160. Kiri	Paper 160
Rodan Aleksandriast	Rodan of Alexandria
160:0.1 (1772.1) PÜHAPÄEVA, 18. septembri hommikul teatas Andreas, et eelolevaks nädalaks pole tööd planeeritud. Kõik apostlid peale Naatanaeli ja Tooma läksid koju oma peret või sõpru külastama. Jeesusele oli see nädal peaaegu täielikuks puhkuseks, kuid Naatanaelil ja Toomal oli väga palju arutada ühe Aleksandriast tulnud kreeka filosoofi Rodaniga. See kreeklane oli hiljuti Aleksandrias misjonitööd teinud Abneri kaaslase kaudu Jeesuse jüngriks saanud. Nüüd tegi Rodan tõsiseid jõupingutusi oma elufilosoofia kooskõlastamiseks Jeesuse uute religioossete õpetustega ning ta oli tulnud Magadani lootuses, et Meister temaga neid probleeme arutab. Samuti soovis ta Jeesuselt või mõnelt tema apostlilt kuulda, missugune on evangeeliumi autoriteetne versioon esmaallikast. Meister keeldus küll Rodaniga sellesse keskustellu astumast, kuid võttis ta lahkesti vastu ja andis Naatanaelile ja Toomale kohe korralduse kuulata ära kõik, mis Rodanil öelda on, ja rääkida talle omakorda evangeeliumist.	160:0.1 (1772.1) ON SUNDAY morning, September 18, Andrew announced that no work would be planned for the coming week. All of the apostles, except Nathaniel and Thomas, went home to visit their families or to sojourn with friends. This week Jesus enjoyed a period of almost complete rest, but Nathaniel and Thomas were very busy with their discussions with a certain Greek philosopher from Alexandria named Rodan. This Greek had recently become a disciple of Jesus through the teaching of one of Abner’s associates who had conducted a mission at Alexandria. Rodan was now earnestly engaged in the task of harmonizing his philosophy of life with Jesus’ new religious teachings, and he had come to Magadan hoping that the Master would talk these problems over with him. He also desired to secure a firsthand and authoritative version of the gospel from either Jesus or one of his apostles. Though the Master declined to enter into such a conference with Rodan, he did receive him graciously and immediately directed that Nathaniel and Thomas should listen to all he had to say and tell him about the gospel in return.
1. Rodani kreeka filosoofia ^top	1. Rodan’s Greek Philosophy ^top
160:1.1 (1772.2) Esmaspäeva varahommikul alustas Rodan esimest oma kümnest esinemisest Naatanaeli, Tooma ja ligikaudu kahe tosina uskuja ees, kes juhtusid Magadanis viibima. Nüüdisaegses sõnastuses sisaldasid tema esinemised lühikokkuvõttes järgmisi järelekaalumiseks pakutud mõtteid:	160:1.1 (1772.2) Early Monday morning, Rodan began a series of ten addresses to Nathaniel, Thomas, and a group of some two dozen believers who chanced to be at Magadan. These talks, condensed, combined, and restated in modern phraseology, present the following thoughts for consideration:
160:1.2 (1772.3) Inimelu koosneb kolmest suurest ajest — tungidest, soovidest ja ahvatlustest. Tugeva iseloomu, aukartust äratava isiksuse võib omandada ainult loomuliku elutungi muundamise teel sotsiaalseks elamiskunstiks, hetkesoovide muundamise teel nendeks kõrgemateks igatsusteks, mida saab püsivalt täita, eksistentsi igapäevaahvatlused tuleb aga viia tavapärastelt ja sissejuurdunud ideedelt läbiuurimata ideede ja avastamata ideaalide kõrgematesse maailmadesse.	160:1.2 (1772.3) Human life consists in three great drives—urges, desires, and lures. Strong character, commanding personality, is only acquired by converting the natural urge of life into the social art of living, by transforming present desires into those higher longings which are capable of lasting attainment, while the commonplace lure of existence must be transferred from one’s conventional and established ideas to the higher realms of unexplored ideas and undiscovered ideals.
160:1.3 (1772.4) Mida keerulisemaks muutub tsivilisatsioon, seda raskemaks muutub elamiskunst. Mida kiiremad muutused toimuvad sotsiaalsetes tavades, seda keerulisemaks ülesandeks saab iseloomu arendamine. Progressi jätkumiseks peab inimkond iga kümne põlvkonna järel õppima uuesti elamiskunsti. Kui inimene muutub nii leidlikuks, et hakkab ühiskonda kiiremini keerukamaks muutma, tuleb elamiskunsti taasomandada lühemate vaheaegadega, võib-olla iga põlvkonna järel. Kui elamiskunsti areng ei suuda eluviisiga sammu pidada, pöördub inimkond kiiresti tagasi lihtsa elamistungi — hetkesoovide rahuldamise juurde. Selliselt jääb inimkond ebaküpseks, ühiskond ei suuda täisküpsuseni kasvada.	160:1.3 (1772.4) The more complex civilization becomes, the more difficult will become the art of living. The more rapid the changes in social usage, the more complicated will become the task of character development. Every ten generations mankind must learn anew the art of living if progress is to continue. And if man becomes so ingenious that he more rapidly adds to the complexities of society, the art of living will need to be remastered in less time, perhaps every single generation. If the evolution of the art of living fails to keep pace with the technique of existence, humanity will quickly revert to the simple urge of living—the attainment of the satisfaction of present desires. Thus will humanity remain immature; society will fail in growing up to full maturity.
160:1.4 (1773.1) Sotsiaalse küpsuse mõõt on see, mil määral on inimene valmis loobuma mööduvate hetkesoovide rahuldamisest nende kõrgemate igatsuste nimel, mille püüdlemine annab edeneval edasiliikumisel püsivate sihtide poole külluslikumalt rahuldust. Ent sotsiaalse küpsuse tõeliseks märgiks on inimeste valmisolek loobuda oma õigusest elada rahulikult ja rahulolevalt sissejuurdunud uskumuste ja traditsiooniliste ideede ahvatlevalt kergestijärgitavate normide kohaselt, et alistuda erutavale ja energiat nõudvale ahvatlusele otsida läbiuurimata võimalusi, kuidas saavutada idealistlike vaimsete reaalsuste avastamata sihte.	160:1.4 (1773.1) Social maturity is equivalent to the degree to which man is willing to surrender the gratification of mere transient and present desires for the entertainment of those superior longings the striving for whose attainment affords the more abundant satisfactions of progressive advancement toward permanent goals. But the true badge of social maturity is the willingness of a people to surrender the right to live peaceably and contentedly under the ease-promoting standards of the lure of established beliefs and conventional ideas for the disquieting and energy-requiring lure of the pursuit of the unexplored possibilities of the attainment of undiscovered goals of idealistic spiritual realities.
160:1.5 (1773.2) Loomad reageerivad elutungile üllalt, kuid elamiskunsti võib omandada ainult inimene, ehkki enamik inimkonnast kogeb vaid loomalikku elutungi. Loomad tunnevad üksnes pimedat ja instinktiivset tungi, inimene on võimeline seda tungi ületama. Inimene võib soovi korral elada aruka kunsti, isegi taevaliku rõõmu ja vaimse ekstaasi kõrgel tasandil. Loomad ei arutle elu eesmärkide üle, seepärast ei muretse nad kunagi ega soorita ka enesetappu. Enesetappude esinemine inimeste seas näitab, et need olendid on puhtloomalikult eksisteerimisetapilt kõrgemale tõusnud ning et nende uurimispüüded ei ole neid viinud sureliku eksistentsi kunstipärastele tasanditele. Loomad ei tea elu tähendust; ainult inimene on võimeline väärtusi ära tundma ja tähendustest aru saama, kuid ta on teadlik ka tähenduste tähendusest — ta on teadlik oma taipamisest.	160:1.5 (1773.2) Animals respond nobly to the urge of life, but only man can attain the art of living, albeit the majority of mankind only experience the animal urge to live. Animals know only this blind and instinctive urge; man is capable of transcending this urge to natural function. Man may elect to live upon the high plane of intelligent art, even that of celestial joy and spiritual ecstasy. Animals make no inquiry into the purposes of life; therefore they never worry, neither do they commit suicide. Suicide among men testifies that such beings have emerged from the purely animal stage of existence, and to the further fact that the exploratory efforts of such human beings have failed to attain the artistic levels of mortal experience. Animals know not the meaning of life; man not only possesses capacity for the recognition of values and the comprehension of meanings, but he also is conscious of the meaning of meanings—he is self-conscious of insight.
160:1.6 (1773.3) Kui inimesed söandavad hüljata loomalikest ihadest kantud elu mingi seiklusrikka kunsti ja määramatu loogika nimel, peavad nad arvestama, et neil tuleb kanda sellest tulenevaid emotsionaalseid ohvreid — konflikte, masendust ja määramatust — vähemalt seni, kuni nad omandavad teatava intellektuaalse ja emotsionaalse küpsuse. Heidutatus, muretsemine ja loidus on kindlad tõendid moraalsest ebaküpsusest. Inimühiskond on silmitsi kahe probleemiga: indiviidi küpsuse saavutamine ja rahva küpsuse saavutamine. Küps inimolend hakkab kõigisse teistesse surelikesse õrnalt ja sallivalt suhtuma. Küps inimene vaatab ebaküpsetele inimestele samasuguse armastuse ja hoolivusega kui vanemad oma lastele.	160:1.6 (1773.3) When men dare to forsake a life of natural craving for one of adventurous art and uncertain logic, they must expect to suffer the consequent hazards of emotional casualties—conflicts, unhappiness, and uncertainties—at least until the time of their attainment of some degree of intellectual and emotional maturity. Discouragement, worry, and indolence are positive evidence of moral immaturity. Human society is confronted with two problems: attainment of the maturity of the individual and attainment of the maturity of the race. The mature human being soon begins to look upon all other mortals with feelings of tenderness and with emotions of tolerance. Mature men view immature folks with the love and consideration that parents bear their children.
160:1.7 (1773.4) Edukas elu ei ole midagi muud kui kunst kasutada tavaprobleemide lahendamiseks usaldusväärseid meetodeid. Esimene samm mis tahes probleemi lahendamisel on leida üles raskus, eraldada see ja tunnistada ausalt selle olemust ning tõsidust. Suure vea teeme siis, kui keeldume tunnistamast eluprobleeme, mis meis sügavat kartust äratavad. Samuti siis, kui raskuste tunnistamine toob kaasa meie kaua kalliks peetud kõrge enesehinnangu languse, kadeduse tunnistamise või loobumise sügavale juurdunud eelarvamustest, eelistab keskmine inimene klammerduda vanade kaitstuse illusioonide ja kauahellitatud petliku turvatunde külge. Ainult vapper inimene on valmis siira ja loogilise meele avastusi ausalt tunnistama ning nendega kartmatult silmitsi seisma.	160:1.7 (1773.4) Successful living is nothing more or less than the art of the mastery of dependable techniques for solving common problems. The first step in the solution of any problem is to locate the difficulty, to isolate the problem, and frankly to recognize its nature and gravity. The great mistake is that, when life problems excite our profound fears, we refuse to recognize them. Likewise, when the acknowledgment of our difficulties entails the reduction of our long-cherished conceit, the admission of envy, or the abandonment of deep-seated prejudices, the average person prefers to cling to the old illusions of safety and to the long-cherished false feelings of security. Only a brave person is willing honestly to admit, and fearlessly to face, what a sincere and logical mind discovers.
160:1.8 (1773.5) Iga probleemi tark ja tõhus lahendamine nõuab, et meel oleks vaba tendentslikkusest, kirest ja kõigist muudest puhtisiklikest eelarvamustest, mis võivad segada probleemi lahendamiseks vajalike tegelike asjaolude erapooletut uurimist. Eluprobleemide lahendamine nõuab julgust ja siirust. Vaid ausad ja julged isikud on võimelised läbima vapralt elu kimbatusse ja segadusse viivat labürinti sinna, kuhu kartmatu meele loogika seda võib juhtida. Ning see meele ja hinge vabanemine ei ole kunagi saavutatav religioosse innukusega piirneva aruka entusiasmi tõukejõuta. Inimese edasiviimiseks sihi poole, milleni jõudmiseks on vaja ületada raskeid ainelisi probleeme ja mitmesuguseid intellektuaalseid riske, on vaja suure ideaali ahvatlust.	160:1.8 (1773.5) The wise and effective solution of any problem demands that the mind shall be free from bias, passion, and all other purely personal prejudices which might interfere with the disinterested survey of the actual factors that go to make up the problem presenting itself for solution. The solution of life problems requires courage and sincerity. Only honest and brave individuals are able to follow valiantly through the perplexing and confusing maze of living to where the logic of a fearless mind may lead. And this emancipation of the mind and soul can never be effected without the driving power of an intelligent enthusiasm which borders on religious zeal. It requires the lure of a great ideal to drive man on in the pursuit of a goal which is beset with difficult material problems and manifold intellectual hazards.
160:1.9 (1774.1) Ehkki te olete rasketele elusituatsioonidele vastuastumiseks tõhusalt relvastatud, võite vaevalt loota edule, kui te ei ole varustatud selle meeletarkuse ja isiksuse sarmiga, mis võimaldab teil võita oma kaaslaste kogu südamest tulevat toetust ja koostööd. Te ei saa loota suurele edule ei ilmalikus ega usutöös, kui te ei õpi oma kaaslasi veenma, inimeste üle võitu saavutama. Teil peab lihtsalt olema taktitunnet ja sallivust.	160:1.9 (1774.1) Even though you are effectively armed to meet the difficult situations of life, you can hardly expect success unless you are equipped with that wisdom of mind and charm of personality which enable you to win the hearty support and co-operation of your fellows. You cannot hope for a large measure of success in either secular or religious work unless you can learn how to persuade your fellows, to prevail with men. You simply must have tact and tolerance.
160:1.10 (1774.2) Ent suurima kõigist probleemide lahendamise meetoditest olen ma õppinud Jeesuselt, teie Meistrilt. Ma pean silmas seda, mida ta nii järjekindlalt praktiseerib ja mida ta nii ustavalt on teile õpetanud — palveldavat meditatsiooni eraldatuses. See Jeesuse tava minna nii sageli omaette oma taevase Isaga suhtlema aitab koguda jõudu ja tarkust tavalisteks elukonfliktideks ning saada energiat kõrgemate moraalsete ja vaimsete probleemide lahendamiseks. Ent probleemide lahendamise õigete meetoditega ei saa siiski kompenseerida sisemiselt omaseid isiksuse puudusi ega leevendada tõelise õiglusejanu puudumist.	160:1.10 (1774.2) But the greatest of all methods of problem solving I have learned from Jesus, your Master. I refer to that which he so consistently practices, and which he has so faithfully taught you, the isolation of worshipful meditation. In this habit of Jesus’ going off so frequently by himself to commune with the Father in heaven is to be found the technique, not only of gathering strength and wisdom for the ordinary conflicts of living, but also of appropriating the energy for the solution of the higher problems of a moral and spiritual nature. But even correct methods of solving problems will not compensate for inherent defects of personality or atone for the absence of the hunger and thirst for true righteousness.
160:1.11 (1774.3) Mulle on avaldanud sügavat muljet Jeesuse komme eralduda mõneks ajaks, et üksi vaadelda eluprobleeme, otsida uusi tarkuse- ja energiavarusid ühiskonna teenimise mitmesuguste nõudmiste rahuldamiseks, elavdada ja süvendada kõrgeimat elueesmärki kogu isiksuse tegeliku allutamise teel teadlikule suhtlemisele jumalikkusega, haarata uuemate ja paremate meetodite järele, kohanemaks elava eksisteerimise üha muutuvate olukordadega, oluliselt ümber korraldada ja kohandada oma isiklikke hoiakuid kõige väärtusliku ja reaalse paremaks taipamiseks ning teha seda kõike vaid Jumala auks, sosistades siiralt oma lemmikpalvet „Sündigu mitte minu, vaid sinu tahtmine”.	160:1.11 (1774.3) I am deeply impressed with the custom of Jesus in going apart by himself to engage in these seasons of solitary survey of the problems of living; to seek for new stores of wisdom and energy for meeting the manifold demands of social service; to quicken and deepen the supreme purpose of living by actually subjecting the total personality to the consciousness of contacting with divinity; to grasp for possession of new and better methods of adjusting oneself to the ever-changing situations of living existence; to effect those vital reconstructions and readjustments of one’s personal attitudes which are so essential to enhanced insight into everything worth while and real; and to do all of this with an eye single to the glory of God—to breathe in sincerity your Master’s favorite prayer, “Not my will, but yours, be done.”
160:1.12 (1774.4) See teie Meistri palveldamisviis toob kaasa lõdvestuse, mis uuendab meelt; valgustumise, mis innustab hinge; julguse, mis võimaldab oma probleemidele vapralt vastu astuda; enesemõistmise, mis kaotab nõrgestava hirmu; teadlikkuse liidust jumalikkusega, mis annab inimesele kindluse, söandamaks olla Jumala sarnane. Meistri palveldamisviisi, vaimse osaduse lõdvestav mõju leevendab pingeid, kaotab vastuolud ja suurendab võimsalt isiksuse jõuvarusid. Ning kogu see filosoofia koos taevariigi evangeeliumiga moodustabki kokku uue religiooni, nii nagu mina sellest aru saan.	160:1.12 (1774.4) This worshipful practice of your Master brings that relaxation which renews the mind; that illumination which inspires the soul; that courage which enables one bravely to face one’s problems; that self-understanding which obliterates debilitating fear; and that consciousness of union with divinity which equips man with the assurance that enables him to dare to be Godlike. The relaxation of worship, or spiritual communion as practiced by the Master, relieves tension, removes conflicts, and mightily augments the total resources of the personality. And all this philosophy, plus the gospel of the kingdom, constitutes the new religion as I understand it.
160:1.13 (1774.5) Eelarvamus pimestab hinge, nii et see ei suuda tõde ära tunda, ja eelarvamust saab kõrvaldada vaid hinge siira andunud pühendumisega sellele üritusele, mis hõlmab kõike ja kõiki kaasinimesi. Eelarvamus on lahutamatult seotud isekusega. Eelarvamuse võib kaotada ainult sel teel, et loobutakse omakasupüüdlikkusest ja asendatakse see rahulduse otsimisega ürituse teenimisest, mis on suurem nii isiklikust minast kui ka kogu inimkonnast — Jumala otsimisega, jumalikkuse saavutamisega. Isiksuse küpsust näitab inimihade selline muundumine, et inimene püüab pidevalt teostada vaid neid väärtusi, mis on kõrgeimad ja eriti jumalikult ehedad.	160:1.13 (1774.5) Prejudice blinds the soul to the recognition of truth, and prejudice can be removed only by the sincere devotion of the soul to the adoration of a cause that is all-embracing and all-inclusive of one’s fellow men. Prejudice is inseparably linked to selfishness. Prejudice can be eliminated only by the abandonment of self-seeking and by substituting therefor the quest of the satisfaction of the service of a cause that is not only greater than self, but one that is even greater than all humanity—the search for God, the attainment of divinity. The evidence of maturity of personality consists in the transformation of human desire so that it constantly seeks for the realization of those values which are highest and most divinely real.
160:1.14 (1774.6) Pidevalt muutuvas maailmas, ühiskonnakorra arenedes on võimatu püsivaid ja kindlaid eesmärke säilitada. Isiksuse stabiilsust võivad kogeda vaid need, kes on avastanud ja omaks võtnud elava Jumala, kelle kui igavese eesmärgi poole lõputult püüelda. Ning seega peab inimene oma sihi viimiseks ajast igavikku, maalt Paradiisi, inimlikult jumalikule uut elu andma, muunduma, uuesti sündima; saama jumaliku vaimu taasloodud lapseks; saavutama sissepääsu taevariigi vennaskonda. Kõik nende ideaalideni mitteküündivad filosoofiad ja religioonid on ebaküpsed. Filosoofia, mida mina õpetan koos teie jutlustatava evangeeliumiga esindab uut küpset religiooni, kõigi tulevaste põlvkondade ideaali. Ning see on tõsi, sest meie ideaal on lõplik, eksimatu, igavene, kõikne, absoluutne ja piiritu.	160:1.14 (1774.6) In a continually changing world, in the midst of an evolving social order, it is impossible to maintain settled and established goals of destiny. Stability of personality can be experienced only by those who have discovered and embraced the living God as the eternal goal of infinite attainment. And thus to transfer one’s goal from time to eternity, from earth to Paradise, from the human to the divine, requires that man shall become regenerated, converted, be born again; that he shall become the re-created child of the divine spirit; that he shall gain entrance into the brotherhood of the kingdom of heaven. All philosophies and religions which fall short of these ideals are immature. The philosophy which I teach, linked with the gospel which you preach, represents the new religion of maturity, the ideal of all future generations. And this is true because our ideal is final, infallible, eternal, universal, absolute, and infinite.
160:1.15 (1775.1) Mu filosoofia tekitas minus tungi otsida realiteete, mis annavad tunnistust tõelistest saavutustest, küpsusele viitavast eesmärgist. Ent mu tung oli jõuetu, minu otsinguil puudus tõukejõud ja mu püüdlused kannatasid kindla suuna puudumise all. Need puudujäägid on aga küllaga korvanud see uus Jeesuse evangeelium, mis on arusaamist süvendanud, ideaale ülendanud ja sihid paika seadnud. Nüüd võin kahtlusteta ja halbade eelaimusteta kogu südamest igavest ettevõtmist alustada.	160:1.15 (1775.1) My philosophy gave me the urge to search for the realities of true attainment, the goal of maturity. But my urge was impotent; my search lacked driving power; my quest suffered from the absence of certainty of directionization. And these deficiencies have been abundantly supplied by this new gospel of Jesus, with its enhancement of insights, elevation of ideals, and settledness of goals. Without doubts and misgivings I can now wholeheartedly enter upon the eternal venture.
2. Elamiskunst ^top	2. The Art of Living ^top
160:2.1 (1775.2) On vaid kaks viisi, kuidas surelikud võivad koos elada: aineline ehk loomalik viis ja vaimne ehk inimlik viis. Loomad saavad märguannete ja helide abil omavahel piiratult suhelda. Need suhtlemisvormid ei anna aga edasi tähendusi, väärtusi ega ideid. Inimesi eristab loomadest nende võime suhelda oma kaaslastega sümbolite abil, mis tähistavad ja tuvastavad päris kindlasti tähendusi, väärtusi, ideid ja isegi ideaale.	160:2.1 (1775.2) There are just two ways in which mortals may live together: the material or animal way and the spiritual or human way. By the use of signals and sounds animals are able to communicate with each other in a limited way. But such forms of communication do not convey meanings, values, or ideas. The one distinction between man and the animal is that man can communicate with his fellows by means of symbols which most certainly designate and identify meanings, values, ideas, and even ideals.
160:2.2 (1775.3) Et loomad ei saa üksteisele ideid edasi anda, ei saa nad arendada isiksust. Inimesel areneb isiksus, kuna ta saab oma kaaslastega nii ideede kui ka ideaalide tasandil suhelda.	160:2.2 (1775.3) Since animals cannot communicate ideas to each other, they cannot develop personality. Man develops personality because he can thus communicate with his fellows concerning both ideas and ideals.
160:2.3 (1775.4) Just selles võimes anda edasi ja mõista ühiselt tähendusi seisnebki inimkultuur ning see võimaldab inimesel sotsiaalsete ühenduste kaudu üles ehitada tsivilisatsioone. Et inimesel on võime teadmisi ja tarkust järgmistele põlvkondadele edasi anda, siis need kumuleeruvad. Ning sellest sugeneb rahva kultuuriline tegevus: kunst, teadus, religioon ja filosoofia.	160:2.3 (1775.4) It is this ability to communicate and share meanings that constitutes human culture and enables man, through social associations, to build civilizations. Knowledge and wisdom become cumulative because of man’s ability to communicate these possessions to succeeding generations. And thereby arise the cultural activities of the race: art, science, religion, and philosophy.
160:2.4 (1775.5) Inimestevaheline sümbolite abil suhtlemine tingib ühiskonnarühmade tekkimise. Tõhusaim kõigist sotsiaalsetest rühmadest on perekond, täpsemini, kaks vanemat. Isiklik kiindumus on vaimne side, mis neid ainelisi suhteid koos hoiab. Sama tõhus suhe on võimalik ka kahe samast soost isiku vahel; sellise ehtsa pühendunud sõpruse kohta on küllaga näiteid.	160:2.4 (1775.5) Symbolic communication between human beings predetermines the bringing into existence of social groups. The most effective of all social groups is the family, more particularly the two parents. Personal affection is the spiritual bond which holds together these material associations. Such an effective relationship is also possible between two persons of the same sex, as is so abundantly illustrated in the devotions of genuine friendships.
160:2.5 (1775.6) Need sõprus- ja vastastikuse kiindumuse suhted on ühiskonnastavad ja õilistavad, sest soodustavad ja hõlbustavad elamiskunsti kõrgemate tasandite järgmisi põhitegureid:	160:2.5 (1775.6) These associations of friendship and mutual affection are socializing and ennobling because they encourage and facilitate the following essential factors of the higher levels of the art of living:
160:2.6 (1775.7) 1. Vastastikune eneseväljendus ja enesest arusaamine. Paljud üllad inimlikud ajed hääbuvad, sest keegi ei kuule nende väljendumist. Üksindus ei tee inimesele head. Inimloomuse arenguks on vaja teatud määral tunnustust ja kiitust. Tõelise armastava koduta ei saa ühelgi lapsel areneda välja täiesti normaalne iseloom. Iseloom on midagi muud kui vaid meel ja kõlblustunne. Kõigist ühiskondlikest suhetest, mis iseloomu kujundavad, on kõige tõhusam ja ideaalsem mehe ja naise armastav ja mõistev sõprus aruka abielu rüpes. Abielu oma mitmekülgsete suhetega sobib kõige paremini esile tooma neid väärtuslikke impulsse ja kõrgemaid motiive, mis on tugeva iseloomu arenguks vältimatud. Ma ei kõhkle perekonnaelu niimoodi ülistamast sellepärast, et teie Meister on teinud targasti, valides uue taevariigi evangeeliumi nurgakiviks just isa ja lapse vahelise suhte. Ning see võrratu suhe, mees ja naine aja kõrgeimate ideaalide armastavas embuses, on nii väärtuslik ja rahuldust pakkuv kogemus, et väärib mis tahes hinda või ohvrit, mida selle eest võidakse nõuda.	160:2.6 (1775.7) 1. Mutual self-expression and self-understanding. Many noble human impulses die because there is no one to hear their expression. Truly, it is not good for man to be alone. Some degree of recognition and a certain amount of appreciation are essential to the development of human character. Without the genuine love of a home, no child can achieve the full development of normal character. Character is something more than mere mind and morals. Of all social relations calculated to develop character, the most effective and ideal is the affectionate and understanding friendship of man and woman in the mutual embrace of intelligent wedlock. Marriage, with its manifold relations, is best designed to draw forth those precious impulses and those higher motives which are indispensable to the development of a strong character. I do not hesitate thus to glorify family life, for your Master has wisely chosen the father-child relationship as the very cornerstone of this new gospel of the kingdom. And such a matchless community of relationship, man and woman in the fond embrace of the highest ideals of time, is so valuable and satisfying an experience that it is worth any price, any sacrifice, requisite for its possession.
160:2.7 (1776.1) 2. Hingede liit — tarkuse mobiliseerimine. Iga inimolend omandab varem või hiljem teatava arusaamise sellest maailmast ja teatava nägemuse järgmisest maailmast. Nüüd on võimalik isiksuste liidu teel neid vaateid ajalikust eksistentsist igaveste perspektiividega ühendada. Nii suurendab ühe meel oma vaimseid väärtusi, võttes palju üle teise arusaamadest. Sel kombel rikastavad inimesed oma hinge vaimsete rikkuste ühendamise teel. Samamoodi võimaldatakse inimesel vältida seda alatist kalduvust langeda oma nägemuste moonutatuse, vaatepunktide eelarvamuslikkuse ja arvamuste kitsarinnalisuse ohvriks. Hirmu, kadedust ja upsakust võib vältida vaid lähedaste kontaktide abil teiste inimestega. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et Meister ei saada teid kunagi üksi välja taevariigi laiendamise heaks tööd tegema, ta saadab teid alati välja kahekaupa. Ning kuna tarkus on ülim teadmine, siis tarkuse liidus on nii väikeses kui ka suures ühiskonnarühmas kõik teadmised ühised.	160:2.7 (1776.1) 2. Union of souls—the mobilization of wisdom. Every human being sooner or later acquires a certain concept of this world and a certain vision of the next. Now it is possible, through personality association, to unite these views of temporal existence and eternal prospects. Thus does the mind of one augment its spiritual values by gaining much of the insight of the other. In this way men enrich the soul by pooling their respective spiritual possessions. Likewise, in this same way, man is enabled to avoid that ever-present tendency to fall victim to distortion of vision, prejudice of viewpoint, and narrowness of judgment. Fear, envy, and conceit can be prevented only by intimate contact with other minds. I call your attention to the fact that the Master never sends you out alone to labor for the extension of the kingdom; he always sends you out two and two. And since wisdom is superknowledge, it follows that, in the union of wisdom, the social group, small or large, mutually shares all knowledge.
160:2.8 (1776.2) 3. Elamise entusiasm. Eraldatus kaldub hinge energialaengut ammendama. Kaaslastega suhtlemine aitab oluliselt uuendada elulusti ja on asendamatu, et hoida alal julgust inimelu kõrgematele tasanditele tõusmisele järgnevateks võitlusteks. Sõprus suurendab elu rõõme ja õilistab selle võite. Armastus ja lähedased inimsuhted aitavad võtta kannatustelt kurvastuse ja raskustelt suure osa nende kibedusest. Sõbra juuresolek suurendab igasugust ilu ja ülendab headust. Arukate sümbolitega suudab inimene oma sõprade tunnustust ergutada ja suurendada. Üks inimlikku sõprust kroonivaid õnnistusi on just see kujutlusvõime vastastikuse stimuleerimise võime ja võimalikkus. Kogu südamest tulevas teadlikus pühendumises ühisele üritusele, vastastikuses ustavuses kosmilisele Jumalusele peitub suur vaimne jõud.	160:2.8 (1776.2) 3. The enthusiasm for living. Isolation tends to exhaust the energy charge of the soul. Association with one’s fellows is essential to the renewal of the zest for life and is indispensable to the maintenance of the courage to fight those battles consequent upon the ascent to the higher levels of human living. Friendship enhances the joys and glorifies the triumphs of life. Loving and intimate human associations tend to rob suffering of its sorrow and hardship of much of its bitterness. The presence of a friend enhances all beauty and exalts every goodness. By intelligent symbols man is able to quicken and enlarge the appreciative capacities of his friends. One of the crowning glories of human friendship is this power and possibility of the mutual stimulation of the imagination. Great spiritual power is inherent in the consciousness of wholehearted devotion to a common cause, mutual loyalty to a cosmic Deity.
160:2.9 (1776.3) 4. Parem kaitse igasuguse kurja vastu. Isiksuste liit ja vastastikune kiindumus on tõhus kindlustus kurja vastu. Raskusi, muret, pettumusi ja lüüasaamisi on üksi kanda valusam ja heidutavam. Liit ei muunda pahet veel vooruseks, kuid aitab selle torget tunduvalt mahendada. Teie Meister ütles: „Õndsad on need, kes on kurvameelsed” — kui sõber on käepärast lohutamas. Teadmine, et elate teiste heaolu nimel ning et teisedki elavad samamoodi teie heaolu ja edenemise nimel, annab jõudu. Eraldatuses inimene kidub. Kui inimesed näevad vaid mööduvaid ajanähtusi, heituvad nad alati. Minevikust ja tulevikust lahutatuna muutub olevik vihastavalt tühiseks. Vaid pilguheit igavikuringile võib innustada inimest andma oma parimat ja tooma endast välja parima, et võimalikult palju anda. Ning kui inimene niimoodi endast parima annab, elab ta omakasupüüdmatult teiste aja- ja igavikukaaslaste heaks.	160:2.9 (1776.3) 4. The enhanced defense against all evil. Personality association and mutual affection is an efficient insurance against evil. Difficulties, sorrow, disappointment, and defeat are more painful and disheartening when borne alone. Association does not transmute evil into righteousness, but it does aid in greatly lessening the sting. Said your Master, “Happy are they who mourn”—if a friend is at hand to comfort. There is positive strength in the knowledge that you live for the welfare of others, and that these others likewise live for your welfare and advancement. Man languishes in isolation. Human beings unfailingly become discouraged when they view only the transitory transactions of time. The present, when divorced from the past and the future, becomes exasperatingly trivial. Only a glimpse of the circle of eternity can inspire man to do his best and can challenge the best in him to do its utmost. And when man is thus at his best, he lives most unselfishly for the good of others, his fellow sojourners in time and eternity.
160:2.10 (1777.1) Ma kordan, et selle innustava ja õilistava liidu ideaalsed võimalused avanevad inimlikus abielusuhtes. Palju saavutatakse, tõsi küll, ka väljaspool abielu, ja väga paljud ei suuda neid moraalseid ning vaimseid vilju kunagi saavutada. Liigagi sageli astuvad abiellu inimesed, kes otsivad muid väärtusi, mis ei küüni inimliku küpsusega saavutatavate kõrgemate väärtusteni. Ideaalne abielu peab rajanema millelgi stabiilsemal kui kõikuvatel emotsioonidel ja muutlikul puhtsugulisel külgetõmbel; see peab põhinema ehtsal vastastikusel isiklikul andumusel. Seega, kui te saate moodustada niisugused usaldusväärsed ja tõhusad inimliidud, näeb maailm nende kogusummas suurt ja üllast sotsiaalset struktuuri, küpsete surelike tsivilisatsiooni. See rahvas võib hakata teostama mõnes mõttes teie Meistri ideaali „rahu maa peal ja hea tahe inimeste seas”. See ühiskond poleks küll täiuslik ega täiesti vaba kurjast, kuid vähemalt läheneks küpsuse stabiliseerumisele.	160:2.10 (1777.1) I repeat, such inspiring and ennobling association finds its ideal possibilities in the human marriage relation. True, much is attained out of marriage, and many, many marriages utterly fail to produce these moral and spiritual fruits. Too many times marriage is entered by those who seek other values which are lower than these superior accompaniments of human maturity. Ideal marriage must be founded on something more stable than the fluctuations of sentiment and the fickleness of mere sex attraction; it must be based on genuine and mutual personal devotion. And thus, if you can build up such trustworthy and effective small units of human association, when these are assembled in the aggregate, the world will behold a great and glorified social structure, the civilization of mortal maturity. Such a race might begin to realize something of your Master’s ideal of “peace on earth and good will among men.” While such a society would not be perfect or entirely free from evil, it would at least approach the stabilization of maturity.
3. Küpsuse ahvatlused ^top	3. The Lures of Maturity ^top
160:3.1 (1777.2) Jõupingutused küpsuse saavutamiseks nõuavad tööd ja töö nõuab energiat. Kust saada jõudu kõige selle saavutamiseks? Füüsilisi asju võib enesestmõistetavaks pidada, kuid Meister on hästi öelnud: „Inimene ei saa elada üksnes leivast”. Kui on olemas normaalne keha ja piisavalt hea tervis, peame järgmisena vaatlema neid ahvatlusi, mille mõjul inimeses uinuvad vaimujõud äratatakse. Jeesus on meile õpetanud, et Jumal elab inimeses; kuidas saame siis ajendada inimest vallandama neid hingega seotud jumalikkuse-ja lõpmatusejõude? Kuidas ajendada inimesi seda Jumalat valla päästma, et ta välja voolates meie hingi värskendaks ja seejärel loendamatuid teisi hingi valgustaks, ülendaks ja õnnistaks? Kuidas oleks mul kõige parem äratada need varjatud head jõud, mis teie hinges uinuvad? Ühes olen ma kindel: emotsionaalne erutus ei ole ideaalne vaimne stiimul. Erutus ei lisa energiat, see pigem kurnab nii meele-kui ka kehajõude. Kust tuleb siis energia, et neid suuri asju korda saata? Vaadake oma Meistrit. Ta on praegugi mägedes jõudu saamas, samal ajal kui meie siin energiat välja anname. Kogu probleemi saladus peitub vaimses osaduses, palveldamises. Inimeste seisukohalt on see meditatsiooni ja lõdvestuse kombinatsioon. Mediteerimine viib meele vaimuga kontakti, lõdvestumine aga määrab vaimse vastuvõtuvõime. Ning see nõrkuse vahetamine tugevuse, hirmu julguse, oma mina meele Jumala tahte vastu moodustabki palveldamise. Nii on see vähemasti filosoofi vaatepunktist.	160:3.1 (1777.2) The effort toward maturity necessitates work, and work requires energy. Whence the power to accomplish all this? The physical things can be taken for granted, but the Master has well said, “Man cannot live by bread alone.” Granted the possession of a normal body and reasonably good health, we must next look for those lures which will act as a stimulus to call forth man’s slumbering spiritual forces. Jesus has taught us that God lives in man; then how can we induce man to release these soul-bound powers of divinity and infinity? How shall we induce men to let go of God that he may spring forth to the refreshment of our own souls while in transit outward and then to serve the purpose of enlightening, uplifting, and blessing countless other souls? How best can I awaken these latent powers for good which lie dormant in your souls? One thing I am sure of: Emotional excitement is not the ideal spiritual stimulus. Excitement does not augment energy; it rather exhausts the powers of both mind and body. Whence then comes the energy to do these great things? Look to your Master. Even now he is out in the hills taking in power while we are here giving out energy. The secret of all this problem is wrapped up in spiritual communion, in worship. From the human standpoint it is a question of combined meditation and relaxation. Meditation makes the contact of mind with spirit; relaxation determines the capacity for spiritual receptivity. And this interchange of strength for weakness, courage for fear, the will of God for the mind of self, constitutes worship. At least, that is the way the philosopher views it.
160:3.2 (1777.3) Kui neid kogemusi sageli korrata, kristalliseeruvad need harjumusteks, jõuduandvateks ja palveldavateks harjumusteks, ning need harjumused kujunevad lõppkokkuvõttes vaimseks olemuseks ning kaaslased tunnistavad selle olemuse lõpuks küpseks isiksuseks. Algul on sellised sammud rasked ja aeganõudvad, ent kui nad harjumuseks saavad, muutuvad ühtaegu rahustavateks ja aegasäästvateks. Mida keerulisemaks muutub ühiskond ja mida enam tsivilisatsiooni ahvatlusi tekib, seda pakilisemaks saab Jumalat tundvate inimeste vajadus kujundada endale niisuguseid kaitsvaid harjumusi oma vaimse energia säilitamiseks ja täiendamiseks.	160:3.2 (1777.3) When these experiences are frequently repeated, they crystallize into habits, strength-giving and worshipful habits, and such habits eventually formulate themselves into a spiritual character, and such a character is finally recognized by one’s fellows as a mature personality. These practices are difficult and time-consuming at first, but when they become habitual, they are at once restful and timesaving. The more complex society becomes, and the more the lures of civilization multiply, the more urgent will become the necessity for God-knowing individuals to form such protective habitual practices designed to conserve and augment their spiritual energies.
160:3.3 (1778.1) Veel üks nõue küpsuse saavutamiseks on ühiskonnarühmade koostöö, et kohaneda pidevalt muutuva keskkonnaga. Ebaküps indiviid äratab kaaslastes vastuseisu; küps inimene võidab oma kaaslased endaga kogu südamest koostööd tegema, mitmekordistades sellega oma elu jõupingutuste vilju.	160:3.3 (1778.1) Another requirement for the attainment of maturity is the co-operative adjustment of social groups to an ever-changing environment. The immature individual arouses the antagonisms of his fellows; the mature man wins the hearty co-operation of his associates, thereby many times multiplying the fruits of his life efforts.
160:3.4 (1778.2) Minu filosoofia ütleb mulle, et vahel on vaja võidelda, kaitsmaks oma arusaama õiglusest, kuid ma ei kahtle, et küpsema isiksusena saavutaks Meister samasuguse võidu kergesti ja meeldivalt oma kõrgema ja veetleva taktitunde ning sallivusega. Liigagi sageli selgub õiguse eest võideldes, et nii võitja kui ka võidetu on lüüa saanud. Kuulsin Meistrit alles eile ütlemas, et „kui tark inimene tahab lukus uksest sisse astuda, ei purusta ta ust, vaid pigem otsib võtit, millega seda avada”. Pahatihti võitleme vaid selleks, et ennast veenda — me ei karda.	160:3.4 (1778.2) My philosophy tells me that there are times when I must fight, if need be, for the defense of my concept of righteousness, but I doubt not that the Master, with a more mature type of personality, would easily and gracefully gain an equal victory by his superior and winsome technique of tact and tolerance. All too often, when we battle for the right, it turns out that both the victor and the vanquished have sustained defeat. I heard the Master say only yesterday that the “wise man, when seeking entrance through the locked door, would not destroy the door but rather would seek for the key wherewith to unlock it.” Too often we engage in a fight merely to convince ourselves that we are not afraid.
160:3.5 (1778.3) See uus taevariigi evangeelium teeb elamiskunstile suure teene, sest annab kõrgemaks eluks uuema ja rikkama stiimuli. See annab uue ja üleva saatuse, kõrgeima elueesmärgi. Ning need uued arusaamad eksistentsi igavesest ja jumalikust sihist on iseenesest transtsendentsed stiimulid, mis kutsuvad esile inimese kõrgeimast loomusest parima. Intellektuaalse mõtte igal mäetipul leidub meelele lõdvestust, hingele jõudu ja vaimule osadust. Neis kõrge elu soodsates punktides saab inimene ületada madalamate mõtlemistasandite ainelised ärritused — mured, kadeduse, kiivuse, kättemaksu ja ebaküpse isiksuse uhkuse. Need ülespoole jõudvad hinged vabanevad paljudest elu pisiasjades ettetulevatest vastuoludest, saades sel moel vabaks, et omandada teadlikkust vaimsete arusaamade ja taevase suhtlemise kõrgematest vooludest. Elueesmärki tuleb aga kiivalt kaitsta kiusatuse eest otsida kergeid ja mööduvaid saavutusi; samuti tuleb seda edendada nii, et jäädaks puutumata fanatismi hukatuslikest ohtudest.	160:3.5 (1778.3) This new gospel of the kingdom renders a great service to the art of living in that it supplies a new and richer incentive for higher living. It presents a new and exalted goal of destiny, a supreme life purpose. And these new concepts of the eternal and divine goal of existence are in themselves transcendent stimuli, calling forth the reaction of the very best that is resident in man’s higher nature. On every mountaintop of intellectual thought are to be found relaxation for the mind, strength for the soul, and communion for the spirit. From such vantage points of high living, man is able to transcend the material irritations of the lower levels of thinking—worry, jealousy, envy, revenge, and the pride of immature personality. These high-climbing souls deliver themselves from a multitude of the crosscurrent conflicts of the trifles of living, thus becoming free to attain consciousness of the higher currents of spirit concept and celestial communication. But the life purpose must be jealously guarded from the temptation to seek for easy and transient attainment; likewise must it be so fostered as to become immune to the disastrous threats of fanaticism.
4. Küpsuse tasakaal ^top	4. The Balance of Maturity ^top
160:4.1 (1778.4) Keskendudes igaveste reaalsuste saavutamisele, peate arvestama ka ajaliku elu vajadusi. Vaim on küll meie eesmärk, kuid keha on fakt. Eluks hädavajalikud asjad võivad vahetevahel meile juhuslikult kätte langeda, kuid üldiselt peame nende heaks arukalt tööd tegema. Elu kaks põhiprobleemi on ajaliku elu vajaduste rahuldamine ja igavese ellujäämise saavutamine. Isegi ideaalseks elatise teenimiseks on vaja religiooni. Need mõlemad on väga isiklikud probleemid. Tõeline religioon ei toimi tegelikult indiviidist eraldi.	160:4.1 (1778.4) While you have an eye single to the attainment of eternal realities, you must also make provision for the necessities of temporal living. While the spirit is our goal, the flesh is a fact. Occasionally the necessities of living may fall into our hands by accident, but in general, we must intelligently work for them. The two major problems of life are: making a temporal living and the achievement of eternal survival. And even the problem of making a living requires religion for its ideal solution. These are both highly personal problems. True religion, in fact, does not function apart from the individual.
160:4.2 (1778.5) Ajaliku elu alused on minu arvates järgmised:	160:4.2 (1778.5) The essentials of the temporal life, as I see them, are:
160:4.3 (1778.6) 1. hea füüsiline tervis;	160:4.3 (1778.6) 1. Good physical health.
160:4.4 (1778.7) 2. selge ja puhas mõtlemine;	160:4.4 (1778.7) 2. Clear and clean thinking.
160:4.5 (1778.8) 3. võimed ja oskused;	160:4.5 (1778.8) 3. Ability and skill.
160:4.6 (1778.9) 4. rikkus — elu hüved;	160:4.6 (1778.9) 4. Wealth—the goods of life.
160:4.7 (1778.10) 5. võime kaotusi taluda;	160:4.7 (1778.10) 5. Ability to withstand defeat.
160:4.8 (1778.11) 6. kultuur — haridus ja tarkus.	160:4.8 (1778.11) 6. Culture—education and wisdom.
160:4.9 (1779.1) Ka kehalise tervise ja töövõime füüsiliste probleemide lahendamiseks on kõige parem vaadelda neid meie Meistri õpetuse religioossest vaatepunktist: inimese keha ja meel on Jumalate kingituse, inimese vaimuks saanud Jumala vaimu asupaik. Nii saab inimese meel aineliste asjade ja vaimsete reaalsuste vahendajaks.	160:4.9 (1779.1) Even the physical problems of bodily health and efficiency are best solved when they are viewed from the religious standpoint of our Master’s teaching: That the body and mind of man are the dwelling place of the gift of the Gods, the spirit of God becoming the spirit of man. The mind of man thus becomes the mediator between material things and spiritual realities.
160:4.10 (1779.2) Et saada osa elu meeldivatest külgedest, on vaja arukust. Täiesti ekslik on arvata, nagu tagaks truu igapäevatöö rikkuse hüved. Kui jätta kõrvale vahetevahel juhuslikult omandatud rikkus, võib täheldada, et ajaliku elu ainelised hüved voolavad teatavates hästikorraldatud kanalites ning vaid need, kellel on neile kanalitele juurdepääs, võivad loota, et nende ajalikud jõupingutused saavad hästi hüvitatud. Nende inimeste saatuseks, kes otsivad jõukust eraldatud ja individuaalsetest kanalitest, jääb alati vaesus. Seega on maise rikkuse saavutamise oluliseks vahendiks tark kavandamine. Edu nõuab peale oma tööle pühendumise ka kuulumist mõnesse ainelise rikkuse kanalisse. Kui te pole tark, võite pühendada oma elu oma põlvkonnale ilma ainelise hüvituseta; kui olete rikkustevoogu juhuslikult sattunud, võite püherdada luksuses, ilma et oleksite oma kaaslastele midagi väärtuslikku teinud.	160:4.10 (1779.2) It requires intelligence to secure one’s share of the desirable things of life. It is wholly erroneous to suppose that faithfulness in doing one’s daily work will insure the rewards of wealth. Barring the occasional and accidental acquirement of wealth, the material rewards of the temporal life are found to flow in certain well-organized channels, and only those who have access to these channels may expect to be well rewarded for their temporal efforts. Poverty must ever be the lot of all men who seek for wealth in isolated and individual channels. Wise planning, therefore, becomes the one thing essential to worldly prosperity. Success requires not only devotion to one’s work but also that one should function as a part of some one of the channels of material wealth. If you are unwise, you can bestow a devoted life upon your generation without material reward; if you are an accidental beneficiary of the flow of wealth, you may roll in luxury even though you have done nothing worth while for your fellow men.
160:4.11 (1779.3) Võimed päritakse, oskused aga omandatakse. Elu ei ole tõeline inimese jaoks, kes ei suuda midagi hästi, oskuslikult teha. Ametioskus on üks tõelisi elust rahulduse saamise allikaid. Võimekus eeldab ettenägelikkust, kaugelenägelikkust. Ärge laske end petta autute saavutuste ahvatlevatest hüvedest, olge valmis tegema rasket tööd ausate püüdlustega saavutatavate hilisemate tulemuste nimel. Tark inimene suudab eristada vahendeid ja eesmärke, muidu võib liigne tuleviku planeerimine nurjata ka kõrge eesmärgi. Naudingute otsijana peaksite alati püüdma olla mitte ainult nende tarbija, vaid ka andja.	160:4.11 (1779.3) Ability is that which you inherit, while skill is what you acquire. Life is not real to one who cannot do some one thing well, expertly. Skill is one of the real sources of the satisfaction of living. Ability implies the gift of foresight, farseeing vision. Be not deceived by the tempting rewards of dishonest achievement; be willing to toil for the later returns inherent in honest endeavor. The wise man is able to distinguish between means and ends; otherwise, sometimes overplanning for the future defeats its own high purpose. As a pleasure seeker you should aim always to be a producer as well as a consumer.
160:4.12 (1779.4) Treenige oma mälu, et see hoiaks pühadusena tallel jõuduandvaid ja väärt eluepisoode, mida võite oma meeleheaks ja õpetuseks soovi korral alati meenutada. Moodustage nii endale kui ka endas ilu, headuse ja suure kunsti galeriid. Ent parimad kõigist mälestustest on kalliks saanud meenutused toreda sõpruse suurtest hetkedest. Ning kõik need mälu varad kiirgavad vaimse palveldamise vallandavast puudutusest oma kõige väärtuslikumaid ja ülendavaid mõjusid.	160:4.12 (1779.4) Train your memory to hold in sacred trust the strength-giving and worth-while episodes of life, which you can recall at will for your pleasure and edification. Thus build up for yourself and in yourself reserve galleries of beauty, goodness, and artistic grandeur. But the noblest of all memories are the treasured recollections of the great moments of a superb friendship. And all of these memory treasures radiate their most precious and exalting influences under the releasing touch of spiritual worship.
160:4.13 (1779.5) Ent elu muutub koormaks, kui te ei õpi väärikalt kaotama. Üllad hinged omandavad alati ka kaotamiskunsti; te peate õppima, kuidas säilitada lüüa saades rõõmus meel; pettumusi ei tohi karta. Ärge kõhelge tunnistamast oma suutmatust. Ärge püüdke varjata kaotust petlike naeratuste ja särava optimismi taha. Kinnitus, et sa oled alati edukas, kõlab ju hästi, kuid lõpptulemus on kohutav. Nii luuakse otseselt ebareaalne maailm, mis hävib kunagi paratamatult illusioonide purunedes.	160:4.13 (1779.5) But life will become a burden of existence unless you learn how to fail gracefully. There is an art in defeat which noble souls always acquire; you must know how to lose cheerfully; you must be fearless of disappointment. Never hesitate to admit failure. Make no attempt to hide failure under deceptive smiles and beaming optimism. It sounds well always to claim success, but the end results are appalling. Such a technique leads directly to the creation of a world of unreality and to the inevitable crash of ultimate disillusionment.
160:4.14 (1779.6) Edu võib anda julgust ja suurendada eneseusaldust, kuid tarkus tuleb ainult kogemustest, mida te saavutate oma läbikukkumistega kohanemise tulemusena. Inimesed, kes eelistavad optimistlikke illusioone reaalsusele, ei saa kunagi targaks. Tarkuse võivad saavutada vaid need, kes tunnistavad fakte ja kohandavad neid ideaalidega. Tarkus hõlmab nii fakti kui ka ideaali ja säästab seepärast talle pühendunuid filosoofia mõlemast viljatust äärmusest, millest üks on inimene, kelle idealism välistab faktid, ja teine materialist, kellel puudub vaimne vaatepunkt. Arglikud hinged, kes eluheitlustes tuginevad vaid pidevatele väärillusioonidele edust, on määratud kannatama läbikukkumist ja kogema kaotusi, kuni nad lõpuks oma kujutlusvõime loodud unelmatemaailmast ärkavad.	160:4.14 (1779.6) Success may generate courage and promote confidence, but wisdom comes only from the experiences of adjustment to the results of one’s failures. Men who prefer optimistic illusions to reality can never become wise. Only those who face facts and adjust them to ideals can achieve wisdom. Wisdom embraces both the fact and the ideal and therefore saves its devotees from both of those barren extremes of philosophy—the man whose idealism excludes facts and the materialist who is devoid of spiritual outlook. Those timid souls who can only keep up the struggle of life by the aid of continuous false illusions of success are doomed to suffer failure and experience defeat as they ultimately awaken from the dream world of their own imaginations.
160:4.15 (1780.1) Just siis, kui seistakse silmitsi läbikukkumistega ja kohanetakse lüüasaamistega, avaldab religiooni pakutud avar lähenemine ülimat mõju. Läbikukkumine on lihtsalt õpetlik vahejuhtum — hariv katse tarkust omandada — Jumalat otsiva inimese kogemuses, kes on alustanud igavest avastusretke universumi läbiuurimiseks. Niisugustele inimestele on lüüasaamine vaid veel üks vahend kõikse reaalsuse kõrgemate tasanditeni jõudmiseks.	160:4.15 (1780.1) And it is in this business of facing failure and adjusting to defeat that the far-reaching vision of religion exerts its supreme influence. Failure is simply an educational episode—a cultural experiment in the acquirement of wisdom—in the experience of the God-seeking man who has embarked on the eternal adventure of the exploration of a universe. To such men defeat is but a new tool for the achievement of higher levels of universe reality.
160:4.16 (1780.2) Jumalat otsiva inimese elu võib igaviku valguses osutuda väga edukaks isegi siis, kui kogu tema ajaliku elu aegne tegevus näib suuremalt osalt ebaõnnestumisena, tingimusel, et iga läbikukkumine on kaasa toonud tarkusele viitavat kultuursust ja vaimseid saavutusi. Ärge tehke seda viga, et segate ära teadmised, kultuursuse ja tarkuse. Need on elus omavahel seotud, kuid esindavad tohutult erinevaid vaimseid väärtusi; tarkus valitseb alati teadmisi ja ülendab alati kultuuri.	160:4.16 (1780.2) The career of a God-seeking man may prove to be a great success in the light of eternity, even though the whole temporal-life enterprise may appear as an overwhelming failure, provided each life failure yielded the culture of wisdom and spirit achievement. Do not make the mistake of confusing knowledge, culture, and wisdom. They are related in life, but they represent vastly differing spirit values; wisdom ever dominates knowledge and always glorifies culture.
5. Ideaalne religioon ^top	5. The Religion of the Ideal ^top
160:5.1 (1780.3) Te olete mulle öelnud, et teie Meister viitab ehtsale inimlikule religioonile kui üksikisiku kogemusele vaimsetest reaalsustest. Mina olen pidanud religiooni inimese kogemuseks, tema reageerimiseks millelegi, mida ta peab kogu inimkonna austusavalduste ja andumuse vääriliseks. Selles mõttes sümboliseerib religioon meie ülimat pühendumist sellele, mis esindab meie kõrgeimat arusaama reaalsetest ideaalidest, ja seda, kui kaugete vaimsete saavutusteni meie meel ulatub igavesi võimalusi taotledes.	160:5.1 (1780.3) You have told me that your Master regards genuine human religion as the individual’s experience with spiritual realities. I have regarded religion as man’s experience of reacting to something which he regards as being worthy of the homage and devotion of all mankind. In this sense, religion symbolizes our supreme devotion to that which represents our highest concept of the ideals of reality and the farthest reach of our minds toward eternal possibilities of spiritual attainment.
160:5.2 (1780.4) Kui inimesed võtavad religiooni nii, nagu seda hõimu, rahvuse või rassi seisukohalt käsitletakse, teevad nad seda sellepärast, et ei pea oma rühmast väljapoole jäävaid inimesi õigeteks inimesteks. Meie religioosse ustavuse objekt väärib meie arvates alati kõigi inimeste austust. Religiooni näol pole kunagi tegu puhtintellektuaalse uskumuse või filosoofiliste arutlustega: religioon on alati ja jääb igavesti üheks reageerimisviisiks elusituatsioonidele; see on käitumise liik. Religiooni puhul paneb mingi reaalsus, mis meie arvates väärib üleüldist jumaldamist, meid sellest mõtlema, seda tunnetama ja käituma aupaklikult.	160:5.2 (1780.4) When men react to religion in the tribal, national, or racial sense, it is because they look upon those without their group as not being truly human. We always look upon the object of our religious loyalty as being worthy of the reverence of all men. Religion can never be a matter of mere intellectual belief or philosophic reasoning; religion is always and forever a mode of reacting to the situations of life; it is a species of conduct. Religion embraces thinking, feeling, and acting reverently toward some reality which we deem worthy of universal adoration.
160:5.3 (1780.5) Kui miski on saanud teie kogemuses religiooniks, on iseenesest selge, et teist on juba kujunenud selle religiooni aktiivne kuulutaja, sest te peate oma religiooni kõrgeimat kontseptsiooni kogu inimkonna, kõigi universumiintellektide palvelduse vääriliseks. Kui te pole oma religiooni kindel ja missioonitundega kuulutaja, olete langenud enesepettuse ohvriks, sest teie poolt religiooniks peetav on vaid traditsiooniline uskumus või intellektuaalse filosoofia süsteem. Kui teie religiooniks on vaimne kogemus, peab teie palveldamisobjekt olema kõikne vaimne reaalsus ja kõigi teie vaimsustatud arusaamade ideaal. Mina nimetan kõiki hirmul, emotsioonidel, traditsioonidel ja filosoofial põhinevaid religioone intellektuaalseteks religioonideks, tõelisteks religioonideks nimetaksin aga tõelisel vaimsel kogemusel põhinevaid religioone. Religioosse pühendumise objekt võib olla aineline või vaimne, tõeline või väär, reaalne või ebareaalne, inimlik või jumalik. Seega võivad religioonid olla kas head või halvad.	160:5.3 (1780.5) If something has become a religion in your experience, it is self-evident that you already have become an active evangel of that religion since you deem the supreme concept of your religion as being worthy of the worship of all mankind, all universe intelligences. If you are not a positive and missionary evangel of your religion, you are self-deceived in that what you call a religion is only a traditional belief or a mere system of intellectual philosophy. If your religion is a spiritual experience, your object of worship must be the universal spirit reality and ideal of all your spiritualized concepts. All religions based on fear, emotion, tradition, and philosophy I term the intellectual religions, while those based on true spirit experience I would term the true religions. The object of religious devotion may be material or spiritual, true or false, real or unreal, human or divine. Religions can therefore be either good or evil.
160:5.4 (1780.6) Moraal ja religioon ei tarvitse olla üks ja seesama. Kui kõlbeliste arusaamade süsteem hõlmab mõnda palveldamisobjekti, võib sellest saada religioon. Kui religioonist kaob see, mis kutsub esile üleüldise ustavuse ja ülima pühendumise, võib ta kujuneda filosoofiliseks õpetuseks või moraalikoodeksiks. See asi, olend, seisund või eksistentsi olelusvorm või saavutatav võimalus, mis on religioosse ustavuse kõrgeim ideaal ja millele on suunatud palveldajate religioosne pühendumine, on Jumal. Kuidas seda vaimse reaalsuse ideaali ka ei nimetataks, on see ikkagi Jumal.	160:5.4 (1780.6) Morality and religion are not necessarily the same. A system of morals, by grasping an object of worship, may become a religion. A religion, by losing its universal appeal to loyalty and supreme devotion, may evolve into a system of philosophy or a code of morals. This thing, being, state, or order of existence, or possibility of attainment which constitutes the supreme ideal of religious loyalty, and which is the recipient of the religious devotion of those who worship, is God. Regardless of the name applied to this ideal of spirit reality, it is God.
160:5.5 (1781.1) Tõelise religiooni sotsiaalsed iseärasused seisnevad asjaolus, et see püüab alati üksikisikut usku pöörata ja maailma muuta. Religioon annab mõista, et on olemas veel avastamata ideaalid, mis ületavad kaugelt isegi tsivilisatsiooni kõige küpsemate institutsioonide kõrgeimates sotsiaalsetes tavades sisalduvaid teadaolevaid eetika- ja moraalinorme. Religioon sirutub avastamata ideaalide, läbiuurimata reaalsuste, üleinimlike väärtuste, jumaliku tarkuse ja tõeliste vaimsete saavutuste poole. Tõeline religioon teeb kõike seda, ükski muu uskumus religiooni nime ei vääri. Tõelist vaimset religiooni ei saa olla ilma igavese Jumala kõrge taevaliku ideaalita. Religioon ilma selle Jumalata on inimese väljamõeldis, elututest intellektuaalsetest uskumustest ja tähenduseta emotsionaalsetest tseremooniatest koosnev inimlik institutsioon. Religioon võib ju pidada oma andumusobjektiks mingit suurt ideaali, ent säärased ebareaalsed ideaalid ei ole saavutatavad, sest kogu käsitlus on illusoorne. Ainsad inimese saavutatavad ideaalid on igavese Jumala vaimses faktis peituvate lõpmatute väärtuste jumalikud reaalsused.	160:5.5 (1781.1) The social characteristics of a true religion consist in the fact that it invariably seeks to convert the individual and to transform the world. Religion implies the existence of undiscovered ideals which far transcend the known standards of ethics and morality embodied in even the highest social usages of the most mature institutions of civilization. Religion reaches out for undiscovered ideals, unexplored realities, superhuman values, divine wisdom, and true spirit attainment. True religion does all of this; all other beliefs are not worthy of the name. You cannot have a genuine spiritual religion without the supreme and supernal ideal of an eternal God. A religion without this God is an invention of man, a human institution of lifeless intellectual beliefs and meaningless emotional ceremonies. A religion might claim as the object of its devotion a great ideal. But such ideals of unreality are not attainable; such a concept is illusionary. The only ideals susceptible of human attainment are the divine realities of the infinite values resident in the spiritual fact of the eternal God.
160:5.6 (1781.2) Sõna „Jumal”, Jumala idee—vastandina Jumala ideaalile—võib kuuluda mis tahes religiooni, kui lapsik või väär see religioon ka ei oleks. Ning see Jumala idee võib saada ükskõik milleks, mida seda enda omandiks pidavad isikud soovivad sellest teha. Algelisemad religioonid kujundavad oma Jumala ideed inimsüdame loomuliku seisundi järgi; kõrgemad religioonid nõuavad, et inimsüda viidaks vastavusse tõelise religiooni ideaalide nõuetega.	160:5.6 (1781.2) The word God, the idea of God as contrasted with the ideal of God, can become a part of any religion, no matter how puerile or false that religion may chance to be. And this idea of God can become anything which those who entertain it may choose to make it. The lower religions shape their ideas of God to meet the natural state of the human heart; the higher religions demand that the human heart shall be changed to meet the demands of the ideals of true religion.
160:5.7 (1781.3) Jeesuse religioon ületab kõik meie varasemad arusaamad palveldamisest, sest lisaks oma Isa lõpmatu reaalsuse ideaalina kujutamisele kuulutab ta ka kindlalt, et see jumalik väärtuste allikas ja universumi igavene kese on tõeliselt ja isiklikult saavutatav igale surelikule loodud-olendile, kes otsustab maapealsesse taevariiki astuda, nõustudes seega, et ta on Jumala poeg ja inimeste vend. Ma väidan, et see on kõrgeim religiooni käsitlus, mida maailm on kunagi tundnud, ning kuulutan, et sellest kõrgemat ei saagi kunagi olla, sest evangeelium hõlmab reaalsuste lõpmatust, väärtuste jumalikkust ja kõiksete saavutuste igavikulisust. Selle arusaamaga on saavutatud kogemus ülimast ja lõplikust idealismist.	160:5.7 (1781.3) The religion of Jesus transcends all our former concepts of the idea of worship in that he not only portrays his Father as the ideal of infinite reality but positively declares that this divine source of values and the eternal center of the universe is truly and personally attainable by every mortal creature who chooses to enter the kingdom of heaven on earth, thereby acknowledging the acceptance of sonship with God and brotherhood with man. That, I submit, is the highest concept of religion the world has ever known, and I pronounce that there can never be a higher since this gospel embraces the infinity of realities, the divinity of values, and the eternity of universal attainments. Such a concept constitutes the achievement of the experience of the idealism of the supreme and the ultimate.
160:5.8 (1781.4) Teie Meistri religiooni täiuslikud ideaalid tekitavad minus põnevust ja ma olen isegi valmis tunnistama oma usku tema väitesse, et need vaimureaalsuste ideaalid on saavutatavad; et meie teiega võime alustada seda pikka ja igavest avastusretke temalt saadud kindlustundega, et lõpuks jõuame kindlasti Paradiisi väravateni. Mu vennad, ma usun, minagi olen teele asunud; ma tulen koos teiega sellele igavesele retkele. Meister ütleb, et ta on tulnud oma Isa juurest ja näitab meile teed. Olen täiesti veendunud, et ta räägib tõtt. Olen lõpuks veendunud selles, et pole muid tõelisi saavutatavaid ideaale ega täiuslikke väärtusi kui igavene Kõikne Isa.	160:5.8 (1781.4) I am not only intrigued by the consummate ideals of this religion of your Master, but I am mightily moved to profess my belief in his announcement that these ideals of spirit realities are attainable; that you and I can enter upon this long and eternal adventure with his assurance of the certainty of our ultimate arrival at the portals of Paradise. My brethren, I am a believer, I have embarked; I am on my way with you in this eternal venture. The Master says he came from the Father, and that he will show us the way. I am fully persuaded he speaks the truth. I am finally convinced that there are no attainable ideals of reality or values of perfection apart from the eternal and Universal Father.
160:5.9 (1781.5) Seega hakkan ma palveldama mitte ainult olemasoleva Jumalat, vaid kõigi tulevikus tekkivate võimaluste Jumalat. Seepärast peate ülimale ideaalile pühendudes, kui see ideaal on reaalne, pühenduma sellele asjade ja olendite kunagiste, praeguste ja tulevaste universumite Jumalale. Ning ei ole muud Jumalat, sest muud Jumalat ei saa olla. Kõik muud jumalad on kujutluse viljad, sureliku meele illusioonid, väärloogika moonutused ja oma loojate enesepettuslikud iidolid. Jah, võib ju olemas olla ka religioon ilma sellise Jumalata, kuid see ei tähenda midagi. Ja kui te püüate asendada elava Jumala sellise ideaali reaalsust sõnaga „Jumal”, olete vaid end petnud sellega, et olete idee asetanud ideaali, jumaliku reaalsuse asemele. Niisugused uskumused on üksnes soovunelmaid väljendavad religioonid.	160:5.9 (1781.5) I come, then, to worship, not merely the God of existences, but the God of the possibility of all future existences. Therefore must your devotion to a supreme ideal, if that ideal is real, be devotion to this God of past, present, and future universes of things and beings. And there is no other God, for there cannot possibly be any other God. All other gods are figments of the imagination, illusions of mortal mind, distortions of false logic, and the self-deceptive idols of those who create them. Yes, you can have a religion without this God, but it does not mean anything. And if you seek to substitute the word God for the reality of this ideal of the living God, you have only deluded yourself by putting an idea in the place of an ideal, a divine reality. Such beliefs are merely religions of wishful fancy.
160:5.10 (1782.1) Jeesuse õpetustes näen ma religiooni selle parimal kujul. See evangeelium võimaldab meil otsida ja leida tõelist Jumalat. Ent kas me oleme valmis maksma selle taevariiki sissepääsu eest vajalikku hinda? Kas me oleme valmis uuesti sündima? Kas me tahame, et meid ümber tehtaks? Kas me oleme valmis seda kohutavat ja katsumusi valmistavat protsessi, milles mina hävib ja hing taastatakse, läbi tegema? Kas Meister pole siis öelnud: „Kes iganes tahab oma elu päästa, peab selle kaotama. Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu, sest olen tulnud tooma vaid hingevõitlusi”? Tõepoolest, kui me oleme maksnud Isa tahtele pühendumise hinda, kogeme suurt rahu, nõustudes jätkama teed neil pühitsetud elu vaimsetel radadel.	160:5.10 (1782.1) I see in the teachings of Jesus, religion at its best. This gospel enables us to seek for the true God and to find him. But are we willing to pay the price of this entrance into the kingdom of heaven? Are we willing to be born again? to be remade? Are we willing to be subject to this terrible and testing process of self-destruction and soul reconstruction? Has not the Master said: “Whoso would save his life must lose it. Think not that I have come to bring peace but rather a soul struggle”? True, after we pay the price of dedication to the Father’s will, we do experience great peace provided we continue to walk in these spiritual paths of consecrated living.
160:5.11 (1782.2) Alles nüüd oleme tõeliselt hülgamas meile tuttava eluvormi ahvatlusi, kui võtame tingimusteta oma otsingute sihiks selle tulevase elu tundmatu ja avastamata eluvormi ahvatlused, tehes uurimisretke jumalikku reaalsusse, kõrgemate ideaalide vaimumaailma. Ning me otsime tähenduslikke sümboleid, millega anda oma kaasinimestele edasi neid arusaamu Jeesuse religioonis sisalduvast idealismi reaalsusest, ning me ei lakka palvetamast selle päeva eest, mil kogu inimkonda haarab ühtne nägemus ülimast tõest. Praegu valitseb meie südameis Isa kohta arusaam, et Jumal on vaim; oma kaaslastele aga õpetame, et Jumal on armastus.	160:5.11 (1782.2) Now are we truly forsaking the lures of the known order of existence while we unreservedly dedicate our quest to the lures of the unknown and unexplored order of the existence of a future life of adventure in the spirit worlds of the higher idealism of divine reality. And we seek for those symbols of meaning wherewith to convey to our fellow men these concepts of the reality of the idealism of the religion of Jesus, and we will not cease to pray for that day when all mankind shall be thrilled by the communal vision of this supreme truth. Just now, our focalized concept of the Father, as held in our hearts, is that God is spirit; as conveyed to our fellows, that God is love.
160:5.12 (1782.3) Jeesuse religioon nõuab elavat vaimset kogemust. Teised religioonid võivad seisneda traditsioonilistes uskumustes, emotsionaalsetes tunnetes, filosoofilises teadlikkuses ja muus sellises, aga Meistri õpetus nõuab, et jõuaksime tõelise vaimse edasiliikumise tegelike tasanditeni.	160:5.12 (1782.3) The religion of Jesus demands living and spiritual experience. Other religions may consist in traditional beliefs, emotional feelings, philosophic consciousness, and all of that, but the teaching of the Master requires the attainment of actual levels of real spirit progression.
160:5.13 (1782.4) Teadlik ajend olla Jumala sarnane ei ole tõeline religioon. Jumalat palveldama sundivas meeleliigutuses sisalduvad tunded ei ole tõeline religioon. Teadmine, et ollakse määratud endast loobuma ja teenima Jumalat, ei ole tõeline religioon. Tark arutlus, et see religioon on parim, ei ole isikliku vaimse kogemuse religioon. Tõeline religioon on ühenduses nii saatuse ja sihilejõudmise reaalsusega kui ka südamest tuleva usu reaalsuse ja idealismiga. Ning kõike seda peame isiklikult kogema Tõe vaimu ilmutuse kaudu.	160:5.13 (1782.4) The consciousness of the impulse to be like God is not true religion. The feelings of the emotion to worship God are not true religion. The knowledge of the conviction to forsake self and serve God is not true religion. The wisdom of the reasoning that this religion is the best of all is not religion as a personal and spiritual experience. True religion has reference to destiny and reality of attainment as well as to the reality and idealism of that which is wholeheartedly faith-accepted. And all of this must be made personal to us by the revelation of the Spirit of Truth.
160:5.14 (1782.5) Sellega lõppesid Jeesuse evangeeliumisse uskuma hakanud kreeka filosoofi, ühe oma rahva suurima filosoofi arutlused.	160:5.14 (1782.5) And thus ended the dissertations of the Greek philosopher, one of the greatest of his race, who had become a believer in the gospel of Jesus.