97. Kiri		Paper 97
Heebrealaste jumalakäsituse areng		Evolution of the God Concept Among the Hebrews
97:0.1 (1062.1) HEEBREALASTE vaimsed juhid tegid midagi, mis ei olnud kellelgi enne neid õnnestunud — nad vabastasid oma jumalakäsituse inimnäolisusest, muutmata seda vaid filosoofidele mõistetavaks abstraktsiooniks. Ka lihtrahvas oli võimeline pidama eesrindlikuma Jahve-käsituse kohast Jahvet kui mitte just üksikisiku, siis vähemalt rahva Isaks.		97:0.1 (1062.1) THE spiritual leaders of the Hebrews did what no others before them had ever succeeded in doing—they deanthropomorphized their God concept without converting it into an abstraction of Deity comprehensible only to philosophers. Even common people were able to regard the matured concept of Yahweh as a Father, if not of the individual, at least of the race.
97:0.2 (1062.2) Arusaama Jumalast kui isiksusest õpetati küll selgesti Melkisedeki päevil Saalemis, kuid Egiptusest põgenemise ajaks oli see õpetus ebamääraseks ja ähmaseks muutunud ning arenes heebrea meeles vaimsete õpetajate mõjul vaid vähehaaval, põlvkondade jooksul. Jahve isiksusena tajuma hakkamine toimus selle arengu käigus järjepidevalt, kui Jumaluse paljude teiste omaduste adumine. Moosesest Malakiani kasvas heebrealaste meele võime moodustada Jumala isiksuse kohta mõisteid peaaegu katkematult ning lõpuks ülendasid ja õilistasid seda kontseptsiooni Jeesuse õpetused taevasest Isast.		97:0.2 (1062.2) The concept of the personality of God, while clearly taught at Salem in the days of Melchizedek, was vague and hazy at the time of the flight from Egypt and only gradually evolved in the Hebraic mind from generation to generation in response to the teaching of the spiritual leaders. The perception of Yahweh’s personality was much more continuous in its progressive evolution than was that of many other of the Deity attributes. From Moses to Malachi there occurred an almost unbroken ideational growth of the personality of God in the Hebrew mind, and this concept was eventually heightened and glorified by the teachings of Jesus about the Father in heaven.
1. Saamuel — esimene Heebrea prohvet ^top		1. Samuel—First of the Hebrew Prophets ^top
97:1.1 (1062.3) Ümbruskonna rahvaste vaenulik surve Palestiinas õpetas heebrea šeikidele peagi, et nad ei saa loota püsimajäämisele, ühendamata oma hõimude juhtimist keskvalitsusega konföderatsiooniks. See haldusvõimu tsentraliseerimine andis Saamuelile kui õpetajale ja reformaatorile rohkem tegutsemisvõimalusi.		97:1.1 (1062.3) Hostile pressure of the surrounding peoples in Palestine soon taught the Hebrew sheiks they could not hope to survive unless they confederated their tribal organizations into a centralized government. And this centralization of administrative authority afforded a better opportunity for Samuel to function as a teacher and reformer.
97:1.2 (1062.4) Saamuel pärines Saalemi õpetajate pikast reast, kes olid oma palveldamisvormides Melkisedeki tõdesid alal hoidnud. See õpetaja oli mehine ja otsusekindel mees. Vaid tema suur andumus koos erakordse kindlameelsusega lasi tal taluda peaaegu üleüldist vastuseisu, mida ta kohtas, kui asus kogu Iisraeli Moosese-aegse ülima Jahve palveldamise juurde tagasi pöörama. Ometi õnnestus see tal vaid osaliselt; ta võitis Jahve kõrgema käsituse kohase teenimise juurde tagasi üksnes heebrealaste arukama poole, ülejäänud jätkasid oma riigi hõimujumalate kummardamist ja jäid Jahve madalama arusaama juurde.		97:1.2 (1062.4) Samuel sprang from a long line of the Salem teachers who had persisted in maintaining the truths of Melchizedek as a part of their worship forms. This teacher was a virile and resolute man. Only his great devotion, coupled with his extraordinary determination, enabled him to withstand the almost universal opposition which he encountered when he started out to turn all Israel back to the worship of the supreme Yahweh of Mosaic times. And even then he was only partially successful; he won back to the service of the higher concept of Yahweh only the more intelligent half of the Hebrews; the other half continued in the worship of the tribal gods of the country and in the baser conception of Yahweh.
97:1.3 (1062.5) Saamuel oli tahumatu, kuid hakkaja mees, teoinimesest reformaator, kes võis mõni päev koos oma kaaslastega minna ja paarkümmend Baali palveldamiskohta segi paisata. Kõik, mis ta korda saatis, oli saavutatud vaid toore jõuga; ta jutlustas vähe, õpetas veelgi vähem, kuid tegutses. Ühel päeval võis ta Baali preestrit pilgata, järgmisel päeval vangilangenud kuninga tükkideks raiuda. Ta uskus andunult ainsasse Jumalasse ja tal oli sellest ainsast Jumalast kui taeva ja maa loojast selge ettekujutus: „Sest Issanda päralt on maa toed ja nende peale on ta seadnud maailma.”		97:1.3 (1062.5) Samuel was a rough-and-ready type of man, a practical reformer who could go out in one day with his associates and overthrow a score of Baal sites. The progress he made was by sheer force of compulsion; he did little preaching, less teaching, but he did act. One day he was mocking the priest of Baal; the next, chopping in pieces a captive king. He devotedly believed in the one God, and he had a clear concept of that one God as creator of heaven and earth: “The pillars of the earth are the Lord’s, and he has set the world upon them.”
97:1.4 (1063.1) Ent Saamueli suur panus Jumaluse mõiste väljakujundamisse seisnes tema kõlavas kuulutuses, et Jahve on muutumatu, alati ühtmoodi eksimatu täiuslikkuse ja jumalikkuse kehastus. Tol ajal peeti Jahvet tujukaks jumalaks, keda tabasid vihahood ja kes alailma kahetses, et oli midagi nii või teisiti teinud. Kuid nüüd, esmakordselt pärast heebrealaste põgenemist Egiptusest, kuulis rahvas neid hämmastavaid sõnu: „Iisraeli Hiilgus ei valeta ega kahetse, sest ta ei ole inimene, et ta kahetseb.” Kuulutati, et jumalikkus tähendab püsivust. Saamuel juhtis korduvalt tähelepanu Melkisedeki lepingule Aabrahamiga ja kuulutas, et Iisraeli Issand Jumal on kogu tõe, püsivuse ja muutumatuse allikas. Heebrealased olid pidanud oma Jumalat alati inimeseks, üliinimeseks, tundmatu päritoluga ülevaks vaimuks; nüüd aga kuulsid nad, kuidas kunagine Hoorebi vaim ülendatakse looja täiuslikkusega muutumatuks Jumalaks. Saamuel aitas areneval jumalakäsitusel tõusta inimmeele muutlikkusest ja sureliku eksistentsi elumuutustest tunduvalt kõrgemale. Tema õpetustes hakkas heebrealaste Jumal tõusma hõimujumalate tasandil olevast arusaamast kogu loodu kõikvõimsa ning muutumatu Looja ja Ülevaataja ideaalini.		97:1.4 (1063.1) But the great contribution which Samuel made to the development of the concept of Deity was his ringing pronouncement that Yahweh was changeless, forever the same embodiment of unerring perfection and divinity. In these times Yahweh was conceived to be a fitful God of jealous whims, always regretting that he had done thus and so; but now, for the first time since the Hebrews sallied forth from Egypt, they heard these startling words, “The Strength of Israel will not lie nor repent, for he is not a man, that he should repent.” Stability in dealing with Divinity was proclaimed. Samuel reiterated the Melchizedek covenant with Abraham and declared that the Lord God of Israel was the source of all truth, stability, and constancy. Always had the Hebrews looked upon their God as a man, a superman, an exalted spirit of unknown origin; but now they heard the onetime spirit of Horeb exalted as an unchanging God of creator perfection. Samuel was aiding the evolving God concept to ascend to heights above the changing state of men’s minds and the vicissitudes of mortal existence. Under his teaching, the God of the Hebrews was beginning the ascent from an idea on the order of the tribal gods to the ideal of an all-powerful and changeless Creator and Supervisor of all creation.
97:1.5 (1063.2) Ta jutlustas taas Jumala siirust, lepingu kindlat täitmist Jumala poolt. Saamuel ütles: „Issand ei jäta oma rahvast maha.” „Ta on teinud meiega igavese lepingu, mis on kõigiti korrastatud ja kindel.” Ning nõnda kõlas kõikjal Palestiinas kutse asuda taas palveldama ülimat Jahvet. See energiline õpetaja jutlustas ikka: „Sina, Issand Jumal, oled suur, sest ükski pole sinusarnane ja ei ole ka ühtki teist Jumalat peale sinu.”		97:1.5 (1063.2) And he preached anew the story of God’s sincerity, his covenant-keeping reliability. Said Samuel: “The Lord will not forsake his people.” “He has made with us an everlasting covenant, ordered in all things and sure.” And so, throughout all Palestine there sounded the call back to the worship of the supreme Yahweh. Ever this energetic teacher proclaimed, “You are great, O Lord God, for there is none like you, neither is there any God beside you.”
97:1.6 (1063.3) Heebrealased olid seni taotlenud Jahve soosingut põhiliselt ainelise jõukuse nimel. Kui Saamuel julges kuulutada: „Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks; tema alandab, aga ka ülendab. Ta tõstab tähtsusetu põrmust, ta ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes ta istuma õilsate juurde ja lastes tal pärida aujärje,” siis oli see Iisraelile suur šokk, mis läks Saamuelile peaaegu elu maksma. Veel kunagi pärast Moosest ei olnud alamatele ja vähemsoosituile nii lohutavaid tõotusi antud ja tuhanded vaesed meeleheitel inimesed hakkasid lootma, et võivad oma vaimuseisundit parandada.		97:1.6 (1063.3) Theretofore the Hebrews had regarded the favor of Yahweh mainly in terms of material prosperity. It was a great shock to Israel, and almost cost Samuel his life, when he dared to proclaim: “The Lord enriches and impoverishes; he debases and exalts. He raises the poor out of the dust and lifts up the beggars to set them among princes to make them inherit the throne of glory.” Not since Moses had such comforting promises for the humble and the less fortunate been proclaimed, and thousands of despairing among the poor began to take hope that they could improve their spiritual status.
97:1.7 (1063.4) Siiski ei jõudnud Saamuel hõimujumala arusaamast eriti palju kaugemale. Ta kuulutas Jahvet, kes on loonud kõik inimesed, kuid tegeleb põhiliselt oma väljavalitud heebrea rahvaga. Ent nagu Moosese päevil, nii ka nüüd kujutas see jumalakäsitus Jumalust, kes on püha ja ausameelne. „Issandast püham pole keegi. Kes oleks võrreldav selle püha Issand Jumalaga?”		97:1.7 (1063.4) But Samuel did not progress very far beyond the concept of a tribal god. He proclaimed a Yahweh who made all men but was occupied chiefly with the Hebrews, his chosen people. Even so, as in the days of Moses, once more the God concept portrayed a Deity who is holy and upright. “There is none as holy as the Lord. Who can be compared to this holy Lord God?”
97:1.8 (1063.5) Aastate möödudes hakkas vana hallipäine juht Jumalast paremini aru saama, sest ta kuulutas: „Issand on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid. Issand mõistab kohut maailma äärtele, ilmutab halastust halastavale, ja õiglase suhtes on ta samuti õiglane.” Ka siin võib juba aimata halastavust, kuigi see piirdub nendega, kes ise on halastavad. Hiljem läks ta ühe sammu võrra kaugemale, manitsedes oma hädasolevat rahvast: „Andkem end nüüd Issanda kätesse, sest tema halastus on suur.” „Pole midagi, mis keelaks Issandat päästmast paljusid või väheseid.”		97:1.8 (1063.5) As the years passed, the grizzled old leader progressed in the understanding of God, for he declared: “The Lord is a God of knowledge, and actions are weighed by him. The Lord will judge the ends of the earth, showing mercy to the merciful, and with the upright man he will also be upright.” Even here is the dawn of mercy, albeit it is limited to those who are merciful. Later he went one step further when, in their adversity, he exhorted his people: “Let us fall now into the hands of the Lord, for his mercies are great.” “There is no restraint upon the Lord to save many or few.”
97:1.9 (1063.6) Ning see Jahve loomuse käsitus arenes Saamueli järeltulijate hoole all järjest edasi. Nad püüdsid esitada Jahvet lepingust kinnipidava Jumalana, kuid suutsid vaevu säilitada Saamueli tempot; neil ei õnnestunud arendada välja ideed Jumala halastusest, nagu eakas Saamuel oli seda ette kujutanud. Aegamööda pöörduti tagasi teiste jumalate tunnistamise juurde, kuigi Jahve väideti olevat kõigist kõrgem. „Sinul, oo Issand, on kuningriik ja sa oled ennast tõstnud üle kõige.”		97:1.9 (1063.6) And this gradual development of the concept of the character of Yahweh continued under the ministry of Samuel’s successors. They attempted to present Yahweh as a covenant-keeping God but hardly maintained the pace set by Samuel; they failed to develop the idea of the mercy of God as Samuel had later conceived it. There was a steady drift back toward the recognition of other gods, despite the maintenance that Yahweh was above all. “Yours is the kingdom, O Lord, and you are exalted as head above all.”
97:1.10 (1064.1) Selle ajajärgu võtmesõna oli jumalik võim; tolleaegsed prohvetid jutlustasid religiooni, mis pidi kuninga positsiooni Heebrea troonil kindlustama. „Oo Issand, sa oled suur ja võimas, auline ja võidukas ning majesteetlik. Sinu käes on jõud ja vägi, sinu käes on kõike teha suureks ja tugevaks.” Niisugune oli jumalakäsitus Saamueli ja tema otseste järeltulijate ajal.		97:1.10 (1064.1) The keynote of this era was divine power; the prophets of this age preached a religion designed to foster the king upon the Hebrew throne. “Yours, O Lord, is the greatness and the power and the glory and the victory and the majesty. In your hand is power and might, and you are able to make great and to give strength to all.” And this was the status of the God concept during the time of Samuel and his immediate successors.
2. Eelija ja Eliisa ^top		2. Elijah and Elisha ^top
97:2.1 (1064.2) Kümnendal sajandil enne Kristust jagunes heebrea rahvas kaheks kuningriigiks. Mõlemas poliitilises üksuses püüdsid paljud tõeõpetajad tõkestada vaimse mandumise tagurlikku tõusulainet, mis oli valla pääsenud ja levis pärast eraldumissõda hukatuslikult. Ent need püüded heebrea religiooni edasi viia kandsid vilja alles siis, kui õpetamist alustas kindlameelne ja kartmatu õigluse eest võitleja Eelija. Eelija taastas põhjapoolses kuningriigis Saamueli ajaga võrreldava jumalakäsituse. Tal ei olnud palju võimalusi arenenud jumalakäsitust esitada; ta tegeles samamoodi, nagu enne teda Saamuel, usinasti Baali altarite ümberpaiskamisega ja ebajumalakujude purustamisega. Ta teostas oma reforme, vaatamata ebajumalakummardajast monarhi vastuseisule, tema ülesanne oli veelgi hiiglaslikum ja raskem kui Saamueli oma.		97:2.1 (1064.2) In the tenth century before Christ the Hebrew nation became divided into two kingdoms. In both of these political divisions many truth teachers endeavored to stem the reactionary tide of spiritual decadence that had set in, and which continued disastrously after the war of separation. But these efforts to advance the Hebraic religion did not prosper until that determined and fearless warrior for righteousness, Elijah, began his teaching. Elijah restored to the northern kingdom a concept of God comparable with that held in the days of Samuel. Elijah had little opportunity to present an advanced concept of God; he was kept busy, as Samuel had been before him, overthrowing the altars of Baal and demolishing the idols of false gods. And he carried forward his reforms in the face of the opposition of an idolatrous monarch; his task was even more gigantic and difficult than that which Samuel had faced.
97:2.2 (1064.3) Kui Eelija ära kutsuti, jätkas tema tööd tõe tuld Palestiinas alal hoides ta truu kaaslane Eliisa, kellele andis väärtuslikku abi vähetuntud Miika.		97:2.2 (1064.3) When Elijah was called away, Elisha, his faithful associate, took up his work and, with the invaluable assistance of the little-known Micaiah, kept the light of truth alive in Palestine.
97:2.3 (1064.4) Ent need polnud jumalusekäsituse edasiarenemise ajad. Heebrealased polnud tõusnud isegi veel Moosese ideaalini. Eelija ja Eliisa ajajärgu lõpuks pöördusid kõrgemad klassid tagasi ülima Jahve palveldamise juurde ja said tunnistajateks Kõikse Looja idee taastamisele umbes samalt kohalt, kuhu see Saamuelist oli jäänud.		97:2.3 (1064.4) But these were not times of progress in the concept of Deity. Not yet had the Hebrews ascended even to the Mosaic ideal. The era of Elijah and Elisha closed with the better classes returning to the worship of the supreme Yahweh and witnessed the restoration of the idea of the Universal Creator to about that place where Samuel had left it.
3. Jahve ja Baal ^top		3. Yahweh and Baal ^top
97:3.1 (1064.5) Pikaleveninud vaidlused Jahvesse uskujate ja Baali poolehoidjate vahel kujutasid endast pigem ideoloogiate sotsiaalmajanduslikku kokkupõrget kui religioossete uskumuste vahelisi vastuolusid.		97:3.1 (1064.5) The long-drawn-out controversy between the believers in Yahweh and the followers of Baal was a socioeconomic clash of ideologies rather than a difference in religious beliefs.
97:3.2 (1064.6) Palestiina elanikkonna suhtumine maa eraomandusse ei olnud üksmeelne. Lõunapoolsed ehk araabia rändhõimud (jahvelased) pidasid maad võõrandamatuks — Jumaluse kingiks sugukonnale. Nende arvates ei saanud maad müüa ega pantida. „Jahve ütles: „Maad ärgu müüdagu, sest maa on minu päralt.””		97:3.2 (1064.6) The inhabitants of Palestine differed in their attitude toward private ownership of land. The southern or wandering Arabian tribes (the Yahwehites) looked upon land as an inalienable—as a gift of Deity to the clan. They held that land could not be sold or mortgaged. “Yahweh spoke, saying, ‘The land shall not be sold, for the land is mine.’”
97:3.3 (1064.7) Põhjapoolsed ja paiksemad kaananlased (baallased) ostsid, müüsid ja pantisid vabalt oma maid. Sõna „baal” tähendab omanikku. Baali-kultuse aluseks olid põhiliselt kaks õpetust: esiteks vara vahetamine, lepingute seadustamine — õigus maad osta ja müüa. Teiseks arvati, et Baal saadab vihma — ta oli mullaviljakuse jumal. Hea saak sõltus Baali soosingust. See kultus oli tugevasti seotud maaga, selle omanduse ja viljakusega.		97:3.3 (1064.7) The northern and more settled Canaanites (the Baalites) freely bought, sold, and mortgaged their lands. The word Baal means owner. The Baal cult was founded on two major doctrines: First, the validation of property exchange, contracts, and covenants—the right to buy and sell land. Second, Baal was supposed to send rain—he was a god of fertility of the soil. Good crops depended on the favor of Baal. The cult was largely concerned with land, its ownership and fertility.
97:3.4 (1065.1) Baallaste seas oli maa, majade ja orjade omamine üldlevinud. Nad olid aristokraatidest maaomanikud, kes elasid linnades. Igal Baalil olid oma pühapaik, preesterkond ja „pühad naised”, rituaalsed prostituudid.		97:3.4 (1065.1) In general, the Baalites owned houses, lands, and slaves. They were the aristocratic landlords and lived in the cities. Each Baal had a sacred place, a priesthood, and the “holy women,” the ritual prostitutes.
97:3.5 (1065.2) Sellest põhivastuolust maaküsimuses arenes välja kaananlaste ja heebrealaste sotsiaalsete, majanduslike, kõlbeliste ning religioossete hoiakute terav vastasseis. See sotsiaalmajanduslik vastuolu muutus selgelt usuliseks küsimuseks küll alles Eelija ajal. Selle agressiivse prohveti päevist saadik hakati probleemi lahendama rangemalt religioossetele seisukohtadele tuginedes — Jahve Baali vastu — ning lõpuks saavutasid võidu Jahve ja hilisem monoteismile lähenev suund.		97:3.5 (1065.2) Out of this basic difference in the regard for land, there evolved the bitter antagonisms of social, economic, moral, and religious attitudes exhibited by the Canaanites and the Hebrews. This socioeconomic controversy did not become a definite religious issue until the times of Elijah. From the days of this aggressive prophet the issue was fought out on more strictly religious lines—Yahweh vs. Baal—and it ended in the triumph of Yahweh and the subsequent drive toward monotheism.
97:3.6 (1065.3) Eelija nihutas Jahve ja Baali vahelise vastuolu maaküsimuselt heebrea ja kaananlaste ideoloogiate religioossele aspektile. Kui Ahab tappis vandenõu käigus Naabotid, et nende maad endale saada, pani Eelija vanaaja maatavade kõlbelisuse küsimärgi alla ja alustas energilist sõjakäiku baallaste vastu. See oli ka maarahva võitlus linnade ülemvõimu vastu. Jahvest saigi Elohim eeskätt Eelija ajal. See prohvet alustas põllumajanduse reformijana ja lõpetas Jumaluse ülendajana. Baale oli palju, Jahve oli ainus — monoteism sai polüteismist võitu.		97:3.6 (1065.3) Elijah shifted the Yahweh-Baal controversy from the land issue to the religious aspect of Hebrew and Canaanite ideologies. When Ahab murdered the Naboths in the intrigue to get possession of their land, Elijah made a moral issue out of the olden land mores and launched his vigorous campaign against the Baalites. This was also a fight of the country folk against domination by the cities. It was chiefly under Elijah that Yahweh became Elohim. The prophet began as an agrarian reformer and ended up by exalting Deity. Baals were many, Yahweh was one—monotheism won over polytheism.
4. Aamos ja Hoosea ^top		4. Amos and Hosea ^top
97:4.1 (1065.4) Suure sammu üleminekul hõimujumalalt, keda oli nii kaua teenitud ohvrite ja tseremooniatega, varasemate heebrealaste Jahve-Jumalale, kes karistab ka oma rahvast kuritegude ja amoraalsuse eest, astus Aamos, kui ilmus lõunapoolsetest mägedest põhjapoolsete hõimude kuritegevust, joomarlust, rõhumist ja amoraalsust hukka mõistma. Nii kõlavaid tõdesid polnud Palestiinas kuulutatud Moosese aegadest saadik.		97:4.1 (1065.4) A great step in the transition of the tribal god—the god who had so long been served with sacrifices and ceremonies, the Yahweh of the earlier Hebrews—to a God who would punish crime and immorality among even his own people, was taken by Amos, who appeared from among the southern hills to denounce the criminality, drunkenness, oppression, and immorality of the northern tribes. Not since the times of Moses had such ringing truths been proclaimed in Palestine.
97:4.2 (1065.5) Aamos ei olnud lihtsalt taastaja ega reformija, ta oli uute jumalusekäsituste avastaja. Ta kuulutas Jumala kohta palju niisugust, mida tema eelkäijad polnud kuulutanud, ja ründas julgelt uskumust Jumalikku Olendisse, kes soosib pattu oma niinimetatud väljavalitud rahva hulgas. Esmakordselt pärast Melkisedeki aega kuulsid inimkõrvad riigis valitsevatele kahesuguste õiglus- ja moraalinormide hukkamõistu. Heebrealaste kõrvad kuulsid esmakordselt ajaloos, et nende enda Jumal Jahve ei salli kuritegevust ega pattu nende elus rohkem kui ühegi teise rahva seas. Aamose vaimusilma ees oli Saamueli ja Eelija karm ning õiglane Jumal, kuid ta nägi ka Jumalat, kes ei suhtunud heebrealastesse teistmoodi kui muudesse rahvastesse, karistades neid väärsammude eest. See oli otsene rünnak egoistlikule doktriinile „väljavalitud rahvast” ja paljud tolleaegsed heebrealased panid seda väga pahaks.		97:4.2 (1065.5) Amos was not merely a restorer or reformer; he was a discoverer of new concepts of Deity. He proclaimed much about God that had been announced by his predecessors and courageously attacked the belief in a Divine Being who would countenance sin among his so-called chosen people. For the first time since the days of Melchizedek the ears of man heard the denunciation of the double standard of national justice and morality. For the first time in their history Hebrew ears heard that their own God, Yahweh, would no more tolerate crime and sin in their lives than he would among any other people. Amos envisioned the stern and just God of Samuel and Elijah, but he also saw a God who thought no differently of the Hebrews than of any other nation when it came to the punishment of wrongdoing. This was a direct attack on the egoistic doctrine of the “chosen people,” and many Hebrews of those days bitterly resented it.
97:4.3 (1065.6) Aamos ütles: „Tema on see, kes valmistas mäed ja lõi tuule, kes on teinud Sõela- ja Vardatähed, kes muudab surmavarju hommikuks ja pimendab päeva ööks.” Ja oma poolusklikke, omakasupüüdlikke ning vahel amoraalseid kaaslasi hukka mõistes püüdis ta kirjeldada vankumatu Jahve vääramatut õiglust, öeldes pahategijatele: „Kuigi nad sisse murraksid surmavalda, mu käsi võtaks nad sealtki; ja kuigi nad läheksid üles taevasse, ma tooksin nad alla sealtki.” „Kuigi nad läheksid vangi oma vaenlaste juures, ma käsiksin mõõka neid tappa sealgi.” Aamos jahmatas oma kuulajaid veel enam, kui ta kuulutas Jahve nimel, neile noomivalt ja süüdistavalt sõrmega osutades: „Tõesti, ma ei unusta iialgi ühtki teie tegu.” „Ja ma sõelun Iisraeli sugu kõigi rahvaste seas, otsekui nisu sõelutakse sõelal.”		97:4.3 (1065.6) Said Amos: “He who formed the mountains and created the wind, seek him who formed the seven stars and Orion, who turns the shadow of death into the morning and makes the day dark as night.” And in denouncing his half-religious, timeserving, and sometimes immoral fellows, he sought to portray the inexorable justice of an unchanging Yahweh when he said of the evildoers: “Though they dig into hell, thence shall I take them; though they climb up to heaven, thence will I bring them down.” “And though they go into captivity before their enemies, thence will I direct the sword of justice, and it shall slay them.” Amos further startled his hearers when, pointing a reproving and accusing finger at them, he declared in the name of Yahweh: “Surely I will never forget any of your works.” “And I will sift the house of Israel among all nations as wheat is sifted in a sieve.”
97:4.4 (1066.1) Aamos kuulutas Jahvet kui „kõigi rahvaste Jumalat” ja hoiatas iisraellasi, et rituaalid ei tohi õiglust välja tõrjuda. Ja enne kui see vapper õpetaja kividega surnuks visati, oli ta laiali külvanud piisavalt tõepärmi, päästmaks ülima Jahve doktriini; ta oli kindlustanud Melkisedeki ilmutuse edasise arengu.		97:4.4 (1066.1) Amos proclaimed Yahweh the “God of all nations” and warned the Israelites that ritual must not take the place of righteousness. And before this courageous teacher was stoned to death, he had spread enough leaven of truth to save the doctrine of the supreme Yahweh; he had insured the further evolution of the Melchizedek revelation.
97:4.5 (1066.2) Pärast Aamost ja tema õpetust kõiksest õiglasest Jumalast taaselustas Hoosea Moosese käsituse armastavast Jumalast. Hoosea jutlustas andestusest kahetsuse, mitte ohverdamise kaudu. Ta kuulutas armastava headuse ja jumaliku halastuse evangeeliumi, öeldes: „Ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu läbi, armastuse ja halastuse läbi. Ma kihlan sind enesele usu läbi.” „Ma armastan neid omast tahtmisest, sest mu viha on nende pealt ära pöördunud.”		97:4.5 (1066.2) Hosea followed Amos and his doctrine of a universal God of justice by the resurrection of the Mosaic concept of a God of love. Hosea preached forgiveness through repentance, not by sacrifice. He proclaimed a gospel of loving-kindness and divine mercy, saying: “I will betroth you to me forever; yes, I will betroth you to me in righteousness and judgment and in loving-kindness and in mercies. I will even betroth you to me in faithfulness.” “I will love them freely, for my anger is turned away.”
97:4.6 (1066.3) Hoosea jätkas truult Aamose moraalihoiatustega, öeldes Jumala kohta: „Ma tahan neid karistada.” Ent iisraellased pidasid seda peaaegu reetmisega võrreldavaks julmuseks, kui ta ütles: „Ma ütlen neile, kes pole olnud minu rahvad, et „te olete minu rahvad”; ja nad ütlevad: „sina oled meie Jumal””. Ta jätkas meeleparanduse ja andestuse jutlustamist, öeldes: „Mina parandan nende taganemise; ma armastan neid omast tahtmisest, sest mu viha on nende pealt ära pöördunud.” Hoosea kuulutas alati lootust ja andeksandmist. Tema iga sõnumi tuum oli: „Ma halastan oma rahva peale. Nad ei tohi tunda minu kõrval muud Jumalat ja ei ole muud päästjat kui mina.”		97:4.6 (1066.3) Hosea faithfully continued the moral warnings of Amos, saying of God, “It is my desire that I chastise them.” But the Israelites regarded it as cruelty bordering on treason when he said: “I will say to those who were not my people, ‘you are my people’; and they will say, ‘you are our God.’” He continued to preach repentance and forgiveness, saying, “I will heal their backsliding; I will love them freely, for my anger is turned away.” Always Hosea proclaimed hope and forgiveness. The burden of his message ever was: “I will have mercy upon my people. They shall know no God but me, for there is no savior beside me.”
97:4.7 (1066.4) Aamos ergutas heebrealaste rahvuslikku eneseteadvust äratundmisele, et Jahve ei soosi kuritegevust ja pettust nende seas, olgugi et neid peetakse väljavalitud rahvaks, Hoosea mängis aga avataktid hilisematele jumaliku kaastunde ja armastava headuse halastavatele kooskõladele, mida Jesaja ja tema kaaslased hiljem nii oivaliselt laulsid.		97:4.7 (1066.4) Amos quickened the national conscience of the Hebrews to the recognition that Yahweh would not condone crime and sin among them because they were supposedly the chosen people, while Hosea struck the opening notes in the later merciful chords of divine compassion and loving-kindness which were so exquisitely sung by Isaiah and his associates.
5. Esimene Jesaja ^top		5. The First Isaiah ^top
97:5.1 (1066.5) Need olid ajad, mil mõned kuulutasid põhjapoolsete sugukondade seas karistuseähvardusi isiklike pattude ja rahva kuritegude eest, teised aga ennustasid hädasid, millega karistatakse lõunapoolse kuningriigi üleastumiste eest. Selle heebrea rahvaste südametunnistuse ja eneseteadvuse tõusu kiiluvees ilmuski esimene Jesaja.		97:5.1 (1066.5) These were the times when some were proclaiming threatenings of punishment against personal sins and national crime among the northern clans while others predicted calamity in retribution for the transgressions of the southern kingdom. It was in the wake of this arousal of conscience and consciousness in the Hebrew nations that the first Isaiah made his appearance.
97:5.2 (1066.6) Jesaja jätkas Jumala igavese olemuse, tema lõpmatu tarkuse ja vankumatult täiusliku usaldusväärsuse jutlustamist. Ta esindas Iisraeli Jumalat, kui ütles: „Mina panen õiguse mõõdunööriks ja õigluse loodiks.” „Issand annab sulle rahu vaevast ja hirmust ning raskest tööst, mida sa pidid tegema.” „Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su taga ütleb: „See on see tee, käige seda mööda.”” „Vaata, Jumal on mu pääsemine; ma olen julge ega karda, sest Issand on mu tugevus ja kiituslaul.” „„Tulge nüüd ja seletagem isekeskis,” ütleb Issand, „kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need valge villa sarnaseks.””		97:5.2 (1066.6) Isaiah went on to preach the eternal nature of God, his infinite wisdom, his unchanging perfection of reliability. He represented the God of Israel as saying: “Judgment also will I lay to the line and righteousness to the plummet.” “The Lord will give you rest from your sorrow and from your fear and from the hard bondage wherein man has been made to serve.” “And your ears shall hear a word behind you, saying, ‘this is the way, walk in it.’” “Behold God is my salvation; I will trust and not be afraid, for the Lord is my strength and my song.” “‘Come now and let us reason together,’ says the Lord, ‘though your sins be as scarlet, they shall be as white as snow; though they be red like the crimson, they shall be as wool.’”
97:5.3 (1066.7) Alati hirmul ja tahtejõuetutest heebrealastest kõneldes ütles see prohvet: „Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal.” „Issanda vaim on minu peal, sest ta on mind võidnud ja läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele; ta on saatnud mind parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama vanglaväravaid neile, kes on kütkeis.” „Mina rõõmutsen väga Issandas, mu hing ilutseb mu Jumalas, sest ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õigusekuuega.” „Teda vaevasid kõik nende vaevad ja tema ingli juuresolek päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast ta lunastas nad.”		97:5.3 (1066.7) Speaking to the fear-ridden and soul-hungry Hebrews, this prophet said: “Arise and shine, for your light has come, and the glory of the Lord has risen upon you.” “The spirit of the Lord is upon me because he has anointed me to preach good tidings to the meek; he has sent me to bind up the brokenhearted, to proclaim liberty to the captives and the opening of the prison to those who are bound.” “I will greatly rejoice in the Lord, my soul shall be joyful in my God, for he has clothed me with the garments of salvation and has covered me with his robe of righteousness.” “In all their afflictions he was afflicted, and the angel of his presence saved them. In his love and in his pity he redeemed them.”
97:5.4 (1067.1) Selle Jesaja järel tulid Miika ja Obadja, kes tema hingekosutavat evangeeliumi kinnitasid ja rikastasid. Ja need kaks vaprat sõnumitoojat mõistsid julgelt hukka heebrea preestrite pealesunnitud rituaalid ja ründasid kartmatult kogu ohverdamissüsteemi.		97:5.4 (1067.1) This Isaiah was followed by Micah and Obadiah, who confirmed and embellished his soul-satisfying gospel. And these two brave messengers boldly denounced the priest-ridden ritual of the Hebrews and fearlessly attacked the whole sacrificial system.
97:5.5 (1067.2) Miika mõistis hukka „peamehed, kes mõistavad kohut meelehea eest, ja preestrid, kes õpetavad tasu eest, ja prohvetid, kes ennustavad raha eest.” Ta õpetas, et ühel päeval vabanetakse ebausust ja preestrite riugastest, öeldes: „Siis istub igaüks oma viinapuu all ja ükski ei peleta neid, sest kõik rahvad elavad igaüks oma arusaamise järgi Jumalast.”		97:5.5 (1067.2) Micah denounced “the rulers who judge for reward and the priests who teach for hire and the prophets who divine for money.” He taught of a day of freedom from superstition and priestcraft, saying: “But every man shall sit under his own vine, and no one shall make him afraid, for all people will live, each one according to his understanding of God.”
97:5.6 (1067.3) Miika sõnumi peamine sisu oli alati järgmine: „Kas ma pean tulema Jumala ette põletusohvritega? Ons Issandal hea meel tuhandeist jääradest või kümneist tuhandeist õlijõgedest? Kas ma pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Tema on andnud mulle teada, inimene, mis hea on; ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid halastust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga.” Ja see oli ülev ajajärk; need olid tõepoolest erutavad ajad, mil surelik inimene enam kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi neid vabastavaid sõnumeid kuulis ja mõnikord isegi uskuma jäi. Ja kui poleks olnud preestrite kangekaelset vastuseisu, oleksid need õpetajad kõigi heebrea palveldamisrituaalide veristele tseremooniatele lõpu teinud.		97:5.6 (1067.3) Ever the burden of Micah’s message was: “Shall I come before God with burnt offerings? Will the Lord be pleased with a thousand rams or with ten thousand rivers of oil? Shall I give my first-born for my transgression, the fruit of my body for the sin of my soul? He has shown me, O man, what is good; and what does the Lord require of you but to do justly and to love mercy and to walk humbly with your God?” And it was a great age; these were indeed stirring times when mortal man heard, and some even believed, such emancipating messages more than two and a half millenniums ago. And but for the stubborn resistance of the priests, these teachers would have overthrown the whole bloody ceremonial of the Hebrew ritual of worship.
6. Kartmatu Jeremija ^top		6. Jeremiah the Fearless ^top
97:6.1 (1067.4) Kuigi mitmed õpetajad jätkasid Jesaja evangeeliumi tõlgitsemist, jäi Jeremija ülesandeks astuda uus julge samm heebrealaste Jumala Jahve tutvustamisel rahvusvahelises ulatuses.		97:6.1 (1067.4) While several teachers continued to expound the gospel of Isaiah, it remained for Jeremiah to take the next bold step in the internationalization of Yahweh, God of the Hebrews.
97:6.2 (1067.5) Jeremija kuulutas kartmatult, et Jahve ei poolda heebrealaste sõjalisi võitlusi teiste rahvastega. Ta väitis, et Jahve on kogu maailma, kõigi rahvaste, kogu rahva Jumal. Jeremija õpetus paisutas Iisraeli Jumala rahvusvaheliseks jumalaks saamise tõusulainet; see kohkumatu jutlustaja kuulutas ikka ja jälle, et Jahve on kõigi rahvaste Jumal ning et pole olemas egiptlaste Osirist, babüloonlaste Beeli, assüürlaste Assurit ega vilistide Dagonit. Ja nii oli heebrealaste usundil oma osa selles kogu maailma hõlmavas monoteismi taassünnis, mis tol ajal algas; Jahve oli lõpuks tõusnud kogu planeedi Jumaluseks, kellel oli isegi kosmiline positsioon. Kuid paljudel Jeremija kaaslastel oli raske kujutleda Jahvet heebrea rahvast eraldi.		97:6.2 (1067.5) Jeremiah fearlessly declared that Yahweh was not on the side of the Hebrews in their military struggles with other nations. He asserted that Yahweh was God of all the earth, of all nations and of all peoples. Jeremiah’s teaching was the crescendo of the rising wave of the internationalization of the God of Israel; finally and forever did this intrepid preacher proclaim that Yahweh was God of all nations, and that there was no Osiris for the Egyptians, Bel for the Babylonians, Ashur for the Assyrians, or Dagon for the Philistines. And thus did the religion of the Hebrews share in that renaissance of monotheism throughout the world at about and following this time; at last the concept of Yahweh had ascended to a Deity level of planetary and even cosmic dignity. But many of Jeremiah’s associates found it difficult to conceive of Yahweh apart from the Hebrew nation.
97:6.3 (1067.6) Jeremija jutlustas ka Jesaja kirjeldatud õiglasest ja armastavast Jumalast, kuulutades: „Jah, ma olen armastanud sind igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus armastavas headuses sinuga.” „Sest ta ei taha inimlapsi mitte südamest alandada ega kurvastada.”		97:6.3 (1067.6) Jeremiah also preached of the just and loving God described by Isaiah, declaring: “Yes, I have loved you with an everlasting love; therefore with loving-kindness have I drawn you.” “For he does not afflict willingly the children of men.”
97:6.4 (1067.7) See kartmatu prohvet ütles: „Õiglane on meie Issand, suur nõu ja vägev teo poolest. Tema silmad on lahti inimlaste kõigi teede kohal, et anda igaühele tema teede ja tegude vilja järele.” Aga tema järgmisi sõnu Jeruusalemma piiramise ajal peeti pühadust teotavaks reetmiseks: „Ja nüüd ma annan kõik needsinased maad oma sulase, Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte.” Kui Jeremija soovitas linnal alistuda, heitsid preestrid ja tsiviilvalitsejad ta süngesse vangikoopasse mudaauku.		97:6.4 (1067.7) Said this fearless prophet: “Righteous is our Lord, great in counsel and mighty in work. His eyes are open upon all the ways of all the sons of men, to give every one according to his ways and according to the fruit of his doings.” But it was considered blasphemous treason when, during the siege of Jerusalem, he said: “And now have I given these lands into the hand of Nebuchadnezzar, the king of Babylon, my servant.” And when Jeremiah counseled the surrender of the city, the priests and civil rulers cast him into the miry pit of a dismal dungeon.
7. Teine Jesaja ^top		7. The Second Isaiah ^top
97:7.1 (1068.1) Heebrea riigi häving ja vangipõlv Mesopotaamias oleksid nende religiooni laienemisele suuresti kaasa aidanud, kui preesterkond poleks sellele sihikindlalt vastu tegutsenud. Nende riik oli Babüloni vägede ees langenud ja nende natsionalistlik Jahve kannatada saanud vaimsete juhtide tõttu, kes rõhutasid oma jutlustes rahvusvahelisust. Just meelepaha oma riigi jumala kaotamise pärast ajendas juudi preestreid välja mõtlema müüte ja kõikvõimalikke imelisi sündmusi heebrea ajaloost, et taastada juutide seisund ka uue ja avarama jumalakäsituse — kõigi rahvaste rahvusvahelise Jumala — väljavalitud rahvana.		97:7.1 (1068.1) The destruction of the Hebrew nation and their captivity in Mesopotamia would have proved of great benefit to their expanding theology had it not been for the determined action of their priesthood. Their nation had fallen before the armies of Babylon, and their nationalistic Yahweh had suffered from the international preachments of the spiritual leaders. It was resentment of the loss of their national god that led the Jewish priests to go to such lengths in the invention of fables and the multiplication of miraculous appearing events in Hebrew history in an effort to restore the Jews as the chosen people of even the new and expanded idea of an internationalized God of all nations.
97:7.2 (1068.2) Vangipõlve ajal mõjutasid juute tugevasti Babüloonia pärimused ja legendid, kuigi tuleb märkida, et kahtlemata parendasid nad omaksvõetud kaldea lugude kõlbelisi hoiakuid ja vaimset tähendust, moonutades samas neid legende, et au ja hiilgus langeksid Iisraeli esivanematele ja ajaloole.		97:7.2 (1068.2) During the captivity the Jews were much influenced by Babylonian traditions and legends, although it should be noted that they unfailingly improved the moral tone and spiritual significance of the Chaldean stories which they adopted, notwithstanding that they invariably distorted these legends to reflect honor and glory upon the ancestry and history of Israel.
97:7.3 (1068.3) Neil heebrea preestritel ja kirjatarkadel oli peas vaid üks mõte — taastada juudi rahva au, ülistada heebrea pärimusi ja ülendada oma rassi ajalugu. Kui kellelegi on vastumeelt asjaolu, et preestrid on oma ekslikud ideed õhtumaast nii suures osas kinnistada suutnud, siis tuleb arvestada, et nad ei teinud seda tahtlikult; nad ei väitnud end kirjutavat inspiratsiooni ajel, nad ei väitnud end kirjutavat püha raamatut. Nad koostasid lihtsalt õpikut, mis pidi nende vangipõlvekaaslaste kahanevat julgust ülal hoidma. Nende eesmärk oli selgesti tugevdada oma kaasmaalaste rahvustunnet ja moraali. Nende ja teiste kirjutiste koondamine arvatavalt eksimatuid õpetusi sisaldavaks käsiraamatuks oli hilisema aja inimeste töö.		97:7.3 (1068.3) These Hebrew priests and scribes had a single idea in their minds, and that was the rehabilitation of the Jewish nation, the glorification of Hebrew traditions, and the exaltation of their racial history. If there is resentment of the fact that these priests have fastened their erroneous ideas upon such a large part of the Occidental world, it should be remembered that they did not intentionally do this; they did not claim to be writing by inspiration; they made no profession to be writing a sacred book. They were merely preparing a textbook designed to bolster up the dwindling courage of their fellows in captivity. They were definitely aiming at improving the national spirit and morale of their compatriots. It remained for later-day men to assemble these and other writings into a guide book of supposedly infallible teachings.
97:7.4 (1068.4) Juudi preesterkond kasutas neid kirjutisi pärast vangipõlvest vabanemist ohtrasti, kuid nende mõju kaasvangidele takistas suuresti noor ja visa prohvet, teine Jesaja, kes oli täielikult pühendunud vanema Jesaja õigluse-, armastuse-, õiguse- ja halastusejumalale. Ta uskus Jeremija kombel, et Jahvest oli saanud kõigi rahvaste Jumal. Ta jutlustas neid teooriaid Jumala olemusest nii mõjusalt, et pööras enda poole võrdselt nii juute kui ka nende vangishoidjaid. Ja see noor preester jättis ürikutesse oma õpetused, mille seost temaga vaenulikud ja lepitamatud preestrid püüdsid igati eitada, kuigi lisasid need austusest nende ilu ja ülevuse vastu varasema Jesaja kirjatöödele. Seetõttu võib sellest raamatust leida ka teise Jesaja kirjutisi, mis hõlmavad neljakümnendat kuni viiekümne viiendat peatükki (kaasa arvatud).		97:7.4 (1068.4) The Jewish priesthood made liberal use of these writings subsequent to the captivity, but they were greatly hindered in their influence over their fellow captives by the presence of a young and indomitable prophet, Isaiah the second, who was a full convert to the elder Isaiah’s God of justice, love, righteousness, and mercy. He also believed with Jeremiah that Yahweh had become the God of all nations. He preached these theories of the nature of God with such telling effect that he made converts equally among the Jews and their captors. And this young preacher left on record his teachings, which the hostile and unforgiving priests sought to divorce from all association with him, although sheer respect for their beauty and grandeur led to their incorporation among the writings of the earlier Isaiah. And thus may be found the writings of this second Isaiah in the book of that name, embracing chapters forty to fifty-five inclusive.
97:7.5 (1068.5) Ükski prohvet ega usuõpetaja alates Machiventast kuni Jeesuse ajani ei jõudnud selle kõrge jumalakäsituseni, mida teine Jesaja neil vangipõlvepäevil kuulutas. See vaimne juht ei kuulutanud väikest inimesetaolist inimese väljamõeldud Jumalat. „Vaata, ta tõstab saared tolmuna üles.” „Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.”		97:7.5 (1068.5) No prophet or religious teacher from Machiventa to the time of Jesus attained the high concept of God that Isaiah the second proclaimed during these days of the captivity. It was no small, anthropomorphic, man-made God that this spiritual leader proclaimed. “Behold he takes up the isles as a very little thing.” “And as the heavens are higher than the earth, so are my ways higher than your ways and my thoughts higher than your thoughts.”
97:7.6 (1069.1) Machiventa Melkisedek nägi lõpuks ometi inimestest õpetajaid surelikule inimesele tõelist Jumalat kuulutamas. Nagu esimene Jesaja, jutlustas ka see juht kõikse loodu loojast ja alalhoidjast Jumalast. „Mina tegin maa ja lõin inimesed selle peale. Ma ei ole loonud seda tühjaks, vaid olen selle valmistanud, et seal elataks.” „Mina olen algus ja ots ning ei ole muud Jumalat kui mina.” Rääkides Iisraeli Issandast Jumalast, ütles see uus prohvet: „Taevad haihtuvad suitsuna ja maa kulub nagu kuub, aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve.” „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen sinu Jumal.” „Ei ole muud Jumalat peale minu, kes oleks õiglane Jumal ja Päästja.”		97:7.6 (1069.1) At last Machiventa Melchizedek beheld human teachers proclaiming a real God to mortal man. Like Isaiah the first, this leader preached a God of universal creation and upholding. “I have made the earth and put man upon it. I have created it not in vain; I formed it to be inhabited.” “I am the first and the last; there is no God beside me.” Speaking for the Lord God of Israel, this new prophet said: “The heavens may vanish and the earth wax old, but my righteousness shall endure forever and my salvation from generation to generation.” “Fear you not, for I am with you; be not dismayed, for I am your God.” “There is no God beside me—a just God and a Savior.”
97:7.7 (1069.2) Ja juutidest vange nagu tuhandeid ja tuhandeid inimesi pärast neid lohutasid järgmised sõnad: „Nõnda ütleb Issand: „Mina olen sind loonud, mina olen sind lunastanud. Ma olen sind nimepidi hüüdnud, sa oled minu päralt.”” „Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, sest sa oled kallis mu silmis.” „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kuigi ta unustaks, siis mina ei unusta sind mitte, sest vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse; ma peitsin sind oma käe varju alla.” „Las kurjad loobuvad oma eluviisidest ja ebaõiglane oma mõtetest ja las ta pöördub tagasi Issanda juurde, kes talle halastab, ja meie Jumala juurde, kes küllaga andeks annab.”		97:7.7 (1069.2) And it comforted the Jewish captives, as it has thousands upon thousands ever since, to hear such words as: “Thus says the Lord, ‘I have created you, I have redeemed you, I have called you by your name; you are mine.’” “When you pass through the waters, I will be with you since you are precious in my sight.” “Can a woman forget her suckling child that she should not have compassion on her son? Yes, she may forget, yet will I not forget my children, for behold I have graven them upon the palms of my hands; I have even covered them with the shadow of my hands.” “Let the wicked forsake his ways and the unrighteous man his thoughts, and let him return to the Lord, and he will have mercy upon him, and to our God, for he will abundantly pardon.”
97:7.8 (1069.3) Kuulake jälle seda Saalemi Jumala uue ilmutuse evangeeliumi: „Otsekui karjane hoiab ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles. Tema annab väsinule rammu ja jõuetumale palju jõudu. Aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu; need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad; nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”		97:7.8 (1069.3) Listen again to the gospel of this new revelation of the God of Salem: “He shall feed his flock like a shepherd; he shall gather the lambs in his arms and carry them in his bosom. He gives power to the faint, and to those who have no might he increases strength. Those who wait upon the Lord shall renew their strength; they shall mount up with wings as eagles; they shall run and not be weary; they shall walk and not faint.”
97:7.9 (1069.4) Jesaja viis läbi ulatusliku välismisjonitöö levitamaks evangeeliumi ülima Jahve avardunud käsitusest. Iisraeli Issanda Jumala esitamisel Kõikse Isana oli ta sõnaosavuses Moosesega võrdväärne. Ta kirjeldas poeetiliselt Kõikse Isa lõpmatuid omadusi. Mitte kunagi pole Taevaisast nii kaunilt räägitud. Nagu Psalmid, nii on ka Jesaja kirjutised vaimse jumalakäsituse ülevamaid ja tõetruumaid esitusi, mis enne Miikaeli saabumist Urantia sureliku inimese kõrvu jõudsid. Kuulake, kuidas ta Jumalat kirjeldas: „Ma olen kõrge ja üllas, kes elab igavesti.” „Ma olen esimene ja viimane ja ei ole muud Jumalat peale minu.” „Ja Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt.” Ja see oli juutide jaoks uus doktriin, kui see lahke, aga aukartust äratav prohvet jutlustas ikka ja jälle jumalikust muutumatusest, Jumala truudusest. Ta kuulutas, et „Jumal ei unusta, ei jäta maha”.		97:7.9 (1069.4) This Isaiah conducted a far-flung propaganda of the gospel of the enlarging concept of a supreme Yahweh. He vied with Moses in the eloquence with which he portrayed the Lord God of Israel as the Universal Creator. He was poetic in his portrayal of the infinite attributes of the Universal Father. No more beautiful pronouncements about the heavenly Father have ever been made. Like the Psalms, the writings of Isaiah are among the most sublime and true presentations of the spiritual concept of God ever to greet the ears of mortal man prior to the arrival of Michael on Urantia. Listen to his portrayal of Deity: “I am the high and lofty one who inhabits eternity.” “I am the first and the last, and beside me there is no other God.” “And the Lord’s hand is not shortened that it cannot save, neither his ear heavy that it cannot hear.” And it was a new doctrine in Jewry when this benign but commanding prophet persisted in the preachment of divine constancy, God’s faithfulness. He declared that “God would not forget, would not forsake.”
97:7.10 (1069.5) See julge prohvet kuulutas, et inimene on Jumalaga väga lähedalt seotud. Ta ütles: „Kõik, keda minu nimega hüütakse ja kelle ma oma auks olen loonud, avaldavad mulle kiitust. Mina kustutan nende üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde nende patte.”		97:7.10 (1069.5) This daring teacher proclaimed that man was very closely related to God, saying: “Every one who is called by my name I have created for my glory, and they shall show forth my praise. I, even I, am he who blots out their transgressions for my own sake, and I will not remember their sins.”
97:7.11 (1069.6) Kuulake, kuidas see suur heebrealane teeb lõpu ühele rahvusjumala-käsitusele, ülistades Kõikse Isa jumalikkust, kelle kohta ta ütleb: „Taevad on minu aujärg ja maa on minu jalajärg.” Ja Jesaja Jumal ei olnud seeläbi vähem püha, majesteetlik, õiglane ega äramõistmatu. Kõrbebeduiinide arusaam vihasest, kättemaksuhimulisest ja kiivast Jahvest oli peaaegu kadunud. Sureliku inimese meelde oli jõudnud uus käsitus ülimast ja kõiksest Jahvest ning see ei kao sealt enam kunagi. Jumaliku õigluse teostumine oli hakanud ürgsest maagiast ja bioloogilisest hirmust jagu saama. Inimesele tutvustati lõpuks seaduste ja korra universumit ja usaldusväärsete ning lõplike omadustega kõikset Jumalat.		97:7.11 (1069.6) Hear this great Hebrew demolish the concept of a national God while in glory he proclaims the divinity of the Universal Father, of whom he says, “The heavens are my throne, and the earth is my footstool.” And Isaiah’s God was none the less holy, majestic, just, and unsearchable. The concept of the angry, vengeful, and jealous Yahweh of the desert Bedouins has almost vanished. A new concept of the supreme and universal Yahweh has appeared in the mind of mortal man, never to be lost to human view. The realization of divine justice has begun the destruction of primitive magic and biologic fear. At last, man is introduced to a universe of law and order and to a universal God of dependable and final attributes.
97:7.12 (1070.1) See taevase Jumala jutlustaja ei lakanud armastuse Jumalat kuulutamast. „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja ka rõhutute ning vaimult alandlike juures.” See suur õpetaja andis oma kaasaegsetele veel enam lohutussõnu: „Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge. Sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi iialgi ei valmista pettumust. Ja kui vaenlane tuleb tulvana, tõstab Issanda vaim tema vastu kaitse.” Ja Melkisedeki hirme hajutav evangeelium ning usaldust sisendav Saalemi religioon särasid taas inimkonna õnnistuseks.		97:7.12 (1070.1) And this preacher of a supernal God never ceased to proclaim this God of love. “I dwell in the high and holy place, also with him who is of a contrite and humble spirit.” And still further words of comfort did this great teacher speak to his contemporaries: “And the Lord will guide you continually and satisfy your soul. You shall be like a watered garden and like a spring whose waters fail not. And if the enemy shall come in like a flood, the spirit of the Lord will lift up a defense against him.” And once again did the fear-destroying gospel of Melchizedek and the trust-breeding religion of Salem shine forth for the blessing of mankind.
97:7.13 (1070.2) Kaugelenägev ja vapper Jesaja jättis natsionalistliku Jahve tõhusalt ülima Jahve, armastuse Jumala, universumi valitseja ja kogu inimkonna armastava Isa kirjelduse varju. Neist sündmusrikastest päevadest saadik on õhtumaa kõrgeim jumalakäsitus hõlmanud kõikset õiglust, jumalikku halastust ja igavest õigust. See suur õpetaja kujutas ülevas keeles ja võrratu armulisusega kõikvõimsat Loojat kõiki armastava Isana.		97:7.13 (1070.2) The farseeing and courageous Isaiah effectively eclipsed the nationalistic Yahweh by his sublime portraiture of the majesty and universal omnipotence of the supreme Yahweh, God of love, ruler of the universe, and affectionate Father of all mankind. Ever since those eventful days the highest God concept in the Occident has embraced universal justice, divine mercy, and eternal righteousness. In superb language and with matchless grace this great teacher portrayed the all-powerful Creator as the all-loving Father.
97:7.14 (1070.3) See vangipõlve prohvet jutlustas oma rahvale ja paljude riikide rahvastele, kes teda Babülonis jõe ääres kuulasid. Teine Jesaja tegi palju ära, et võidelda väärate ja rassiliselt egoistlike kontseptsioonidega tõotatud messiase missioonist. Tema pingutused ei olnud just alati edukad. Kui preestrid poleks pühendunud vääriti mõistetud natsionalismi ülesehitamisele, oleksid kahe Jesaja õpetused teed sillutanud tõotatud messiase äratundmisele ja vastuvõtmisele.		97:7.14 (1070.3) This prophet of the captivity preached to his people and to those of many nations as they listened by the river in Babylon. And this second Isaiah did much to counteract the many wrong and racially egoistic concepts of the mission of the promised Messiah. But in this effort he was not wholly successful. Had the priests not dedicated themselves to the work of building up a misconceived nationalism, the teachings of the two Isaiahs would have prepared the way for the recognition and reception of the promised Messiah.
8. Püha ja paganlik ajalugu ^top		8. Sacred and Profane History ^top
97:8.1 (1070.4) Suur osa inimmeeles valitsevast segadusest ajaloo tõlgendamisel tuleneb tavast pidada heebrealaste kogemuste üleskirjutusi pühaks ajalooks ja ülejäänud maailma toiminguid paganlikuks ajalooks. Selle probleemi on põhjustanud asjaolu, et juutidel puudub ilmalik ajalugu. Kui preestrid olid Babüloonia vangipõlves ette valmistanudoma uue üriku Jumala oletatavalt imepärastest tegudest, suheldes heebrealastega — Iisraeli püha ajaloo, nagu see on kirjas Vanas Testamendis —, hävitasid nad hoolikalt ja põhjalikult kõik tolleaegsed heebrealasi käsitlevad ürikud, näiteks raamatud „Iisraeli kuningate teod” ja „Juuda kuningate teod” ning mitmed teised enam-vähem tõetruud heebrea ajaloo ürikud.		97:8.1 (1070.4) The custom of looking upon the record of the experiences of the Hebrews as sacred history and upon the transactions of the rest of the world as profane history is responsible for much of the confusion existing in the human mind as to the interpretation of history. And this difficulty arises because there is no secular history of the Jews. After the priests of the Babylonian exile had prepared their new record of God’s supposedly miraculous dealings with the Hebrews, the sacred history of Israel as portrayed in the Old Testament, they carefully and completely destroyed the existing records of Hebrew affairs—such books as “The Doings of the Kings of Israel” and “The Doings of the Kings of Judah,” together with several other more or less accurate records of Hebrew history.
97:8.2 (1070.5) Mõistmaks, kuidas ilmaliku ajaloo hävitav surve ja vältimatu sund terroriseeris vangistatud ning võõra võimu all elanud juute sedavõrd, et nad püüdsid oma ajalugu täielikult ümber kirjutada ja -kujundada, peaksime põgusalt vaatlema nende rahva keerulist kogemust. Tuleb arvestada, et juutidel ei õnnestunud välja arendada piisavalt head ilmalikku elufilosoofiat. Nad võitlesid oma esialgse ja Egiptuses valitsenud käsitusega õigluse jumalikust hüvitamisest ja kohutavatest karistustest patu eest. Iiobi draama oli mõnes mõttes protest selle eksliku filosoofia vastu. Koguja raamatu aval pessimism oli elutark reageering ülioptimistlikule usule jumalikku ettehooldusesse.		97:8.2 (1070.5) In order to understand how the devastating pressure and the inescapable coercion of secular history so terrorized the captive and alien-ruled Jews that they attempted the complete rewriting and recasting of their history, we should briefly survey the record of their perplexing national experience. It must be remembered that the Jews failed to evolve an adequate nontheologic philosophy of life. They struggled with their original and Egyptian concept of divine rewards for righteousness coupled with dire punishments for sin. The drama of Job was something of a protest against this erroneous philosophy. The frank pessimism of Ecclesiastes was a worldly wise reaction to these overoptimistic beliefs in Providence.
97:8.3 (1071.1) Kuid viissada aastat võõramaiste valitsejate ülemvõimu oli isegi kannatlikele ja pika meelega juutidele liiga palju. Prohvetid ja preestrid hakkasid hüüdma: „Kui kauaks, oo Issand, kui kauaks?” Kui aus juut pühakirju uuris, muutus asi tema jaoks veelgi segasemaks. Üks vanaaja prohvet lubas, et Jumal kaitseb oma „väljavalitud rahvast” ja päästab selle. Aamos oli ähvardanud, et Jumal jätab Iisraeli saatuse hooleks, kui see oma rahva õigusnorme uuesti sisse ei sea. Viienda Moosese raamatu üleskirjutaja oli kirjeldanud Suurt Valikut — valikut hea ja kurja vahel, õnnistuse ja needuse vahel. Esimene Jesaja oli jutlustanud heatahtlikust kuningast-päästjast. Jeremija oli kuulutanud sisemise õiglustunde ajajärku — südametahvlitele kirjutatud lepingut. Teine Jesaja rääkis päästmisest ohverdamise ja lunastamise läbi. Hesekiel kuulutas pääsemist pühendunud teenimise kaudu ja Esra tõotas tasuks seadustest kinnipidamise eest jõukust. Ent kõigele sellele vaatamata kestis nende vangipõlv ikka edasi ja pääsemine viibis. Siis esitas Taaniel nägemuse ähvardavast „kriisist” — suure ebajumala krahhist ja messiase kuningriigi, õigluse igikestva valitsemisaja algusest kohe selle järel.		97:8.3 (1071.1) But five hundred years of the overlordship of alien rulers was too much for even the patient and long-suffering Jews. The prophets and priests began to cry: “How long, O Lord, how long?” As the honest Jew searched the Scriptures, his confusion became worse confounded. An olden seer promised that God would protect and deliver his “chosen people.” Amos had threatened that God would abandon Israel unless they re-established their standards of national righteousness. The scribe of Deuteronomy had portrayed the Great Choice—as between the good and the evil, the blessing and the curse. Isaiah the first had preached a beneficent king-deliverer. Jeremiah had proclaimed an era of inner righteousness—the covenant written on the tablets of the heart. The second Isaiah talked about salvation by sacrifice and redemption. Ezekiel proclaimed deliverance through the service of devotion, and Ezra promised prosperity by adherence to the law. But in spite of all this they lingered on in bondage, and deliverance was deferred. Then Daniel presented the drama of the impending “crisis”—the smiting of the great image and the immediate establishment of the everlasting reign of righteousness, the Messianic kingdom.
97:8.4 (1071.2) Kõik need asjatud lootused tekitasid rahva hulgas lõpuks nii palju pettumust ja lootusetust, et juutide juhid sattusid segadusse ega suutnud ära tunda ja vastu võtta isegi jumaliku Paradiisi-Poja missiooni ja hoolekannet, kui see peagi sureliku kujul nende juurde tuli — kehastununa Inimese Pojaks.		97:8.4 (1071.2) And all of this false hope led to such a degree of racial disappointment and frustration that the leaders of the Jews were so confused they failed to recognize and accept the mission and ministry of a divine Son of Paradise when he presently came to them in the likeness of mortal flesh—incarnated as the Son of Man.
97:8.5 (1071.3) Kõik nüüdisaegsed religioonid on teinud tõsise vea, püüdes inimajaloo teatavaid ajajärke imedele tuginedes tõlgendada. Jumal on tõepoolest korduvalt Isa käe jumaliku ettehooldusega inimliku elu kulgu sekkunud, kuid oleks ekslik pidada teoloogilisi dogmasid ja religioosset ebausku üleloomulikuks settekihiks, mis on sellesse inimajaloo voolu imetegude tulemusena sadestunud. Asjaolu, et „Kõigekõrgemad valitsevad inimeste kuningriikides”, ei muuda veel ilmalikku ajalugu niinimetatud pühaks ajalooks.		97:8.5 (1071.3) All modern religions have seriously blundered in the attempt to put a miraculous interpretation on certain epochs of human history. While it is true that God has many times thrust a Father’s hand of providential intervention into the stream of human affairs, it is a mistake to regard theologic dogmas and religious superstition as a supernatural sedimentation appearing by miraculous action in this stream of human history. The fact that the “Most Highs rule in the kingdoms of men” does not convert secular history into so-called sacred history.
97:8.6 (1071.4) Uue Testamendi autorid ja hilisemad kristlikud kirjamehed komplitseerisid heebrea ajaloo moonutusi veelgi oma siiraste püüetega juudi prohveteid transtsendentseteks muuta. Seega on nii juudi kui ka kristlikud kirjamehed ilmaliku heebrea ajaloo ärakasutamisel suurt hävitustööd teinud. Ilmalikku heebrea ajalugu on põhjalikult dogmatiseeritud. See on muudetud püha ajaloo fiktsiooniks ja segunenud niinimetatud kristlike rahvaste moraalikäsituste ja usuõpetustega sedavõrd, et neid on võimatu lahti harutada.		97:8.6 (1071.4) New Testament authors and later Christian writers further complicated the distortion of Hebrew history by their well-meant attempts to transcendentalize the Jewish prophets. Thus has Hebrew history been disastrously exploited by both Jewish and Christian writers. Secular Hebrew history has been thoroughly dogmatized. It has been converted into a fiction of sacred history and has become inextricably bound up with the moral concepts and religious teachings of the so-called Christian nations.
97:8.7 (1071.5) Järgnev lühiülevaade heebrea ajaloo kõrgpunktidest näitab, kuidas juudi preestrid muutsid Babülonis ürikutesse talletatud fakte, et rahva igapäevane ilmalik ajalugu muutus fiktsioonil põhinevaks pühaks ajalooks.		97:8.7 (1071.5) A brief recital of the high points in Hebrew history will illustrate how the facts of the record were so altered in Babylon by the Jewish priests as to turn the everyday secular history of their people into a fictitious and sacred history.
9. Heebrea ajalugu ^top		9. Hebrew History ^top
97:9.1 (1071.6) Iisraellasi pole kunagi olnud kaksteist hõimu — Palestiinas elas ainult kolm-neli hõimu. Heebrea rahvas tekkis niinimetatud iisraellaste ja kaananlaste liidu tulemusena. „Ja Iisraeli lapsed elasid kaananlaste keskel. Nad võtsid nende tütreid enestele naisteks ja andsid oma tütreid kaananlaste poegadele.” Heebrealased pole kunagi kaananlasi Palestiinast välja ajanud, ehkki nende preestrite kirjutatud ürikud kuulutasid kõhklematult, et nad seda tegid.		97:9.1 (1071.6) There never were twelve tribes of the Israelites—only three or four tribes settled in Palestine. The Hebrew nation came into being as the result of the union of the so-called Israelites and the Canaanites. “And the children of Israel dwelt among the Canaanites. And they took their daughters to be their wives and gave their daughters to the sons of the Canaanites.” The Hebrews never drove the Canaanites out of Palestine, notwithstanding that the priests’ record of these things unhesitatingly declared that they did.
97:9.2 (1071.7) Iisraellaste eneseteadvus pärines Efraimi mägismaalt, hilisem juutide eneseteadvus aga lõunapoolsest juuda sugukonnast. Juudid (juudalased) püüdsid põhjapoolsete iisraellaste (efraimlaste) ajalugu alati mustata ja madaldada.		97:9.2 (1071.7) The Israelitish consciousness took origin in the hill country of Ephraim; the later Jewish consciousness originated in the southern clan of Judah. The Jews (Judahites) always sought to defame and blacken the record of the northern Israelites (Ephraimites).
97:9.3 (1072.1) Heebrealaste pretensioonikas ajalugu algab Saulist, kes koondas põhjapoolseid sugukondi, et astuda vastu Jordanist ida pool nende hõimukaaslasi gileadlasi rünnanud ammonlastele. Tema veidi enam kui kolmetuhandest mehest koosnev vägi alistas vaenlase ja mägihõimud ülendasid ta just selle kangelasteo tõttu kuningaks. Kui preestrid vangipõlves loo ümber kirjutasid, suurendasid nad Sauli väe 330 000-meheliseks ja lisasid lahingus osalenud hõimudele ka juuda hõimu.		97:9.3 (1072.1) Pretentious Hebrew history begins with Saul’s rallying the northern clans to withstand an attack by the Ammonites upon their fellow tribesmen—the Gileadites—east of the Jordan. With an army of a little more than three thousand he defeated the enemy, and it was this exploit that led the hill tribes to make him king. When the exiled priests rewrote this story, they raised Saul’s army to 330,000 and added “Judah” to the list of tribes participating in the battle.
97:9.4 (1072.2) Kohe pärast ammonlaste võitmist tõstsid Sauli väed ta rahvahääletuse tulemusena kuningaks. Selles ei osalenud ühtki preestrit ega prohvetit. Kuid preestrid panid hiljem kirja, et Sauli kroonis jumalike juhiste järgi kuningaks prohvet Saamuel. Nad tegid seda selleks, et luua Taavetile juuda kuningate „jumalik põlvnemisliin”.		97:9.4 (1072.2) Immediately following the defeat of the Ammonites, Saul was made king by popular election by his troops. No priest or prophet participated in this affair. But the priests later on put it in the record that Saul was crowned king by the prophet Samuel in accordance with divine directions. This they did in order to establish a “divine line of descent” for David’s Judahite kingship.
97:9.5 (1072.3) Juutide ajaloo suurim moonutus on seotud Taavetiga. Pärast Sauli võitu ammonlaste üle (mille ta omistas Jahvele) sattusid vilistid ärevusse ja hakkasid põhjapoolseid sugukondi ründama. Taavet ja Saul ei jõudnud kuidagi kokkuleppele. Taavet ja tema kuussada meest astusid liitu vilistidega ja tungisid mööda rannikut Esdraelonini. Gatis käskisid vilistid Taavetil lahinguväljalt lahkuda, sest kartsid, et ta võib Sauli poolele üle minna. Taavet taandus, vilistid ründasid Sauli ja alistasid ta. Nad ei oleks suutnud seda teha, kui Taavet oleks Iisraelile truuks jäänud. Taaveti vägi oli paljukeelne rahulolematute hulk, mis koosnes põhiliselt ühiskonnas tõrjututest ja õigusemõistmise eest põgenenutest.		97:9.5 (1072.3) The greatest of all distortions of Jewish history had to do with David. After Saul’s victory over the Ammonites (which he ascribed to Yahweh) the Philistines became alarmed and began attacks on the northern clans. David and Saul never could agree. David with six hundred men entered into a Philistine alliance and marched up the coast to Esdraelon. At Gath the Philistines ordered David off the field; they feared he might go over to Saul. David retired; the Philistines attacked and defeated Saul. They could not have done this had David been loyal to Israel. David’s army was a polyglot assortment of malcontents, being for the most part made up of social misfits and fugitives from justice.
97:9.6 (1072.4) Sauli traagiline lüüasaamine vilistide käest Gilboa mäel viis Jahve ümbruskonna kaananlaste silmis teiste jumalatega võrreldes alamale positsioonile. Sauli lüüasaamise põhjuseks oleks muidu peetud Jahvest taganemist, kuid seekord omistasid juudalastest redigeerijad selle vigastele rituaalidele. Nad vajasid pärimust Saulist ja Saamuelist, et see oleks taustaks Taaveti kuningaseisusele.		97:9.6 (1072.4) Saul’s tragic defeat at Gilboa by the Philistines brought Yahweh to a low point among the gods in the eyes of the surrounding Canaanites. Ordinarily, Saul’s defeat would have been ascribed to apostasy from Yahweh, but this time the Judahite editors attributed it to ritual errors. They required the tradition of Saul and Samuel as a background for the kingship of David.
97:9.7 (1072.5) Taavet jäi oma väikese sõjaväega laagrisse mitteheebrea linna Hebroni lähedal. Tema kaasmaalased kuulutasid ta peagi uue Juuda kuningriigi kuningaks. Juuda kuningriik koosnes põhiliselt mitteheebrealastest: keenlastest, kaaleblastest, jebuuslastest ja teistest kaananlastest. Need olid nomaadid ehk rändkarjakasvatajad, seega pühendunud heebrea ideele maaomandusest. Nad järgisid kõrbesugukondade ideoloogiaid.		97:9.7 (1072.5) David with his small army made his headquarters at the non-Hebrew city of Hebron. Presently his compatriots proclaimed him king of the new kingdom of Judah. Judah was made up mostly of non-Hebrew elements—Kenites, Calebites, Jebusites, and other Canaanites. They were nomads—herders—and so were devoted to the Hebrew idea of land ownership. They held the ideologies of the desert clans.
97:9.8 (1072.6) Püha ja ilmaliku ajaloo erinevusi illustreerivad hästi kaks erinevat Vanas Testamendis sisalduvat lugu Taaveti kuningakssaamisest. Preestrid jätsid osa ilmalikust loost, mis jutustab, kuidas tema otsesed poolehoidjad (tema vägi) ta kuningaks kuulutasid, kogemata ürikutesse, kuigi koostasid hiljem püha ajaloo jaoks pika kirjelduse, mille põhjal valis prohvet Saamuel jumalikele juhistele tuginedes Taaveti tema vendade seast välja, võidis ametlikult ning keeruliste pühalike tseremooniatega heebrealaste kuningaks ning kuulutas Sauli õigusjärglaseks.		97:9.8 (1072.6) The difference between sacred and profane history is well illustrated by the two differing stories concerning making David king as they are found in the Old Testament. A part of the secular story of how his immediate followers (his army) made him king was inadvertently left in the record by the priests who subsequently prepared the lengthy and prosaic account of the sacred history wherein is depicted how the prophet Samuel, by divine direction, selected David from among his brethren and proceeded formally and by elaborate and solemn ceremonies to anoint him king over the Hebrews and then to proclaim him Saul’s successor.
97:9.9 (1072.7) Nii unustasid preestrid sageli pärast väljamõeldud jutustuste Jumala imepärastest tegudest Iisraelis ürikutes varem sisaldunud lihtsad ja asjalikud väited kustutamata.		97:9.9 (1072.7) So many times did the priests, after preparing their fictitious narratives of God’s miraculous dealings with Israel, fail fully to delete the plain and matter-of-fact statements which already rested in the records.
97:9.10 (1072.8) Taavet püüdis poliitilist positsiooni saavutada, abielludes kõigepealt Sauli tütrega, seejärel rikka edomlase Naabali lesega ning siis Gesuri kuningatütre Talmaiga. Ta naitus kuue jebuusi naisega, rääkimata hetiidi naisest Batsebast.		97:9.10 (1072.8) David sought to build himself up politically by first marrying Saul’s daughter, then the widow of Nabal the rich Edomite, and then the daughter of Talmai, the king of Geshur. He took six wives from the women of Jebus, not to mention Bathsheba, the wife of the Hittite.
97:9.11 (1073.1) Sel viisil ja selliste rahvastega lõi Taavet müüdi jumalikust Juuda kuningriigist, mis võttis üle efraimlaste Iisraeli hääbuva põhjapoolse kuningriigi pärandi ja traditsioonid. Taaveti kosmopoliitiline juuda hõim oli juutidest paganlikum, kuid vaatamata sellele tulid Efraimi rõhutud hõimujuhid „teda Iisraeli kuningaks võidma”. Pärast sõjaohu tekkimist sõlmis Taavet lepingu jebuuslastega ja rajas oma ühendatud kuningriigi pealinna Jebuusi (Jeruusalemma), Juudast ja Iisraelist ühekaugusel asuva tugevate müüridega linna. See ärritas viliste ja nad ründasid peagi Taavetit. Pärast ägedat lahingut nad alistati ja Jahve seati taas kord „vägede Issandaks Jumalaks”.		97:9.11 (1073.1) And it was by such methods and out of such people that David built up the fiction of a divine kingdom of Judah as the successor of the heritage and traditions of the vanishing northern kingdom of Ephraimite Israel. David’s cosmopolitan tribe of Judah was more gentile than Jewish; nevertheless the oppressed elders of Ephraim came down and “anointed him king of Israel.” After a military threat, David then made a compact with the Jebusites and established his capital of the united kingdom at Jebus (Jerusalem), which was a strong-walled city midway between Judah and Israel. The Philistines were aroused and soon attacked David. After a fierce battle they were defeated, and once more Yahweh was established as “The Lord God of Hosts.”
97:9.12 (1073.2) Jahve pidi aga paratamatult jagama oma auhiilgust kaananlaste jumalatega, sest suurema osa Taaveti armeest moodustasid mitteheebrealased. Ning seetõttu esineb teie ürikutes see (juudalastest redigeerijate poolt kahe silma vahele jäetud) reetlik väide: „Jahve on mu vaenlased minu ees murdnud. Seepärast pani ta sellele paigale nimeks Baal-Peratsim.” Ja nad tegid seda sellepärast, et kaheksakümmend protsenti Taaveti sõdalastest olid baallased.		97:9.12 (1073.2) But Yahweh must, perforce, share some of this glory with the Canaanite gods, for the bulk of David’s army was non-Hebrew. And so there appears in your record (overlooked by the Judahite editors) this telltale statement: “Yahweh has broken my enemies before me. Therefore he called the name of the place Baal-Perazim.” And they did this because eighty per cent of David’s soldiers were Baalites.
97:9.13 (1073.3) Taavet põhjendas Sauli lüüasaamist Gilboas asjaoluga, et Saul oli rünnanud kaananlaste linna Gibeoni, mille rahval oli efraimlastega rahuleping. Sellepärast Jahve oligi ta hüljanud. Taavet oli kaitsnud juba Sauli ajal kaananlaste linna Keilat vilistide eest ja viinud siis oma pealinna kaananlaste linna üle. Püüdes kaananlastega kompromissi saavutada, andis Taavet seitse Sauli järeltulijat gibeonlastele poomiseks üle.		97:9.13 (1073.3) David explained Saul’s defeat at Gilboa by pointing out that Saul had attacked a Canaanite city, Gibeon, whose people had a peace treaty with the Ephraimites. Because of this, Yahweh forsook him. Even in Saul’s time David had defended the Canaanite city of Keilah against the Philistines, and then he located his capital in a Canaanite city. In keeping with the policy of compromise with the Canaanites, David turned seven of Saul’s descendants over to the Gibeonites to be hanged.
97:9.14 (1073.4) Pärast vilistide võitmist sai Taavet enda valdusesse „Jahve seaduselaeka”, tõi selle Jeruusalemma ja kehtestas oma kuningriigis ametlikult Jahve palveldamise nõude. Järgmisena määras ta naaberhõimudele — edomlastele, moabilastele, ammonlastele ja süürlastele — kõrged maksud.		97:9.14 (1073.4) After the defeat of the Philistines, David gained possession of the “ark of Yahweh,” brought it to Jerusalem, and made the worship of Yahweh official for his kingdom. He next laid heavy tribute on the neighboring tribes—the Edomites, Moabites, Ammonites, and Syrians.
97:9.15 (1073.5) Taaveti korrumpeerunud poliitiline juhtkond hakkas põhja pool maid eraomandisse võtma, rikkudes sellega heebrea tavasid, ning haaras peagi enda kontrolli alla karavanimaksude kogumise, millega varem olid tegelnud vilistid. Sellele järgnes rida koletuid tegusid, mis kulmineerusid Uurija mõrvamisega. Kõiki kohtuasju arutati Jeruusalemmas, hõimuvanemad ei tohtinud enam õigust mõista. Pole ime, et puhkes mäss. Tänapäeval nimetataks Absalomi demagoogiks, tema ema oli kaananlane. Lisaks Batseba pojale Saalomonile oli veel pool tosinat troonitaotlejat.		97:9.15 (1073.5) David’s corrupt political machine began to get personal possession of land in the north in violation of the Hebrew mores and presently gained control of the caravan tariffs formerly collected by the Philistines. And then came a series of atrocities climaxed by the murder of Uriah. All judicial appeals were adjudicated at Jerusalem; no longer could “the elders” mete out justice. No wonder rebellion broke out. Today, Absalom might be called a demagogue; his mother was a Canaanite. There were a half dozen contenders for the throne besides the son of Bathsheba—Solomon.
97:9.16 (1073.6) Pärast Taaveti surma puhastas Saalomon poliitilise süsteemi kõigist põhjapoolsetest mõjudest, kuid jätkas oma isa valitsemiskorra aegset türanniat ja maksustamist. Saalomoni pillav õukond ja ulatuslikud ehituskavad viisid riigi pankrotini: ehitiste hulka kuulusid Liibanoni maja, vaarao tütre palee, Jahve tempel, kuningapalee ja paljude linnade müüride taastamine. Saalomon lõi suure heebrea laevastiku, mille laevadel sõitsid süürlased ja mis kauples kogu maailmaga. Tema haaremis oli peaaegu tuhat naist.		97:9.16 (1073.6) After David’s death Solomon purged the political machine of all northern influences but continued all of the tyranny and taxation of his father’s regime. Solomon bankrupted the nation by his lavish court and by his elaborate building program: There was the house of Lebanon, the palace of Pharaoh’s daughter, the temple of Yahweh, the king’s palace, and the restoration of the walls of many cities. Solomon created a vast Hebrew navy, operated by Syrian sailors and trading with all the world. His harem numbered almost one thousand.
97:9.17 (1073.7) Selleks ajaks oli Siilos asuv Jahve tempel oma maine kaotanud ja kogu palveldamine koondus riigis Jeebusesse, suurejoonelisse kuninglikku kabelisse. Põhjapoolne kuningriik pöördus üha rohkem tagasi Elohimi palveldamise juurde. Nad olid vaaraode soosingus, vaaraod aga orjastasid hiljem Juuda ja kehtestasid lõunapoolsele kuningriigile maksud.		97:9.17 (1073.7) By this time Yahweh’s temple at Shiloh was discredited, and all the worship of the nation was centered at Jebus in the gorgeous royal chapel. The northern kingdom returned more to the worship of Elohim. They enjoyed the favor of the Pharaohs, who later enslaved Judah, putting the southern kingdom under tribute.
97:9.18 (1073.8) Iisraeli ja Juuda suhetes oli tõuse ja mõõnu — sõdu. Pärast neli aastat kestnud kodusõda ja kolme dünastiat langes Iisrael linnriikide despootide valitsuse alla, kes hakkasid maad müüma. Semeri maavaldusi püüdis osta isegi kuningas Omri. Kuid kiire lõpp saabus siis, kui Salmanassar III otsustas Vahemere ranniku enda kontrolli alla võtta. Efraimi kuningas Ahab kogus kokku veel kümme rühma ja avaldas Karkari lähedal vastupanu. See lahing ei lõppenud kummagi võiduga. Vanas Testamendis seda suurt võitlust isegi ei mainita.		97:9.18 (1073.8) There were ups and downs—wars between Israel and Judah. After four years of civil war and three dynasties, Israel fell under the rule of city despots who began to trade in land. Even King Omri attempted to buy Shemer’s estate. But the end drew on apace when Shalmaneser III decided to control the Mediterranean coast. King Ahab of Ephraim gathered ten other groups and resisted at Karkar; the battle was a draw. The Assyrian was stopped but the allies were decimated. This great fight is not even mentioned in the Old Testament.
97:9.19 (1074.1) Uued hädad algasid siis, kui kuningas Ahab püüdis Naabotilt maad osta. Tema foiniiklasest naine võltsis dokumentidele Ahabi nime ja käskis Naaboti maa konfiskeerida, süüdistades viimast „Elohimi ja kuninga” nimede teotamises. Naabot ja tema pojad hukati otsekohe. Siis ilmus kohale energiline Eelija ja kuulutas Ahabi Naabotite mõrvamises süüdi. Seega alustas Eelija, üks suurimaid prohveteid, oma õpetustööd vanade maaomanditavade kaitsjana baallaste maamüümiskombe eest, linnade püüete eest saavutada võimu maa üle. See reform õnnestus aga alles siis, kui maaomanik Jehu liitis oma jõud mustlaspealiku Jehonadabiga, et Baali prohvetid (kinnisvaramaaklerid) Samaarias hävitada.		97:9.19 (1074.1) New trouble started when King Ahab tried to buy land from Naboth. His Phoenician wife forged Ahab’s name to papers directing that Naboth’s land be confiscated on the charge that he had blasphemed the names of “Elohim and the king.” He and his sons were promptly executed. The vigorous Elijah appeared on the scene denouncing Ahab for the murder of the Naboths. Thus Elijah, one of the greatest of the prophets, began his teaching as a defender of the old land mores as against the land-selling attitude of the Baalim, against the attempt of the cities to dominate the country. But the reform did not succeed until the country landlord Jehu joined forces with the gypsy chieftain Jehonadab to destroy the prophets (real estate agents) of Baal at Samaria.
97:9.20 (1074.2) Kui Jehoas ja tema poeg Jeroboam Iisraeli vaenlastest vabastasid, algas uus elu. Ent selleks ajaks oli Samaarias valitsemas röövellik ülikkond, kelle laastamistegevus oli võrreldav kunagise Taaveti dünastia tegudega. Riik ja kirik tegutsesid käsikäes. Nende püüded sõnavabadust piirata ajendasid aga Eelijat, Aamost ja Hooseat oma salajasi kirjutisi koostama ning sellest saidki õigupoolest alguse juudi ja ristiusu pühakirjad.		97:9.20 (1074.2) New life appeared as Jehoash and his son Jeroboam delivered Israel from its enemies. But by this time there ruled in Samaria a gangster-nobility whose depredations rivaled those of the Davidic dynasty of olden days. State and church went along hand in hand. The attempt to suppress freedom of speech led Elijah, Amos, and Hosea to begin their secret writing, and this was the real beginning of the Jewish and Christian Bibles.
97:9.21 (1074.3) Põhjapoolne kuningriik kadus ajalooareenilt siiski alles siis, kui Iisraeli kuningas sõlmis Egiptuse kuningaga vandenõu ja keeldus Assüüriale makse maksmast. Algas kolm aastat kestnud piiramine, millele järgnes põhjapoolse kuningriigi täielik lagunemine. Nii kadus Efraim (Iisrael). Juuda — juudid, „Iisraeli jääk” — oli hakanud koondama maid väheste kätte, nagu Jesaja ütles: „reastades koja kõrvale koja ja lisades põllule põllu”. Varsti oli Jeruusalemmas Jahve templi kõrval Baali tempel. Selle terrori lõpetas monoteistlik mäss, mida juhtis poisiohtu kuningas Joas, kes võitles Jahve eest innukalt kolmkümmend viis aastat.		97:9.21 (1074.3) But the northern kingdom did not vanish from history until the king of Israel conspired with the king of Egypt and refused to pay further tribute to Assyria. Then began the three years’ siege followed by the total dispersion of the northern kingdom. Ephraim (Israel) thus vanished. Judah—the Jews, the “remnant of Israel”—had begun the concentration of land in the hands of the few, as Isaiah said, “Adding house to house and field to field.” Presently there was in Jerusalem a temple of Baal alongside the temple of Yahweh. This reign of terror was ended by a monotheistic revolt led by the boy king Joash, who crusaded for Yahweh for thirty-five years.
97:9.22 (1074.4) Järgmine kuningas Amasja oli hädas mässavate edomlastest maksumaksjate ja nende naabritega. Pärast üht suurt võitu pöördus ta ründama põhjapoolseid naabreid ja sai täpselt sama silmapaistva lüüasaamise osaliseks. Siis hakkas linnarahvas mässama, kuningas mõrvati ja troonile pandi tema kuueteistkümneaastane poeg. See oli Asarja, keda Jesaja nimetas Ussijaks. Pärast Ussijat halvenes olukord veelgi ja Juuda pidi sada aastat Assüüria kuningatele makse maksma. Esimene Jesaja rääkis neile, et Jeruusalemm kui Jahve linn ei lange kunagi. Kuid Jeremija ei kõhelnud selle langust ette kuulutamast.		97:9.22 (1074.4) The next king, Amaziah, had trouble with the revolting tax-paying Edomites and their neighbors. After a signal victory he turned to attack his northern neighbors and was just as signally defeated. Then the rural folk revolted; they assassinated the king and put his sixteen-year-old son on the throne. This was Azariah, called Uzziah by Isaiah. After Uzziah, things went from bad to worse, and Judah existed for a hundred years by paying tribute to the kings of Assyria. Isaiah the first told them that Jerusalem, being the city of Yahweh, would never fall. But Jeremiah did not hesitate to proclaim its downfall.
97:9.23 (1074.5) Juuda tõelise hävingu kutsus esile rikaste korrumpeerunud poliitikute ringkond, kes tegutses poisiohtu kuninga Manasse valitsuse all. Muutused majanduses soodustasid tagasipöördumist Baali kultuse juurde, mis tunnustas Jahve ideoloogiaga vastuolulist maa eraomandust. Assüüria langus ja Egiptuse tõus tõi Juudale mõneks ajaks vabanemise ja maarahvas võttis võimu üle. Joosija valitsusajal hävitasid nad Jeruusalemma korrumpeerunud poliitikute ringkonnad.		97:9.23 (1074.5) The real undoing of Judah was effected by a corrupt and rich ring of politicians operating under the rule of a boy king, Manasseh. The changing economy favored the return of the worship of Baal, whose private land dealings were against the ideology of Yahweh. The fall of Assyria and the ascendancy of Egypt brought deliverance to Judah for a time, and the country folk took over. Under Josiah they destroyed the Jerusalem ring of corrupt politicians.
97:9.24 (1074.6) See ajajärk lõppes aga traagiliselt, kui Joosija otsustas minna Neko vägeva sõjaväe vastu, mis liikus mööda rannikut Egiptusest välja, et aidata Assüürial võidelda Babüloni vastu. Ta sai lüüa ja Juuda läks Egiptuse maksude alla. Jeruusalemmas tuli taas võimule Baali poliitiline partei ja nüüd algas tõeline Egiptuse vangipõlv. See tõi kaasa perioodi, mil Baali poliitikud hoidsid nii kohtuid kui ka preesterkonda oma võimu all. Baali kultus oli majanduslik ja sotsiaalne süsteem, mis hõlmas nii omandiõigust kui ka maaviljelust.		97:9.24 (1074.6) But this era came to a tragic end when Josiah presumed to go out to intercept Necho’s mighty army as it moved up the coast from Egypt for the aid of Assyria against Babylon. He was wiped out, and Judah went under tribute to Egypt. The Baal political party returned to power in Jerusalem, and thus began the real Egyptian bondage. Then ensued a period in which the Baalim politicians controlled both the courts and the priesthood. Baal worship was an economic and social system dealing with property rights as well as having to do with soil fertility.
97:9.25 (1075.1) Kui Nebukadnetsar kukutas Neko, langes Juuda Babüloni valitsemise alla ja talle anti kümme aastat armuaega, kuid linn hakkas peagi taas mässama. Kui Nebudkadnetsar linnaelanike vastu astus, käivitasid juudalased Jahve mõjutamiseks sotsiaalseid reforme, näiteks vabastasid orjad. Kui Babüloonia armee tõmbus ajutiselt tagasi, rõõmustasid heebrealased, et nende reformide võlujõud oli nad päästnud. Just sel ajal rääkis Jeremija neile ähvardavast hukatusest ja varsti oli Nebukadnetsar tagasi.		97:9.25 (1075.1) With the overthrow of Necho by Nebuchadnezzar, Judah fell under the rule of Babylon and was given ten years of grace, but soon rebelled. When Nebuchadnezzar came against them, the Judahites started social reforms, such as releasing slaves, to influence Yahweh. When the Babylonian army temporarily withdrew, the Hebrews rejoiced that their magic of reform had delivered them. It was during this period that Jeremiah told them of the impending doom, and presently Nebuchadnezzar returned.
97:9.26 (1075.2) Nii saabus äkitselt Juuda lõpp. Linn hävitati ja rahvas viidi Babüloni. Jahve ja Baali vaheline võitlus lõppes vangipõlvega. Ja vangilangemine oli Iisraeli ülejäänud osale nii suur hoop, et kogu rahvas läks üle monoteismile.		97:9.26 (1075.2) And so the end of Judah came suddenly. The city was destroyed, and the people were carried away into Babylon. The Yahweh-Baal struggle ended with the captivity. And the captivity shocked the remnant of Israel into monotheism.
97:9.27 (1075.3) Babülonis jõudsid juudid järeldusele, et nad ei saa eksisteerida Palestiinas väikese rühmana, kellel on oma erilised sotsiaalsed ja majanduslikud tavad, ning et oma ideoloogia valdavaks muutmiseks peaksid nad paganad ümber pöörama. Nii tekkis uus määratusekäsitus — idee, et juudid peavad saama Jahve valitud teenijateks. Vanas Testamendis esitatud juudi usund kujunes tegelikult välja Babüloni vangipõlve ajal.		97:9.27 (1075.3) In Babylon the Jews arrived at the conclusion that they could not exist as a small group in Palestine, having their own peculiar social and economic customs, and that, if their ideologies were to prevail, they must convert the gentiles. Thus originated their new concept of destiny—the idea that the Jews must become the chosen servants of Yahweh. The Jewish religion of the Old Testament really evolved in Babylon during the captivity.
97:9.28 (1075.4) Ka surematuse doktriin kujunes välja Babülonis. Juudid olid arvanud, et idee tulevasest elust kahandaks nende sotsiaalse õigluse evangeeliumi kaalukust. Nüüd tõrjus teoloogia esmakordselt sotsioloogia ja majandusteaduse kõrvale. Religioon oli kujunemas inimmõtte ja -käitumise süsteemiks, mis eraldus üha enam poliitikast, sotsioloogiast ja majandusteadusest.		97:9.28 (1075.4) The doctrine of immortality also took form at Babylon. The Jews had thought that the idea of the future life detracted from the emphasis of their gospel of social justice. Now for the first time theology displaced sociology and economics. Religion was taking shape as a system of human thought and conduct more and more to be separated from politics, sociology, and economics.
97:9.29 (1075.5) Nii näitab tõde juudi rahvast, et paljugi sellest, mida on pühaks ajalooks peetud, osutub vaid veidi enamaks tavalise ilmaliku ajaloo kroonikast. Judaism oli pinnas, millest kasvas välja ristiusk, kuid juudid ei olnud mingi imeline rahvas.		97:9.29 (1075.5) And so does the truth about the Jewish people disclose that much which has been regarded as sacred history turns out to be little more than the chronicle of ordinary profane history. Judaism was the soil out of which Christianity grew, but the Jews were not a miraculous people.
10. Heebrea religioon ^top		10. The Hebrew Religion ^top
97:10.1 (1075.6) Iisraellaste juhid olid oma alamatele õpetanud, et nad on valitud rahvas; mitte mingi erilise vastutulelikkuse või jumaliku soosingu eesõiguse tõttu, vaid seepärast, et neid on valitud täitma erilist ülesannet — viima tõde ainsast Jumalast kõigi rahvasteni. Ning nad olid juutidele tõotanud, et kui nad seda ülesannet täitma asuvad, saavad nad kõigi rahvaste vaimseteks juhtideks ning et saabuv messias valitseb neid ja kogu maailma rahuvürstina.		97:10.1 (1075.6) Their leaders had taught the Israelites that they were a chosen people, not for special indulgence and monopoly of divine favor, but for the special service of carrying the truth of the one God over all to every nation. And they had promised the Jews that, if they would fulfill this destiny, they would become the spiritual leaders of all peoples, and that the coming Messiah would reign over them and all the world as the Prince of Peace.
97:10.2 (1075.7) Kui pärslased olid juudid vabastanud, pöördusid nood tagasi Palestiinasse, aga langesid seal omaenda preestrite võimule alluvate seadustike, ohverduste ja rituaalide kütkeisse. Ja nii nagu heebrea sugukonnad lükkasid tagasi imelise loo Jumalast, mille Mooses oma hüvastijätukõnes neile ohverdamisrituaalide ja kahetsemise kohta esitas, nii lükkasid need heebrea rahva jäänused tagasi teise Jesaja suurepärase käsituse nende enda preesterkonna reeglitest, määrustest ja rituaalidest.		97:10.2 (1075.7) When the Jews had been freed by the Persians, they returned to Palestine only to fall into bondage to their own priest-ridden code of laws, sacrifices, and rituals. And as the Hebrew clans rejected the wonderful story of God presented in the farewell oration of Moses for the rituals of sacrifice and penance, so did these remnants of the Hebrew nation reject the magnificent concept of the second Isaiah for the rules, regulations, and rituals of their growing priesthood.
97:10.3 (1075.8) Rahva egotism, väär usk valesti mõistetud tõotatud messiasse ja preesterkonna üha orjastavam võim ning türannia vaigistasid igaveseks vaimsete juhtide (välja arvatud Taanieli, Hesekieli, Haggai ja Malakia) hääled; ja sellest ajast kuni Ristija Johannese ajani ilmnes kogu Iisraelis üha enam vaimne tagasiminek. Kuid arusaama Kõiksest Isast ei kaotanud juudid kunagi; nad järgivad seda jumalusekäsitust ka veel kahekümnendal sajandil pärast Kristust.		97:10.3 (1075.8) National egotism, false faith in a misconceived promised Messiah, and the increasing bondage and tyranny of the priesthood forever silenced the voices of the spiritual leaders (excepting Daniel, Ezekiel, Haggai, and Malachi); and from that day to the time of John the Baptist all Israel experienced an increasing spiritual retrogression. But the Jews never lost the concept of the Universal Father; even to the twentieth century after Christ they have continued to follow this Deity conception.
97:10.4 (1076.1) Moosesest Ristija Johanneseni viis katkematu rida ustavaid õpetajaid, kes andsid monoteistliku valgusetõrviku ühelt põlvkonnalt teisele edasi, noomisid ebaausaid valitsejaid, mõistsid hukka äritsevaid preestreid ja manitsesid lakkamatult inimesi palveldama ülimat Jahvet, Iisraeli Issandat Jumalat.		97:10.4 (1076.1) From Moses to John the Baptist there extended an unbroken line of faithful teachers who passed the monotheistic torch of light from one generation to another while they unceasingly rebuked unscrupulous rulers, denounced commercializing priests, and ever exhorted the people to adhere to the worship of the supreme Yahweh, the Lord God of Israel.
97:10.5 (1076.2) Lõpuks kaotasid juudid rahvusena oma poliitilise identiteedi, kuid heebrea religioon, siiras usk ainsasse ja kõiksesse Jumalasse, jäi laialipillutatud pagulaste südametesse elama. Ja see religioon püsib, sest on suutnud tõhusalt säilitada oma poolehoidjate kõrgeimaid väärtushinnanguid. Juudi religioon hoidis küll alal ühe rahva ideaale, kuid ei suutnud edendada progressi ega ergutada loovatele filosoofilistele avastustele tõeotsinguil. Juudi religioonil oli palju puudusi — puudulik filosoofia ja peaaegu olematud esteetilised väärtused —, kuid see hoidis alal kõlbelisi väärtusi, mistõttu jäi ka püsima. Ülim Jahve oli teiste jumalusekäsitustega võrreldes selge, ere, isikuline ja kõlbeline.		97:10.5 (1076.2) As a nation the Jews eventually lost their political identity, but the Hebrew religion of sincere belief in the one and universal God continues to live in the hearts of the scattered exiles. And this religion survives because it has effectively functioned to conserve the highest values of its followers. The Jewish religion did preserve the ideals of a people, but it failed to foster progress and encourage philosophic creative discovery in the realms of truth. The Jewish religion had many faults—it was deficient in philosophy and almost devoid of aesthetic qualities—but it did conserve moral values; therefore it persisted. The supreme Yahweh, as compared with other concepts of Deity, was clear-cut, vivid, personal, and moral.
97:10.6 (1076.3) Vähesed rahvad on armastanud õiglust, tarkust, tõde ja õigust nii nagu juudid, ometi on juudid andnud nende jumalike väärtuste intellektuaalsesse ja vaimsesse mõistmisesse väiksema panuse kui teised rahvad. Kuigi heebrea religioon keeldus avardumast, oli sellel oluline roll maailma kahe teise religiooni, ristiusu ja islami arengus.		97:10.6 (1076.3) The Jews loved justice, wisdom, truth, and righteousness as have few peoples, but they contributed least of all peoples to the intellectual comprehension and to the spiritual understanding of these divine qualities. Though Hebrew theology refused to expand, it played an important part in the development of two other world religions, Christianity and Mohammedanism.
97:10.7 (1076.4) Juudi usund jäi püsima ka tänu oma institutsioonidele. Religioonil on raske püsima jääda, kui see seisneb vaid üksikisikute omaette palveldamises. Usujuhid on alati teinud ühe ja sama vea: nähes korraldusliku religiooni pahesid, püüavad nad ühistegevusest loobuda. Selle asemel et rituaale hävitada, oleks parem neid reformida. Hesekiel oli selles suhtes oma kaasaegsetest targem, kuigi ta nõudis nagu teisedki isiklikku moraalset vastutust, asus ta ka korraldama arenenumate puhastatud rituaalide ustavat järgimist.		97:10.7 (1076.4) The Jewish religion persisted also because of its institutions. It is difficult for religion to survive as the private practice of isolated individuals. This has ever been the error of the religious leaders: Seeing the evils of institutionalized religion, they seek to destroy the technique of group functioning. In place of destroying all ritual, they would do better to reform it. In this respect Ezekiel was wiser than his contemporaries; though he joined with them in insisting on personal moral responsibility, he also set about to establish the faithful observance of a superior and purified ritual.
97:10.8 (1076.5) Ja nii sooritasid Iisraeli järjestikused õpetajad suurima kangelasteo Urantia religiooni arengus: nad muutsid barbaarse käsituse metsikust deemonist Jahvest, kärkiva Siinai vulkaani kiivast ja julmast vaimjumalast järk-järgult hilisemaks ülevaks ja kõrgeks käsituseks ülimast Jahvest, kõige loojast ja kogu inimkonna armastavast ning halastavast Isast. Selles heebrea jumalakäsituses peitus kõrgeim inimlik nägemus Kõiksest Isast kuni ajani, mil seda avardasid ja nii oivaliselt võimendasid tema Poja, Nebadoni Miikaeli isiklikud õpetused ja elueeskuju.		97:10.8 (1076.5) And thus the successive teachers of Israel accomplished the greatest feat in the evolution of religion ever to be effected on Urantia: the gradual but continuous transformation of the barbaric concept of the savage demon Yahweh, the jealous and cruel spirit god of the fulminating Sinai volcano, to the later exalted and supernal concept of the supreme Yahweh, creator of all things and the loving and merciful Father of all mankind. And this Hebraic concept of God was the highest human visualization of the Universal Father up to that time when it was further enlarged and so exquisitely amplified by the personal teachings and life example of his Son, Michael of Nebadon.
97:10.9 (1076.6) [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]		97:10.9 (1076.6) [Presented by a Melchizedek of Nebadon.]