117. Kiri		Paper 117
Ülim Jumal		God the Supreme
117:0.1 (1278.1) SAMAVÕRD kui me täidame Jumala tahet, saab Ülima kõikvõimas potentsiaal sammuke tegelikumaks, olgu meie koht universumis milline tahes. Jumala tahe on Esimese Allika ja Keskme siht, mis on potentsiaalselt väljendunud kolmes Absoluudis, isikustatud Igaveses Pojas, ühinenud universumis tegutsemiseks Lõpmatus Vaimus ja igavikustunud igavestes Paradiisi-algkujudes. Ja Ülim Jumal saab Jumala kogu tahte kõrgeimaks piiritletud avaldumiseks.		117:0.1 (1278.1) TO THE extent that we do the will of God in whatever universe station we may have our existence, in that measure the almighty potential of the Supreme becomes one step more actual. The will of God is the purpose of the First Source and Center as it is potentialized in the three Absolutes, personalized in the Eternal Son, conjoined for universe action in the Infinite Spirit, and eternalized in the everlasting patterns of Paradise. And God the Supreme is becoming the highest finite manifestation of the total will of God.
117:0.2 (1278.2) Kui kõik suuruniversumi elanikud suudaksid kunagi jõuda suhteliselt täielikult Jumala tahte järgi elamiseni, stabiliseeruksid aja ja ruumi loodud valgusesse ja ellu, siis saaks Kõikvõimas kui Ülimuslikkuse jumalusepotentsiaal tegelikuks Ülima Jumala jumaliku isiksuse esilekerkimisena.		117:0.2 (1278.2) If all grand universers should ever relatively achieve the full living of the will of God, then would the time-space creations be settled in light and life, and then would the Almighty, the deity potential of Supremacy, become factual in the emergence of the divine personality of God the Supreme.
117:0.3 (1278.3) Kui arenev meel häälestub kosmilise meele ringlustele, kui arenev universum stabiliseerub keskse universumi algkuju järgi, kui edasiliikuv vaim astub kontakti Meistervaimude ühtse hoolekandega, kui tõususureliku isiksus häälestub lõpuks sisimas elava Kohandaja jumalikule juhtimisele, siis on Ülima tegelikkus saanud universumis ühe astme võrra reaalsemaks, siis on Ülimuslikkuse jumalikkus astunud veel ühe sammu kosmilise teostumise poole.		117:0.3 (1278.3) When an evolving mind becomes attuned to the circuits of cosmic mind, when an evolving universe becomes stabilized after the pattern of the central universe, when an advancing spirit contacts the united ministry of the Master Spirits, when an ascending mortal personality finally attunes to the divine leading of the indwelling Adjuster, then has the actuality of the Supreme become real by one more degree in the universes; then has the divinity of Supremacy advanced one more step toward cosmic realization.
117:0.4 (1278.4) Suuruniversumi osad ja isiksused arenevad Ülima kõikehõlmava evolutsiooni peegeldusena, kuid Ülim omakorda on kogu suuruniversumi evolutsiooni kumulatiivne süntees. Sureliku seisukohalt on mõlemad arenguliselt ja kogemuslikult vastastikku tingitud.		117:0.4 (1278.4) The parts and individuals of the grand universe evolve as a reflection of the total evolution of the Supreme, while in turn the Supreme is the synthetic cumulative total of all grand universe evolution. From the mortal viewpoint both are evolutionary and experiential reciprocals.
1. Ülima Olendi olemus ^top		1. Nature of the Supreme Being ^top
117:1.1 (1278.5) Ülim on füüsilise harmoonia ilu, intellektuaalse tähenduse tõde ja vaimse väärtuse headus. Ta on tõelise edu sulnidus ja igikestva saavutuse rõõm. Ta on suuruniversumi ülemhing, piiritletud kosmose teadvus, temas on lõpule viidud piiritletud reaalsus ja isikustunud Looja ja loodud-olendi kogemus. Ülim Jumal väljendab kogu tulevase igaviku vältel tahtelise kogemuse reaalsust Jumaluse kolmsussuhetes.		117:1.1 (1278.5) The Supreme is the beauty of physical harmony, the truth of intellectual meaning, and the goodness of spiritual value. He is the sweetness of true success and the joy of everlasting achievement. He is the oversoul of the grand universe, the consciousness of the finite cosmos, the completion of finite reality, and the personification of Creator-creature experience. Throughout all future eternity God the Supreme will voice the reality of volitional experience in the trinity relationships of Deity.
117:1.2 (1278.6) Jumalad on Ülimate Loojate isiksustes laskunud Paradiisist aja ja ruumi valda, et luua ja arendada seal loodud-olendeid, kes on võimelised jõudma Paradiisi ja kes võivad sinna tõusta Isa poole püüeldes. See laskuvate Jumalat ilmutavate Loojate ja tõusvate Jumalat otsivate loodud-olendite pidev protsessioon universumis ilmutab Ülima evolutsiooni Jumalusena, kelles nii laskujad kui ka tõusuteelised saavutavad vastastikuse mõistmise ning avastavad igavese ja kõikse vendluse. Selliselt saab Ülim Olend täiusliku Looja kogemuse kui põhjuse ja täiustuva loodud-olendi kui tagajärje piiritletud sünteesiks.		117:1.2 (1278.6) In the persons of the Supreme Creators the Gods have descended from Paradise to the domains of time and space, there to create and to evolve creatures with Paradise-attainment capacity who can ascend thereto in quest of the Father. This universe procession of descending God-revealing Creators and ascending God-seeking creatures is revelatory of the Deity evolution of the Supreme, in whom both descenders and ascenders achieve mutuality of understanding, the discovery of eternal and universal brotherhood. The Supreme Being thus becomes the finite synthesis of the experience of the perfect-Creator cause and the perfecting-creature response.
117:1.3 (1279.1) Suuruniversumis sisaldub täieliku ühildumise võimalus ja ta püüdleb pidevalt selle poole. See tuleneb asjaolust, et kosmiline eksistents on tekkinud Paradiisi-Kolmsuse kui määratlematu ühtsuse loometegude ja võimupädevuse tagajärjel. Piiritletud kosmoses väljendub seesama kolmsuslik ühtsus Ülimas, kelle reaalsus saab seda ilmsemaks, mida enam universumid jõuavad Kolmsusega samastumise kõrgeimale võimalikule tasemele.		117:1.3 (1279.1) The grand universe contains the possibility of, and ever seeks for, complete unification, and this grows out of the fact that this cosmic existence is a consequence of the creative acts and the power mandates of the Paradise Trinity, which is unqualified unity. This very trinitarian unity is expressed in the finite cosmos in the Supreme, whose reality becomes increasingly apparent as the universes attain to the maximum level of Trinity identification.
117:1.4 (1279.2) Looja tahe ja loodud-olendi tahe on kvalitatiivselt erinevad, kuid ka kogemuslikult lähedased, sest loodud-olend ja Looja võivad universumi täiuslikkuse saavutamiseks koostööd teha. Inimene võib toimida koos Jumalaga ja olla selliselt igavese lõpetanu kaaslooja. Jumal võib toimida inimlikult oma kehastunud Poegades, kes saavutavad sel teel loodud-olendi kogemuse ülimuslikkuse.		117:1.4 (1279.2) The will of the Creator and the will of the creature are qualitatively different, but they are also experientially akin, for creature and Creator can collaborate in the achievement of universe perfection. Man can work in liaison with God and thereby cocreate an eternal finaliter. God can work even as humanity in the incarnations of his Sons, who thereby achieve the supremacy of creature experience.
117:1.5 (1279.3) Ülimas Olendis on Looja ja loodud-olend ühendatud ühes Jumaluses, kelle tahe väljendab ühte jumalikku isiksust. Ning see Ülima tahe on midagi muud kui loodud-olendi või Looja tahe, nii nagu Nebadoni Meister-Poja suveräänne tahe on nüüd midagi muud kui jumaliku ja inimliku tahte kombinatsioon. Paradiisi täiuse ja aegruumi kogemuse liit annab reaalsuse jumalusetasanditel uue tähendusega väärtuse.		117:1.5 (1279.3) In the Supreme Being, Creator and creature are united in one Deity whose will is expressive of one divine personality. And this will of the Supreme is something more than the will of either creature or Creator, even as the sovereign will of the Master Son of Nebadon is now something more than a combination of the will of divinity and humanity. The union of Paradise perfection and time-space experience yields a new meaning value on deity levels of reality.
117:1.6 (1279.4) Ülima arenev jumalik olemus hakkab tõetruult kirjeldama kõigi loodud-olendite ja kõigi Loojate võrratut kogemust suuruniversumis. Ülimas on looja ja loodu üks; neid ühendab igaveseks see kogemus, mis sündis paljude probleemide lahendamisega kaasnevatest raskustest; need probleemid tabavad kogu piiritletud loodut selle igavesel teel täiuslikkuse poole, kui ta püüab vabaneda puudulikkuse kütkeist.		117:1.6 (1279.4) The evolving divine nature of the Supreme is becoming a faithful portrayal of the matchless experience of all creatures and of all Creators in the grand universe. In the Supreme, creatorship and creaturehood are at one; they are forever united by that experience which was born of the vicissitudes attendant upon the solution of the manifold problems which beset all finite creation as it pursues the eternal path in quest of perfection and liberation from the fetters of incompleteness.
117:1.7 (1279.5) Vaimu hoolekandes, Paradiisi suursugususes, Poja armulisuses ja Ülima kogemuses on tõde, ilu ja headus omavahel kooskõlas. Ülim Jumal ongi tõde, ilu ja headus, sest need jumalikud mõisted kujutavad endast ideede moodustamise kogemuse piiritletud maksimume. Nende jumalike kolmeste omaduste igavesed allikad asuvad piiritletust kõrgemal tasandil, kuid loodud-olend võib neid allikaid tajuda ainult kui ülimat tõde, ilu ja headust.		117:1.7 (1279.5) Truth, beauty, and goodness are correlated in the ministry of the Spirit, the grandeur of Paradise, the mercy of the Son, and the experience of the Supreme. God the Supreme is truth, beauty, and goodness, for these concepts of divinity represent finite maximums of ideational experience. The eternal sources of these triune qualities of divinity are on superfinite levels, but a creature could only conceive of such sources as supertruth, superbeauty, and supergoodness.
117:1.8 (1279.6) Miikael kui looja ilmutas oma maistele lastele Looja-Isa jumalikku armastust. Olles selle jumaliku armastuse avastanud ja vastu võtnud, võivad inimesed püüda ilmutada seda armastust oma lihalikele vendadele. See loodud-olendite armastus on Ülima armastuse tõeline peegeldus.		117:1.8 (1279.6) Michael, a creator, revealed the divine love of the Creator Father for his terrestrial children. And having discovered and received this divine affection, men can aspire to reveal this love to their brethren in the flesh. Such creature affection is a true reflection of the love of the Supreme.
117:1.9 (1279.7) Ülim sisaldab ühevõrra kõike. Esimene Allikas ja Kese on potentsiaalne kolmes suures Absoluudis ja on tegelik Paradiisis, Pojas ja Vaimus. Ent Ülim on nii tegelik kui ka potentsiaalne, isikliku ülimuslikkuse ja kõikvõimsa väega olend, kes reageerib ühtmoodi nii loodud-olendi pingutustele kui ka Looja sihile; ta mõjutab ise universumit ja reageerib universumi kogusummale, olles nii ülim looja kui ka ülim loodudolend. Ülimuslikkuse Jumalus väljendab seega kogu piiritletu kogusummat.		117:1.9 (1279.7) The Supreme is symmetrically inclusive. The First Source and Center is potential in the three great Absolutes, is actual in Paradise, in the Son, and in the Spirit; but the Supreme is both actual and potential, a being of personal supremacy and of almighty power, responsive alike to creature effort and Creator purpose; self-acting upon the universe and self-reactive to the sum total of the universe; and at one and the same time the supreme creator and the supreme creature. The Deity of Supremacy is thus expressive of the sum total of the entire finite.
2. Arengulise kasvu allikas ^top		2. The Source of Evolutionary Growth ^top
117:2.1 (1280.1) Ülim on Jumal ajas: temas peitub loodud-olendite ajaliku kasvu saladus, ta on ka võit mittetäieliku oleviku üle ja täiustuva tuleviku teostumine. Kogu piiritletud kasvu lõplik vili on jõu juhtimine vaimu poolt meele kaudu tänu isiksuse ühendavale ja loovale kohalolekule. Kogu selle kasvu kulmineeruv tagajärg on Ülim Olend.		117:2.1 (1280.1) The Supreme is God-in-time; his is the secret of creature growth in time; his also is the conquest of the incomplete present and the consummation of the perfecting future. And the final fruits of all finite growth are: power controlled through mind by spirit by virtue of the unifying and creative presence of personality. The culminating consequence of all this growth is the Supreme Being.
117:2.2 (1280.2) Surelikule inimesele on eksisteerimine samaväärne kasvamisega. Ja nii näib see olevat isegi universumi üldisemas tähenduses, sest vaimust juhitud eksistentsi tulemuseks näib tõesti olevat kogemuslik kasv — staatuse tõus. Oleme aga olnud ammu seisukohal, et praegusel universumiajastul on loodud-olendite eksistentsi iseloomustav kasv Ülima funktsioon. Ning me arvame samuti, et seda liiki kasv on iseloomulik Ülima kasvu ajastule ning et see lõpeb Ülima kasvu lõpulejõudmisega.		117:2.2 (1280.2) To mortal man, existence is equivalent to growth. And so indeed it would seem to be, even in the larger universe sense, for spirit-led existence does seem to result in experiential growth—augmentation of status. We have long held, however, that the present growth which characterizes creature existence in the present universe age is a function of the Supreme. We equally hold that this kind of growth is peculiar to the age of the growth of the Supreme, and that it will terminate with the completion of the growth of the Supreme.
117:2.3 (1280.3) Mõelge loodud-olendite poolt kolmsustatud poegadele: nad on sündinud ja elavad praegusel universumiajastul; neil on isiksused koos meele- ja vaimuannetustega. Neil on kogemused ja nad mäletavad neid, kuid nad ei kasva nii nagu tõusuolendid. Me usume ja saame aru, et need loodud-olendite poolt kolmsustatud pojad on küll olemas praegusel universumiajastul, kuid kuuluvad tegelikult järgmisse universumiajastusse — ajastusse, mis järgneb Ülima kasvu lõpulejõudmisele. Seega nad ei sisaldu Ülimas, sest selle praeguse staatusega kaasnevad puudulikkus ja sellest tulenev kasv. Nad ei osale ka praeguse universumiajastu kogemuslikus kasvus, sest neid hoitakse varuks järgmise universumiajastu jaoks.		117:2.3 (1280.3) Consider the status of the creature-trinitized sons: They are born and live in the present universe age; they have personalities, together with mind and spirit endowments. They have experiences and the memory thereof, but they do not grow as do ascenders. It is our belief and understanding that these creature-trinitized sons, while they are in the present universe age, are really of the next universe age—the age which will follow the completion of the growth of the Supreme. Hence they are not in the Supreme as of his present status of incompleteness and consequent growth. Thus they are nonparticipating in the experiential growth of the present universe age, being held in reserve for the next universe age.
117:2.4 (1280.4) Minu oma klass, Kolmsusest hõlmatud Vägevad Sõnumitoojad, ei osale samuti praeguse universumiajastu kasvus. Me kuulume oma staatuselt teatud mõttes eelmisesse universumiajastusse nagu tegelikult ka Kolmsuse Alalised Pojad. Kuid üks on kindel, meie staatus on määratud Kolmsusest hõlmatusega ja kogemus ei ilmne enam kasvuna.		117:2.4 (1280.4) My own order, the Mighty Messengers, being Trinity embraced, are nonparticipating in the growth of the present universe age. In a sense we are in status as of the preceding universe age as in fact are the Stationary Sons of the Trinity. One thing is certain: Our status is fixed by the Trinity embrace, and experience no longer eventuates in growth.
117:2.5 (1280.5) See ei käi aga lõpetanute ega ühegi teise areneva ja kogemusliku klassi kohta, kes Ülima kasvuprotsessis osalevad. Teie, praegu Urantial elavad surelikud, kes võite püüelda Paradiisi ja lõpetanu-staatuse poole, peaksite aru saama, et see saatus on teostatav ainult seepärast, et te olete Ülimas ja kuulute temasse ning osalete seetõttu Ülima kasvutsüklis.		117:2.5 (1280.5) This is not true of the finaliters nor of any other of the evolutionary and experiential orders which are participants in the growth process of the Supreme. You mortals now living on Urantia who may aspire to Paradise attainment and finaliter status should understand that such a destiny is only realizable because you are in and of the Supreme, hence are participants in the cycle of the growth of the Supreme.
117:2.6 (1280.6) Ülima kasv jõuab kunagi ka lõpule, tema staatuseks saab (energia-vaimu mõttes) täius. Selline Ülima evolutsiooni lõpp lõpetab ka loodud-olendi evolutsiooni Ülimuslikkuse osana. Me ei tea, milline kasv võib olla iseloomulik väliskosmose universumitele. Ent me oleme väga kindlad, et see saab olema midagi hoopis teistsugust sellest, mida on nähtud seitsme superuniversumi evolutsiooni praegusel ajastul. Suuruniversumi arenevate kodanike funktsiooniks on kahtlemata sellest ülimuslikkuse kasvust ilmajäämise kompenseerimine väliskosmose olenditele.		117:2.6 (1280.6) There will come an end sometime to the growth of the Supreme; his status will achieve completion (in the energy-spirit sense). This termination of the evolution of the Supreme will also witness the ending of creature evolution as a part of Supremacy. What kind of growth may characterize the universes of outer space, we do not know. But we are very sure that it will be something very different from anything that has been seen in the present age of the evolution of the seven superuniverses. It will undoubtedly be the function of the evolutionary citizens of the grand universe to compensate the outer-spacers for this deprivation of the growth of Supremacy.
117:2.7 (1280.7) Ülim Olend, nii nagu ta praeguse universumiajastu lõpuks eksisteerib, funktsioneerib suuruniversumis kogemusliku suveräänina. Väliskosmose olenditel — järgmise universumiajastu kodanikel — on superuniversumi-järgne kasvupotentsiaal, arenguliste saavutuste võime, mis eeldab Kõikvõimsa Ülima suveräänsust, välistades seega loodud-olendite osalemise praegusele universumiajastule omases võimsuse ja isiksuse sünteesis.		117:2.7 (1280.7) As existent upon the consummation of the present universe age, the Supreme Being will function as an experiential sovereign in the grand universe. Outer-spacers—citizens of the next universe age—will have a postsuperuniverse growth potential, a capacity for evolutionary attainment presupposing the sovereignty of the Almighty Supreme, hence excluding creature participation in the power-personality synthesis of the present universe age.
117:2.8 (1281.1) Seega võib Ülima puudulikkust pidada vooruseks, sest see teeb võimalikuks praeguste universumite loodud-olendite ja loodute arengulise kasvu. Tühjusel on oma voorus, sest seda saab kogemuslikult täita.		117:2.8 (1281.1) Thus may the incompleteness of the Supreme be regarded as a virtue since it makes possible the evolutionary growth of the creature-creation of the present universes. Emptiness does have its virtue, for it may become experientially filled.
117:2.9 (1281.2) Piiritletud filosoofia üks põnevamaid küsimusi on, kas Ülim Olend tegelikustub suuruniversumis toimuvale evolutsioonile reageerides või areneb see piiritletudkosmos Ülima järkjärgulisele tegelikustumisele reageerides? Või on võimalik, et nende areng on vastastikuses sõltuvuses, et nad tingivad teineteist oma arenguga, algatades teineteise kasvu? Ühes oleme kindlad: loodud-olendid ja universumid, kõrged ja alamad, arenevad Ülimas ning nende arengu tulemuseks on selle universumiajastu kogu piiritletud aktiivsuse summa. Ning see tähendab Ülima Olendi ilmumist, mis on kõigile isiksustele Ülima Jumala kõikvõimsuse evolutsioon.		117:2.9 (1281.2) One of the most intriguing questions in finite philosophy is this: Does the Supreme Being actualize in response to the evolution of the grand universe, or does this finite cosmos progressively evolve in response to the gradual actualization of the Supreme? Or is it possible that they are mutually interdependent for their development? that they are evolutionary reciprocals, each initiating the growth of the other? Of this we are certain: Creatures and universes, high and low, are evolving within the Supreme, and as they evolve, there is appearing the unified summation of the entire finite activity of this universe age. And this is the appearance of the Supreme Being, to all personalities the evolution of the almighty power of God the Supreme.
3. Ülima tähendus universumi loodud-olendite jaoks ^top		3. Significance of the Supreme to Universe Creatures ^top
117:3.1 (1281.3) Kosmiline reaalsus, mida on nimetatud kas Ülimaks Olendiks, Ülimaks Jumalaks või Kõikvõimsaks Ülimaks, on kõigi piiritletud reaalsuste esilekerkivate faaside kompleksne ja üleüldine süntees. Igavese energia, jumaliku vaimu ja kõikse meele kaugeleulatuv mitmekesistumine jõuab piiritletud kulminatsioonini Ülima evolutsioonis, Ülim on kogu piiritletud kasvu kogusumma, mis teostub piiritletud maksimaalse lõpuleviimise jumalikkusetasanditel.		117:3.1 (1281.3) The cosmic reality variously designated as the Supreme Being, God the Supreme, and the Almighty Supreme, is the complex and universal synthesis of the emerging phases of all finite realities. The far-flung diversification of eternal energy, divine spirit, and universal mind attains finite culmination in the evolution of the Supreme, who is the sum total of all finite growth, self-realized on deity levels of finite maximum completion.
117:3.2 (1281.4) Ülim on see jumalik kanal, läbi mille voolab kolmikliitude loov lõpmatus, mis kristalliseerub kosmose galaktiliseks panoraamiks ja mille taustal toimub ajalikkuses esitatav suurejooneline isiksusedraama: vaimu võit energia-aine üle meele vahendusel.		117:3.2 (1281.4) The Supreme is the divine channel through which flows the creative infinity of the triodities that crystallizes into the galactic panorama of space, against which takes place the magnificent personality drama of time: the spirit conquest of energy-matter through the mediation of mind.
117:3.3 (1281.5) Jeesus ütles: „Mina olen elav tee,” ja nii ongi ta elav tee eneseteadvuse aineliselt tasandilt jumalateadvuse vaimsele tasandile. Nagu Jeesus on see elav tõusutee minast Jumalani, nii on Ülim elav tee piiritletud teadvusest teadvuse transtsendentsusele, isegi absoniitsuse taipamisele.		117:3.3 (1281.5) Said Jesus: “I am the living way,” and so he is the living way from the material level of self-consciousness to the spiritual level of God-consciousness. And even as he is this living way of ascension from the self to God, so is the Supreme the living way from finite consciousness to transcendence of consciousness, even to the insight of absonity.
117:3.4 (1281.6) Teie Looja-Poeg võibki tegelikult olla see elav kanal inimlikkusest jumalikkuseni, sest ta on isiklikult selle universumis edenemise tee täielikult läbi käinud Inimese Poja Joosua ben Joosepi tõelisest inimlikkusest piiritletud Jumala Poja Nebadoni Miikaeli Paradiisi-jumalikkuseni. Ka Ülim Olend võib samamoodi toimida universumiteena piiritletud piiratuse ületamisel, sest ta on kogu loodud-olendite evolutsiooni, edasimineku ja vaimsustumise tegelik kehastus ning isikuline kokkuvõte. Isegi Paradiisist laskuvate isiksuste kogemused suuruniversumis moodustavad selle osa tema kogemusest, mis täiendab aja-palverändurite tõusukogemuste kogusummat.		117:3.4 (1281.6) Your Creator Son can actually be such a living channel from humanity to divinity since he has personally experienced the fullness of the traversal of this universe path of progression, from the true humanity of Joshua ben Joseph, the Son of Man, to the Paradise divinity of Michael of Nebadon, the Son of the infinite God. Similarly can the Supreme Being function as the universe approach to the transcendence of finite limitations, for he is the actual embodiment and personal epitome of all creature evolution, progression, and spiritualization. Even the grand universe experiences of the descending personalities from Paradise are that part of his experience which is complemental to his summation of the ascending experiences of the pilgrims of time.
117:3.5 (1281.7) Surelik inimene ei ole mitte ainult kujundlikult Jumala näo järgi loodud. Füüsiliselt seisukohalt on see väide vaevalt küll tõsi, kuid teatavate universumivõimaluste mõttes on see tegelik fakt. Inimeste seas toimub umbes samasugune arenguliste saavutuste draama kui tohutult suuremates mastaapides, universumite universumis. Inimene, tahteisiksus, muutub ühenduses mitteisikulise olemusvormiga, Kohandajaga, Ülima piiritletud võimalikkuste juuresolekul loovaks ning selle tulemusena puhkeb õitsele surematu hing. Looja aegruumiisiksused toimivad universumites koos Paradiisi-Kolmsuse mitteisikulise vaimuga ja saavad sel teel Jumaluse-reaalsuse uue jõupotentsiaali loojateks.		117:3.5 (1281.7) Mortal man is more than figuratively made in the image of God. From a physical standpoint this statement is hardly true, but with reference to certain universe potentialities it is an actual fact. In the human race, something of the same drama of evolutionary attainment is being unfolded as takes place, on a vastly larger scale, in the universe of universes. Man, a volitional personality, becomes creative in liaison with an Adjuster, an impersonal entity, in the presence of the finite potentialities of the Supreme, and the result is the flowering of an immortal soul. In the universes the Creator personalities of time and space function in liaison with the impersonal spirit of the Paradise Trinity and become thereby creative of a new power potential of Deity reality.
117:3.6 (1282.1) Surelik inimene kui loodud-olend ei ole täpselt samasugune nagu Ülim Olend, kes on jumalus, aga inimese evolutsioon meenutab mõnes mõttes Ülima kasvu. Inimene kasvab omaenda otsuste tugevuse, jõu ja järjekindlusega teadlikult aineliselt vaimse poole. Ta kasvab ka sedamööda, kuidas tema Mõttekohandaja arendab uusi viise vaimselt tasandilt alla morontiahinge tasandile sirutumiseks, ja kui kord tekib hing, hakkab see iseenesest kasvama.		117:3.6 (1282.1) Mortal man, being a creature, is not exactly like the Supreme Being, who is deity, but man’s evolution does in some ways resemble the growth of the Supreme. Man consciously grows from the material toward the spiritual by the strength, power, and persistency of his own decisions; he also grows as his Thought Adjuster develops new techniques for reaching down from the spiritual to the morontial soul levels; and once the soul comes into being, it begins to grow in and of itself.
117:3.7 (1282.2) See on mõnevõrra sarnane Ülima Olendi avardumisega. Tema suveräänsus kasvab Ülima Looja Isiksuste tegudes ja saavutustes ning lähtub neist, see on tema kui suuruniversumi valitseja võimu majesteetlikkuse evolutsioon. Tema jumalik olemus sõltub samuti Paradiisi-Kolmsuse varemeksisteerinud ühtsusest. Ent Ülima Jumala evolutsioonil on veel üks aspekt: ta ei ole mitte ainult Loojast arendatud ja Kolmsusest tuletatud — ta arendab ja tuletab ennast ka ise. Ülim Jumal ise osaleb oma tahte ja loovusega omaenda jumaluse tegelikustumises. Inimese morontiahing on omaenda surematuse saavutamisel samamoodi tahteline kaasloov partner.		117:3.7 (1282.2) This is somewhat like the way in which the Supreme Being expands. His sovereignty grows in and out of the acts and achievements of the Supreme Creator Personalities; that is the evolution of the majesty of his power as the ruler of the grand universe. His deity nature is likewise dependent on the pre-existent unity of the Paradise Trinity. But there is still another aspect to the evolution of God the Supreme: He is not only Creator-evolved and Trinity-derived; he is also self-evolved and self-derived. God the Supreme is himself a volitional, creative participant in his own deity actualization. The human morontial soul is likewise a volitional, cocreative partner in its own immortalization.
117:3.8 (1282.3) Isa teeb Ühise Toimijaga koostööd Paradiisi energiate käsitsemisel ja nende muutmisel Ülimale reageerivaks. Isa teeb Igavese Pojaga koostööd nende Looja isiksuste ilmutamisel, kelle teod kulmineeruvad kunagi Ülima suveräänsuses. Isa teeb nii Poja kui ka Vaimuga koostööd nende Kolmsus-isiksuste loomisel, kes toimivad suuruniversumi valitsejatena ajani, mil Ülima lõpulejõudnud evolutsioon annab talle õiguse selle suverääniks saada. Isa teeb Ülimuslikkuse evolutsiooni edendamiseks koostööd oma Jumalustest ja mitte-Jumalustest koordineeritud olenditega neil ja paljudel teistel viisidel, kuid ta toimib neis asjades ka üksi. Ja tema eraldiseisev funktsioon ilmneb tõenäoliselt kõige paremini Mõttekohandajate ja nendega seotud olemusvormide hoolekandes.		117:3.8 (1282.3) The Father collaborates with the Conjoint Actor in manipulating the energies of Paradise and in rendering these responsive to the Supreme. The Father collaborates with the Eternal Son in the production of Creator personalities whose acts will sometime culminate in the sovereignty of the Supreme. The Father collaborates with both Son and Spirit in the creation of Trinity personalities to function as rulers of the grand universe until such time as the completed evolution of the Supreme qualifies him to assume that sovereignty. The Father co-operates with his Deity and non-Deity co-ordinates in these and many other ways in the furtherance of the evolution of Supremacy, but he also functions alone in these matters. And his solitary function is probably best revealed in the ministry of the Thought Adjusters and their associated entities.
117:3.9 (1282.4) Jumalus on ühtsus, mis Kolmsuses on eksistentsiaalne, Ülimas kogemuslik ja sure-likes loodud-olendites teostatud Kohandajaga ühtesulamise kaudu. Mõttekohandajate kohalolek surelikus inimeses ilmutab universumi sisulist ühtsust, sest inimeses, madalaimat tüüpi universumiisiksuses üldse, sisaldub kõrgeima ja igavese reaalsuse, kõigi isiksuste algse Isa tegelik fragment.		117:3.9 (1282.4) Deity is unity, existential in the Trinity, experiential in the Supreme, and, in mortals, creature-realized in Adjuster fusion. The presence of the Thought Adjusters in mortal man reveals the essential unity of the universe, for man, the lowest possible type of universe personality, contains within himself an actual fragment of the highest and eternal reality, even the original Father of all personalities.
117:3.10 (1282.5) Ülim Olend areneb tänu oma sidemele Paradiisi-Kolmsusega ning selle Kolmsuse loojatest-haldajatest laste jumalikkuseni jõudmisele. Inimese surematu hing arendab välja — ühenduses Paradiisi-Isa jumaliku kohalolekuga ja vastavalt inimmeele isiksuse otsustele — omaenda igavese saatuse. Kolmsus on Ülimale Jumalale sama mis Kohandaja arenevale inimesele.		117:3.10 (1282.5) The Supreme Being evolves by virtue of his liaison with the Paradise Trinity and in consequence of the divinity successes of the creator and administrator children of that Trinity. Man’s immortal soul evolves its own eternal destiny by association with the divine presence of the Paradise Father and in accordance with the personality decisions of the human mind. What the Trinity is to God the Supreme, the Adjuster is to evolving man.
117:3.11 (1282.6) Praegusel universumiajastul ei suuda Ülim Olend ilmselt otseselt loojana funktsioneerida, välja arvatud juhtudel, kui aja ja ruumi loomejõudude piiritletud tegutsemisvõimalused on ammendatud. Seda on juhtunud vaid ühe korra universumi ajaloos; kui universumi peegelduvuses olid piiritletud tegutsemisvõimalused ammendatud, hakkas Ülim toimima kõigi varasemate loometegevuste loova kulmineerijana. Me usume, et ta toimib kulmineerijana taas tulevastel ajastutel, kui senine loometegevus on selle loometsükli lõpuni viinud.		117:3.11 (1282.6) During the present universe age the Supreme Being is apparently unable to function directly as a creator except in those instances where the finite possibilities of action have been exhausted by the creative agencies of time and space. Thus far in universe history this has transpired but once; when the possibilities of finite action in the matter of universe reflectivity had been exhausted, then did the Supreme function as the creative culminator of all antecedent creator actions. And we believe he will again function as a culminator in future ages whenever antecedent creatorship has completed an appropriate cycle of creative activity.
117:3.12 (1283.1) Ülim Olend ei loonud inimest, kuid inimene loodi otseses mõttes, tema elu tuletati Ülima võimalikkusest. Ta ka ei arenda inimest, kuid Ülim ise on siiski evolutsiooni põhiolemus. Piiritletud seisukohast me elame, liigume ja oleme tegelikult Ülima olemuslikkuses.		117:3.12 (1283.1) The Supreme Being did not create man, but man was literally created out of, his very life was derived from, the potentiality of the Supreme. Nor does he evolve man; yet is the Supreme himself the very essence of evolution. From the finite standpoint, we actually live, move, and have our being within the immanence of the Supreme.
117:3.13 (1283.2) Ülim ei saa ilmselt algatada algpõhjust, kuid näib olevat kogu universumis toimuva kasvu katalüsaator ja määratud viima kõigi kogemuslike-arenevate loodudolendite saatused kulminatsioonini. Isa lõi piiritletud kosmose kontseptsiooni, Loojad-Pojad tegelikustavad selle idee ajas ja ruumis Loovate Vaimude nõusoleku ja koostööga; Ülim viib kogu piiritletu kulminatsioonini ja hoolitseb selle eest, et piiritletul oleks side absoniitse tasandi saatusega.		117:3.13 (1283.2) The Supreme apparently cannot initiate original causation but appears to be the catalyzer of all universe growth and is seemingly destined to provide totality culmination as regards the destiny of all experiential-evolutionary beings. The Father originates the concept of a finite cosmos; the Creator Sons factualize this idea in time and space with the consent and co-operation of the Creative Spirits; the Supreme culminates the total finite and establishes its relationship with the destiny of the absonite.
4. Piiritletud Jumal ^top		4. The Finite God ^top
117:4.1 (1283.3) Nähes loodud-olendite lakkamatuid püüdlusi oma staatuse täielikkuse ja olemise jumalikkuse saavutamiseks, peame paratamatult uskuma, et need lõputud pingutused näitavad Ülima lakkamatut võitlust jumaliku eneseteostuse nimel. Ülim Jumal on piiritletud Jumalus ja ta peab lahendama piiritletu probleemid selle sõna otseses mõttes. Meie heitlused oma ajalike elumuutustega kosmose arengutes kajastavad tema pingutusi mina reaalsuse saavutamiseks ja suveräänsuse lõpuleviimiseks sfääris, mida tema arenev olemus avardab võimalikkuse kaugeimate piirideni.		117:4.1 (1283.3) As we view the ceaseless struggles of the creature creation for perfection of status and divinity of being, we cannot but believe that these unending efforts bespeak the unceasing struggle of the Supreme for divine self-realization. God the Supreme is the finite Deity, and he must cope with the problems of the finite in the total sense of that word. Our struggles with the vicissitudes of time in the evolutions of space are reflections of his efforts to achieve reality of self and completion of sovereignty within the sphere of action which his evolving nature is expanding to the outermost limits of possibility.
117:4.2 (1283.4) Ülim püüdleb kõikjal suuruniversumis väljendumise poole. Tema jumalik evolutsioon sõltub teatud mõttes iga eksisteeriva isiksuse tegude tarkusest. Kui inimene valib igavese ellujäämise, on ta oma saatuse kaaslooja ja piiritletud Jumal leiab selle tõususureliku elus üha suuremal määral isiksuse eneseteostust ja kogemusliku suveräänsuse avardumist. Ent kui loodud-olend loobub igavesest elujärgust, tekib vältimatu viivitus selles osas Ülimast, mis sõltus loodud-olendi valikust ning seda vajakajäämist tuleb kompenseerida asendava või külgneva kogemusega; aga mitteellujääja isiksus neeldub loodu ülemhinge ja saab osaks Ülima Jumalusest.		117:4.2 (1283.4) Throughout the grand universe the Supreme struggles for expression. His divine evolution is in measure predicated on the wisdom-action of every personality in existence. When a human being chooses eternal survival, he is cocreating destiny; and in the life of this ascending mortal the finite God finds an increased measure of personality self-realization and an enlargement of experiential sovereignty. But if a creature rejects the eternal career, that part of the Supreme which was dependent on this creature’s choice experiences inescapable delay, a deprivation which must be compensated by substitutional or collateral experience; as for the personality of the nonsurvivor, it is absorbed into the oversoul of creation, becoming a part of the Deity of the Supreme.
117:4.3 (1283.5) Jumal on nii usaldav, nii armastav, et ta annab osa oma jumalikust olemusest inimolenditele hoidmiseks ja eneseteostuseks. Isa olemus, Kohandaja kohalolek on hävimatu, olenemata sureliku olendi valikust. Ülima lapse, areneva mina saab hävitada, vaatamata sellele, et seda eksiteele sattunud mina potentsiaalselt ühendav isiksus jääb Ülimuslikkuse Jumaluse tegurina alles.		117:4.3 (1283.5) God is so trusting, so loving, that he gives a portion of his divine nature into the hands of even human beings for safekeeping and self-realization. The Father nature, the Adjuster presence, is indestructible regardless of the choice of the mortal being. The child of the Supreme, the evolving self, can be destroyed notwithstanding that the potentially unifying personality of such a misguided self will persist as a factor of the Deity of Supremacy.
117:4.4 (1283.6) Inimisiksus võib loodud-olendi individuaalsuse tõeliselt hävitada ja kuigi kõik, mis oli selle kosmilise enesetapja elus väärtuslikku, jääb püsima, ei säili need omadused individuaalse loodud-olendina. Ülim leiab universumi loodud-olendites uue väljenduse, kuid mitte kunagi enam selle konkreetse isikuna; mittetõusuteelise ainulaadne isiksus naaseb Ülimasse, nagu veetilk pöördub tagasi merre.		117:4.4 (1283.6) The human personality can truly destroy individuality of creaturehood, and though all that was worth while in the life of such a cosmic suicide will persist, these qualities will not persist as an individual creature. The Supreme will again find expression in the creatures of the universes but never again as that particular person; the unique personality of a nonascender returns to the Supreme as a drop of water returns to the sea.
117:4.5 (1284.1) Piiritletu isikuliste osade isoleeritud tegevus on lõpuks ilmuva Ülima Terviku seisukohalt suhteliselt ebaoluline, kuid vaatamata sellele sõltub tervik ikkagi oma mitmete osade tegevuse kogusummast. Üksiksureliku isiksus on kogu Ülimuslikkuse seisukohalt vähetähtis, kuid iga inimolendi isiksus on piiritletus asendamatu tähendusega väärtus; kui isiksus on kord väljendunud, ei leia see enam kunagi identset väljendust mujal kui vaid selle elava isiksuse jätkuvas eksistentsis.		117:4.5 (1284.1) Any isolated action of the personal parts of the finite is comparatively irrelevant to the eventual appearance of the Supreme Whole, but the whole is nonetheless dependent on the total acts of the manifold parts. The personality of the individual mortal is insignificant in the face of the total of Supremacy, but the personality of each human being represents an irreplaceable meaning-value in the finite; personality, having once been expressed, never again finds identical expression except in the continuing existence of that living personality.
117:4.6 (1284.2) Ja nagu meie püüdleme eneseväljendusele, nii püüdleb Ülim meie sees ja koos meiega jumaluse väljendamisele. Kui me leiame Isa, on Ülim omakorda leidnud kõigi asjade Paradiisi-Looja. Kui meie lahendame eneseteostuse probleeme, saavutab kogemuse Jumal aja ja ruumi universumites kõikvõimsa ülimuslikkuse.		117:4.6 (1284.2) And so, as we strive for self-expression, the Supreme is striving in us, and with us, for deity expression. As we find the Father, so has the Supreme again found the Paradise Creator of all things. As we master the problems of self-realization, so is the God of experience achieving almighty supremacy in the universes of time and space.
117:4.7 (1284.3) Inimkond ei tõuse universumis ilma pingutusteta ning ka Ülim ei arene ilma sihikindla ja aruka tegevuseta. Loodud-olendid ei saavuta täiuslikkust passiivsusega ning ka Ülimuslikkuse vaim ei saa tegelikustuda Kõikvõimsa võimu lakkamatu hoolekandeteenistuseta piiritletud loodu eest.		117:4.7 (1284.3) Mankind does not ascend effortlessly in the universe, neither does the Supreme evolve without purposeful and intelligent action. Creatures do not attain perfection by mere passivity, nor can the spirit of Supremacy factualize the power of the Almighty without unceasing service ministry to the finite creation.
117:4.8 (1284.4) Inimese ajalik suhe Ülimaga on kosmilise kõlbluse, kõikse kohusetunde ja kohustuste võtmise alus. See on moraal, mis ületab suhteliselt õige ja väära ajalikus tähenduses; see on moraal, mis sõltub otseselt sellest, kuidas ennasttunnetav loodud-olend tunnetab oma kogemuslikku kohust kogemusliku Jumaluse ees. Surelik inimene ja kõik teised piiritletud loodud-olendid luuakse Ülimas eksisteeriva energia, meele ja vaimu elavast potentsiaalist. Just Ülimast ammutab Kohandajaga tõususurelik seda, mis on vajalik surematu ja jumaliku olemuse loomiseks lõpetanule. Just Ülima reaalsusest koob Kohandaja inimtahte nõusolekul Jumala tõusva poja igavese olemuse mustreid.		117:4.8 (1284.4) The temporal relation of man to the Supreme is the foundation for cosmic morality, the universal sensitivity to, and acceptance of, duty. This is a morality which transcends the temporal sense of relative right and wrong; it is a morality directly predicated on the self-conscious creature’s appreciation of experiential obligation to experiential Deity. Mortal man and all other finite creatures are created out of the living potential of energy, mind, and spirit existent in the Supreme. It is upon the Supreme that the Adjuster-mortal ascender draws for the creation of the immortal and divine character of a finaliter. It is out of the very reality of the Supreme that the Adjuster, with the consent of the human will, weaves the patterns of the eternal nature of an ascending son of God.
117:4.9 (1284.5) Kohandaja jätkuv evolutsioon inimisiksuse vaimsustamisel ja igavikustamisel aitab otseselt kaasa Ülima suveräänsuse avardamisele. Sellised saavutused inimarengus on üksiti saavutused Ülima arenevas tegelikustumises. On küll tõsi, et loodud-olendid ei saa areneda ilma Ülimata, kuid tõenäoliselt on tõsi ka see, et Ülima evolutsioon ei saa kunagi olla täielik, sõltumata kõigi loodud-olendite evolutsiooni lõpulejõudmisest. Selles peitub eneseteadlike isiksuste suur kosmiline vastutus: Ülim Jumalus sõltub teatud mõttes sureliku tahte valikust. Ja meile arusaamatute universumi peegeldusmehhanismide kaudu on loodud-olendi evolutsiooni ning Ülima evolutsiooni vastastikune kulg Päevilt Vanadele tõetruult ja täielikult näha.		117:4.9 (1284.5) The evolution of Adjuster progress in the spiritualizing and eternalizing of a human personality is directly productive of an enlargement of the sovereignty of the Supreme. Such achievements in human evolution are at the same time achievements in the evolutionary actualization of the Supreme. While it is true that creatures could not evolve without the Supreme, it is probably also true that the evolution of the Supreme can never be fully attained independent of the completed evolution of all creatures. Herein lies the great cosmic responsibility of self-conscious personalities: That Supreme Deity is in a certain sense dependent on the choosing of the mortal will. And the mutual progression of creature evolution and of Supreme evolution is faithfully and fully indicated to the Ancients of Days over the inscrutable mechanisms of universe reflectivity.
117:4.10 (1284.6) Surelikule inimesele on esitatud suur väljakutse: kas te otsustate isikustada kosmoses kogetavad tähendusrikkused omaenda arenevasse individuaalsusse või lasete ellujäämisest loobumisega neil Ülimuslikkuse saladustel uinuda ja oodata mõnda teist loodud-olendit, kes püüab mingil teisel ajal omal viisil piiritletud Jumala evolutsiooni loodud-olendi poolset panust anda? Ent see on siis tema ja mitte teie panus Ülimasse.		117:4.10 (1284.6) The great challenge that has been given to mortal man is this: Will you decide to personalize the experiencible value meanings of the cosmos into your own evolving selfhood? or by rejecting survival, will you allow these secrets of Supremacy to lie dormant, awaiting the action of another creature at some other time who will in his way attempt a creature contribution to the evolution of the finite God? But that will be his contribution to the Supreme, not yours.
117:4.11 (1284.7) Käesoleval universumiajastul toimub suur võitlus potentsiaalse ja tegeliku vahel — kõik seni väljendamatu püüab nüüd tegelikustuda. Kui surelik inimene Paradiisi avastusretkele asub, järgib ta aega, mis voolab nagu hoovused igavikuvoolus; kui surelik inimene loobub igavesest elujärgust, siis liigub ta piiritletud universumites toimuvate sündmuste suhtes vastuvoolu. Mehaaniline loodu liigub omasoodu edasi vastavalt Paradiisi-Isa avanevatele sihtidele, ent tahtelisel loodul on valida, kas võtta vastu isiksuse osalus igaviku avastusretkes või sellest loobuda. Surelik inimene ei saa hävitada inimeksistentsi ülimaid väärtusi, kuid ta saab väga kindlalt hoida ära nende väärtuste evolutsiooni omaenda isiklikus kogemuses. Samavõrd kui inimene ise keeldub Paradiisi-tõusus osalemast, viibib ka Ülima jumalikkuse väljendumine suuruniversumis.		117:4.11 (1284.7) The great struggle of this universe age is between the potential and the actual—the seeking for actualization by all that is as yet unexpressed. If mortal man proceeds upon the Paradise adventure, he is following the motions of time, which flow as currents within the stream of eternity; if mortal man rejects the eternal career, he is moving counter to the stream of events in the finite universes. The mechanical creation moves on inexorably in accordance with the unfolding purpose of the Paradise Father, but the volitional creation has the choice of accepting or of rejecting the role of personality participation in the adventure of eternity. Mortal man cannot destroy the supreme values of human existence, but he can very definitely prevent the evolution of these values in his own personal experience. To the extent that the human self thus refuses to take part in the Paradise ascent, to just that extent is the Supreme delayed in achieving divinity expression in the grand universe.
117:4.12 (1285.1) Sureliku inimese hoolde pole antud ainult Paradiisi-Isa kohalolek Kohandajana, vaid ka kontroll Ülima tuleviku üliväikese osa saatuse üle. Sest nii nagu inimene jõuab saatuseni, jõuab Ülim saatuseni jumalikkuse tasanditel.		117:4.12 (1285.1) Into the keeping of mortal man has been given not only the Adjuster presence of the Paradise Father but also control over the destiny of an infinitesimal fraction of the future of the Supreme. For as man attains human destiny, so does the Supreme achieve destiny on deity levels.
117:4.13 (1285.2) Nii on igaühel teist vaja otsustada, nagu ka meie kunagi pidime otsustama, kas te jätate hätta aja Jumala, kes on nii sõltuv piiritletud meele otsustest? kas loomalikule taandarengule omase laiskuse tõttu jätate hätta universumite Ülima isiksuse? kas jätate hätta kõigi loodud-olendite suure venna, kes sõltub nii väga igast loodud-olendist? kas siirdute teostumatuse maailma, kui teie ees laiub universumi-elujärgu ahvatlev perspektiiv — Paradiisi-Isa jumalik avastamine ja jumalik osalemine Ülimuslikkuse Jumala otsinguil ja evolutsioonis?		117:4.13 (1285.2) And so the decision awaits each of you as it once awaited each of us: Will you fail the God of time, who is so dependent upon the decisions of the finite mind? will you fail the Supreme personality of the universes by the slothfulness of animalistic retrogression? will you fail the great brother of all creatures, who is so dependent on each creature? can you allow yourself to pass into the realm of the unrealized when before you lies the enchanting vista of the universe career—the divine discovery of the Paradise Father and the divine participation in the search for, and the evolution of, the God of Supremacy?
117:4.14 (1285.3) Jumala annid — tema annetatud reaalsus — ei ole temast lahutatud: ta ei võõranda loodut endast, vaid on tekitanud Paradiisi ümber ringlevas loodus pinged. Jumal armastab inimest esimesena ja annab talle surematuse võimaluse — igavese reaalsuse. Ja kui inimene armastab Jumalat, saab ta tegelikkuses igaveseks. Siin peitub saladus: mida lähemale jõuab inimene armastuse kaudu Jumalale, seda reaalsem — tegelikum — on inimene ise. Mida enam inimene eemaldub Jumalast, seda enam läheneb ta ebareaalsusele — eksistentsi lakkamisele. Kui inimene pühendab oma tahte Isa tahte täitmisele, kui inimene annab Jumalale kõik, mis tal on, siis teeb Jumal sellest inimesest midagi enamat, kui ta on.		117:4.14 (1285.3) God’s gifts—his bestowal of reality—are not divorcements from himself; he does not alienate creation from himself, but he has set up tensions in the creations circling Paradise. God first loves man and confers upon him the potential of immortality—eternal reality. And as man loves God, so does man become eternal in actuality. And here is mystery: The more closely man approaches God through love, the greater the reality—actuality—of that man. The more man withdraws from God, the more nearly he approaches nonreality—cessation of existence. When man consecrates his will to the doing of the Father’s will, when man gives God all that he has, then does God make that man more than he is.
5. Loodu ülemhing ^top		5. The Oversoul of Creation ^top
117:5.1 (1285.4) Suur Ülim on suuruniversumi kosmiline ülemhing. Temas leiavad kosmose kvaliteedid ja kvantiteedid jumaluse peegelduse; tema jumalikus olemuses on kõikjal arenevates universumites mosaiigina liitunud kogu loodud-olendi ja Looja tohutu olemus. Ja Ülim on ka tegelikustuv Jumalus, kelles peituv loov tahe hõlmab areneva universumi eesmärki.		117:5.1 (1285.4) The great Supreme is the cosmic oversoul of the grand universe. In him the qualities and quantities of the cosmos do find their deity reflection; his deity nature is the mosaic composite of the total vastness of all creature-Creator nature throughout the evolving universes. And the Supreme is also an actualizing Deity embodying a creative will which embraces an evolving universe purpose.
117:5.2 (1285.5) Piiritletu intellektuaalsed, potentsiaalselt isikulised minad kerkivad esile Kolmandast Allikast ja Keskmest ning jõuavad Ülimas piiritletud aegruumi Jumaluse sünteesini. Kui loodud-olend alistub Looja tahtele, siis ta ei alluta ega suru sellega alla oma isiksust; piiritletud Jumala tegelikustumises osalevad individuaalsed isiksused ei kaota sel viisil toimides oma tahtelist individuaalsust. Pigem annab osalemine selles suures Jumaluse avastusretkes neile isiksustele järjest midagi juurde, sest liit jumalikkusega ülendab, rikastab ja vaimsustab inimest ning seob tema arenevat hinge peaaegu ülimuslikkuse läveni välja.		117:5.2 (1285.5) The intellectual, potentially personal selves of the finite emerge from the Third Source and Center and achieve finite time-space Deity synthesis in the Supreme. When the creature submits to the will of the Creator, he does not submerge or surrender his personality; the individual personality participants in the actualization of the finite God do not lose their volitional selfhood by so functioning. Rather are such personalities progressively augmented by participation in this great Deity adventure; by such union with divinity man exalts, enriches, spiritualizes, and unifies his evolving self to the very threshold of supremacy.
117:5.3 (1286.1) Inimese arenev surematu hing, ainelise meele ja Kohandaja ühine loodu, tõuseb sellisena Paradiisi ja hiljem, värvatuna Lõplikkuse Korpusesse, liidetakse see mingil uuel viisil Igavese Poja vaimugravitatsiooni-ringlusega, kasutades kogemuslikku meetodit, mida nimetatakse lõpetanute transtsendeerumiseks. Nii saavad nendest lõpetanutest Ülima Jumala kogemuslikult tunnustatud isiksuste sobivad kandidaadid. Ja kui need surelikud intellektid jõuavad Lõplikkuse Korpuse tulevastes ilmutamata ülesannetes vaimeksistentsi seitsmenda astmeni, saavad need kahesed meeled kolmeseks. Need kaks ühtehäälestunud meelt, inimlik ja jumalik, õilistuvad liidus selleks ajaks tegelikustunud Ülima Olendi kogemusliku meelega.		117:5.3 (1286.1) The evolving immortal soul of man, the joint creation of the material mind and the Adjuster, ascends as such to Paradise and subsequently, when mustered into the Corps of the Finality, becomes allied in some new way with the spirit-gravity circuit of the Eternal Son by a technique of experience known as finaliter transcendation. Such finaliters thus become acceptable candidates for experiential recognition as personalities of God the Supreme. And when these mortal intellects in the unrevealed future assignments of the Corps of the Finality attain the seventh stage of spirit existence, such dual minds will become triune. These two attuned minds, the human and the divine, will become glorified in union with the experiential mind of the then actualized Supreme Being.
117:5.4 (1286.2) Igaveses tulevikus Ülim Jumal tegelikustub — väljendub loovalt ja kujutub vaimselt — tõusuteelise vaimsustatud meeles, surematus hinges, nii nagu Kõikset Isa ilmutati Jeesuse maises elus.		117:5.4 (1286.2) In the eternal future, God the Supreme will be actualized—creatively expressed and spiritually portrayed—in the spiritualized mind, the immortal soul, of ascendant man, even as the Universal Father was so revealed in the earth life of Jesus.
117:5.5 (1286.3) Inimene ei ühenda Ülimaga oma isiklikku identiteeti ega alluta seda, kuid kõigi inimeste kogemuste vastukajad universumis moodustavad osa Ülima jumalikust kogemisest. „Tegu on meie, tagajärg Jumala oma.”		117:5.5 (1286.3) Man does not unite with the Supreme and submerge his personal identity, but the universe repercussions of the experience of all men do thus form a part of the divine experiencing of the Supreme. “The act is ours, the consequences God’s.”
117:5.6 (1286.4) Edasiarenev isiksus jätab universumi üha kõrgemate tasemete läbimisel endast tegelikustunud reaalsuse jälje. Olgu tegemist meele, vaimu või energiaga, aja ja ruumi kasvavad loodud maailmad muutuvad sellest, et isiksus kulgeb läbi nende. Kui inimene tegutseb, siis Ülim reageerib sellele ja see tähendabki edasiarengut.		117:5.6 (1286.4) The progressing personality leaves a trail of actualized reality as it passes through the ascending levels of the universes. Be they mind, spirit, or energy, the growing creations of time and space are modified by the progression of personality through their domains. When man acts, the Supreme reacts, and this transaction constitutes the fact of progression.
117:5.7 (1286.5) Suured energia-, meele-ja vaimuringlused ei ole kunagi tõusuisiksuse alaliseks omandiks, need hoolekanded jäävad alati Ülimuslikkuse osaks. Sureliku kogemuse ajal asub inimintellekt meeleabivaimude rütmilistes pulsatsioonides ja viib oma otsused ellu areenil, mille ringlustesse hõlmamine selle hoolekande raames tekitab. Sureliku surmaga lahutatakse inimmina igaveseks meeleabivaimude ringlusest. Kuigi näib, et meeleabivaimud ei edasta kunagi kogemusi ühelt isiksuselt teisele, võivad nad edastada ja edastavadki otsuse-teo mitteisikulisi vastukajasid Seitsmekordse Jumala kaudu Ülimale Jumalale. (See käib vähemalt palveldamis-ja tarkusevaimu kohta.)		117:5.7 (1286.5) The great circuits of energy, mind, and spirit are never the permanent possessions of ascending personality; these ministries remain forever a part of Supremacy. In the mortal experience the human intellect resides in the rhythmic pulsations of the adjutant mind-spirits and effects its decisions within the arena produced by encircuitment within this ministry. Upon mortal death the human self is everlastingly divorced from the adjutant circuit. While these adjutants never seem to transmit experience from one personality to another, they can and do transmit the impersonal repercussions of decision-action through God the Sevenfold to God the Supreme. (At least this is true of the adjutants of worship and wisdom.)
117:5.8 (1286.6) Ja vaimsete ringlustega ongi nii: inimene kasutab neid oma tõusul läbi universumite, kuid need ei kuulu kunagi tema igavesse isiksusse. Ent need vaimse hoolekande ringlused, kas Tõe Vaim, Püha Vaim või superuniversumi vaimkohalolekud, on vastuvõtlikud ja tundlikud tõusuisiksuse esilekerkivate väärtuste suhtes ning need väärtused edastatakse ustavalt Seitsmekordse kaudu Ülimale.		117:5.8 (1286.6) And so it is with the spiritual circuits: Man utilizes these in his ascent through the universes, but he never possesses them as a part of his eternal personality. But these circuits of spiritual ministry, whether Spirit of Truth, Holy Spirit, or superuniverse spirit presences, are receptive and reactive to the emerging values in ascending personality, and these values are faithfully transmitted through the Sevenfold to the Supreme.
117:5.9 (1286.7) Kuigi sellised vaimsed mõjud nagu Püha Vaim ja Tõe Vaim on kohaliku universumi hoolekanded, ei piirdu nendepoolne juhendamine vaid selle kohaliku maailma geograafiliste piiridega. Kui tõususurelik väljub oma kohaliku päritoluuniversumi piiridest, ei jää ta päriselt ilma Tõe Vaimu hoolekandest, mis on teda pidevalt õpetanud ja juhtinud läbi ainelise ja morontiamaailma filosoofialabürintide, suunates Paradiisi palverändurit eksimatult igas tõusutee kriisis ja öeldes ikka ja jälle: „See on tee.” Kui te esilekerkiva Ülima Olendi vaimuhoolekande ja superuniversumi peegelduvuse abil kohaliku universumi piirest väljute, on teil Paradiisi-tõusul teejuhiks Jumala annetuvate Paradiisi-Poegade toetav ja suunav vaim.		117:5.9 (1286.7) While such spiritual influences as the Holy Spirit and the Spirit of Truth are local universe ministrations, their guidance is not wholly confined to the geographic limitations of a given local creation. As the ascending mortal passes beyond the boundaries of his local universe of origin, he is not entirely deprived of the ministry of the Spirit of Truth which has so constantly taught and guided him through the philosophic mazes of the material and morontial worlds, in every crisis of ascension unfailingly directing the Paradise pilgrim, ever saying: “This is the way.” When you leave the domains of the local universe, through the ministry of the spirit of the emerging Supreme Being and through the provisions of superuniverse reflectivity, you will still be guided in your Paradise ascent by the comforting directive spirit of the Paradise bestowal Sons of God.
117:5.10 (1287.1) Kuidas need paljud kosmilise hoolekande ringlused arengulise kogemuse tähendusi, väärtusi ja fakte Ülimas registreerivad? Me pole päris kindlad, kuid usume, et registreerimine toimub Paradiisi päritoluga Ülimate Loojate isikute kaudu, kes on need aja ja ruumi ringlused otseselt annetanud. Seitsme meeleabivaimu meelekogemused, mis on kogunenud intellekti füüsilise tasandi eest hoolitsemisel, kuuluvad selle Jumaliku Hoolekandja kohaliku universumi kogemusse ning registreeritakse ilmselt Loova Vaimu kaudu Ülimuslikkuse meeles. Samamoodi registreeritakse ilmselt ka surelikud kogemused ühenduses Tõe Vaimu ja Püha Vaimuga Ülimuslikkuse isikus.		117:5.10 (1287.1) How do these manifold circuits of cosmic ministry register the meanings, values, and facts of evolutionary experience in the Supreme? We are not exactly certain, but we believe that this registry takes place through the persons of the Supreme Creators of Paradise origin who are the immediate bestowers of these circuits of time and space. The mind-experience accumulations of the seven adjutant mind-spirits, in their ministry to the physical level of intellect, are a part of the local universe experience of the Divine Minister, and through this Creative Spirit they probably find registry in the mind of Supremacy. Likewise are mortal experiences with the Spirit of Truth and the Holy Spirit probably registered by similar techniques in the person of Supremacy.
117:5.11 (1287.2) Ka inimese ja Kohandaja kogemused peavad leidma Ülima Jumala jumalikkuses kajastuse, sest nagu Kohandaja kogemused, nii on ka need Ülima sarnased ja sureliku inimese arenev hing luuakse nende kogemuste varem Ülimas eksisteerinud võimalustest.		117:5.11 (1287.2) Even the experience of man and Adjuster must find echo in the divinity of God the Supreme, for, as the Adjusters experience, they are like the Supreme, and the evolving soul of mortal man is created out of the pre-existent possibility for such experience within the Supreme.
117:5.12 (1287.3) Selliselt saavad kogu loodu paljud kogemused Ülimuslikkuse evolutsioonist osa. Loodud-olendid kasutavad Isa poole tõustes ainult piiritletu kvaliteete ja kvantiteete, mille kasutamise mitteisikulised tagajärjed jäävad alati osaks elavast kosmosest, Ülima isiksusest.		117:5.12 (1287.3) In this manner do the manifold experiences of all creation become a part of the evolution of Supremacy. Creatures merely utilize the qualities and quantities of the finite as they ascend to the Father; the impersonal consequences of such utilization remain forever a part of the living cosmos, the Supreme person.
117:5.13 (1287.4) Inimene võtab oma isiksuse omandina endaga kaasa ainult mõju, mida avaldab tema iseloomule Paradiisi-tõusul suuruniversumi meele- ja vaimuringluste kasutamise kogemine. Kui inimene teeb otsuse ja viib selle ellu, siis ta kogeb ning selle kogemuse tähendused ja väärtused kuuluvad igavesti tema igavesse iseloomu kõigil tasanditel piiritletud tasandist viimase tasandini. Kosmiliselt kõlbeline ja jumalikult vaimne iseloom näitab, et loodud-olendisse on kogunenud isiklikke otsuseid, mida on valgustanud siiras palveldamine ja õilistanud arukas armastus ning mis on teostatud vennalikus teenimises.		117:5.13 (1287.4) What man himself takes with him as a personality possession are the character consequences of the experience of having used the mind and spirit circuits of the grand universe in his Paradise ascent. When man decides, and when he consummates this decision in action, man experiences, and the meanings and the values of this experience are forever a part of his eternal character on all levels, from the finite to the final. Cosmically moral and divinely spiritual character represents the creature’s capital accumulation of personal decisions which have been illuminated by sincere worship, glorified by intelligent love, and consummated in brotherly service.
117:5.14 (1287.5) Arenev Ülim kompenseerib piiritletud loodud-olenditele lõppkokkuvõttes nende võimetuse saavutada kunagi enamat kui vaid piiratud kogemusliku sideme universumite universumiga. Loodud-olendid võivad jõuda Paradiisi-Isani, kuid nende arenevad meeled on piiratud ja võimetud lõpmatust ja absoluutsest Isast tõeliselt aru saama. Et aga loodud-olendite kõik kogemused registreeruvad Ülimas ja kuuluvad Ülimasse, siis on sellele kontaktile omane kokkupuude kogu kogemusega, kui kõik loodud-olendid jõuavad piiritletud eksistentsi viimase tasemeni ja kui kogu universumi areng võimaldab neil jõuda Ülima Jumalani kui tegeliku jumalikkuse kohalolekuni. Aja piiritletuses sisalduvad igaviku seemned ning meile õpetatakse, et kui evolutsiooni täius annab tunnistust kosmilise kasvu võime ammendumisest, asub kogu piiritletu igavese elujärgu absoniitsetesse faasidesse Isa kui Viimast otsima.		117:5.14 (1287.5) The evolving Supreme will eventually compensate finite creatures for their inability ever to achieve more than limited experience contact with the universe of universes. Creatures can attain the Paradise Father, but their evolutionary minds, being finite, are incapable of really understanding the infinite and absolute Father. But since all creature experiencing registers in, and is a part of, the Supreme, when all creatures attain the final level of finite existence, and after total universe development makes possible their attainment of God the Supreme as an actual divinity presence, then, inherent in the fact of such contact, is contact with total experience. The finite of time contains within itself the seeds of eternity; and we are taught that, when the fullness of evolution witnesses the exhaustion of the capacity for cosmic growth, the total finite will embark upon the absonite phases of the eternal career in quest of the Father as Ultimate.
6. Ülima otsinguil ^top		6. The Quest for the Supreme ^top
117:6.1 (1287.6) Me otsime universumites Ülimat, kuid ei leia teda. „Ta on kõigi liikuvate ja vaikivate asjade ja olendite sees ning neist väljaspool. Äratundmatu oma saladuslikkuses, kuigi kaugel, on ta siiski lähedal.” Kõikvõimas Ülim on „veel vormitute vorm, veel loomata asjade algkuju”. Ülim on teie kodu universumis ja kui te tema leiate, on see nagu koju naasmine. Ta on teie kogemuslik vanem ja nagu inimolendite kogemuses, nii on ta kasvanud ka jumaliku vanemaseisuse kogemuses. Ta tunneb teid, sest ta sarnaneb nii loodud-olendiga kui ka loojaga.		117:6.1 (1287.6) We seek the Supreme in the universes, but we find him not. “He is the within and the without of all things and beings, moving and quiescent. Unrecognizable in his mystery, though distant, yet is he near.” The Almighty Supreme is “the form of the yet unformed, the pattern of the yet uncreated.” The Supreme is your universe home, and when you find him, it will be like returning home. He is your experiential parent, and even as in the experience of human beings, so has he grown in the experience of divine parenthood. He knows you because he is creaturelike as well as creatorlike.
117:6.2 (1288.1) Kui te tõeliselt soovite Jumalat leida, siis kannate paratamatult endas Ülima teadvust. Nagu Jumal on teie jumalik Isa, nii on Ülim teie jumalik Ema, kellelt te kogu oma elu universumi loodud-olenditena toitu saate. „Kui kõikne on Ülim — ta on igal pool! Kogu piiritu loodu saab elada vaid tema kohalolekul ja talle ei keelata seda.”		117:6.2 (1288.1) If you truly desire to find God, you cannot help having born in your minds the consciousness of the Supreme. As God is your divine Father, so is the Supreme your divine Mother, in whom you are nurtured throughout your lives as universe creatures. “How universal is the Supreme—he is on all sides! The limitless things of creation depend on his presence for life, and none are refused.”
117:6.3 (1288.2) Mis Miikael on Nebadonile, seda on Ülim piiritletud kosmosele, tema Jumalus on suur tee, mida mööda Isa armastus voolab välja kogu loodule, ja ta on suur tee, mille kaudu piiritletud loodud-olendid liiguvad sissepoole, otsides Isa, kes on armastus. Isegi Mõttekohandajad on temaga seotud: algse olemuse ja jumalikkuse poolest on nad nagu Isa, ent kui nad kogevad ajalisi toiminguid ruumi universumites, saavad nad Ülima sarnasteks.		117:6.3 (1288.2) What Michael is to Nebadon, the Supreme is to the finite cosmos; his Deity is the great avenue through which the love of the Father flows outward to all creation, and he is the great avenue through which finite creatures pass inward in their quest of the Father, who is love. Even Thought Adjusters are related to him; in original nature and divinity they are like the Father, but when they experience the transactions of time in the universes of space, they become like the Supreme.
117:6.4 (1288.3) Loodud-olendi valik täita Looja tahet on kosmiline väärtus ja omab universumis tähendust, millele reageerib kohe mõni ilmutamata, kuid kõikjalolev koordineeriv jõud, arvatavasti Ülima Olendi üha avarduva tegevuse mõju.		117:6.4 (1288.3) The act of the creature’s choosing to do the will of the Creator is a cosmic value and has a universe meaning which is immediately reacted to by some unrevealed but ubiquitous force of co-ordination, probably the functioning of the ever-enlarging action of the Supreme Being.
117:6.5 (1288.4) Areneva sureliku morontiahing on tegelikult Kõikse Isa annetatud Kohandaja tegevuse poeg ja Ülima Olendi, Kõikse Ema kosmilise reaktsiooni laps. Ema mõju inimisiksusele on valdav kasvava hinge kogu lapsepõlve jooksul kohalikus universumis. Jumalustest vanemate mõju muutub võrdsemaks pärast Kohandajaga ühtesulamist ja superuniversumi elujärgu ajal, ent kui ajalikud loodud-olendid hakkavad läbima igaviku keskset universumit, avaldub üha enam Isa-olemus, mis jõuab oma piiritletud avaldumise kulminatsioonini Kõikse Isa äratundmises ja nende vastuvõtmises Lõplikkuse Korpusesse.		117:6.5 (1288.4) The morontia soul of an evolving mortal is really the son of the Adjuster action of the Universal Father and the child of the cosmic reaction of the Supreme Being, the Universal Mother. The mother influence dominates the human personality throughout the local universe childhood of the growing soul. The influence of the Deity parents becomes more equal after the Adjuster fusion and during the superuniverse career, but when the creatures of time begin the traversal of the central universe of eternity, the Father nature becomes increasingly manifest, attaining its height of finite manifestation upon the recognition of the Universal Father and the admission into the Corps of the Finality.
117:6.6 (1288.5) Lõpetanu kogemuslike emaomaduste saavutamisel ja selle kaudu mõjutab tõusuteelise mina tohutult kontakt Igavese Poja vaimkohaloleku ja Lõpmatu Vaimu meelkohalolekuga ja nendest täitumine. Ja siis ärkab Ülima varjatud emapotentsiaal lõpetanu tegevuse kõigil aladel suuruniversumis uuesti kui uus arusaamine kogemuslikest tähendustest ja kogu tõusu-elujärgu kogemuslike väärtuste uus süntees. Näib, et see mina tahte teostumine jätkub kuuenda astme lõpetanute universumi-elujärkudes ajani, mil Ülima emapärand saavutab piiritletud sünkroonsuse Kohandajaga kui Isa pärandiga. Selle põneva perioodiga suuruniversumis jätkub tõusuteelise ja täiustunud sureliku täiskasvanu-elujärk.		117:6.6 (1288.5) In and through the experience of finaliter attainment the experiential mother qualities of the ascending self become tremendously affected by contact and infusion with the spirit presence of the Eternal Son and the mind presence of the Infinite Spirit. Then, throughout the realms of finaliter activity in the grand universe, there appears a new awakening of the latent mother potential of the Supreme, a new realization of experiential meanings, and a new synthesis of experiential values of the entire ascension career. It appears that this realization of self will continue in the universe careers of the sixth-stage finaliters until the mother inheritance of the Supreme attains to finite synchrony with the Adjuster inheritance of the Father. This intriguing period of grand universe function represents the continuing adult career of the ascendant and perfected mortal.
117:6.7 (1288.6) Kuuenda eksistentsitaseme lõpetamise ja vaimustaatuse seitsmendale ning viimasele astmele jõudmisega algavad tõenäoliselt rikastava kogemuse, küpseva tarkuse ja teostuva jumalikkuse edasiviivad ajad. Lõpetanu olemuses tähendab see ilmselt seda, et jõuavad lõpule meele heitlused vaimu eneseteostuse saavutamiseks ja tõusuteelise inimolemus kooskõlastub lõplikult Kohandaja jumaliku olemusega piiritletud võimaluste piires. Nii saab see suurejooneline universumi-mina Paradiisi-Isa igaveseks lõpetanuks-pojaks, samuti Ülima Ema igaveseks universumilapseks, universumi-minaks, mis võib esindada nii universumite Isa kui ka Ema ja isiksusi igas tegevuses või ettevõttes, mis puudutab loodud, loovate või arenevate asjade ja olendite piiritletud haldamist.		117:6.7 (1288.6) Upon the completion of the sixth stage of existence and the entrance upon the seventh and final stage of spirit status, there will probably ensue the advancing ages of enriching experience, ripening wisdom, and divinity realization. In the nature of the finaliter this will probably equal the completed attainment of the mind struggle for spirit self-realization, the completion of the co-ordination of the ascendant man-nature with the divine Adjuster-nature within the limits of finite possibilities. Such a magnificent universe self thus becomes the eternal finaliter son of the Paradise Father as well as the eternal universe child of the Mother Supreme, a universe self qualified to represent both the Father and Mother of universes and personalities in any activity or undertaking pertaining to the finite administration of created, creating, or evolving things and beings.
117:6.8 (1289.1) Kõik oma hinge arendavad inimesed on sõna otseses mõttes Jumal-Isa jaJumal-Ema, Ülima Olendi arengulised pojad. Ent senikaua kui surelik inimene pole hinges teadvustanud oma jumalikku päritolu, peab see veendumus oma suguluses Jumalusega teostuma usu kaudu. Inimelu kogemus on kosmiline kookon, milles Ülima Olendi universumiomadused (mis pole isikulised) ja Kõikse Isa kohalolek universumis (mis pole isiksus) arenevad ajalikus morontiahinges ja lõpetanu — keda iseloomustab universumis saatus ja igavene teenimine — olemuse inimlikus ning jumalikus alges.		117:6.8 (1289.1) All soul-evolving humans are literally the evolutionary sons of God the Father and God the Mother, the Supreme Being. But until such time as mortal man becomes soul-conscious of his divine heritage, this assurance of Deity kinship must be faith realized. Human life experience is the cosmic cocoon in which the universe endowments of the Supreme Being and the universe presence of the Universal Father (none of which are personalities) are evolving the morontia soul of time and the human-divine finaliter character of universe destiny and eternal service.
117:6.9 (1289.2) Kõik inimesed unustavad liigagi sageli, et Jumal on inimeksistentsi suurim kogemus. Teised kogemused on oma olemuselt ja sisult piiratud, kuid Jumalakogemusel pole muid piire kui loodud-olendi vastuvõtuvõime ning see kogemus iseenesest avardab seda võimet. Jumalat otsides otsivad inimesed kõike. Jumalat leides on nad leidnud kõik. Jumala otsimine on piiritu armastuse annetamine, millega kaasneb hämmastav avastus — avastatakse uus ja suurem armastus, mida annetada.		117:6.9 (1289.2) Men all too often forget that God is the greatest experience in human existence. Other experiences are limited in their nature and content, but the experience of God has no limits save those of the creature’s comprehension capacity, and this very experience is in itself capacity enlarging. When men search for God, they are searching for everything. When they find God, they have found everything. The search for God is the unstinted bestowal of love attended by amazing discoveries of new and greater love to be bestowed.
117:6.10 (1289.3) Kogu tõeline armastus on Jumalast ja inimene saab jumalikku armastust, kui ta ise oma kaaslastele armastust kingib. Armastus on dünaamiline. Seda ei saa kunagi kütkeis hoida; see on elav, vaba, põnev ja alati liikuv. Inimene ei saa kuidagi võtta Isa armastust ja seda oma südamesse vangistada. Isa armastus võib saada surelikule reaalseks ainult selle inimese isiksuse kaudu, kes seda armastust omakorda oma kaaslastele jagab. Suur armastuseringlus lähtub Isast, jõuab poegade kaudu vendadele ja sealt edasi Ülimale. Isa armastus ilmub sureliku isiksuse sisimas elava Kohandaja hoolekande kaudu. See Jumalat tundev poeg ilmutab armastust oma universumivendadele ning see vennalik armastus on Ülima armastuse sisu.		117:6.10 (1289.3) All true love is from God, and man receives the divine affection as he himself bestows this love upon his fellows. Love is dynamic. It can never be captured; it is alive, free, thrilling, and always moving. Man can never take the love of the Father and imprison it within his heart. The Father’s love can become real to mortal man only by passing through that man’s personality as he in turn bestows this love upon his fellows. The great circuit of love is from the Father, through sons to brothers, and hence to the Supreme. The love of the Father appears in the mortal personality by the ministry of the indwelling Adjuster. Such a God-knowing son reveals this love to his universe brethren, and this fraternal affection is the essence of the love of the Supreme.
117:6.11 (1289.4) Ülimani võib jõuda vaid kogemuse kaudu ja loodu praegustel epohhidel on loodud-olenditel vaid kolm Ülimuslikkusele lähenemise teed:		117:6.11 (1289.4) There is no approach to the Supreme except through experience, and in the current epochs of creation there are only three avenues of creature approach to Supremacy:
117:6.12 (1289.5) 1. Paradiisi Kodanikud laskuvad igaveselt Saarelt läbi Havona, kus nad omandavad võime Ülimuslikkusest aru saada Paradiisi-Havona reaalsuse erinevuste jälgimise ja uurimise teel, avastades Ülimate Loojate Isiksuste paljusid tegevusalasid alates Meistervaimudest kuni Loojate-Poegadeni;		117:6.12 (1289.5) 1. The Paradise Citizens descend from the eternal Isle through Havona, where they acquire capacity for Supremacy comprehension through observation of the Paradise-Havona reality differential and by exploratory discovery of the manifold activities of the Supreme Creator Personalities, ranging from the Master Spirits to the Creator Sons.
117:6.13 (1289.6) 2. Ülimate Loojate arenevatest universumitest tulevad aegruumi tõusuteelised lähenevad Ülimale Havonat läbides, mis on ettevalmistav samm Paradiisi-Kolmsuse ühtsuse parema tunnetamise võimele;		117:6.13 (1289.6) 2. The time-space ascenders coming up from the evolutionary universes of the Supreme Creators make close approach to the Supreme in the traversal of Havona as a preliminary to the augmenting appreciation of the unity of the Paradise Trinity.
117:6.14 (1289.7) 3. Havona põliselanikud omandavad arusaamise Ülimast tänu kontaktidele Paradiisist laskuvate ja seitsmest superuniversumist tõusvate palveränduritega. Havona põliselanikele on omane võime kooskõlastada igavese Saare kodanike ja arenevate universumite kodanike sisuliselt erinevaid seisukohti.		117:6.14 (1289.7) 3. The Havona natives acquire a comprehension of the Supreme through contacts with descending pilgrims from Paradise and ascending pilgrims from the seven superuniverses. Havona natives are inherently in position to harmonize the essentially different viewpoints of the citizens of the eternal Isle and the citizens of the evolutionary universes.
117:6.15 (1290.1) Arenevatele loodud-olenditele on avatud seitse suurt lähenemisviisi Kõiksele Isale ja kõik need Paradiisi-tõusud läbivad mõne jumalikust Seitsmest Meistervaimust. Iga niisugune lähenemistee saab võimalikuks tänu kogemuse vastuvõtuvõime suurenemisele pärast seda, kui loodud-olend on teeninud selle Meistervaimu olemust peegeldavas superuniversumis. Nende seitsme kogemuse kogusumma ongi loodud-olendi reaalsusetaju ja Ülima Jumala tegelikkuse praegu teadaolev piir.		117:6.15 (1290.1) To evolutionary creatures there are seven great approaches to the Universal Father, and each of these Paradise ascensions passes through the divinity of one of the Seven Master Spirits; and each such approach is made possible by an enlargement of experience receptivity consequent upon the creature’s having served in the superuniverse reflective of the nature of that Master Spirit. The sum total of these seven experiences constitutes the present-known limits of a creature’s consciousness of the reality and actuality of God the Supreme.
117:6.16 (1290.2) Piiritletud Jumala leidmist ei takista inimesel mitte ainult tema enda piiratus, vaid ka universumi puudulikkus; Ülima teeb ligipääsmatuks isegi kõigi mineviku, oleviku ja tuleviku loodud-olendite puudulikkus. Jumal-Isa võib leida iga üksikisik, kes on jõudnud Jumala-sarnasuse jumalikule tasandile, kuid ükski loodud-olend ei avasta kunagi ise isiklikult Ülimat Jumalat kuni selle kauge ajani, mil üleüldise täiuslikkuse saavutamisega kõik loodud-olendid leiavad ta üheaegselt.		117:6.16 (1290.2) It is not only man’s own limitations which prevent him from finding the finite God; it is also the incompletion of the universe; even the incompletion of all creatures—past, present, and future—makes the Supreme inaccessible. God the Father can be found by any individual who has attained the divine level of Godlikeness, but God the Supreme will never be personally discovered by any one creature until that far-distant time when, through the universal attainment of perfection, all creatures will simultaneously find him.
117:6.17 (1290.3) Vaatamata asjaolule, et te ei saa praegusel universumiajastul isiklikult teda leida, nii nagu te saate leida ja leiategi Isa, Poja ja Vaimu, loovad Paradiisi-tõus ja sellele järgnev universumi-elujärk teie teadvuses järk-järgult äratundmise kogu kogemuse Jumala kohalolekust universumis ja tema tegevusest kosmoses. Vaimuviljad on Ülima olemus, nii nagu see saab teostuda inimkogemuses.		117:6.17 (1290.3) Despite the fact that you cannot, in this universe age, personally find him as you can and will find the Father, the Son, and the Spirit, nevertheless, the Paradise ascent and subsequent universe career will gradually create in your consciousness the recognition of the universe presence and the cosmic action of the God of all experience. The fruits of the spirit are the substance of the Supreme as he is realizable in human experience.
117:6.18 (1290.4) Inimene jõuab Ülimani pärast seda, kui on ühte sulanud Paradiisi-Jumaluse vaimuga. Urantialaste jaoks on selleks vaimuks Kõikse Isa kohalviibimine Kohandajana; ja kuigi Saladuslik Järelevaataja on Isalt ja Isa sarnane, kahtleme, kas isegi see jumalik and võib täita sellise võimatu ülesande nagu lõpmatu Jumala olemuse ilmutamine piiritletud loodud-olendile. Me oletame, et Kohandajad ilmutavad tulevastele seitsmenda astme lõpetanutele just Ülima Jumala jumalikkust ja olemust. See ilmutus oleks siis piiritletud loodud-olendile sama mis Lõpmatu ilmutamine absoluutsele olendile.		117:6.18 (1290.4) Man’s sometime attainment of the Supreme is consequent upon his fusion with the spirit of Paradise Deity. With Urantians this spirit is the Adjuster presence of the Universal Father; and though the Mystery Monitor is from the Father and like the Father, we doubt that even such a divine gift can achieve the impossible task of revealing the nature of the infinite God to a finite creature. We suspect that what the Adjusters will reveal to future seventh-stage finaliters will be the divinity and nature of God the Supreme. And this revelation will be to a finite creature what the revelation of the Infinite would be to an absolute being.
117:6.19 (1290.5) Ülim ei ole lõpmatu, kuid ta hõlmab ilmselt kogu lõpmatust, millest piiritletud loodud-olend on üldse kunagi võimeline aru saama. Ülimast enam aru saada tähendaks olla midagi enamat kui piiritletud!		117:6.19 (1290.5) The Supreme is not infinite, but he probably embraces all of infinity that a finite creature can ever really comprehend. To understand more than the Supreme is to be more than finite!
117:6.20 (1290.6) Kõik kogemuslikud loodud sõltuvad üksteisest oma saatuse teostamisel. Ainult eksistentsiaalne reaalsus on iseseisev ja iseeksisteeriv. Havona ja seitse superuniversumit vajavad üksteist maksimaalsete piiritletud saavutusteni jõudmiseks, samamoodi hakkavad nad piiritletud trantsendentsuse saavutamiseks kunagi sõltuma ka tulevastest väliskosmose universumitest.		117:6.20 (1290.6) All experiential creations are interdependent in their realization of destiny. Only existential reality is self-contained and self-existent. Havona and the seven superuniverses require each other to achieve the maximum of finite attainment; likewise will they be sometime dependent on the future universes of outer space for finite transcendence.
117:6.21 (1290.7) Inimesest tõusuteeline võib leida Jumala; Jumal on eksistentsiaalne ja seetõttu reaalne, olenemata tervikuniversumis saavutatud kogemuse staatusest. Ent ükski üksik tõusuteeline ei leia kunagi Ülimat enne, kui kõik tõusuteelised on jõudnud universumis selle maksimaalse küpsuseni, mis annab neile samal ajal õiguse selles avastuses osaleda.		117:6.21 (1290.7) A human ascender can find the Father; God is existential and therefore real, irrespective of the status of experience in the total universe. But no single ascender will ever find the Supreme until all ascenders have reached that maximum universe maturity which qualifies them simultaneously to participate in this discovery.
117:6.22 (1290.8) Isa ei tee isikutel vahet, ta kohtleb kõiki tõusuteelisest poegi kosmiliste üksikisikutena. Ka Ülim ei tee isikutel vahet, ta kohtleb oma kogemuslikke lapsi nagu ühtset kosmilist tervikut.		117:6.22 (1290.8) The Father is no respecter of persons; he treats each of his ascending sons as cosmic individuals. The Supreme likewise is no respecter of persons; he treats his experiential children as a single cosmic total.
117:6.23 (1290.9) Inimene võib avastada oma südames Isa, kuid Ülimat peab ta otsima kõigi teiste inimeste südametest ja kui kõik loodud-olendid ilmutavad täiuslikult Ülima armastust, saab ta kõigi loodud-olendite jaoks universumis tegelikkuseks. See on sama mis öelda, et universumid stabiliseeritakse valgusesse ja ellu.		117:6.23 (1290.9) Man can discover the Father in his heart, but he will have to search for the Supreme in the hearts of all other men; and when all creatures perfectly reveal the love of the Supreme, then will he become a universe actuality to all creatures. And that is just another way of saying that the universes will be settled in light and life.
117:6.24 (1291.1) Kõigi isiksuste täiustatud eneseteostuse saavutamine, millele lisandub täiustatud tasakaalu saavutamine kõikjal universumites, võrdub Ülimani jõudmisega ja saab tunnistajaks kogu piiritletud reaalsuse vabanemisele puuduliku eksistentsi piirangutest. See kõigi piiritletud potentsiaalide ammendumine viib lõpliku Ülimani jõudmiseni ning seda võib määratleda samal ajal ka Ülima Olendi enda arengulise tegelikustumise lõpulejõudmisena.		117:6.24 (1291.1) The attainment of perfected self-realization by all personalities plus the attainment of perfected equilibrium throughout the universes equals the attainment of the Supreme and witnesses the liberation of all finite reality from the limitations of incomplete existence. Such an exhaustion of all finite potentials yields the completed attainment of the Supreme and may be otherwise defined as the completed evolutionary actualization of the Supreme Being himself.
117:6.25 (1291.2) Inimesed ei leia Ülimat äkki ja vaatemänguliselt, nagu maavärin rebestab kaljudesse kuristikke, vaid nad leiavad teda aeglaselt ja kannatlikult, nii nagu jõgi kannab vaikselt oma põhjast muda edasi.		117:6.25 (1291.2) Men do not find the Supreme suddenly and spectacularly as an earthquake tears chasms into the rocks, but they find him slowly and patiently as a river quietly wears away the soil beneath.
117:6.26 (1291.3) Isa leides leiate oma vaimsele tõusule universumites üleva põhjuse, Ülimat leides avastate oma Paradiisi poole liikuva elukäigu üleva tulemuse.		117:6.26 (1291.3) When you find the Father, you will find the great cause of your spiritual ascent in the universes; when you find the Supreme, you will discover the great result of your career of Paradise progression.
117:6.27 (1291.4) Ent ükski Jumalat tundev surelik ei saa end oma rännul läbi kosmose kunagi üksildasena tunda, sest ta teab, et Isa astub igal sammul tema kõrval ning see tee ise, mida mööda ta astub, on Ülima kohalolek.		117:6.27 (1291.4) But no God-knowing mortal can ever be lonely in his journey through the cosmos, for he knows that the Father walks beside him each step of the way, while the very way that he is traversing is the presence of the Supreme.
7. Ülima tulevik ^top		7. The Future of the Supreme ^top
117:7.1 (1291.5) Kõigi piiritletud potentsiaalide teostumise lõpulejõudmine võrdub kogu arengulise kogemuse teostumise lõpulejõudmisega. See näitab Ülima lõplikku esilekerkimist universumites kõikvõimsa Jumaluse kohalolekuna. Me usume, et Ülim isikustatakse sel arenguetapil niisama diskreetselt nagu Igavene Poegki, varustatakse võimsusega niisama konkreetselt nagu Igavene Saargi, ühendatakse niisama täielikult nagu Ühine Toimijagi ning kõike seda Ülimuslikkuse piiritletud võimaluste piires praeguse universumiajastu kulmineerudes.		117:7.1 (1291.5) The completed realization of all finite potentials equals the completion of the realization of all evolutionary experience. This suggests the final emergence of the Supreme as an almighty Deity presence in the universes. We believe that the Supreme, in this stage of development, will be as discretely personalized as is the Eternal Son, as concretely powerized as is the Isle of Paradise, as completely unified as is the Conjoint Actor, and all of this within the limitations of the finite possibilities of Supremacy at the culmination of the present universe age.
117:7.2 (1291.6) See on küll täiesti õige kontseptsioon Ülima tulevikust, kuid me juhime siiski tähelepanu teatavatele selles sisalduvatele probleemidele:		117:7.2 (1291.6) While this is an entirely proper concept of the future of the Supreme, we would call attention to certain problems inherent in this concept:
117:7.3 (1291.7) 1. Ülima Määratlemata Juhendajate jumalustamine mõnel etapil enne tema evolutsiooni lõpulejõudmist pole ilmselt võimalik, kuid needsamad juhendajad rakendavad praegugi valgusesse ja ellu stabiliseerunud universumite suhtes tingimuslikult ülimuslikkusele omast suveräänsust;		117:7.3 (1291.7) 1. The Unqualified Supervisors of the Supreme could hardly be deitized at any stage prior to his completed evolution, and yet these same supervisors even now qualifiedly exercise the sovereignty of supremacy concerning the universes settled in light and life.
117:7.4 (1291.8) 2. Ülim ei või ilmselt toimida Viimases Kolmsuses enne, kui on universumis täielikult tegelikustunud, kuid Viimane Kolmsus on juba praegu määratletud reaalsus ja teile on teatatud Viimase Määratletud Asevalitsejate eksistentsist;		117:7.4 (1291.8) 2. The Supreme could hardly function in the Trinity Ultimate until he had attained complete actuality of universe status, and yet the Trinity Ultimate is even now a qualified reality, and you have been informed of the existence of the Qualified Vicegerents of the Ultimate.
117:7.5 (1291.9) 3. Ülim ei ole universumi loodud-olenditele täiesti reaalne, kuid on palju põhjusi järeldada, et ta on täiesti reaalne Seitsmekordsele Jumalusele, mis ulatub Kõiksest Isast Paradiisis kohalike universumite Loojate-Poegade ja Loovate Vaimudeni.		117:7.5 (1291.9) 3. The Supreme is not completely real to universe creatures, but there are many reasons for deducing that he is quite real to the Sevenfold Deity, extending from the Universal Father on Paradise to the Creator Sons and the Creative Spirits of the local universes.
117:7.6 (1291.10) Võib-olla piiritletu ülemistel piiridel, kus aeg ühineb ületatud ajaga, on järjestus kuidagi ähmastunud ja segunenud. Võib-olla saab Ülim oma kõikse kohaloleku neile ajaülestele tasanditele projitseerida ja selliselt piiratud määral tulevast arengut ette näha, peegeldades selle tulevikuprognoosi loodud tasanditele tagasi Projitseeritud Mittetäielikkuse Olemuslikkusena. Sellist nähtust võib täheldada alati, kui piiritletu astub kontakti piiritletuülesega, nagu see toimub nende inimeste kogemuses, kelles elavad Mõttekohandajad, kes ennustavad tõesti ette inimese tulevasi saavutusi universumis kogu igaviku jooksul.		117:7.6 (1291.10) It may be that on the upper limits of the finite, where time conjoins transcended time, there is some sort of blurring and blending of sequence. It may be that the Supreme is able to forecast his universe presence onto these supertime levels and then to a limited degree anticipate future evolution by reflecting this future forecast back to the created levels as the Immanence of the Projected Incomplete. Such phenomena may be observed wherever finite makes contact with superfinite, as in the experiences of human beings who are indwelt by Thought Adjusters that are veritable predictions of man’s future universe attainments throughout all eternity.
117:7.7 (1292.1) Kui surelikud tõusuteelised Paradiisi lõpetanute korpusesse vastu võetakse, annavad nad Paradiisi-Kolmsusele tõotuse ning tõotavad selle truudusvandega igavest truudust Ülimale Jumalale, kes ongi Kolmsus, nii nagu kõik piiritletud loodud-olenditest isiksused sellest aru saavad. Seejärel, kui lõpetanute rühmad tegutsevad kõikjal arenevates universumites, alluvad nad ainult Paradiisist lähtuvatele korraldustele, kuni saabuvad kohalike universumite valgusesse ja ellu stabiliseerumise sündmusrikkad ajad. Kui nende täiustunud loojate uus halduskorraldus hakkab peegeldama Ülima esilekerkivat suveräänsust, siis me täheldame, et kaugelasuvad lõpetanute rühmad tunnistavad oma alluvust nende uute valitsuste jurisdiktsioonile. Näib, et Ülim Jumal areneb areneva Lõplikkuse Korpuse ühendajana, kuid on vägagi tõenäoline, et Ülim Viimase Kolmsuse suunajana suunab nende seitsme korpuse igavest saatust.		117:7.7 (1292.1) When mortal ascenders are admitted to the finaliter corps of Paradise, they take an oath to the Paradise Trinity, and in taking this oath of allegiance, they are thereby pledging eternal fidelity to God the Supreme, who is the Trinity as comprehended by all finite creature personalities. Subsequently, as the finaliter companies function throughout the evolving universes, they are solely amenable to the mandates of Paradise origin until the eventful times of the settling of local universes in light and life. As the new governmental organizations of these perfected creations begin to be reflective of the emerging sovereignty of the Supreme, we observe that the outlying finaliter companies then acknowledge the jurisdictional authority of such new governments. It appears that God the Supreme is evolving as the unifier of the evolutionary Corps of the Finality, but it is highly probable that the eternal destiny of these seven corps will be directed by the Supreme as a member of the Ultimate Trinity.
117:7.8 (1292.2) Ülimas Olendis sisaldub universumis avaldumise kolm viimaseülest võimalikkust:		117:7.8 (1292.2) The Supreme Being contains three superfinite possibilities for universe manifestation:
117:7.9 (1292.3) 1. absoniitne koostöö esimeses kogemuslikus Kolmsuses;		117:7.9 (1292.3) 1. Absonite collaboration in the first experiential Trinity.
117:7.10 (1292.4) 2. kaasabsoluutne suhe teises kogemuslikus Kolmsuses;		117:7.10 (1292.4) 2. Coabsolute relationship in the second experiential Trinity.
117:7.11 (1292.5) 3. kaaslõpmatu osalemine Kolmsuste Kolmsuses, kuid meil pole selle tõelise tähenduse kohta rahuldavat seletust.		117:7.11 (1292.5) 3. Coinfinite participation in the Trinity of Trinities, but we have no satisfactory concept as to what this really means.
117:7.12 (1292.6) See on üks üldtunnustatud hüpoteese Ülima tuleviku kohta, kuid tema suhete kohta praeguse suuruniversumiga pärast selle stabiliseerumist valgusesse ja ellu on samuti palju oletusi.		117:7.12 (1292.6) This is one of the generally accepted hypotheses of the future of the Supreme, but there are also many speculations concerning his relations to the present grand universe subsequent to its attainment of the status of light and life.
117:7.13 (1292.7) Superuniversumite praegune siht on saada sellistena, nagu nad on, ja oma potentsiaalide piires täiuslikuks nagu Havona. See täiuslikkus puudutab füüsilisi ja vaimseid saavutusi, isegi haldus- ja valitsemisalast ning vennalikkuse arengut. Usutakse, et eelseisvatel ajastutel ammenduvad lõpuks ebakõlade, mittevastavuste ja kohanematuse võimalused. Energiaringlused on siis täiuslikus tasakaalus ja alluvad täielikult meelele, kuid vaim on isiksuse juuresolekul omandanud võimu meele üle.		117:7.13 (1292.7) The present goal of the superuniverses is to become, as they are and within their potentials, perfect, even as is Havona. This perfection pertains to physical and spiritual attainment, even to administrative, governmental, and fraternal development. It is believed that, in the ages to come, the possibilities for disharmony, maladjustment, and misadaptation will be eventually exhausted in the superuniverses. The energy circuits will be in perfect balance and in complete subjugation to mind, while spirit, in the presence of personality, will have achieved the dominance of mind.
117:7.14 (1292.8) Oletatakse, et sel kaugel ajal on Ülima vaimisik ja Kõikvõimsa saavutatud võim jõudnud kooskõlastatud arenguni ning et mõlemad tegelikustuvad Ülimas Meeles ja selle poolt ühendatuna universumites Ülima Olendina, lõpuleviidud tegelikkusena — tegelikkusena, mis saab tajutavaks kõigile loodud-olendite intellektidele ja millele reageerivad kõik loodud energiad, mis kooskõlastub kõigis vaimolemusvormides ja mida kogevad kõik universumiisiksused.		117:7.14 (1292.8) It is conjectured that at this far-distant time the spirit person of the Supreme and attained power of the Almighty will have achieved co-ordinate development, and that both, as unified in and by the Supreme Mind, will factualize as the Supreme Being, a completed actuality in the universes—an actuality which will be observable by all creature intelligences, reacted to by all created energies, co-ordinated in all spiritual entities, and experienced by all universe personalities.
117:7.15 (1292.9) See kontseptsioon tähendab Ülima tegelikku suveräänsust suuruniversumis. On täiesti tõenäoline, et praegused Kolmsuse haldurid jätkavad asevalitsejatena oma tegevust, kuid me usume, et praegused seitsme superuniversumi vahelised piirid järkjärgult kaovad ning et kogu suuruniversum hakkab toimima täiustatud tervikuna.		117:7.15 (1292.9) This concept implies the actual sovereignty of the Supreme in the grand universe. It is altogether likely that the present Trinity administrators will continue as his vicegerents, but we believe that the present demarcations between the seven superuniverses will gradually disappear, and that the entire grand universe will function as a perfected whole.
117:7.16 (1292.10) Võimalik, et Ülim asub siis isiklikult Orvontoni keskuses Uversal ja suunab sealt ajamaailmade haldamist, kuid see on tõesti vaid oletus. Siiski on kindel, et Ülima Olendi isiksusega saab mingis konkreetses paigas kontakti astuda, kuigi tema Jumaluse kõikjalolev kohalolek täidab universumite universumit tõenäoliselt ka edaspidi. Me ei tea, missugune on selle hilisema ajastu superuniversumi-kodanike suhe Ülimaga, kuid see võib olla midagi sellist nagu Havona põliselanike suhe Paradiisi-Kolmsusega.		117:7.16 (1292.10) It is possible that the Supreme may then be personally resident on Uversa, the headquarters of Orvonton, from which he will direct the administration of the time creations, but this is really only a conjecture. Certainly, though, the personality of the Supreme Being will be definitely contactable at some specific locality, although the ubiquity of his Deity presence will probably continue to permeate the universe of universes. What the relation of the superuniverse citizens of that age will be to the Supreme we do not know, but it may be something like the present relationship between the Havona natives and the Paradise Trinity.
117:7.17 (1293.1) See tulevane täiustunud suuruniversum on hoopis teistsugune kui praegune. Ruumigalaktikate korrastamise põnevad seiklused, elu istutamine ebakindlatesse ajamaailmadesse ning harmoonia loomine kaosest, ilu loomine potentsiaalidest, tõe loomine tähendustest ja headuse loomine väärtustest on selleks ajaks lõppenud. Ajauniversumid on siis saavutanud piiritletud saatuse täiuse! Ja võib-olla saabub kosmosele puhkus, lõdvestumine ajastuid kestvast võitlusest arengulise täiuslikkuse saavutamiseks. Kuid mitte kauaks! Viimase Jumala esilekerkiva Jumaluse mõistatus jääb stabiliseerunud universumite täiustatud kodanikke niisama kindlalt, püsivalt ja pöördumatult huvitama kui nende heitlevatele arenevatele esivanematele pakkus kunagi põnevust Ülima Jumala otsing. Kosmiliselt saatuselt langeb eesriie, et ilmutada uutel ja kõrgematel loodud-olendi lõpliku kogemuse tasanditel toimuva Kõikse Isani püüdleva kütkestava absoniitse otsingu transtsendentset suurejoonelisust.		117:7.17 (1293.1) The perfected grand universe of those future days will be vastly different from what it is at present. Gone will be the thrilling adventures of the organization of the galaxies of space, the planting of life on the uncertain worlds of time, and the evolving of harmony out of chaos, beauty out of potentials, truth out of meanings, and goodness out of values. The time universes will have achieved the fulfillment of finite destiny! And perhaps for a space there will be rest, relaxation from the agelong struggle for evolutionary perfection. But not for long! Certainly, surely, and inexorably the enigma of the emerging Deity of God the Ultimate will challenge these perfected citizens of the settled universes just as their struggling evolutionary forebears were once challenged by the quest for God the Supreme. The curtain of cosmic destiny will draw back to reveal the transcendent grandeur of the alluring absonite quest for the attainment of the Universal Father on those new and higher levels revealed in the ultimate of creature experience.
117:7.18 (1293.2) [Esitanud ajutiselt Urantial viibiv Vägev Sõnumitooja.]		117:7.18 (1293.2) [Sponsored by a Mighty Messenger temporarily sojourning on Urantia.]