87. Kiri		Paper 87
Tondikultused		The Ghost Cults
87:0.1 (958.1) TONDIKULTUS arenes välja vastukaaluks halva õnnega seonduvatele ohtudele; selle algelised religioossed tähelepanekud olid võrsunud ärevust tekitavast halva õnne kartusest ja ülemäärasest surnute hirmust. Ühelgi varajasel usundil ei olnud erilist seost Jumaluse äratundmisega või harda austusega üleinimliku ees; riitused olid enamasti negatiivsed, mõeldud tontide vältimiseks, väljaajamiseks või neile surve avaldamiseks. Tondikultus ei olnud ei rohkem ega vähem kui kindlustus õnnetuste vastu; sellel polnud midagi ühist investeeringutega kõrgematesse tulevastesse saavutustesse.		87:0.1 (958.1) THE ghost cult evolved as an offset to the hazards of bad luck; its primitive religious observances were the outgrowth of anxiety about bad luck and of the inordinate fear of the dead. None of these early religions had much to do with the recognition of Deity or with reverence for the superhuman; their rites were mostly negative, designed to avoid, expel, or coerce ghosts. The ghost cult was nothing more nor less than insurance against disaster; it had nothing to do with investment for higher and future returns.
87:0.2 (958.2) Inimene on pidanud tondikultusega pikka ja kibedat võitlust. Miski inimajaloos ei tekita rohkem haletsust kui pilt inimese armetust orjusest tondihirmu ees. Just selle hirmu tekkides algas inimkonna usuline areng. Inimlik kujutlusvõime suundus oma mina randadelt merele ja heidab kunagi jälle ankru, kui jõuab arusaamisele tõelisest Jumalusest, reaalsest Jumalast.		87:0.2 (958.2) Man has had a long and bitter struggle with the ghost cult. Nothing in human history is designed to excite more pity than this picture of man’s abject slavery to ghost-spirit fear. With the birth of this very fear mankind started on the upgrade of religious evolution. Human imagination cast off from the shores of self and will not again find anchor until it arrives at the concept of a true Deity, a real God.
1. Tondihirm ^top		1. Ghost Fear ^top
87:1.1 (958.3) Surma kardeti, sest surm tähendas veel ühe tondi vabanemist füüsilisest kehast. Vanaaja inimesed püüdsid surma igati vältida, et poleks vaja jälle uue tondiga võidelda. Nad tegid kõik, et sundida hinge surmapaigast lahkuma, asuma teele surnutemaale. Tonti kardeti kõige rohkem just arvataval üleminekuperioodil — selle tekkimisest surmahetkel kuni hilisema lahkumiseni hingede kodumaale, mis oli ähmane ja algeline arusaam pseudotaevast.		87:1.1 (958.3) Death was feared because death meant the liberation of another ghost from its physical body. The ancients did their best to prevent death, to avoid the trouble of having to contend with a new ghost. They were always anxious to induce the ghost to leave the scene of death, to embark on the journey to deadland. The ghost was feared most of all during the supposed transition period between its emergence at the time of death and its later departure for the ghost homeland, a vague and primitive concept of pseudo heaven.
87:1.2 (958.4) Kuigi ürginimene omistas tontidele üleloomulikke võimeid, ei omistanud ta neile arvatavasti üleloomulikku arukust. Kasutati paljusid trikke ja sõjakavalusi, et tonte tüssata ja petta; ka tsiviliseeritud inimene usub ikka veel üsna kindlalt, et endast vaga mulje jätmine petab mingil moel isegi kõiketeadjat Jumalust.		87:1.2 (958.4) Though the savage credited ghosts with supernatural powers, he hardly conceived of them as having supernatural intelligence. Many tricks and stratagems were practiced in an effort to hoodwink and deceive the ghosts; civilized man still pins much faith on the hope that an outward manifestation of piety will in some manner deceive even an omniscient Deity.
87:1.3 (958.5) Ürginimesed kartsid haigestumist, mis nende tähelepanekute järgi kuulutas sageli ette surma. Kui hõimu ravitsejal ei õnnestunud põdejat tervendada, viidi haige tavaliselt perekonna onnist väiksemasse onni või jäeti üksi õue surema. Maja, milles keegi oli surnud, hävitati tavaliselt; kui ei, siis välditi seda ning see hirm takistas varajast inimest ehitamast toekamaid elamuid. Seetõttu hoiduti ka alaliste külade ja linnade ehitamisest.		87:1.3 (958.5) The primitives feared sickness because they observed it was often a harbinger of death. If the tribal medicine man failed to cure an afflicted individual, the sick man was usually removed from the family hut, being taken to a smaller one or left in the open air to die alone. A house in which death had occurred was usually destroyed; if not, it was always avoided, and this fear prevented early man from building substantial dwellings. It also militated against the establishment of permanent villages and cities.
87:1.4 (958.6) Kui sugukonnast keegi suri, istusid ürginimesed kogu öö üleval ja vestlesid; nad kartsid, et ka nemad surevad, kui surnukeha läheduses uinuvad. Laibast saadud nakkused kinnitasid surmahirmu veelgi ja kõik rahvad on mingil ajal kasutanud inimese puhastamiseks pärast tema kokkupuutumist surnuga keerulisi puhastustseremooniaid. Vanaaja inimesed arvasid, et surnukehale tuleb anda valgust; surnut ei jäetud kunagi pimedusse. Kahekümnendal sajandil põletatakse surnukambrites ikka veel küünlaid ja inimesed istuvad endiselt öösiti surnute juures. Niinimetatud tsiviliseeritud inimese elufilosoofiast ei ole hirm surnukeha ees veel täielikult kadunud.		87:1.4 (958.6) The savages sat up all night and talked when a member of the clan died; they feared they too would die if they fell asleep in the vicinity of a corpse. Contagion from the corpse substantiated the fear of the dead, and all peoples, at one time or another, have employed elaborate purification ceremonies designed to cleanse an individual after contact with the dead. The ancients believed that light must be provided for a corpse; a dead body was never permitted to remain in the dark. In the twentieth century, candles are still burned in death chambers, and men still sit up with the dead. So-called civilized man has hardly yet completely eliminated the fear of dead bodies from his philosophy of life.
87:1.5 (959.1) Ent vaatamata kogu sellele hirmule püüdsid inimesed siiski tonte petta. Kui onni, kus keegi oli surnud, ei hävitatud, viidi surnu välja läbi seinas oleva augu, mitte kunagi uksest. Neid meetmeid rakendati hinge segadusseajamiseks, vältimaks tema lahkumisega viivitamist ja kindlustamaks end tema tagasipöördumise vastu. Leinajad tulid matuselt tagasi alati teist teed kaudu, et hing neile ei järgneks. Kasutati veel oma jälgi mööda tagasi minemist ja kümneid muid võtteid, et kindlustada hinge hauaspüsimine. Sugupooled vahetasid tondi petmiseks sageli omavahel rõivad. Leinarõivad olid algselt mõeldud ellujäänute varjamiseks, hiljem kasutati neid surnute suhtes austuse ülesnäitamiseks ja tontide lepitamiseks.		87:1.5 (959.1) But despite all this fear, men still sought to trick the ghost. If the death hut was not destroyed, the corpse was removed through a hole in the wall, never by way of the door. These measures were taken to confuse the ghost, to prevent its tarrying, and to insure against its return. Mourners also returned from a funeral by a different road, lest the ghost follow. Backtracking and scores of other tactics were practiced to insure that the ghost would not return from the grave. The sexes often exchanged clothes in order to deceive the ghost. Mourning costumes were designed to disguise survivors; later on, to show respect for the dead and thus appease the ghosts.
2. Tontide lepitamine ^top		2. Ghost Placation ^top
87:2.1 (959.2) Religioonis oli tontide lepitamise negatiivne programm tunduvalt varasem kui vaimude sundimise ja anumise positiivne programm. Inimese esimesed palveldused olid mõeldud kaitseks, mitte hardaks austuseks. Nüüdisaegne inimene usub, et on tark end tulekahju vastu kindlustada, ürginimene arvas, et on arukas kindlustada end tontide tekitatud halva õnne vastu. Kaitse saavutamiseks tehti mitmesuguseid pingutusi, mis olidki tondikultuse võtted ja rituaalid.		87:2.1 (959.2) In religion the negative program of ghost placation long preceded the positive program of spirit coercion and supplication. The first acts of human worship were phenomena of defense, not reverence. Modern man deems it wise to insure against fire; so the savage thought it the better part of wisdom to provide insurance against ghost bad luck. The effort to secure this protection constituted the techniques and rituals of the ghost cult.
87:2.2 (959.3) Kunagi arvati, et tont ei soovi muud peale selle, et teda kiiresti „ära saadetaks” ja häirimatult surnutemaale suunduda lastaks. Iga elavatepoolne viga või millegi tegematajätmine hinge matuserituaalis põhjustas kindlasti viivitusi tema siirdumises varjuderiiki. Usuti, et see valmistab tontidele pahameelt, ja väljavihastatud tonti peeti õnnetuste, hädade ja õnnetu elu põhjustajaks.		87:2.2 (959.3) It was once thought that the great desire of a ghost was to be quickly “laid” so that it might proceed undisturbed to deadland. Any error of commission or omission in the acts of the living in the ritual of laying the ghost was sure to delay its progress to ghostland. This was believed to be displeasing to the ghost, and an angered ghost was supposed to be a source of calamity, misfortune, and unhappiness.
87:2.3 (959.4) Matuseteenistusi hakati korraldama püüdest sundida hinge lahkuma oma tulevasse kodusse ja matusekõne õpetas algselt uut tonti sinna minema. Hingele tavatseti panna kaasa toitu ja rõivaid, mis asetati hauda või selle lähedale. Ürginimesed arvasid, et „hinge ärasaatmiseks” kulub aega kolmest päevast aastani — siis on ta haua lähedusest lahkunud. Eskimod arvavad praegugi, et hing jääb kolmeks päevaks keha juurde.		87:2.3 (959.4) The funeral service originated in man’s effort to induce the ghost soul to depart for its future home, and the funeral sermon was originally designed to instruct the new ghost how to get there. It was the custom to provide food and clothes for the ghost’s journey, these articles being placed in or near the grave. The savage believed that it required from three days to a year to “lay the ghost”—to get it away from the vicinity of the grave. The Eskimos still believe that the soul stays with the body three days.
87:2.4 (959.5) Pärast surma peeti vaikust või leina, et hing ei kipuks koju tagasi. Levinud leinamisviisiks oli enesepiinamine, enda haavamine. Paljud arenenumad õpetajad püüdsid sellele piiri panna, kuid see ei õnnestunud neil. Paastumist ja muid enesesalgamise vorme peeti hingedele meelepäraseks, sest arvati, et üleminekuperioodil, mil nad enne oma tegelikku lahkumist surnutemaale inimeste seas ringi hiilivad, meeldib neile näha elavate kannatusi.		87:2.4 (959.5) Silence or mourning was observed after a death so that the ghost would not be attracted back home. Self-torture—wounds—was a common form of mourning. Many advanced teachers tried to stop this, but they failed. Fasting and other forms of self-denial were thought to be pleasing to the ghosts, who took pleasure in the discomfort of the living during the transition period of lurking about before their actual departure for deadland.
87:2.5 (959.6) Pikad ja sagedased tegevusetud leinaperioodid olid tsivilisatsiooni arengu üks suuremaid takistusi. Sellele tulutule ja kasutule leinamisele raisati igal aastal nädalaid ja isegi kuid. Professionaalsete leinajate palkamine matusteks näitab, et leinamine oli rituaal, mitte kurbuse väljendus. Nüüdisaja inimesed leinavad surnuid võib-olla küll lugupidamisest ja raske kaotuse tõttu, kuid vanaaja inimesed tegid seda hirmust.		87:2.5 (959.6) Long and frequent periods of mourning inactivity were one of the great obstacles to civilization’s advancement. Weeks and even months of each year were literally wasted in this nonproductive and useless mourning. The fact that professional mourners were hired for funeral occasions indicates that mourning was a ritual, not an evidence of sorrow. Moderns may mourn the dead out of respect and because of bereavement, but the ancients did this because of fear.
87:2.6 (959.7) Surnute nimesid ei nimetatud kunagi. Need jäeti sageli keelestki välja. Neist said tabud, mistõttu keeled vaesusid pidevalt. Keel muutus üha sümboolsemaks ja kujundlikumaks, näiteks öeldi: „Nimi või päev, mida kunagi ei mainita.”		87:2.6 (959.7) The names of the dead were never spoken. In fact, they were often banished from the language. These names became taboo, and in this way the languages were constantly impoverished. This eventually produced a multiplication of symbolic speech and figurative expression, such as “the name or day one never mentions.”
87:2.7 (960.1) Iidse aja inimesed soovisid nii väga tontidest lahti saada, et pakkusid neile kõike, mida nood võinuksid oma eluajal soovida. Tondid soovisid naisi ja teenijaid; jõukas ürginimene lootis, et tema surma korral maetakse koos temaga elusalt vähemalt üks orjanaine. Hiljem sai tavaks, et lesk sooritas mehe haual enesetapu. Kui suri laps, siis kägistati sageli ema, tädi või vanaema, et täiskasvanu hing võiks lapse hinge saata ja tema eest hoolitseda. Oma elust loobuti tavaliselt vabatahtlikult; kui keegi oleks tava rikkunud ja ellu jäänud, oleks hirm tontide viha ees tema vähesedki rõõmud röövinud.		87:2.7 (960.1) The ancients were so anxious to get rid of a ghost that they offered it everything which might have been desired during life. Ghosts wanted wives and servants; a well-to-do savage expected that at least one slave wife would be buried alive at his death. It later became the custom for a widow to commit suicide on her husband’s grave. When a child died, the mother, aunt, or grandmother was often strangled in order that an adult ghost might accompany and care for the child ghost. And those who thus gave up their lives usually did so willingly; indeed, had they lived in violation of custom, their fear of ghost wrath would have denuded life of such few pleasures as the primitives enjoyed.
87:2.8 (960.2) Surnud pealikule pandi harilikult kaasa suur hulk alamaid; orjad tapeti, kui nende peremees suri, et nad võiksid teda hingedemaal teenida. Borneo saarel pannakse nüüdki hauda keegi kaasa; ori torgatakse odaga surnuks, et ta saadaks oma lahkunud isandat hingeteekonnal. Usuti, et mõrvatud inimese hingele meeldib, kui ta saab orjaks oma mõrvari hinge; see seisukoht ajendas inimesi päid küttima.		87:2.8 (960.2) It was customary to dispatch a large number of subjects to accompany a dead chief; slaves were killed when their master died that they might serve him in ghostland. The Borneans still provide a courier companion; a slave is speared to death to make the ghost journey with his deceased master. Ghosts of murdered persons were believed to be delighted to have the ghosts of their murderers as slaves; this notion motivated men to head hunting.
87:2.9 (960.3) Arvati, et hingedele meeldib toidulõhn, mistõttu toidu ohverdamine matusesöömaaegadel oli kunagi üldlevinud. Algeline toidupalve enne söömist seisnes selles, et tondi lepitamiseks heideti tükike toitu tulle ja pomiseti maagilisi sõnu.		87:2.9 (960.3) Ghosts supposedly enjoyed the smell of food; food offerings at funeral feasts were once universal. The primitive method of saying grace was, before eating, to throw a bit of food into the fire for the purpose of appeasing the spirits, while mumbling a magic formula.
87:2.10 (960.4) Arvati, et surnud kasutavad neile kuulunud tööriistade ja relvade hingi. Eseme murdmine tähendas selle „tapmist”, nii vabastati selle hing teenistuseks viirastustemaal. Põletamise või kaasamatmise teel ohverdati ka muud vara. Iidsetel matustel tehti tohutuid kulutusi. Hilisemad rahvad valmistasid paberist kujusid ja asendasid ohverdamistel nendega tegelikke esemeid ja inimesi. See oli tsivilisatsiooni arengus suureks edusammuks, kui omandi põletamine ja kaasamatmine asendus selle pärandamisega sugulastele. Irokeesid tegid matusekommetes palju säästvaid reforme. Vara säilitamine võimaldas neil saada kõige võimsamateks põhjapoolseteks punasteks inimesteks. Nüüdisaegne inimene ei tohiks tonte karta, kuid tavad on tugevad ja matuserituaalidele ning surmatseremooniatele kulutatakse palju maist vara.		87:2.10 (960.4) The dead were supposed to use the ghosts of the tools and weapons that were theirs in life. To break an article was to “kill it,” thus releasing its ghost to pass on for service in ghostland. Property sacrifices were also made by burning or burying. Ancient funeral wastes were enormous. Later races made paper models and substituted drawings for real objects and persons in these death sacrifices. It was a great advance in civilization when the inheritance of kin replaced the burning and burying of property. The Iroquois Indians made many reforms in funeral waste. And this conservation of property enabled them to become the most powerful of the northern red men. Modern man is not supposed to fear ghosts, but custom is strong, and much terrestrial wealth is still consumed on funeral rituals and death ceremonies.
3. Esivanemate kummardamine ^top		3. Ancestor Worship ^top
87:3.1 (960.5) Arenev tondikultus viis paratamatult esivanemate kummardamisele, sest sellest sai tavaliste hingede ja kõrgemate vaimude, arenevate jumalate vaheline ühenduslüli. Varased jumalad olid lihtsalt aulised surnud.		87:3.1 (960.5) The advancing ghost cult made ancestor worship inevitable since it became the connecting link between common ghosts and the higher spirits, the evolving gods. The early gods were simply glorified departed humans.
87:3.2 (960.6) Esivanemate kummardamine oli algselt pigem hirm kui austus, kuid need uskumused aitasid tondihirmu ja palveldamise edasisele levimisele kindlasti kaasa. Varajastele esivanemate hingede kultustele pühendunud kartsid isegi haigutada, sest paha vaim võis sel ajal nende kehasse siseneda.		87:3.2 (960.6) Ancestor worship was originally more of a fear than a worship, but such beliefs did definitely contribute to the further spread of ghost fear and worship. Devotees of the early ancestor-ghost cults even feared to yawn lest a malignant ghost enter their bodies at such a time.
87:3.3 (960.7) Lapsendamistava pidi kindlustama, et oleks keegi, kes viiks pärast inimese surma tema hinge rahu ja edasimineku heaks läbi vajalikud ohverdused. Ürginimene elas oma kaaslaste kummituste hirmus ja kavandas vabal ajal omaenda hinge ohutut surmajärgset teekonda.		87:3.3 (960.7) The custom of adopting children was to make sure that someone would provide offerings after death for the peace and progress of the soul. The savage lived in fear of the ghosts of his fellows and spent his spare time planning for the safe conduct of his own ghost after death.
87:3.4 (960.8) Enamik hõime pühitses kord aastas hingedepäeva. Roomlastel oli igal aastal kaksteist hingedepäeva ja nendega seotud tseremooniat. Pooled päevad aastas olid pühendatud mingitele nende iidsete kultustega seotud tseremooniatele. Üks Rooma imperaator püüdis neid tavasid nõrgendada, vähendades pidupäevade arvu 135 pühani aastas.		87:3.4 (960.8) Most tribes instituted an all-souls’ feast at least once a year. The Romans had twelve ghost feasts and accompanying ceremonies each year. Half the days of the year were dedicated to some sort of ceremony associated with these ancient cults. One Roman emperor tried to reform these practices by reducing the number of feast days to 135 a year.
87:3.5 (961.1) Tondikultus arenes pidevalt edasi. Et hinged siirdusid kujutluste kohaselt ebatäielikust eksistentsifaasist kõrgemasse faasi, kujunes see kultus lõpuks vaimude ja isegi jumalate palveldamiseks. Ent vaatamata kõrgematesse vaimudesse uskumisele on kõik hõimud ja rahvad kunagi ka tonte uskunud.		87:3.5 (961.1) The ghost cult was in continuous evolution. As ghosts were envisioned as passing from the incomplete to the higher phase of existence, so did the cult eventually progress to the worship of spirits, and even gods. But regardless of varying beliefs in more advanced spirits, all tribes and races once believed in ghosts.
4. Head ja halvad tondid ^top		4. Good and Bad Spirit Ghosts ^top
87:4.1 (961.2) Tondihirmust sai kogu maailmas religiooni algallikas, paljud hõimud klammerdusid ajastute jooksul vanasse uskumusse, et tonte on vaid üht liiki. Nende arvates saatis inimest hea õnn, kui tont oli rahul, ja halb õnn, kui tont oli välja vihastatud.		87:4.1 (961.2) Ghost fear was the fountainhead of all world religion; and for ages many tribes clung to the old belief in one class of ghosts. They taught that man had good luck when the ghost was pleased, bad luck when he was angered.
87:4.2 (961.3) Tondihirmu kultuse avardudes hakati tunnistama ka kõrgemat tüüpi vaime, kes polnud otseselt samastatavad ühegi kindla inimesega. Need olid ausse tõstetud ja ülistatud vaimud, kes olid läbinud varjuriigi ja jõudnud kõrgemasse vaimuilma.		87:4.2 (961.3) As the cult of ghost fear expanded, there came about the recognition of higher types of spirits, spirits not definitely identifiable with any individual human. They were graduate or glorified ghosts who had progressed beyond the domain of ghostland to the higher realms of spiritland.
87:4.3 (961.4) Usk kaht liiki vaimudesse levis aegamööda, kuid kindlalt üle kogu maailma. See uus duaalne spiritism ei levinud hõimust hõimu, vaid tärkas kõikjal maailmas iseseisvalt. Idee jõud, millele aitab kaasa avarduv arenguline meel, ei seisne mitte selle reaalsuses ega mõttekuses, vaid pigem selle ereduses, üleüldises sobivuses ja kõikjal rakendatavuses.		87:4.3 (961.4) The notion of two kinds of spirit ghosts made slow but sure progress throughout the world. This new dual spiritism did not have to spread from tribe to tribe; it sprang up independently all over the world. In influencing the expanding evolutionary mind, the power of an idea lies not in its reality or reasonableness but rather in its vividness and the universality of its ready and simple application.
87:4.4 (961.5) Veelgi hiljem tekkis inimese kujutluses ettekujutus headest ja halbadest üleloomulikest jõududest; mõni tont ei arenenudki heade vaimude tasemeni. Varane tondihirmu kätkev spiritism oli järk-järgult arenemas duaalseks spiritismiks, uueks ettekujutuseks maiste asjade nähtamatust juhtimisest. Lõpuks ometi usuti, et heal ja halval õnnel on erinevad põhjustajad. Ja halva õnne toojaid peeti neist kahest aktiivsemaks ja arvukamaks klassiks.		87:4.4 (961.5) Still later the imagination of man envisioned the concept of both good and bad supernatural agencies; some ghosts never evolved to the level of good spirits. The early monospiritism of ghost fear was gradually evolving into a dual spiritism, a new concept of the invisible control of earthly affairs. At last good luck and bad luck were pictured as having their respective controllers. And of the two classes, the group that brought bad luck were believed to be the more active and numerous.
87:4.5 (961.6) Kui õpetus headest ja halbadest vaimudest lõpuks küpseks sai, kujunes see kõigist religioossetest uskumustest kõige levinumaks ja püsivamaks. See dualism kujutas endast suurt religioosset ja filosoofilist edasiminekut, sest võimaldas inimesel põhjendada nii head kui ka halba õnne ning uskuda samal ajal surelikeüleseid olendeid, kes käituvad üsna järjekindlalt. Vaime peeti kas headeks või halbadeks, enam ei arvatud, et nad sõltuvad täielikult tujudest nagu kõigi algelisemate religioonide monospiritismi varased tondid. Inimene suutis lõpuks ette kujutada surelikeüleseid jõude, kes olid oma käitumises järjekindlad, ja see oli religiooni arenguloo ning inimfilosoofia avardumise üks otsustavamaid tõeavastusi.		87:4.5 (961.6) When the doctrine of good and bad spirits finally matured, it became the most widespread and persistent of all religious beliefs. This dualism represented a great religio-philosophic advance because it enabled man to account for both good luck and bad luck while at the same time believing in supermortal beings who were to some extent consistent in their behavior. The spirits could be counted on to be either good or bad; they were not thought of as being completely temperamental as the early ghosts of the monospiritism of most primitive religions had been conceived to be. Man was at last able to conceive of supermortal forces that were consistent in behavior, and this was one of the most momentous discoveries of truth in the entire history of the evolution of religion and in the expansion of human philosophy.
87:4.6 (961.7) Arenev religioon on maksnud duaalse spiritismi kontseptsiooni eest kohutavat hinda. Inimese varane filosoofia suutis ühitada vaimude muutumatust ajalike elumuutustega vaid sel teel, et jagas vaimud kahte liiki — headeks ja halbadeks vaimudeks. Kuigi see uskumus võimaldas inimesel ühitada juhuse muutlikkust surelikeüleste jõudude muutumatuse kontseptsiooniga, on usklikel olnud sellest ajast saadik raskusi kosmilise ühtsuse kujutlemisega. Areneva religiooni jumalate vastasteks on tavaliselt olnud pimedusejõud.		87:4.6 (961.7) Evolutionary religion has, however, paid a terrible price for the concept of dual spiritism. Man’s early philosophy was able to reconcile spirit constancy with the vicissitudes of temporal fortune only by postulating two kinds of spirits, one good and the other bad. And while this belief did enable man to reconcile the variables of chance with a concept of unchanging supermortal forces, this doctrine has ever since made it difficult for religionists to conceive of cosmic unity. The gods of evolutionary religion have generally been opposed by the forces of darkness.
87:4.7 (962.1) Kõik see on traagiline seetõttu, et ajal, mil need mõtted inimese algelises meeles juurdusid, ei olnud kogu maailmas mingeid halbu ega ebakõlalisi vaime. Selline kahetsusväärne olukord tekkis alles pärast Caligastia mässu ja püsis ainult nelipühini. Hea ja kurja kosmilise kooskõla kontseptsioon püsib kahekümnendal sajandilgi inimfilosoofias üsna elavana, seda kultuurilist sünnimärki tekkiva tondikultuse ammustest aegadest kannab endal enamik maailma usundeid.		87:4.7 (962.1) The tragedy of all this lies in the fact that, when these ideas were taking root in the primitive mind of man, there really were no bad or disharmonious spirits in all the world. Such an unfortunate situation did not develop until after the Caligastic rebellion and only persisted until Pentecost. The concept of good and evil as cosmic co-ordinates is, even in the twentieth century, very much alive in human philosophy; most of the world’s religions still carry this cultural birthmark of the long-gone days of the emerging ghost cults.
5. Arenenud tondikultus ^top		5. The Advancing Ghost Cult ^top
87:5.1 (962.2) Ürginimese arvates olid vaimudel ja hingedel peaaegu piiramatud õigused, kuid mitte mingeid kohustusi; usuti, et inimesel on vaimude arvates mitmesuguseid kohustusi, kuid mitte mingeid õigusi. Arvati, et vaimud põlgavad inimest, sest ta jätab pidevalt oma vaimsed kohustused täitmata. Inimkonna üldlevinud uskumuse kohaselt nõudsid tondid enda pidevat teenimist selle eest, et nad inimeste asjadesse ei sekkuks, vähimatki ebaõnne peeti tontide tööks. Varased inimesed kartsid nii väga, et nad võivad mõne jumalatele määratud austusavalduse unustada; pärast ohverdamist kõigile teadaolevatele vaimudele kordasid nad igaks juhuks sama „tundmatutele jumalatele”.		87:5.1 (962.2) Primitive man viewed the spirits and ghosts as having almost unlimited rights but no duties; the spirits were thought to regard man as having manifold duties but no rights. The spirits were believed to look down upon man as constantly failing in the discharge of his spiritual duties. It was the general belief of mankind that ghosts levied a continuous tribute of service as the price of noninterference in human affairs, and the least mischance was laid to ghost activities. Early humans were so afraid they might overlook some honor due the gods that, after they had sacrificed to all known spirits, they did another turn to the “unknown gods,” just to be thoroughly safe.
87:5.2 (962.3) Nüüd järgnes lihtsale tondikultusele arenenum ja märksa keerulisem tondikultus, inimese algelises kujutluses arenenud kõrgemate vaimude teenimine ja palveldamine. Usutseremooniad peavad vaimse evolutsiooni ja progressiga sammu pidama. Avardunud kultus ei olnud midagi muud kui üleloomulikesse olenditesse uskumisega seotud enesesäilitamiskunst, kohanemine vaimude keskkonnaga. Tootmisalased ja sõjalised organisatsioonid kujutasid endast kohanemist loodusliku ja sotsiaalse keskkonnaga. Ja nagu abielu hakkas kahesoolisuse nõudmisi rahuldama, nii arenesid usuorganisatsioonid välja reaktsioonina kõrgematesse vaimsetesse jõududesse ja vaimolenditesse uskumisele. Religioon väljendab inimese kohanemist oma eksiarusaamadega salapärasest juhusest. Hirm vaimude ees ja nende hilisem kummardamine pidi vara ebaõnne eest kaitsma.		87:5.2 (962.3) And now the simple ghost cult is followed by the practices of the more advanced and relatively complex spirit-ghost cult, the service and worship of the higher spirits as they evolved in man’s primitive imagination. Religious ceremonial must keep pace with spirit evolution and progress. The expanded cult was but the art of self-maintenance practiced in relation to belief in supernatural beings, self-adjustment to spirit environment. Industrial and military organizations were adjustments to natural and social environments. And as marriage arose to meet the demands of bisexuality, so did religious organization evolve in response to the belief in higher spirit forces and spiritual beings. Religion represents man’s adjustment to his illusions of the mystery of chance. Spirit fear and subsequent worship were adopted as insurance against misfortune, as prosperity policies.
87:5.3 (962.4) Ürginimese ettekujutuses elavad head vaimud oma elu ja neil on inimolenditele vähe nõudmisi. Just halbade tontide ja vaimude tuju peab ülal hoidma. Seetõttu pöörasid ürginimesed pahatahtlikele tontidele rohkem tähelepanu kui headele vaimudele.		87:5.3 (962.4) The savage visualizes the good spirits as going about their business, requiring little from human beings. It is the bad ghosts and spirits who must be kept in good humor. Accordingly, primitive peoples paid more attention to their malevolent ghosts than to their benign spirits.
87:5.4 (962.5) Arvati, et pahad vaimud on eriti kadedad inimeste jõukusele ja tavatsevad selle eest kätte maksta mõne inimese kaudu kurja silma abil. Kultuse osa, mis seondus vaimude vältimisega, tegeles üsna palju kurja silma vempudega. Hirm selle ees levis peaaegu üle kogu maailma. Ilusad naised pidid kandma loori, et end kurja silma eest kaitsta; hiljem kasutasid seda võtet paljud naised, kes soovisid, et neid ilusaks peetaks. Kurjade vaimude hirmu tõttu lubati lapsi harva pärast pimeduse saabumist õue ja varajastes palvetes sisaldus alati soov „päästa meid kurja silma eest”.		87:5.4 (962.5) Human prosperity was supposed to be especially provocative of the envy of evil spirits, and their method of retaliation was to strike back through a human agency and by the technique of the evil eye. That phase of the cult which had to do with spirit avoidance was much concerned with the machinations of the evil eye. The fear of it became almost world-wide. Pretty women were veiled to protect them from the evil eye; subsequently many women who desired to be considered beautiful adopted this practice. Because of this fear of bad spirits, children were seldom allowed out after dark, and the early prayers always included the petition, “deliver us from the evil eye.”
87:5.5 (962.6) Koraanis on kurjale silmale ja maagilisele ärasõnumisele pühendatud terve peatükk ning juudidki uskusid neid nähtusi täielikult. Ka kogu fallosekultus arenes välja kaitseks kurja silma vastu. Suguorganid arvati olevat ainsad fetišid, mis sellelt võimu võtavad. Kurjast silmast tekkis ka esimene ebausk seoses laste sünnieelse äramärkimisega emamärkidega ja see kultus oli kunagi üsna üldlevinud.		87:5.5 (962.6) The Koran contains a whole chapter devoted to the evil eye and magic spells, and the Jews fully believed in them. The whole phallic cult grew up as a defense against the evil eye. The organs of reproduction were thought to be the only fetish which could render it powerless. The evil eye gave origin to the first superstitions respecting prenatal marking of children, maternal impressions, and the cult was at one time well-nigh universal.
87:5.6 (963.1) Kadedus on sügavale inimesse süüvinud joon, seetõttu omistasid ürginimesed seda ka oma varajastele jumalatele. Ning et inimene oli kunagi tavatsenud tonte tüssata, hakkas ta peagi ka vaime petma. Ta ütles: „Kui vaimud kadestavad meie ilu ja jõukust, siis moonutame end ja räägime oma edust hooletult.” Varane alandlikkus ei olnud seega mingi ego alandamine, vaid pigem püüe kadedaid vaime jälgedelt kõrvale juhtida ja petta.		87:5.6 (963.1) Envy is a deep-seated human trait; therefore did primitive man ascribe it to his early gods. And since man had once practiced deception upon the ghosts, he soon began to deceive the spirits. Said he, “If the spirits are jealous of our beauty and prosperity, we will disfigure ourselves and speak lightly of our success.” Early humility was not, therefore, debasement of ego but rather an attempt to foil and deceive the envious spirits.
87:5.7 (963.2) Et vaimud ei kadestaks inimeste edu, hakati õnnetoovaid või eriti armsaid asju ja inimesi vihaselt sõimama. Sellest pärineb ka tava endale või perele suunatud komplimente eitada, mis lõpuks arenes tsiviliseeritud tagasihoidlikkuseks, vaoshoituseks ja viisakuseks. Samal põhjusel oli moes ka inetu välja näha. Ilu tekitas vaimudes kadedust, see oli märk patusest inimlikust uhkusest. Ürginimene soovis endale inetut nime. Kultuse see aspekt takistas oluliselt kunsti arengut ja hoidis maailma kaua aega sünge ja inetuna.		87:5.7 (963.2) The method adopted to prevent the spirits from becoming jealous of human prosperity was to heap vituperation upon some lucky or much loved thing or person. The custom of depreciating complimentary remarks regarding oneself or family had its origin in this way, and it eventually evolved into civilized modesty, restraint, and courtesy. In keeping with the same motive, it became the fashion to look ugly. Beauty aroused the envy of spirits; it betokened sinful human pride. The savage sought for an ugly name. This feature of the cult was a great handicap to the advancement of art, and it long kept the world somber and ugly.
87:5.8 (963.3) Vaimudekultuse järgi oli elu parimal juhul vaimude juhitud õnnemäng. Inimese tulevik sõltus tema jõupingutustest, töökusest ja andekusest vaid niivõrd, kuivõrd ta kasutas seda kõike vaimude mõjutamiseks. Vaimude lepitamistseremooniad olid ränk koorem, mis tegi elu igavaks ja peaaegu talumatuks. Ajastust ajastusse, põlvkond põlvkonna järel on kõik rassid püüdnud seda õpetust kõrgetest vaimudest täiustada, kuid keegi pole veel söandanud seda täiesti kõrvale heita.		87:5.8 (963.3) Under the spirit cult, life was at best a gamble, the result of spirit control. One’s future was not the result of effort, industry, or talent except as they might be utilized to influence the spirits. The ceremonies of spirit propitiation constituted a heavy burden, rendering life tedious and virtually unendurable. From age to age and from generation to generation, race after race has sought to improve this superghost doctrine, but no generation has ever yet dared to wholly reject it.
87:5.9 (963.4) Vaimude kavatsusi ja soove uuriti ennete, oraaklite ja märkide abil. Ning vaimude sõnumeid tõlgendati ennustamis-, ettekuulutamis-, maagia, läbikatsumis- ja astroloogiliste meetoditega. Kogu kultus oli mõeldud vaimude lepitamiseks, rahuldamiseks ja äraostmiseks selle varjatud altkäemaksuga.		87:5.9 (963.4) The intention and will of the spirits were studied by means of omens, oracles, and signs. And these spirit messages were interpreted by divination, soothsaying, magic, ordeals, and astrology. The whole cult was a scheme designed to placate, satisfy, and buy off the spirits through this disguised bribery.
87:5.10 (963.5) Seetõttu arenes välja uus ja avaram maailmavaade, mis koosnes järgmistest aspektidest:		87:5.10 (963.5) And thus there grew up a new and expanded world philosophy consisting in:
87:5.11 (963.6) 1. kohustused—kõik see, mida tuli teha, et vaimud oleksid heas tujus või vähemalt neutraalsed;		87:5.11 (963.6) 1. Duty—those things which must be done to keep the spirits favorably disposed, at least neutral.
87:5.12 (963.7) 2. õiged teod—õige käitumine ja tseremooniad vaimude aktiivseks oma poolele võitmiseks;		87:5.12 (963.7) 2. Right—the correct conduct and ceremonies designed to win the spirits actively to one’s interests.
87:5.13 (963.8) 3. tõde—õige arusaamine vaimudest ja seega ka elust ning surmast ja õige suhtumine neisse.		87:5.13 (963.8) 3. Truth—the correct understanding of, and attitude toward, spirits, and hence toward life and death.
87:5.14 (963.9) Vanaaja inimesed ei soovinud tulevikku teada ainult uudishimust, vaid lootsid halba õnne üle kavaldada. Ennustamine oli lihtsalt püüd hättasattumist vältida. Unenägusid peeti neil aegadel prohvetlikeks ja kõike ebatavalist enneteks. Ka tänapäeva tsiviliseeritud rahvad, kes usuvad märkidesse, sümbolitesse ja muudesse vana tondikultuse arenenud vormide ebausu jäänustesse, kannatavad selle all. Inimene hakkab alles aegamööda, väga aeglaselt loobuma neist teguviisidest, mille kaudu ta nii valulikult on järk-järgult elu arenguredelil tõusnud.		87:5.14 (963.9) It was not merely out of curiosity that the ancients sought to know the future; they wanted to dodge ill luck. Divination was simply an attempt to avoid trouble. During these times, dreams were regarded as prophetic, while everything out of the ordinary was considered an omen. And even today the civilized races are cursed with the belief in signs, tokens, and other superstitious remnants of the advancing ghost cult of old. Slow, very slow, is man to abandon those methods whereby he so gradually and painfully ascended the evolutionary scale of life.
6. Sundimine ja väljaajamine ^top		6. Coercion and Exorcism ^top
87:6.1 (963.10) Kui inimesed uskusid ainult tontidesse, oli religioosne rituaal isiklikum, vähem organiseeritud, ent kui hakati tunnistama kõrgemate vaimude olemasolu, oli vaja nendega suheldes rakendada „kõrgemaid vaimseid meetodeid”. See püüd kasutada vaimude lepitamiseks täiustatud ja keerulisemaid võtteid viis otseselt kaitseabinõude rakendamisele vaimude suhtes. Inimene tundis end maises elus tegutsevate juhitamatute jõudude ees tõesti abituna ja püüdis alaväärsustunde tõttu kuidagi kohaneda, leida mingit viisi, kuidas leevendada inimese ebavõrdset seisundit tema ühepoolses võitluses kosmosega.		87:6.1 (963.10) When men believed in ghosts only, religious ritual was more personal, less organized, but the recognition of higher spirits necessitated the employment of “higher spiritual methods” in dealing with them. This attempt to improve upon, and to elaborate, the technique of spirit propitiation led directly to the creation of defenses against the spirits. Man felt helpless indeed before the uncontrollable forces operating in terrestrial life, and his feeling of inferiority drove him to attempt to find some compensating adjustment, some technique for evening the odds in the one-sided struggle of man versus the cosmos.
87:6.2 (964.1) Kultuse algusajal piirdusid inimese püüded tontide tegevust mõjutada lepitamisega, katsetega end halvast õnnest altkäemaksu eest vabaks osta. Kui tondikultus arenes heade ja halbade vaimude eristamiseni, muutusid tseremooniad positiivsemateks pingutusteks head õnne enda poole võita. Inimese religioon ei olnud enam täiesti negativistlik ega piirdunud püüetega head õnne saavutada; peagi hakkas inimene kavandama viise, kuidas sundida vaime endaga koostööd tegema. Usklik ei seisa enam kaitsetuna enda väljamõeldud vaimukujutelmade lakkamatute nõudmiste ees; ürginimene hakkab leiutama relvi, millega saab vaime tegutsema ja ennast abistama sundida.		87:6.2 (964.1) In the early days of the cult, man’s efforts to influence ghost action were confined to propitiation, attempts by bribery to buy off ill luck. As the evolution of the ghost cult progressed to the concept of good as well as bad spirits, these ceremonies turned toward attempts of a more positive nature, efforts to win good luck. Man’s religion no longer was completely negativistic, nor did he stop with the effort to win good luck; he shortly began to devise schemes whereby he could compel spirit co-operation. No longer does the religionist stand defenseless before the unceasing demands of the spirit phantasms of his own devising; the savage is beginning to invent weapons wherewith he may coerce spirit action and compel spirit assistance.
87:6.3 (964.2) Inimese esimesed jõupingutused enese kaitsmiseks olid suunatud tontide vastu. Ajastute möödudes hakkasid elavad mõtlema välja viise surnutele vastuhakkamiseks. Tontide hirmutamiseks ja peletamiseks töötati välja mitmeid võtteid, näiteks:		87:6.3 (964.2) Man’s first efforts at defense were directed against the ghosts. As the ages passed, the living began to devise methods of resisting the dead. Many techniques were developed for frightening ghosts and driving them away, among which may be cited the following:
87:6.4 (964.3) 1. pea äralõikamine ja surnukeha hauas kinnisidumine;		87:6.4 (964.3) 1. Cutting off the head and tying up the body in the grave.
87:6.5 (964.4) 2. maja, kus inimene suri, pildumine kividega;		87:6.5 (964.4) 2. Stoning the death house.
87:6.6 (964.5) 3. surnukeha kastreerimine või tema jalaluude murdmine;		87:6.6 (964.5) 3. Castration or breaking the legs of the corpse.
87:6.7 (964.6) 4. matmine kivide alla, sellest tavast pärinevad nüüdisaegsed hauakivid;		87:6.7 (964.6) 4. Burying under stones, one origin of the modern tombstone.
87:6.8 (964.7) 5. krematsioon, hilisema aja leiutis tontidest tulenevate probleemide vältimiseks;		87:6.8 (964.7) 5. Cremation, a later-day invention to prevent ghost trouble.
87:6.9 (964.8) 6. surnukeha merreviskamine;		87:6.9 (964.8) 6. Casting the body into the sea.
87:6.10 (964.9) 7. surnukeha jätmine metsloomadele söödaks.		87:6.10 (964.9) 7. Exposure of the body to be eaten by wild animals.
87:6.11 (964.10) Arvati, et müra häirib ja hirmutab tonte, karjumine, kellahelin ja trummipõrin peletavat neid elavatest eemale; need iidsed meetodid on surnute juures „valvamisel” veel praegugi kasutusel. Soovimatuid vaime peletati eemale halvalõhnaliste vedelikega. Valmistati jubedaid vaimude kujutisi, et nad end nähes kiiresti põgeneksid. Usuti, et koerad suudavad viirastuste liginemist märgata ja hoiatavad inimesi ulgumisega ning et kuked hakkavad tontide läheduses kirema. See ebausk on säilinud kuke kasutamises tuulelipuna.		87:6.11 (964.10) Ghosts were supposed to be disturbed and frightened by noise; shouting, bells, and drums drove them away from the living; and these ancient methods are still in vogue at “wakes” for the dead. Foul-smelling concoctions were utilized to banish unwelcome spirits. Hideous images of the spirits were constructed so that they would flee in haste when they beheld themselves. It was believed that dogs could detect the approach of ghosts, and that they gave warning by howling; that cocks would crow when they were near. The use of a cock as a weather vane is in perpetuation of this superstition.
87:6.12 (964.11) Parimaks kaitseabinõuks tontide vastu peeti vett. Püha vesi oli parem kui ükski muu vesi, sest selles olid preestrid oma jalgu pesnud. Nii tuli kui ka vesi arvati olevat tontidele läbimatud takistused. Roomlased kandsid vett kolm korda ümber surnukeha; kahekümnendal sajandil piserdatakse surnukeha püha veega ja juudi rituaalide hulka kuulub veel praegugi kalmistul käte pesemine. Ristimine moodustas osa hilisemast veerituaalist, vanaaja suplus oli usutseremoonia. Alles uuemal ajal on suplusest saanud sanitaarne toiming.		87:6.12 (964.11) Water was regarded as the best protection against ghosts. Holy water was superior to all other forms, water in which the priests had washed their feet. Both fire and water were believed to constitute impassable barriers to ghosts. The Romans carried water three times around the corpse; in the twentieth century the body is sprinkled with holy water, and hand washing at the cemetery is still a Jewish ritual. Baptism was a feature of the later water ritual; primitive bathing was a religious ceremony. Only in recent times has bathing become a sanitary practice.
87:6.13 (964.12) Ent inimene ei piirdunud tontidele surve avaldamisega, peagi püüdis ta usurituaalide ja muude toimingute abil vaime tegutsema sundida. Väljaajamine oli ühe vaimu kasutamine teise ohjeldamiseks või minemapeletamiseks ning neid võtteid rakendati ka hingede ja vaimude hirmutamiseks. Duaalse spiritismi kontseptsioon headest ja halbadest jõududest pakkus inimesele küllaga võimalusi püüda üht toimijat teise vastu ässitada, sest kui tugev inimene suutis nõrgemat võita, sai kindlasti ka tugev vaim alamat vaimu valitseda. Needmine oli ürgajal sunnivahend, äratamaks vähemtähtsate vaimude aukartust. Hiljem laienes see tava vaenlaste needmiseks.		87:6.13 (964.12) But man did not stop with ghost coercion; through religious ritual and other practices he was soon attempting to compel spirit action. Exorcism was the employment of one spirit to control or banish another, and these tactics were also utilized for frightening ghosts and spirits. The dual-spiritism concept of good and bad forces offered man ample opportunity to attempt to pit one agency against another, for, if a powerful man could vanquish a weaker one, then certainly a strong spirit could dominate an inferior ghost. Primitive cursing was a coercive practice designed to overawe minor spirits. Later this custom expanded into the pronouncing of curses upon enemies.
87:6.14 (965.1) Kaua aega arvati, et iidsete kommete juurde tagasi pöördudes saab vaime ja pooljumalaid oma soovi järgi tegutsema sundida. Nüüdisaegne inimene teeb sama. Te kõnetate üksteist tavalises argikeeles, ent palvetades pöördute tagasi eelmiste põlvkondade vanema kõnepruugi, niinimetatud pühaliku kõnepruugi juurde.		87:6.14 (965.1) It was long believed that by reverting to the usages of the more ancient mores the spirits and demigods could be forced into desirable action. Modern man is guilty of the same procedure. You address one another in common, everyday language, but when you engage in prayer, you resort to the older style of another generation, the so-called solemn style.
87:6.15 (965.2) Selle arusaamaga on seletatav ka tagasipöördumine paljude seksuaalse iseloomuga usurituaalide, näiteks templiprostitutsiooni juurde. Neid taasavastatud vanaaja tavasid peeti kindlaks kaitseabinõuks paljude hädade vastu. Kõik nende lihtsameelsete rahvaste ettevõtmised olid täiesti vabad sellest, mida nüüdisaegne inimene nimetaks seksuaalseks kombelõtvuseks.		87:6.15 (965.2) This doctrine also explains many religious-ritual reversions of a sex nature, such as temple prostitution. These reversions to primitive customs were considered sure guards against many calamities. And with these simple-minded peoples all such performances were entirely free from what modern man would term promiscuity.
87:6.16 (965.3) Järgmisena võeti kasutusele rituaalsed tõotused ja pühad vanded. Enamiku vannetega kaasnes enesepiinamine ja -vigastamine, hiljem paastumine ja palvetamine. Mõne aja pärast hakati enesesalgamist pidama kindlaks veenmisvahendiks; eriti kehtis see suguelust hoidumise suhtes. Nii kujunesid ürginimesel välja väga karmid usutavad, uskumused, et enesepiinamine ja enesesalgamine on tõhusad rituaalid, millega sundida vaime vastu nende enda tahtmist soodsalt reageerima.		87:6.16 (965.3) Next came the practice of ritual vows, soon to be followed by religious pledges and sacred oaths. Most of these oaths were accompanied by self-torture and self-mutilation; later on, by fasting and prayer. Self-denial was subsequently looked upon as being a sure coercive; this was especially true in the matter of sex suppression. And so primitive man early developed a decided austerity in his religious practices, a belief in the efficacy of self-torture and self-denial as rituals capable of coercing the unwilling spirits to react favorably toward all such suffering and deprivation.
87:6.17 (965.4) Nüüdisaja inimene ei püüa enam avalikult vaime sundida, kuigi ilmutab ikka veel kalduvust Jumalusega kaubelda. Ta sajatab endiselt, koputab vastu puud, paneb sõrmed risti ja sülitab, tuues kuuldavale mõne kulunud väljendi, mis kunagi oli maagiline loits.		87:6.17 (965.4) Modern man no longer attempts openly to coerce the spirits, though he still evinces a disposition to bargain with Deity. And he still swears, knocks on wood, crosses his fingers, and follows expectoration with some trite phrase; once it was a magical formula.
7. Kultuse olemus ^top		7. Nature of Cultism ^top
87:7.1 (965.5) Kultuslik ühiskonnakord oli püsiv, sest pakkus kõlblustunde ning usulise lojaalsuse säilitamiseks ja stimuleerimiseks vajalikku sümboolikat. Kultus arenes välja „vanade perekondade” traditsioonidest ja jäi püsima sügavale juurdunud institutsioonina; igal perekonnal on mingi kultus. Iga innustav ideaal haarab seda jäädvustava sümboolika järele — püüab leida viisi selle avaldamiseks kultuuris, et kindlustada selle püsimine ja jätkuv teostumine — ning kultus saavutab selle eesmärgi, toites ja rahuldades inimese tundeelu.		87:7.1 (965.5) The cult type of social organization persisted because it provided a symbolism for the preservation and stimulation of moral sentiments and religious loyalties. The cult grew out of the traditions of “old families” and was perpetuated as an established institution; all families have a cult of some sort. Every inspiring ideal grasps for some perpetuating symbolism—seeks some technique for cultural manifestation which will insure survival and augment realization—and the cult achieves this end by fostering and gratifying emotion.
87:7.2 (965.6) Alates tsivilisatsiooni koidikust on ühiskonna iga märkimisväärse kultuurilise või usulise edusammuga kaasnenud oma rituaal, sümboolne tseremoonia. Mida alateadlikumalt see rituaal on kujunenud, seda tugevamini on ta pühendunuid oma haardesse võtnud. Kultus säilitas küll tundekülluse ja tõi tundeellu rahuldust, kuid on alati olnud suurim takistus sotsiaalsete ümberkorralduste ja vaimse progressi teel.		87:7.2 (965.6) From the dawn of civilization every appealing movement in social culture or religious advancement has developed a ritual, a symbolic ceremonial. The more this ritual has been an unconscious growth, the stronger it has gripped its devotees. The cult preserved sentiment and satisfied emotion, but it has always been the greatest obstacle to social reconstruction and spiritual progress.
87:7.3 (965.7) Vaatamata sellele, et kultus on ühiskonna arengut alati aeglustanud, on kahetsusväärne, et nii paljudel nüüdisaegsetel moraalinormidesse ja vaimsetesse ideaalidesse uskujatel pole küllaldast sümboolikat — vastastikust toetust võimaldavat kultust — ühtekuuluvustunnet. Ent usukultust ei saa tekitada, see peab ise välja kujunema. Ja pole kaht rühma, kelle kultused oleksid identsed, kui mingi ametivõim ei ole just meelevaldselt nende rituaale standardiseerinud.		87:7.3 (965.7) Notwithstanding that the cult has always retarded social progress, it is regrettable that so many modern believers in moral standards and spiritual ideals have no adequate symbolism—no cult of mutual support—nothing to belong to. But a religious cult cannot be manufactured; it must grow. And those of no two groups will be identical unless their rituals are arbitrarily standardized by authority.
87:7.4 (965.8) Varakristlik kultus oli kõige tõhusam, köitvam ja kestvam rituaal, mis kunagi on välja mõeldud või kavandatud, kuid selle väärtuse on teaduse ajastul suures osas hävitanud nii paljude selle aluseks olnud dogmade hajumine. Kristlikult kultuselt võttis elujõu paljude selle aluseks olnud ideede kaotus.		87:7.4 (965.8) The early Christian cult was the most effective, appealing, and enduring of any ritual ever conceived or devised, but much of its value has been destroyed in a scientific age by the destruction of so many of its original underlying tenets. The Christian cult has been devitalized by the loss of many fundamental ideas.
87:7.5 (965.9) Alati on olnud nii, et kui kultus on paindlik ja sümboolika avarduv, siis kasvab ka tõde kiiresti ja avardub vabalt. Küllaldane tõde ja kohanemisvõimeline kultus on soodustanud ühiskonna kiiret arengut. Tähenduseta kultus rikub religiooni, kui püüab filosoofiat välja tõrjuda ja mõistust orjastada; tõeline kultus areneb edasi.		87:7.5 (965.9) In the past, truth has grown rapidly and expanded freely when the cult has been elastic, the symbolism expansile. Abundant truth and an adjustable cult have favored rapidity of social progression. A meaningless cult vitiates religion when it attempts to supplant philosophy and to enslave reason; a genuine cult grows.
87:7.6 (966.1) Vaatamata puudustele ja tõkestavatele asjaoludele on iga uus tõeilmutus rajanud uue kultuse ja isegi Jeesuse religiooni uuestiesitamine peab arendama välja uue ning sobiva sümboolika. Nüüdisaegne inimene peab leidma oma uutele ja avarduvatele ideedele, ideaalidele ja lojaalsusele küllaldase sümboolika. See täiustatud sümbol peab kasvama välja religioossest eluviisist, vaimsetest kogemustest. Kõrgema tsivilisatsiooni kõrgem sümboolika peab tuginema kontseptsioonile Jumala isadusest ning sisaldama rikkalikult inimestevahelise vendluse üllaid ideaale.		87:7.6 (966.1) Regardless of the drawbacks and handicaps, every new revelation of truth has given rise to a new cult, and even the restatement of the religion of Jesus must develop a new and appropriate symbolism. Modern man must find some adequate symbolism for his new and expanding ideas, ideals, and loyalties. This enhanced symbol must arise out of religious living, spiritual experience. And this higher symbolism of a higher civilization must be predicated on the concept of the Fatherhood of God and be pregnant with the mighty ideal of the brotherhood of man.
87:7.7 (966.2) Vanad kultused olid liiga egotsentrilised, uus usk peab kasvama välja osutatud armastusest. Uus kultus peab nagu vanagi õhutama emotsioone, rahuldama tundeelu ja soodustama lojaalsust, ent see pole kõik: ta peab hõlbustama vaimset progressi, täiustama kosmilisi tähendusi, lisama kõlbelisi väärtusi, soodustama ühiskonna arengut ja stimuleerima kõrget tüüpi isiklikku usuelu. Uus kultus peab pakkuma ülimad elusihid, mis on nii ajalikud kui ka igavesed — nii sotsiaalsed kui ka vaimsed.		87:7.7 (966.2) The old cults were too egocentric; the new must be the outgrowth of applied love. The new cult must, like the old, foster sentiment, satisfy emotion, and promote loyalty; but it must do more: It must facilitate spiritual progress, enhance cosmic meanings, augment moral values, encourage social development, and stimulate a high type of personal religious living. The new cult must provide supreme goals of living which are both temporal and eternal—social and spiritual.
87:7.8 (966.3) Kultus peab vastu sotsiaalse tsivilisatsiooni arengule ja individuaalsetele vaimsetele saavutustele ning aitab neile kaasa vaid siis, kui põhineb kodu bioloogilisel, sotsiaalsel ja usulisel tähtsusel. Püsimajääv kultus peab sümboliseerima seda, mis on lakkamatute muutuste taustal jääv; peab ülistama seda, mis ühendab igavesti muutuvate ühiskondlike muundumiste voogu. Ta peab tunnistama tõelisi tähendusi, ülistama kauneid suhteid ja kiitma tõelise ülluse häid väärtusi.		87:7.8 (966.3) No cult can endure and contribute to the progress of social civilization and individual spiritual attainment unless it is based on the biologic, sociologic, and religious significance of the home. A surviving cult must symbolize that which is permanent in the presence of unceasing change; it must glorify that which unifies the stream of ever-changing social metamorphosis. It must recognize true meanings, exalt beautiful relations, and glorify the good values of real nobility.
87:7.9 (966.4) Ent uut ja rahuldavat sümboolikat on väga raske leida, sest nüüdisaegsete inimeste puhul on üldiselt valdav teaduslik hoiak; nad hoiduvad ebausust ja põlgavad harimatust, kuigi ihalevad salapära ja austavad hardalt kõike tundmatut. Kultus jääb püsima vaid siis, kui sisaldab mingit valitsevat saladuslikkust ja varjab midagi väärtuslikku, kuid saavutamatut. Uus sümboolika ei tohi aga olla tähendusrikas ainult rühmale, vaid peab omama tähendust ka üksikisikule. Iga teenimist võimaldav sümboolikavorm on sobiv, kui inimene saab seda ise omal algatusel teostada ja sellest oma kaaslastega rõõmu tunda. Kui uus kultus oleks dünaamiline, mitte staatiline, võiks see tõepoolest inimkonna progressile juurde anda midagi väärtuslikku, nii ajalikku kui ka vaimset.		87:7.9 (966.4) But the great difficulty of finding a new and satisfying symbolism is because modern men, as a group, adhere to the scientific attitude, eschew superstition, and abhor ignorance, while as individuals they all crave mystery and venerate the unknown. No cult can survive unless it embodies some masterful mystery and conceals some worthful unattainable. Again, the new symbolism must not only be significant for the group but also meaningful to the individual. The forms of any serviceable symbolism must be those which the individual can carry out on his own initiative, and which he can also enjoy with his fellows. If the new cult could only be dynamic instead of static, it might really contribute something worth while to the progress of mankind, both temporal and spiritual.
87:7.10 (966.5) Ent kultus — rituaalidest, juhtlausetest ja sihtidest koosnev sümboolika — toimib vaid siis, kui ei ole liiga keeruline. Ja ta nõuab pühendumist ning ustavust. Iga tõhus religioon arendab vältimatult välja endaväärilise sümboolika ja sellele pühendunutel tuleks vältida rituaali kristalliseerumist ahendavateks, moonutavateks ja lämmatavalt ühetaolisteks tseremooniateks, mis võivad igasugust sotsiaalset, moraalset ja vaimset progressi ainult pärssida ja aeglustada. Ükski kultus ei jää püsima, kui see aeglustab kõlbelist arengut ja takistab vaimset progressi. Kultus on skelett, mille ümber kasvab isiklike vaimsete kogemuste elav ja dünaamiline keha — tõeline religioon.		87:7.10 (966.5) But a cult—a symbolism of rituals, slogans, or goals—will not function if it is too complex. And there must be the demand for devotion, the response of loyalty. Every effective religion unerringly develops a worthy symbolism, and its devotees would do well to prevent the crystallization of such a ritual into cramping, deforming, and stifling stereotyped ceremonials which can only handicap and retard all social, moral, and spiritual progress. No cult can survive if it retards moral growth and fails to foster spiritual progress. The cult is the skeletal structure around which grows the living and dynamic body of personal spiritual experience—true religion.
87:7.11 (966.6) [Esitanud Nebadoni Kirgas Õhtutäht.]		87:7.11 (966.6) [Presented by a Brilliant Evening Star of Nebadon.]