working with Jesus, no matter what doubts came up to becloud James’s understanding of the lifework of the Son of Man, he never again really and wholly gave up his faith in the mission of Jesus.
134:9.7 (1495.4) Sel viimasel paaditöökojas töötamise perioodil tegeles Jeesus enamiku ajast suurte laevade siseviimistlusega. Ta tegi oma käsitööd väga hoolikalt ja näis iga kord, kui oli õnnestunud tööga lõpule jõudnud, tundvat tehtust rahulolu. Kuigi ta kulutas pisiasjadele vähe aega, tegi ta põhitöö alati hoolikalt.		134:9.7 (1495.4) During this final period of Jesus’ work at the boatshop, he spent most of his time on the interior finishing of some of the larger craft. He took great pains with all his handiwork and seemed to experience the satisfaction of human achievement when he had completed a commendable piece of work. Though he wasted little time upon trifles, he was a painstaking workman when it came to the essentials of any given undertaking.
134:9.8 (1495.5) Aja jooksul jõudsid Kapernauma kuuldused kellestki Johannesest, kes jutlustas ja patukahetsejaid Jordanis ristis ning kelle jutlus kõlas nii: „Taevariik on lähedal; parandage meelt ja laske end ristida.” Jeesus kuulis neid jutte sedamööda, kuidas Johannes liikus aegamisi piki Jordani orgu edasi, alustanud Jeruusalemmale kõige lähemast koolmekohast. Kuid Jeesus töötas endist viisi ja valmistas paate, kuni Johannes oli jõudnud järgmise aasta, 26. a pKr jaanuarikuuks jõge mööda Pella lähedale; siis pani ta tööriistad käest, teatades: „Minu tund on tulnud,” ja läks Johannese juurde, et end ristida lasta.		134:9.8 (1495.5) As time passed, rumors came to Capernaum of one John who was preaching while baptizing penitents in the Jordan, and John preached: “The kingdom of heaven is at hand; repent and be baptized.” Jesus listened to these reports as John slowly worked his way up the Jordan valley from the ford of the river nearest to Jerusalem. But Jesus worked on, making boats, until John had journeyed up the river to a point near Pella in the month of January of the next year, a.d. 26, when he laid down his tools, declaring, “My hour has come,” and presently presented himself to John for baptism.
134:9.9 (1495.6) Ent Jeesusega oli toimunud suur muutus. Vähesed neist, kes olid tema reisidel mööda maad temaga vestlemist nautinud ja tema hoolitsust kogenud, tundsid hiljem avalikus õpetajas ära sama inimese, keda nad olid eelmistel aastatel eraisikuna tundnud ja armastanud. Ning sellel, miks tema varased abisaanud teda tema hilisemas rollis avaliku ja autoriteetse õpetajana ära ei tundnud, oli oma põhjus. See meele ja vaimu teisenemine oli üha tugevnenud pikki aastaid ja jõudis lõpule Hermoni mäel viibitud sündmusterikkal ajal.		134:9.9 (1495.6) But a great change had been coming over Jesus. Few of the people who had enjoyed his visits and ministrations as he had gone up and down in the land ever subsequently recognized in the public teacher the same person they had known and loved as a private individual in former years. And there was a reason for this failure of his early beneficiaries to recognize him in his later role of public and authoritative teacher. For long years this transformation of mind and spirit had been in progress, and it was finished during the eventful sojourn on Mount Hermon.