118. Kiri		Paper 118
Ülim ja Viimane — aeg ja ruum		Supreme and Ultimate—Time and Space
118:0.1 (1294.1) JUMALUSE mitme olemuse kohta võib öelda:		118:0.1 (1294.1) CONCERNING the several natures of Deity, it may be said:
118:0.2 (1294.2) 1. Isa on iseeksisteeriv mina;		118:0.2 (1294.2) 1. The Father is self-existent self.
118:0.3 (1294.3) 2. Poeg on kaaseksisteeriv mina;		118:0.3 (1294.3) 2. The Son is coexistent self.
118:0.4 (1294.4) 3. Vaim on ühiselt eksisteeriv mina;		118:0.4 (1294.4) 3. The Spirit is conjoint-existent self.
118:0.5 (1294.5) 4. Ülim on arengulis-kogemuslik mina;		118:0.5 (1294.5) 4. The Supreme is evolutionary-experiential self.
118:0.6 (1294.6) 5. Seitsmekordne on ennastjaotav jumalikkus;		118:0.6 (1294.6) 5. The Sevenfold is self-distributive divinity.
118:0.7 (1294.7) 6. Viimane on transtsendentne-kogemuslik mina;		118:0.7 (1294.7) 6. The Ultimate is transcendental-experiential self.
118:0.8 (1294.8) 7. Absoluutne on eksistentsiaalne-kogemuslik mina.		118:0.8 (1294.8) 7. The Absolute is existential-experiential self.
118:0.9 (1294.9) Seitsmekordne Jumal on Ülima arenguliseks saavutamiseks küll asendamatu, kuid lõppkokkuvõttes on Ülim samuti asendamatu Viimase tekkimisele. Ning Ülima ja Viimase kahene kohalolek kujutab endast alamabsoluutse ja tuletatud Jumaluse vahelist põhiühendust, sest nad täiendavad teineteist vastastikku saatuse saavutamisel. Koos moodustavad nad kogemusliku silla, mis ühendab kõiki loova kasvu algusi ja lõpuleviimisi tervikuniversumis.		118:0.9 (1294.9) While God the Sevenfold is indispensable to the evolutionary attainment of the Supreme, the Supreme is also indispensable to the eventual emergence of the Ultimate. And the dual presence of the Supreme and the Ultimate constitutes the basic association of subabsolute and derived Deity, for they are interdependently complemental in the attainment of destiny. Together they constitute the experiential bridge linking the beginnings and the completions of all creative growth in the master universe.
118:0.10 (1294.10) Loov kasv on lõputu, kuid pakub alati rahuldust, ta on lõputu ulatusega, kuid tema kulgu tähistavad alati need isiksust rahuldavad ajutiste sihtide saavutamise hetked, mis on nii tõhusad mobiliseerivad sissejuhatused kosmilise kasvu, universumiuurimise ja Jumaluseni jõudmise uutele avastusretkedele.		118:0.10 (1294.10) Creative growth is unending but ever satisfying, endless in extent but always punctuated by those personality-satisfying moments of transient goal attainment which serve so effectively as the mobilization preludes to new adventures in cosmic growth, universe exploration, and Deity attainment.
118:0.11 (1294.11) Matemaatikat kimbutavad küll kvalitatiivsed piirangud, kuid see annab piiritletud meelele siiski lõpmatuse üle mõtlemiseks kontseptuaalse aluse. Arvudel ei ole kvantitatiivseid piiranguid, isegi mitte piiritletud meele arusaamisvõime seisukohalt. Ükskõik kui suure arvuga on tegemist, ikka on võimalik kujutleda, et sellele liidetakse veel üks. Nii võite aru saada, et see on peaaegu lõpmatus, sest ükskõik kui mitu korda sellele arvule midagi liita, saab alati lisada veel ühe arvu.		118:0.11 (1294.11) While the domain of mathematics is beset with qualitative limitations, it does provide the finite mind with a conceptual basis of contemplating infinity. There is no quantitative limitation to numbers, even in the comprehension of the finite mind. No matter how large the number conceived, you can always envisage one more being added. And also, you can comprehend that that is short of infinity, for no matter how many times you repeat this addition to number, still always one more can be added.
118:0.12 (1294.12) Samal ajal võib lõpmatuid arvuridu igas punktis summeerida ning see kogusumma (õigemini vahesumma) annab teatud inimesele teatud ajal ja teatud olukorras sihi saavutamise täieliku magususe. Ent seesama inimene hakkab varem või hiljem ihkama ja janunema uusi ja suuremaid sihte ning sellised arendavad avastusretked jätkuvad ajas ja igavikus lõputult.		118:0.12 (1294.12) At the same time, the infinite series can be totaled at any given point, and this total (more properly, a subtotal) provides the fullness of the sweetness of goal attainment for a given person at a given time and status. But sooner or later, this same person begins to hunger and yearn for new and greater goals, and such adventures in growth will be forever forthcoming in the fullness of time and the cycles of eternity.
118:0.13 (1294.13) Iga järjestikune universumiajastu on järgmise kosmilise kasvu etapi eestuba ja iga universumiepohh kõigi eelmiste tasandite vahetu saatus. Havona on iseenesest täiuslik, kuid oma täiuslikkuses piiratud loodu; arenevatesse superuniversumitesse avarduva Havona täiuslikkus leiab nii kosmilise saatuse kui ka vabanemise evolutsioonieelsest eksistentsist.		118:0.13 (1294.13) Each successive universe age is the antechamber of the following era of cosmic growth, and each universe epoch provides immediate destiny for all preceding stages. Havona, in and of itself, is a perfect, but perfection-limited, creation; Havona perfection, expanding out into the evolutionary superuniverses, finds not only cosmic destiny but also liberation from the limitations of pre-evolutionary existence.
1. Aeg ja igavik ^top		1. Time and Eternity ^top
118:1.1 (1295.1) Inimese kosmilisele orientatsioonile aitab kaasa võimalikult hea arusaamine Jumaluse ja kosmose vahelisest suhtest. Absoluutne Jumalus on olemuselt küll igavene, ent Jumalad on seotud ajaga kui igavikus omandatava kogemusega. Arenevates universumites on igavik ajaline igikestvus — igikestev praegu.		118:1.1 (1295.1) It is helpful to man’s cosmic orientation to attain all possible comprehension of Deity’s relation to the cosmos. While absolute Deity is eternal in nature, the Gods are related to time as an experience in eternity. In the evolutionary universes eternity is temporal everlastingness—the everlasting now.
118:1.2 (1295.2) Sureliku loodud-olendi isiksus võib igavikustuda tänu mina samastumisele sisimas elava vaimuga sel viisil, et otsustatakse täita Isa tahet. Selline tahte pühitsemine on sama mis eesmärgiks oleva igavikulise reaalsuse teostumine. See tähendab, et loodud-olendi eesmärk jääb hetkede katkematus kulus muutumatuks, ehk teisiti öeldes — järjestikused mööduvad hetked pole loodud-olendi eesmärgi muutumise tunnistajaks. Pole tähtsust, kas hetki on miljon või miljard. Arvul pole loodud-olendi eesmärgi seisukohalt enam tähtsust. Seega viivad loodud-olendi valik ja Jumala valik Jumala vaimu ja inimese olemuse lõputu liidu igavestele reaalsustele Jumala laste ja nende Paradiisi-Isa igikestvas teenistuses.		118:1.2 (1295.2) The personality of the mortal creature may eternalize by self-identification with the indwelling spirit through the technique of choosing to do the will of the Father. Such a consecration of will is tantamount to the realization of eternity-reality of purpose. This means that the purpose of the creature has become fixed with regard to the succession of moments; stated otherwise, that the succession of moments will witness no change in creature purpose. A million or a billion moments makes no difference. Number has ceased to have meaning with regard to the creature’s purpose. Thus does creature choice plus God’s choice eventuate in the eternal realities of the never-ending union of the spirit of God and the nature of man in the everlasting service of the children of God and of their Paradise Father.
118:1.3 (1295.3) Küpsuse ja ajaühiku tajumine iga antud intellekti teadvuses on otseses seoses. Ajaühikuks võib olla päev, aasta või pikem periood, kuid see on vältimatu kriteerium, mille alusel teadlik mina hindab olukordi elus ja millega kujutlev intellekt mõõdab ja hindab ajaliku eksistentsi tõsiasju.		118:1.3 (1295.3) There is a direct relationship between maturity and the unit of time consciousness in any given intellect. The time unit may be a day, a year, or a longer period, but inevitably it is the criterion by which the conscious self evaluates the circumstances of life, and by which the conceiving intellect measures and evaluates the facts of temporal existence.
118:1.4 (1295.4) Ajaühiku pikenemisega surelikus kogemuses kaasnevad kogemus, tarkus ja otsustusvõime. Minevikku meelde tuletades hindab inimmeel varasemaid kogemusi, et neid praeguses olukorras kasutada. Tulevikku sirutudes püüab meel hinnata oma võimalike tegude tähtsust tuleviku seisukohalt. Ning tuginedes selliselt nii kogemustele kui ka tarkusele, teeb inimtahe olevikus otsuseid, muutes sel kombel mineviku ja tuleviku põhjal sündinud tegevuskava eksisteerivaks.		118:1.4 (1295.4) Experience, wisdom, and judgment are the concomitants of the lengthening of the time unit in mortal experience. As the human mind reckons backward into the past, it is evaluating past experience for the purpose of bringing it to bear on a present situation. As mind reaches out into the future, it is attempting to evaluate the future significance of possible action. And having thus reckoned with both experience and wisdom, the human will exercises judgment-decision in the present, and the plan of action thus born of the past and the future becomes existent.
118:1.5 (1295.5) Kui arenev mina saavutab küpsuse, saavad minevik ja tulevik kokku, et valgustada oleviku tõelist tähendust. Mina küpsedes sirutub see kogemuste saamiseks üha kaugemale minevikku ja püüab targa ettenägelikkusega tungida üha sügavamale tundmatusse tulevikku. Ja sedamööda, kuidas see kujutlev mina sirutub üha kaugemale nii minevikku kui ka tulevikku, hakkab tema otsus üha vähem sõltuma olevikuhetkest. Nii pääseb otsus-tegevus mööduva oleviku kütkeist ning omandab mineviku ja tuleviku jaoks tähtsust omavaid aspekte.		118:1.5 (1295.5) In the maturity of the developing self, the past and future are brought together to illuminate the true meaning of the present. As the self matures, it reaches further and further back into the past for experience, while its wisdom forecasts seek to penetrate deeper and deeper into the unknown future. And as the conceiving self extends this reach ever further into both past and future, so does judgment become less and less dependent on the momentary present. In this way does decision-action begin to escape from the fetters of the moving present, while it begins to take on the aspects of past-future significance.
118:1.6 (1295.6) Surelikud, kelle ajaühikud on lühikesed, peavad olema kannatlikud: tõeline küpsus tõuseb tõelisest arusaamisest sündinud sallivuse abiga kannatlikkusest kõrgemale.		118:1.6 (1295.6) Patience is exercised by those mortals whose time units are short; true maturity transcends patience by a forbearance born of real understanding.
118:1.7 (1295.7) Küpseks saada tähendab elada olevikus intensiivsemalt, pääsedes samal ajal oleviku piirangutest. Küpsed kavad, mis põhinevad varasematel kogemustel, teostuvad olevikus nii, et need suurendavad tulevikuväärtusi.		118:1.7 (1295.7) To become mature is to live more intensely in the present, at the same time escaping from the limitations of the present. The plans of maturity, founded on past experience, are coming into being in the present in such manner as to enhance the values of the future.
118:1.8 (1295.8) Ebaküpsusele viitav ajaühik koondab tähenduse ja väärtuse hetkesse, lahutades oleviku selle tõelisest suhtest mitteolevikuga — mineviku ja tulevikuga. Küpsusele viitava ajaühiku suurus ilmutab mineviku-oleviku-tuleviku kooskõlastatud suhet selliselt, et mina hakkab nägema sündmusi tervikliku pildina, hakkab vaatlema ajamaastikku avardunud silmapiiri panoraamsest vaatepunktist, hakkab võib-olla isegi aimama alguseta ja lõputa igavese kontiinumi olemasolu, mille fragmente nimetatakse ajaks.		118:1.8 (1295.8) The time unit of immaturity concentrates meaning-value into the present moment in such a way as to divorce the present of its true relationship to the not-present—the past-future. The time unit of maturity is proportioned so to reveal the co-ordinate relationship of past-present-future that the self begins to gain insight into the wholeness of events, begins to view the landscape of time from the panoramic perspective of broadened horizons, begins perhaps to suspect the nonbeginning, nonending eternal continuum, the fragments of which are called time.
118:1.9 (1296.1) Lõpmatu ja absoluutse tasanditel sisaldub olevikuhetkes kogu minevik ja tulevik. MINA OLEN tähendab ka MINA OLIN ja MINA SAAN OLEMA. Ning see on meie parim ettekujutus igavikust ja igavesest.		118:1.9 (1296.1) On the levels of the infinite and the absolute the moment of the present contains all of the past as well as all of the future. I AM signifies also I WAS and I WILL BE. And this represents our best concept of eternity and the eternal.
118:1.10 (1296.2) Absoluutsel ja igavesel tasandil on potentsiaalne reaalsus niisama tähendusrikas kui tegelik reaalsus. Nii tohutu erinevus ilmneb ainult piiritletud tasandil ja ajaga seotud loodud-olenditel. Jumala kui absoluudi jaoks on igavese otsuse teinud tõususurelik juba Paradiisi lõpetanu. Kuid tänu Mõttekohandajale ei ole Kõikne Isa tunnetuslikult niivõrd piiratud, vaid ta võib teada ka loodud-olendi tõusul loomalikelt eksistentsitasanditelt Jumala-sarnasteni igas ajalikus heitluses tekkivaid probleeme ning neis osaleda.		118:1.10 (1296.2) On the absolute and eternal level, potential reality is just as meaningful as actual reality. Only on the finite level and to time-bound creatures does there appear to be such a vast difference. To God, as absolute, an ascending mortal who has made the eternal decision is already a Paradise finaliter. But the Universal Father, through the indwelling Thought Adjuster, is not thus limited in awareness but can also know of, and participate in, every temporal struggle with the problems of the creature ascent from animallike to Godlike levels of existence.
2. Kõikjalolek ja kõikjale jõudmine ^top		2. Omnipresence and Ubiquity ^top
118:2.1 (1296.3) Jumaluse kõikjale jõudmist ei tohi ära segada jumaliku kõikjaloleku lõplikkusega. Ülim, Viimane ja Absoluutne kompenseerivad, koordineerivad ja ühendavad Kõikse Isa tahtel tema kõikjale jõudmist ajas ja ruumis ning aegruumi ületavat kõikjale jõudmist tema ajatu ja ruumitu kõikse ja absoluutse kohalolekuga. Ning pidage meeles, et kuigi Jumaluse kõikjale jõudmist võib seostada nii sageli ruumiga, ei tarvitse see olla ajast tingitud.		118:2.1 (1296.3) The ubiquity of Deity must not be confused with the ultimacy of the divine omnipresence. It is volitional with the Universal Father that the Supreme, the Ultimate, and the Absolute should compensate, co-ordinate, and unify his time-space ubiquity and his time-space-transcended omnipresence with his timeless and spaceless universal and absolute presence. And you should remember that, while Deity ubiquity may be so often space associated, it is not necessarily time conditioned.
118:2.2 (1296.4) Surelike ja morontia-tõusuteelistena tajute Jumalat tänu Seitsmekordse Jumala hoolekandele üha enam. Havona kaudu avastate Ülima Jumala. Paradiisis leiate ta isikuna ja hiljem lõpetanutena püüate isiklikult teda Viimasena tunda. Lõpetanutel näib olevat pärast Viimaseni jõudmist vaid üks tee ning see on Absoluudi otsingute alustamine. Ühtki lõpetanut ei häiri Jumalus-Absoluudini jõudmise määramatus, sest ülimate ja lõplike tõusude lõpus kohtas ta Jumal-Isa. Need lõpetanud usuvad kahtlemata, et isegi kui neil õnnestuks Jumal-Absoluuti leida, avastaksid nad vaid sellesama Jumala, Paradiisi-Isa, kes avaldab ennast lõpmatusele ja kõiksusele lähedasematel tasanditel. Jumalani jõudmine Absoluudis toob kahtlemata esile universumite Algse Esiisa ja isiksuste Lõpliku Isa.		118:2.2 (1296.4) As mortal and morontia ascenders you progressively discern God through the ministry of God the Sevenfold. Through Havona you discover God the Supreme. On Paradise you find him as a person, and then as finaliters you will presently attempt to know him as Ultimate. Being finaliters, there would seem to be but one course to pursue after having attained the Ultimate, and that would be to begin the quest of the Absolute. No finaliter will be disturbed by the uncertainties of the attainment of the Deity Absolute since at the end of the supreme and ultimate ascensions he encountered God the Father. Such finaliters will no doubt believe that, even if they should be successful in finding God the Absolute, they would only be discovering the same God, the Paradise Father manifesting himself on more nearly infinite and universal levels. Undoubtedly the attainment of God in absolute would reveal the Primal Ancestor of universes as well as the Final Father of personalities.
118:2.3 (1296.5) Ülimas Jumalas ei pruugi ilmneda Jumaluse kõikjalolek ajas ja ruumis, kuid temas avaldub otseselt jumalik kõikjale jõudmine. Looja vaimse kohaloleku ja loodu aineliste avaldumiste vahel eksisteerib tohutu kõikjale jõudmise ilmnemise ala — areneva Jumaluse esilekerkimine universumis.		118:2.3 (1296.5) God the Supreme may not be a demonstration of the time-space omnipresence of Deity, but he is literally a manifestation of divine ubiquity. Between the spiritual presence of the Creator and the material manifestations of creation there exists a vast domain of the ubiquitous becoming—the universe emergence of evolutionary Deity.
118:2.4 (1296.6) Oleme päris kindlad, et kui Ülim Jumal omandab kunagi otsese kontrolli aegruumi universumite üle, siis toimub see jumalik haldus Viimase üldjuhtimise all. Sellisel juhul hakkaks Viimane Jumal avalduma aja universumitele transtsendentse Kõikvõimsana (Kõigevägevamana), kes tegeleb Kõikvõimsa Ülima haldusala suhtes teisele poole aega ja ruumi ulatuva üldjuhtimisega.		118:2.4 (1296.6) If God the Supreme ever assumes direct control of the universes of time and space, we are confident such a Deity administration will function under the overcontrol of the Ultimate. In such an event God the Ultimate would begin to become manifest to the universes of time as the transcendental Almighty (the Omnipotent) exercising the overcontrol of supertime and transcended space concerning the administrative functions of the Almighty Supreme.
118:2.5 (1297.1) Surelik meel võib küsida nagu meiegi: kui Ülima Jumala evolutsiooniga suuruniversumi haldusvõimuni kaasnevad Viimase Jumala üha avaramad avaldumised, kas siis Viimase Jumala vastava esilekerkimisega väidetavates väliskosmose universumites kaasnevad Jumal-Absoluudi samasugused ja üha avaramad ilmutused? Aga seda me ei tea.		118:2.5 (1297.1) The mortal mind may ask, even as we do: If the evolution of God the Supreme to administrative authority in the grand universe is attended by augmented manifestations of God the Ultimate, will a corresponding emergence of God the Ultimate in the postulated universes of outer space be attended by similar and enhanced revelations of God the Absolute? But we really do not know.
3. Aegruumilised suhted ^top		3. Time-Space Relationships ^top
118:3.1 (1297.2) Jumalus sai vaid tänu kõikjale jõudmisele ühendada aegruumilised avaldumised piiritletud kontseptsiooniks, sest aeg on järjestikuste hetkede jada ja ruum on omavahel ühendatud punktide süsteem. Te tajute aega ikkagi analüüsi ja ruumi sünteesi tulemusena. Te koordineerite ja seostate neid kahte erinevat mõistet isiksuse integreeritud arusaamisvõimega. Kogu loomses maailmas on selline aegruumi tajumise võime vaid inimesel. Looma jaoks on liikumisel tähendus, kuid väärtus on liikumisel vaid isiksust omavale loodud-olendile.		118:3.1 (1297.2) Only by ubiquity could Deity unify time-space manifestations to the finite conception, for time is a succession of instants while space is a system of associated points. You do, after all, perceive time by analysis and space by synthesis. You co-ordinate and associate these two dissimilar conceptions by the integrating insight of personality. Of all the animal world only man possesses this time-space perceptibility. To an animal, motion has a meaning, but motion exhibits value only to a creature of personality status.
118:3.2 (1297.3) Asjad on ajast tingitud, kuid tõde on ajatu. Mida enam te tõde tunnete, seda enam te tõde olete, seda enam te suudate aru saada minevikust ja tulevikust.		118:3.2 (1297.3) Things are time conditioned, but truth is timeless. The more truth you know, the more truth you are, the more of the past you can understand and of the future you can comprehend.
118:3.3 (1297.4) Tõde on heidutamatu — igavesti vaba kõigist ajutistest elumuutustest, ehkki mitte kunagi surnud või formaalne, vaid alati elust pakatav ja kohanemisvõimeline — säravalt elus. Ent kui tõde seondub faktiga, tingivad aeg ja ruum selle tähendused ja viivad selle väärtused suhteseosesse. Sellised faktiga seotud tõe reaalsused saavad kontseptsioonideks ning need suunatakse vastavalt suhteliste kosmiliste reaalsuste valdkonda.		118:3.3 (1297.4) Truth is inconcussible—forever exempt from all transient vicissitudes, albeit never dead and formal, always vibrant and adaptable—radiantly alive. But when truth becomes linked with fact, then both time and space condition its meanings and correlate its values. Such realities of truth wedded to fact become concepts and are accordingly relegated to the domain of relative cosmic realities.
118:3.4 (1297.5) Looja absoluutse ja igavese tõe seostamisel piiritletud ja ajaliku loodud-olendi faktilise kogemusega tekib Ülima uus ja esilekerkiv väärtus. Ülima kontseptsioon on oluline jumaliku ja muutumatu ülemmaailma koordineerimiseks piiritletud ja pidevalt muutuva alammaailmaga.		118:3.4 (1297.5) The linking of the absolute and eternal truth of the Creator with the factual experience of the finite and temporal creature eventuates a new and emerging value of the Supreme. The concept of the Supreme is essential to the co-ordination of the divine and unchanging overworld with the finite and ever-changing underworld.
118:3.5 (1297.6) Kõigist mitteabsoluutsetest asjadest on absoluutsusele kõige lähedasem ruum. Ruum on ilmselt absoluutselt lõplik. Meil on ainelisel tasandil tõeliselt raske ruumist aru saada sellepärast, et kuigi ainelised kehad eksisteerivad ruumis, eksisteerib ka ruum neissamades ainelistes kehades. Ruumil on palju absoluutseid omadusi, mis aga ei tähenda, et ruum oleks absoluutne.		118:3.5 (1297.6) Space comes the nearest of all nonabsolute things to being absolute. Space is apparently absolutely ultimate. The real difficulty we have in understanding space on the material level is due to the fact that, while material bodies exist in space, space also exists in these same material bodies. While there is much about space that is absolute, that does not mean that space is absolute.
118:3.6 (1297.7) Ruumisuhetest on ehk parem aru saada, kui oletada, et suhtelises mõttes on ruum siiski kõigi aineliste kehade omadus. Seega, kui keha liigub läbi ruumi, võtab ta kõik oma omadused endaga kaasa, isegi selle liikuva keha sees oleva ja sellest osa moodustava ruumi.		118:3.6 (1297.7) It may help to an understanding of space relationships if you would conjecture that, relatively speaking, space is after all a property of all material bodies. Hence, when a body moves through space, it also takes all its properties with it, even the space which is in and of such a moving body.
118:3.7 (1297.8) Kõik reaalsuse algkujud võtavad ainelistel tasanditel enda alla ruumi, kuid vaimsed algkujud eksisteerivad ainult ruumi suhtes; need ei võta ruumi enda alla, ei nihuta ega ka sisalda seda. Ent suurim mõistatus meie jaoks on seotud mõtte algkujuga. Meele valdkonda astudes kohtame nii mitmeidki mõistatusi. Kas mõtte algkuju — reaalsus — võtab enda alla ruumi? Tegelikult me ei tea seda, ehkki oleme kindlad, et mõtte algkuju ruumi ei sisalda. Ent me ei julge kindlalt väita, et mittemateriaalne on alati ruumitu.		118:3.7 (1297.8) All patterns of reality occupy space on the material levels, but spirit patterns only exist in relation to space; they do not occupy or displace space, neither do they contain it. But to us the master riddle of space pertains to the pattern of an idea. When we enter the mind domain, we encounter many a puzzle. Does the pattern—the reality—of an idea occupy space? We really do not know, albeit we are sure that an idea pattern does not contain space. But it would hardly be safe to postulate that the immaterial is always nonspatial.
4. Esmane ja teisene põhjuslik seos ^top		4. Primary and Secondary Causation ^top
118:4.1 (1298.1) Paljud sureliku inimese teoloogilised probleemid ja metafüüsilised dilemmad tulevad sellest, et inimene ei suuda määratleda Jumaluse isiksuse positsiooni ja omistab seetõttu lõpmatuid ning absoluutseid omadusi sellele alluvale Jumalikkusele ja arenevale Jumalusele. Ärge unustage, et kuigi on olemas tõeline Algpõhjus, on olemas ka terve hulk kooskõlastatud ja alluvaid põhjusi, nii kaasnevaid kui ka teisejärgulisi.		118:4.1 (1298.1) Many of the theologic difficulties and the metaphysical dilemmas of mortal man are due to man’s mislocation of Deity personality and consequent assignment of infinite and absolute attributes to subordinate Divinity and to evolutionary Deity. You must not forget that, while there is indeed a true First Cause, there are also a host of co-ordinate and subordinate causes, both associate and secondary causes.
118:4.2 (1298.2) Algpõhjuste ja teiseste põhjuste oluline erinevus seisneb selles, et algpõhjused kutsuvad esile algseid tagajärgi, mis on vabad igasuguste eelnevatest põhjuslikest seostest tulenenud tegurite pärandist. Teisesed põhjused kutsuvad esile tagajärgi, mis on alati seotud mõne teise, eelneva põhjusliku seose pärandiga.		118:4.2 (1298.2) The vital distinction between first causes and second causes is that first causes produce original effects which are free from inheritance of any factor derived from any antecedent causation. Secondary causes yield effects which invariably exhibit inheritance from other and preceding causation.
118:4.3 (1298.3) Määratlematule Absoluudile omased puhtstaatilised potentsiaalid reageerivad neile Jumalus-Absoluudi põhjuslikele seostele, mis tekivad Paradiisi-Kolmsuse tegevuse mõjul. Kõikse Absoluudi kohalolekul need põhjuslike seostega täidetud staatilised potentsiaalid muutuvad kohe aktiivseks ja reageerivad teatavate transtsendentsete jõudude mõjule, mille tulemusena need aktiveeritud potentsiaalid muunduvad tõelisteks universumi arenguvõimalusteks, tegelikustunud kasvuvõimeteks. Just nende küpsenud potentsiaalide abil etendavad suuruniversumi loojad ja juhtijad kosmilise evolutsiooni lõputut draamat.		118:4.3 (1298.3) The purely static potentials inherent in the Unqualified Absolute are reactive to those causations of the Deity Absolute which are produced by the actions of the Paradise Trinity. In the presence of the Universal Absolute these causative-impregnated static potentials forthwith become active and responsive to the influence of certain transcendental agencies whose actions result in the transmutation of these activated potentials to the status of true universe possibilities for development, actualized capacities for growth. It is upon such matured potentials that the creators and controllers of the grand universe enact the never-ending drama of cosmic evolution.
118:4.4 (1298.4) Kui eksistentsiaalseid olendeid mitte arvestada, siis on põhjuslik seos oma olemuselt kolmene. Selle toimimist praegusel universumiajastul ja seitsme superuniversumi piiritletud tasandil võib kujutleda järgmiselt:		118:4.4 (1298.4) Causation, disregarding existentials, is threefold in its basic constitution. As it operates in this universe age and concerning the finite level of the seven superuniverses, it may be conceived as follows:
118:4.5 (1298.5) 1. staatiliste potentsiaalide aktiveerimine. Saatuse kehtestamine Kõikses Absoluudis Jumalus-Absoluudi tegevuse kaudu, mis toimib Määratlematus Absoluudis ja mõjutab seda, ning Paradiisi-Kolmsuse tahteliste korralduste tagajärjel;		118:4.5 (1298.5) 1. Activation of static potentials. The establishment of destiny in the Universal Absolute by the actions of the Deity Absolute, operating in and upon the Unqualified Absolute and in consequence of the volitional mandates of the Paradise Trinity.
118:4.6 (1298.6) 2. universumi võimaluste ilmnemine. See hõlmab eristamata potentsiaalide muundamist selgesti piiritletud ja määratletud kavadeks. See on Jumaluse Lõplikkuse ja mitmesuguste transtsendentsel tasandil toimivate jõudude tegevus. Need tegevused arvestavad täielikult kogu tervikuniversumi tulevasi vajadusi. Just nende potentsiaalide eristumine määrab ära Tervikuniversumi Arhitektide eksisteerimise Jumaluses peituva universumitekontseptsiooni tõeliste kehastustena. Nende kavad näivad olevat oma ulatuselt lõplikult ruumiliselt piiratud tervikuniversumi kontseptuaalse äärealaga, kuid kavadena ei ole nad aja ega ruumiga muul viisil piiratud;		118:4.6 (1298.6) 2. Eventuation of universe capacities. This involves the transformation of undifferentiated potentials into segregated and defined plans. This is the act of the Ultimacy of Deity and of the manifold agencies of the transcendental level. Such acts are in perfect anticipation of the future needs of the entire master universe. It is in connection with the segregation of potentials that the Architects of the Master Universe exist as the veritable embodiments of the Deity concept of the universes. Their plans appear to be ultimately space limited in extent by the concept periphery of the master universe, but as plans they are not otherwise conditioned by time or space.
118:4.7 (1298.7) 3. universumi tegelikkuste loomine ja evolutsioon. Just Jumaluse Lõplikkuse võimalusi tekitava kohalolekuga täidetud kosmoses toimivad Ülimad Loojad kui aja muundumiste küpsenud potentsiaalide kogemuslikuks tegelikkuseks viijad. Tervikuniversumis on kogu potentsiaalse reaalsuse tegelikustumine piiratud lõpliku arenguvõimega ja on tekkimise viimastel etappidel tingitud ajast ja ruumist. Paradiisist lähtuvad Loojad-Pojad on kosmilises mõttes tegelikult muundavad loojad. Ent see ei muuda mingil juhul kehtetuks inimese ettekujutust neist kui loojatest, piiritletud vaatepunktist on nad kindlasti suutelised looma ja loovadki.		118:4.7 (1298.7) 3. Creation and evolution of universe actuals. It is upon a cosmos impregnated by the capacity-producing presence of the Ultimacy of Deity that the Supreme Creators operate to effect the time transmutations of matured potentials into experiential actuals. Within the master universe all actualization of potential reality is limited by ultimate capacity for development and is time-space conditioned in the final stages of emergence. The Creator Sons going out from Paradise are, in actuality, transformative creators in the cosmic sense. But this in no manner invalidates man’s concept of them as creators; from the finite viewpoint they certainly can and do create.
5. Kõikvõimsus ja koosvõimalikkus ^top		5. Omnipotence and Compossibility ^top
118:5.1 (1299.1) Jumaluse kõikvõimsus ei tähenda võimet teostada teostamatut. Aegruumi piires ja sureliku arusaamisvõime intellektuaalsest vaatepunktist lähtudes ei saa isegi lõpmatu Jumal luua kandilisi ringe või kurja, mis on olemuselt hea. Jumal ei saa teha tegusid, mis pole Jumalale omased. See filosoofiliste terminite vastuolu on samaväärne olemusvormi puudumisega ja tähendab, et sel juhul ei looda mitte midagi. Iseloomujoon ei saa olla üksiti Jumala-sarnane ja mitte-Jumala-sarnane. Koosvõimalikkus on jumalikele võimetele loomuomane. Ja kõik see tuleneb asjaolust, et kõikvõimsus mitte ainult ei loo asju, millel on olemus, vaid loob ka kõigile asjadele ja olenditele olemuse.		118:5.1 (1299.1) The omnipotence of Deity does not imply the power to do the nondoable. Within the time-space frame and from the intellectual reference point of mortal comprehension, even the infinite God cannot create square circles or produce evil that is inherently good. God cannot do the ungodlike thing. Such a contradiction of philosophic terms is the equivalent of nonentity and implies that nothing is thus created. A personality trait cannot at the same time be Godlike and ungodlike. Compossibility is innate in divine power. And all of this is derived from the fact that omnipotence not only creates things with a nature but also gives origin to the nature of all things and beings.
118:5.2 (1299.2) Algul teeb kõike Isa, kuid mida enam igaviku panoraam Lõpmatu tahtele ja korraldustele reageerides avardub, seda ilmsemaks saab, et loodud-olendid, isegi inimesed, peavad saama saatuse lõplikkuse teostamises Jumala partneriteks. Ja see käib ka lihaliku elu kohta: kui inimene ja Jumal sõlmivad partnerlussuhte, ei ole selle partnerluse tulevastel võimalustel mingeid piire. Kui inimene saab aru, et Kõikne Isa on igaveses edasiarengus tema partner, kui ta sulab oma sisimas elava Isa kohalolekuga ühte, on ta vaimus murdnud aja kütked ja astunud juba igaviku kulgu otsima Kõikset Isa.		118:5.2 (1299.2) In the beginning the Father does all, but as the panorama of eternity unfolds in response to the will and mandates of the Infinite, it becomes increasingly apparent that creatures, even men, are to become God’s partners in the realization of finality of destiny. And this is true even in the life in the flesh; when man and God enter into partnership, no limitation can be placed upon the future possibilities of such a partnership. When man realizes that the Universal Father is his partner in eternal progression, when he fuses with the indwelling Father presence, he has, in spirit, broken the fetters of time and has already entered upon the progressions of eternity in the quest for the Universal Father.
118:5.3 (1299.3) Surelik teadvus lähtub faktist ja liigub tähenduseni ning edasi väärtuseni. Looja teadvus lähtub mõtte väärtusest ja kulgeb sõna tähenduse kaudu teo faktini. Jumala tegu peab alati välja viima eksistentsiaalsele lõpmatusele omasest määratlematu ühtsuse ummikseisust. Jumalus peab alati andma algkujuuniversumi, täiuslikud isiksused, algse tõe, ilu ja headuse, mille poole püüdlevad kõik jumalusest madalamad loodud. Jumal peab alati leidma enne inimese, et inimene võiks hiljem leida Jumala. Alati peab alguses olema Kõikne Isa, enne kui saab üldse tekkida kõikne pojaseisus ja sellest tulenev kõikne vendlus.		118:5.3 (1299.3) Mortal consciousness proceeds from the fact, to the meaning, and then to the value. Creator consciousness proceeds from the thought-value, through the word-meaning, to the fact of action. Always must God act to break the deadlock of the unqualified unity inherent in existential infinity. Always must Deity provide the pattern universe, the perfect personalities, the original truth, beauty, and goodness for which all subdeity creations strive. Always must God first find man that man may later find God. Always must there be a Universal Father before there can ever be universal sonship and consequent universal brotherhood.
6. Kõikvõimsus ja kõikeloovus ^top		6. Omnipotence and Omnificence ^top
118:6.1 (1299.4) Jumal on tõeliselt kõikvõimas, kuid ta ei ole kõikeloov — ta ei tee isiklikult kõike, mida tehakse. Kõikvõimsus hõlmab Kõikvõimsa Ülima ja Ülima Olendi võimsuspotentsiaali, kuid Ülima Jumala tahtelised teod ei ole Lõpmatu Jumala isiklikud tegemised.		118:6.1 (1299.4) God is truly omnipotent, but he is not omnificent—he does not personally do all that is done. Omnipotence embraces the power-potential of the Almighty Supreme and the Supreme Being, but the volitional acts of God the Supreme are not the personal doings of God the Infinite.
118:6.2 (1299.5) Väitmine, et Algne Jumalus on kõige looja, tähendaks peaaegu miljoni Paradiisi Looja-Poja õiguste tühistamist, rääkimata nendega koostööd tegevate erinevatesse klassidesse kuuluvate loomisabiliste arvukatest hulkadest. Kogu universumis on vaid üks põhjuseta Põhjus. Kõik ülejäänud põhjused tulenevad sellest Esimesest Suurest Allikast ja Keskmest. Ning see filosoofia ei piira mitte mingil viisil kõikjal üle määratu universumi asuvate Jumaluse laste müriaadide vaba tahet.		118:6.2 (1299.5) To advocate the omnificence of primal Deity would be equal to disenfranchising well-nigh a million Creator Sons of Paradise, not to mention the innumerable hosts of various other orders of concurring creative assistants. There is but one uncaused Cause in the whole universe. All other causes are derivatives of this one First Great Source and Center. And none of this philosophy does any violence to the free-willness of the myriads of the children of Deity scattered through a vast universe.
118:6.3 (1299.6) Kohalikes piires võib tahteavaldus toimida näiliselt põhjuseta põhjusena, kuid selles ilmneb alati pärandiks saadud tegureid, mis loovad suhted ainulaadsete, algsete ja absoluutsete Algpõhjustega.		118:6.3 (1299.6) Within a local frame, volition may appear to function as an uncaused cause, but it unfailingly exhibits inheritance factors which establish relationship with the unique, original, and absolute First Causes.
118:6.4 (1299.7) Iga tahteavaldus on suhteline. Algses mõttes on lõplikuks tahteavalduseks võimeline ainult Isa-MINA OLEN; absoluutses mõttes on õigus ilmutada ajaga määratlemata ja ruumiga piiramata tahteavaldusi ainult Isal, Pojal ja Vaimul. Surelikule inimesele on antud vaba tahe, valikuõigus, ja kuigi see valikuvabadus pole absoluutne, on see piiritletud tasandil ja valiva isiksuse saatuse suhtes suhteliselt lõplik.		118:6.4 (1299.7) All volition is relative. In the originating sense, only the Father-I AM possesses finality of volition; in the absolute sense, only the Father, the Son, and the Spirit exhibit the prerogatives of volition unconditioned by time and unlimited by space. Mortal man is endowed with free will, the power of choice, and though such choosing is not absolute, nevertheless, it is relatively final on the finite level and concerning the destiny of the choosing personality.
118:6.5 (1300.1) Kõigil tasanditel peale absoluutse on tahteavaldused piiratud valikuvabadust omava isiksuse enda omaduste tõttu. Inimene ei saa valida väljaspool talle antud valiku piire. Ta ei saa näiteks otsustada olla keegi muu kui inimolend, välja arvatud see, et ta võib otsustada saada millekski enamaks kui inimene; ta võib otsustada alustada universumis tõusuteed, kuid see on võimalik seepärast, et inimlik valik ja jumalik tahe langevad kokku. Kui poeg midagi soovib ja Isa tahab, siis see kindlasti täitub.		118:6.5 (1300.1) Volition on any level short of the absolute encounters limitations which are constitutive in the very personality exercising the power of choice. Man cannot choose beyond the range of that which is choosable. He cannot, for instance, choose to be other than a human being except that he can elect to become more than a man; he can choose to embark upon the voyage of universe ascension, but this is because the human choice and the divine will happen to be coincident upon this point. And what a son desires and the Father wills will certainly come to pass.
118:6.6 (1300.2) Surelikus elus avanevad ja sulguvad pidevalt erinevad käitumisvõimalused ning neil aegadel, kui on võimalik teha valik, otsustab inimisiksus pidevalt nende paljude tegevussuundade vahel. Ajalik tahteavaldus on ühendatud ajaga ja see peab väljendus võimaluse leidmiseks oma aja ära ootama. Vaimne tahteavaldus on saanud eelmaiku sellest, mida tähendab aja kütkeist vabanemine, sest see on osaliselt vabanenud aja kulust, ning põhjus on selles, et vaimne tahteavaldus samastub Jumala tahtega.		118:6.6 (1300.2) In the mortal life, paths of differential conduct are continually opening and closing, and during the times when choice is possible the human personality is constantly deciding between these many courses of action. Temporal volition is linked to time, and it must await the passing of time to find opportunity for expression. Spiritual volition has begun to taste liberation from the fetters of time, having achieved partial escape from time sequence, and that is because spiritual volition is self-identifying with the will of God.
118:6.7 (1300.3) Tahteavaldus, valiku tegemine peab universumis aset leidma tingimustes, mis on tegelikustunud reaktsioonina kõrgemale ja eelnenud valikule. Kogu inimliku tahte diapasoon on rangelt piiratud piiritletud alaga, välja arvatud ühe asjaolu poolest: kui inimene otsustab leida Jumala ja saada tema sarnaseks, siis on see piiritletud tasemest kõrgem otsus; ainult igavik saab näidata, kas see valik on kõrgem ka absoniitsusest.		118:6.7 (1300.3) Volition, the act of choosing, must function within the universe frame which has actualized in response to higher and prior choosing. The entire range of human will is strictly finite-limited except in one particular: When man chooses to find God and to be like him, such a choice is superfinite; only eternity can disclose whether this choice is also superabsonite.
118:6.8 (1300.4) Jumaluse kõikvõimsuse tunnistamine tähendab, et sa tunned ennast kosmosekodanikuna turvaliselt ja võid olla kindel, et miski ei ohusta sind pikal teel Paradiisi. Ent kui sa lepid eksiarvamusega, et Jumal on kõige looja, siis on see sama mis leppida panteismiga ja see on tohutu eksitus.		118:6.8 (1300.4) To recognize Deity omnipotence is to enjoy security in your experience of cosmic citizenship, to possess assurance of safety in the long journey to Paradise. But to accept the fallacy of omnificence is to embrace the colossal error of pantheism.
7. Kõiketeadmine ja ettemääratus ^top		7. Omniscience and Predestination ^top
118:7.1 (1300.5) Looja tahe ja loodud-olendi tahe toimivad suuruniversumis Meisterarhitektide seatud piiride ja võimaluste kohaselt. Nende maksimumpiiride ettemääratus ei kärbi aga vähimalgi määral loodud-olendi tahte suveräänsust neis piirides. Ka lõplik etteteadmine — kogu piiritletud valiku täielik arvestamine — ei tühista piiritletud tahteavaldust. Küps ja ettenägelik inimene võib suuta mõne noorema kaaslase otsust väga täpselt ette näha, kuid see etteteadmine ei vähenda mingil viisil otsuse enda vabadust ja ehtsust. Jumalad on targalt piiranud ebaküpse tahte tegevusvabadust, kuid see on neis määratletud piirides sellest hoolimata tõeline tahe.		118:7.1 (1300.5) The function of Creator will and creature will, in the grand universe, operates within the limits, and in accordance with the possibilities, established by the Master Architects. This foreordination of these maximum limits does not, however, in the least abridge the sovereignty of creature will within these boundaries. Neither does ultimate foreknowledge—full allowance for all finite choice—constitute an abrogation of finite volition. A mature and farseeing human being might be able to forecast the decision of some younger associate most accurately, but this foreknowledge takes nothing away from the freedom and genuineness of the decision itself. The Gods have wisely limited the range of the action of immature will, but it is true will, nonetheless, within these defined limits.
118:7.2 (1300.6) Isegi kogu varasema, praeguse ja tulevase valiku ülim kooskõlastamine ei tühista nende valikute autentsust. See näitab pigem kosmose ettemääratud suundumust ja lubab arvata nende tahteolendite etteteadmist, kes võivad soovida või mitte soovida osaleda kogu reaalsuse kogemuslikus tegelikustumises.		118:7.2 (1300.6) Even the supreme correlation of all past, present, and future choice does not invalidate the authenticity of such choosings. It rather indicates the foreordained trend of the cosmos and suggests foreknowledge of those volitional beings who may, or may not, elect to become contributory parts of the experiential actualization of all reality.
118:7.3 (1300.7) Piiritletud valiku puhul on eksimus seotud ja piiratud ajaga. See võib eksisteerida ainult ajas ja Ülima Olendi arengulise kohalviibimise piires. See ekslik valik on võimalik ajas ja näitab (lisaks Ülima mittetäielikkusele), et ebaküpsetele loodud-olenditele tuleb anda teatav valikuvabadus, et nad saaksid universumis edasi liikudes vabal tahtel reaalsusega kontakti astuda.		118:7.3 (1300.7) Error in finite choosing is time bound and time limited. It can exist only in time and within the evolving presence of the Supreme Being. Such mistaken choosing is time possible and indicates (besides the incompleteness of the Supreme) that certain range of choice with which immature creatures must be endowed in order to enjoy universe progression by making freewill contact with reality.
118:7.4 (1301.1) Patu esinemine ajast tingitud ruumis tõendab selgelt piiritletud tahte ajalikku vabadust — isegi ohjeldamatust. Patt näitab ebaküpsust, isiksust on pimestanud suhteliselt suveräänse tahte vabadus ning ta pole tajunud kosmilise kodakondsusega kaasnevaid ülimaid kohustusi ja vastutust.		118:7.4 (1301.1) Sin in time-conditioned space clearly proves the temporal liberty—even license—of the finite will. Sin depicts immaturity dazzled by the freedom of the relatively sovereign will of personality while failing to perceive the supreme obligations and duties of cosmic citizenship.
118:7.5 (1301.2) Kurjuse esinemine piiritletud maailmas näitab, et iga Jumalaga samastumata indiviidi reaalsus on vaid ajutine. Loodud-olend saab universumites tõeliselt reaalseks alles siis, kui ta end Jumalaga samastab. Piiritletud isiksus ei ole end ise loonud, kuid superuniversumi valikuvabaduses määrab ta ise oma saatuse.		118:7.5 (1301.2) Iniquity in the finite domains reveals the transient reality of all God-unidentified selfhood. Only as a creature becomes God identified, does he become truly real in the universes. Finite personality is not self-created, but in the superuniverse arena of choice it does self-determine destiny.
118:7.6 (1301.3) Elu annetamisega antakse ainelistele energiasüsteemidele võime end säilitada, taastoota ja kohandada. Isiksusega antakse elavale organismile lisaks ka õigus end määrata, arendada ja Jumaluse vaimuga samastada sellega ühtesulamise teel.		118:7.6 (1301.3) The bestowal of life renders material-energy systems capable of self-perpetuation, self-propagation, and self-adaptation. The bestowal of personality imparts to living organisms the further prerogatives of self-determination, self-evolution, and self-identification with a fusion spirit of Deity.
118:7.7 (1301.4) Isiksusest madalamate elusolendite olemasolu näitab, et energiat-ainet aktiveerib meel, algul füüsiliste juhtide ja hiljem meeleabivaimude näol. Isiksus kui annetus tuleb Isalt ja see annab elussüsteemile ainulaadsed valikuõigused. Ent kui isiksusel on õigus kasutada reaalsuse äratundmiseks tahtelist valikut ja kui see on tõeline ning vaba valik, siis peab areneval isiksusel olema ka võimalus valida segadussesattumise, lõhestumise ja enesehävituse tee. Kosmilise enesehävituse võimalust ei saa vältida, kui areneva isiksuse piiritletud tahe on oma avaldumises tõeliselt vaba.		118:7.7 (1301.4) Subpersonal living things indicate mind activating energy-matter, first as physical controllers, and then as adjutant mind-spirits. Personality endowment comes from the Father and imparts unique prerogatives of choice to the living system. But if personality has the prerogative of exercising volitional choice of reality identification, and if this is a true and free choice, then must evolving personality also have the possible choice of becoming self-confusing, self-disrupting, and self-destroying. The possibility of cosmic self-destruction cannot be avoided if the evolving personality is to be truly free in the exercise of finite will.
118:7.8 (1301.5) Seepärast kaitseb kitsam valikuvabadus madalamatel eksistentsitasemetel isiksust paremini. Universumites tõustes saab valik üha vabamaks; lõpuks läheneb valikuvabadus jumalikule vabadusele, kui tõusuisiksus jõuab jumaliku staatuseni, ülima pühendumiseni universumi sihtidele, kosmilise tarkuse lõpliku saavutamiseni ja loodud-olendi lõpliku samastumiseni Jumala tahte ja teedega.		118:7.8 (1301.5) Therefore is there increased safety in narrowing the limits of personality choice throughout the lower levels of existence. Choice becomes increasingly liberated as the universes are ascended; choice eventually approximates divine freedom when the ascending personality achieves divinity of status, supremacy of consecration to the purposes of the universe, completion of cosmic-wisdom attainment, and finality of creature identification with the will and the way of God.
8. Juhtimine ja ülemjuhtimine ^top		8. Control and Overcontrol ^top
118:8.1 (1301.6) Aegruumi loodutes ümbritsevad vaba tahet kitsendused ja piirangud. Ainelise elu evolutsioon on algul mehaaniline, seejärel käivitab selle meel ja (pärast isiksuse annetamist) võib seda hakata suunama vaim. Orgaanilist evolutsiooni asustatud maailmades piiravad füüsiliselt Elukandjate istutatud algse füüsilise elu potentsiaalid.		118:8.1 (1301.6) In the time-space creations, free will is hedged about with restraints, with limitations. Material-life evolution is first mechanical, then mind activated, and (after the bestowal of personality) it may become spirit directed. Organic evolution on the inhabited worlds is physically limited by the potentials of the original physical-life implantations of the Life Carriers.
118:8.2 (1301.7) Surelik inimene on masin, elav mehhanism, kelle juured on tõeliselt kinni füüsilises energiamaailmas. Paljud inimlikud reaktsioonid on olemuselt mehaanilised, suur osa elust on masinlik. Ent inimene on mehhanismina hoopis enam kui vaid masin: talle on annetatud meel ja tema sisimas elab vaim ja kuigi ta ei pääse kogu oma ainelise elu jooksul kunagi eksistentsi keemilisest ja elektrilisest mehaanikast, võib ta üha enam õppida, kuidas allutada seda füüsilise elu masinat kogemustest saadud suunavale tarkusele, pühendades inimmeele sisimas elava Mõttekohandaja vaimsete tungide teostamisele.		118:8.2 (1301.7) Mortal man is a machine, a living mechanism; his roots are truly in the physical world of energy. Many human reactions are mechanical in nature; much of life is machinelike. But man, a mechanism, is much more than a machine; he is mind endowed and spirit indwelt; and though he can never throughout his material life escape the chemical and electrical mechanics of his existence, he can increasingly learn how to subordinate this physical-life machine to the directive wisdom of experience by the process of consecrating the human mind to the execution of the spiritual urges of the indwelling Thought Adjuster.
118:8.3 (1301.8) Vaim vabastab tahte ja mehhanism piirab selle toimimist. Puudulik valik, mida ei juhi mehhanism ja mis pole vaimuga samastunud, on ohtlik ja ebastabiilne. Mehaanika ülemvõim kindlustab stabiilsuse progressi arvel, vaimu liit vabastab valiku füüsiliselt tasandilt ja kindlustab samal ajal jumaliku stabiilsuse, mille annab sügavam arusaam universumist ja kosmosest.		118:8.3 (1301.8) The spirit liberates, and the mechanism limits, the function of will. Imperfect choice, uncontrolled by mechanism, unidentified with spirit, is dangerous and unstable. Mechanical dominance insures stability at the expense of progress; spirit alliance liberates choice from the physical level and at the same time assures the divine stability produced by augmented universe insight and increased cosmic comprehension.
118:8.4 (1302.1) Loodud-olendit ohustab kõige rohkem suutmatus korvata pärast elumehhanismi kütkeist vabanemist seda stabiilsusekaotust sellega, et ta loob harmoonilise töösuhte vaimuga. Mehaanilisest stabiilsusest suhteliselt vabanenud loodud-olend võib katsuda end veel enam vabastada, kaugenedes veel rohkem vaimuga samastumisest.		118:8.4 (1302.1) The great danger that besets the creature is that, in achieving liberation from the fetters of the life mechanism, he will fail to compensate this loss of stability by effecting a harmonious working liaison with spirit. Creature choice, when relatively liberated from mechanical stability, may attempt further self-liberation independent of greater spirit identification.
118:8.5 (1302.2) Kogu bioloogilise evolutsiooni põhimõte välistab võimaluse, et primitiivne inimene on asustatud maailmadesse ilmudes väga vaoshoitud. Seepärast annab seesama loomekava, mis nägi ette evolutsiooni, ka need välised aja ja ruumi, nälja ja hirmu piirangud, mis nende kultiveerimata loodud-olendite allpool vaimutasandit tehtud valikuid tõhusalt piiravad. Et inimese meel astub edukalt üle järjest raskematest tõketest, on seesama loomekava ette näinud ka selle, et vähehaaval koguneb valulikult varutud kogemuslikust tarkusest rassipärand — ehk teisiti öeldes, on hoolitsenud selle eest, et vähenevate väliste piirangute ja kasvavate sisemiste piirangute vahel säiliks tasakaal.		118:8.5 (1302.2) The whole principle of biologic evolution makes it impossible for primitive man to appear on the inhabited worlds with any large endowment of self-restraint. Therefore does the same creative design which purposed evolution likewise provide those external restraints of time and space, hunger and fear, which effectively circumscribe the subspiritual choice range of such uncultured creatures. As man’s mind successfully overstrides increasingly difficult barriers, this same creative design has also provided for the slow accumulation of the racial heritage of painfully garnered experiential wisdom—in other words, for the maintenance of a balance between the diminishing external restraints and the augmenting internal restraints.
118:8.6 (1302.3) Evolutsiooni, inimkultuuri progressi aeglus annab tunnistust selle piduri — ainelise inertsi — tõhususest, mis ohtlikult kiireid arenguid nii mõjusalt aeglustab. Seega on aeg ise puhvriks ja hajutab neid hukatuslikke tagajärgi, mis tulenevad enneaegsest pääsemisest inimtegevust piiravaist takistustest. Sest kui kultuur liigub edasi ülemäära kiiresti, kui ainelised saavutused jõuavad palveldamise ja tarkuse evolutsioonist ette, siis tähendab see, et tsivilisatsioon kannab endas taandarengu seemneid. Kui neid inimühiskondi ei toeta kogemusliku tarkuse kiire lisandumine, ei jää nad püsima oma kõrgele, kuid enneaegsetelt saavutatud tasemele ja tarkuse vallas koitev „pime keskaeg” annab tunnistust enese vabastamise ja enesekontrolli vahelise tasakaalutuse paratamatust taastumisest.		118:8.6 (1302.3) The slowness of evolution, of human cultural progress, testifies to the effectiveness of that brake—material inertia—which so efficiently operates to retard dangerous velocities of progress. Thus does time itself cushion and distribute the otherwise lethal results of premature escape from the next-encompassing barriers to human action. For when culture advances overfast, when material achievement outruns the evolution of worship-wisdom, then does civilization contain within itself the seeds of retrogression; and unless buttressed by the swift augmentation of experiential wisdom, such human societies will recede from high but premature levels of attainment, and the “dark ages” of the interregnum of wisdom will bear witness to the inexorable restoration of the imbalance between self-liberty and self-control.
118:8.7 (1302.4) Caligastia kurjus seisnes selles, et ta ei arvestanud aja reguleerivat mõju inimeste üha suuremale vabanemisele — ta hävitas põhjendamatult kõik piiravad tõkked, mida tolleaegsed surelikud meeled ei olnud kogemuslikult veel ületanud.		118:8.7 (1302.4) The iniquity of Caligastia was the by-passing of the time governor of progressive human liberation—the gratuitous destruction of restraining barriers, barriers which the mortal minds of those times had not experientially overridden.
118:8.8 (1302.5) Meel, mis võib osaliselt aega ja ruumi kärpida, tõendab sellesama teoga, et temas on tarkuseseemneid, mis võivad tõhusalt idaneda ka ilma piiravate tõkete ületamiseta.		118:8.8 (1302.5) That mind which can effect a partial abridgment of time and space, by this very act proves itself possessed of the seeds of wisdom which can effectively serve in lieu of the transcended barrier of restraint.
118:8.9 (1302.6) Ka Lucifer püüdis samamoodi aja reguleerivat mõju rikkuda ja saavutada kohalikus süsteemis enneaegselt teatavaid vabadusi. Valgusesse ja ellu stabiliseerunud kohalik süsteem on kogemuslikult jõudnud nende seisukohtade ja arusaamadeni, mis teevad võimalikuks paljude selliste meetodite toimimise, mis stabiliseerumisele eelnevatel ajajärkudel lõhestaksid ja hävitaksid sellesama maailma.		118:8.9 (1302.6) Lucifer similarly sought to disrupt the time governor operating in restraint of the premature attainment of certain liberties in the local system. A local system settled in light and life has experientially achieved those viewpoints and insights which make feasible the operation of many techniques that would be disruptive and destructive in the presettled eras of that very realm.
118:8.10 (1302.7) Kui inimene raputab maha hirmuahelad, kui ta ületab oma masinatega kontinente ja ookeane, oma ürikutega põlvkondi ja sajandeid, siis peab ta iga ületatud piirangu asendama uue ja vabatahtlikult võetud piiranguga, mis vastab tema avarduva inimtarkuse moraalinõuetele. Need enda kehtestatud piirangud on kõigist inimtsivilisatsiooni teguritest — õiglusekäsitustest ja vendluseideaalidest — ühtaegu kõige võimsamad ja kõige nõrgemad. Inimene omandab isegi võime kanda teda talitseva kaastunde rõivaid, kui söandab armastada oma kaasinimesi, sest ta jõuab vaimse vendluse algeteni, kui otsustab kohelda teisi samamoodi, nagu soovib ise koheldud saada, isegi samamoodi, nagu kohtleks neid tema arvates Jumal.		118:8.10 (1302.7) As man shakes off the shackles of fear, as he bridges continents and oceans with his machines, generations and centuries with his records, he must substitute for each transcended restraint a new and voluntarily assumed restraint in accordance with the moral dictates of expanding human wisdom. These self-imposed restraints are at once the most powerful and the most tenuous of all the factors of human civilization—concepts of justice and ideals of brotherhood. Man even qualifies himself for the restraining garments of mercy when he dares to love his fellow men, while he achieves the beginnings of spiritual brotherhood when he elects to mete out to them that treatment which he himself would be accorded, even that treatment which he conceives that God would accord them.
118:8.11 (1303.1) Universumi automaatne reaktsioon on stabiilne ja jätkub kosmoses mingis vormis. Isiksus, kes tunneb Jumalat ja soovib täita tema tahet, kellel on vaimne taipamine, on jumalikult stabiilne ja igavesti eksisteeriv. Inimese suur avastusretk universumis seisneb tema sureliku meele üleminekus mehaanilise staatika stabiilsusest vaimse dünaamika jumalikkusse ja ta saavutab selle muutuse omaenda isiksuse otsuste jõu ja järjekindlusega, kuulutades kõigis elusituatsioonides: „Ma tahan, et sinu tahtmine sündigu.”		118:8.11 (1303.1) An automatic universe reaction is stable and, in some form, continuing in the cosmos. A personality who knows God and desires to do his will, who has spirit insight, is divinely stable and eternally existent. Man’s great universe adventure consists in the transit of his mortal mind from the stability of mechanical statics to the divinity of spiritual dynamics, and he achieves this transformation by the force and constancy of his own personality decisions, in each of life’s situations declaring, “It is my will that your will be done.”
9. Universumi mehhanismid ^top		9. Universe Mechanisms ^top
118:9.1 (1303.2) Aeg ja ruum moodustavad tervikuniversumis ühtse mehhanismi. Need on vahendid, mille kaudu piiritletud loodud-olenditel on võimalik kosmoses Lõpmatusega kooseksisteerida. Piiritletud loodud-olendid on tegelikult absoluutsetest tasanditest aja ja ruumiga isoleeritud. Ent need isoleerivad keskkonnad, milleta ükski surelik ei saaks eksisteerida, piiravad otseselt piiritletud tegevuste ulatust. Ilma nendeta ei saaks ükski loodud-olend tegutseda, kuid nad piiravad selgelt iga loodud-olendi tegevust.		118:9.1 (1303.2) Time and space are a conjoined mechanism of the master universe. They are the devices whereby finite creatures are enabled to coexist in the cosmos with the Infinite. Finite creatures are effectively insulated from the absolute levels by time and space. But these insulating media, without which no mortal could exist, operate directly to limit the range of finite action. Without them no creature could act, but by them the acts of every creature are definitely limited.
118:9.2 (1303.3) Kõrgemat tüüpi meelega olendite loodud mehhanismid toimivad päästmaks valla nende loovuse lätteid, kuid piiravad alati erineval määral kõigi alamate intellektide tegevust. Universumi loodud-olenditele avaldub see piirang universumimehhanismina. Inimesel ei ole vaba tahet, mida miski ei piira, tema valikuvabadus on piiratud, kuid selle valiku piires on tema tahe suhteliselt suveräänne.		118:9.2 (1303.3) Mechanisms produced by higher minds function to liberate their creative sources but to some degree unvaryingly limit the action of all subordinate intelligences. To the creatures of the universes this limitation becomes apparent as the mechanism of the universes. Man does not have unfettered free will; there are limits to his range of choice, but within the radius of this choice his will is relatively sovereign.
118:9.3 (1303.4) Sureliku isiksuse, inimkeha elumehhanism on surelikkusest kõrgema loomekava tulemus, seepärast ei saa see kunagi täiuslikult alluda inimese enda kontrollile. Alles siis, kui inimesest tõusuteeline koos ühtesulanud Kohandajaga ise loob elumehhanismi oma isiksuse väljendamiseks, saavutab ta selle mehhanismi üle täieliku kontrolli.		118:9.3 (1303.4) The life mechanism of the mortal personality, the human body, is the product of supermortal creative design; therefore it can never be perfectly controlled by man himself. Only when ascending man, in liaison with the fused Adjuster, self-creates the mechanism for personality expression, will he achieve perfected control thereof.
118:9.4 (1303.5) Suuruniversum on ühtaegu nii organism kui ka mehhanism, mehaaniline ja elav — elusmehhanism, mille on käivitanud Ülim Meel, mis kooskõlastub Ülima Vaimuga ja leiab võimsuse ning isiksuse ühildumise maksimaalsetel tasanditel väljenduse Ülima Olendina. Ent piiritletud loodu mehhanismi eitamine tähendaks eitada fakti ja jätta arvestamata reaalsus.		118:9.4 (1303.5) The grand universe is mechanism as well as organism, mechanical and living—a living mechanism activated by a Supreme Mind, co-ordinating with a Supreme Spirit, and finding expression on maximum levels of power and personality unification as the Supreme Being. But to deny the mechanism of the finite creation is to deny fact and to disregard reality.
118:9.5 (1303.6) Mehhanismid on kosmiliste potentsiaalidega ja neis toimiva meele, loova meele produktid. Mehhanismides on püsivalt kristalliseerunud Looja mõte ja nad toimivad alati selle tahtelise kontseptsiooni järgi, mis neid on tekitanud. Ent iga mehhanismi eesmärk peitub selle päritolus, mitte toimimises.		118:9.5 (1303.6) Mechanisms are the products of mind, creative mind acting on and in cosmic potentials. Mechanisms are the fixed crystallizations of Creator thought, and they ever function true to the volitional concept that gave them origin. But the purposiveness of any mechanism is in its origin, not in its function.
118:9.6 (1303.7) Neid mehhanisme ei tohiks pidada Jumaluse tegevust piiravateks, pigem on tõsi, et Jumalus on neissamades mehaanilistes vormides saavutanud oma igavese väljenduse ühe faasi. Universumi põhimehhanismid on tekkinud vastavalt Esimese Allika ja Keskme absoluutsele tahtele ja nad toimivad seetõttu täiuslikus kooskõlas Lõpmatu kavaga, nad ongi tegelikult sellesama kava mittetahtelised algkujud.		118:9.6 (1303.7) These mechanisms should not be thought of as limiting the action of Deity; rather is it true that in these very mechanics Deity has achieved one phase of eternal expression. The basic universe mechanisms have come into existence in response to the absolute will of the First Source and Center, and they will therefore eternally function in perfect harmony with the plan of the Infinite; they are, indeed, the nonvolitional patterns of that very plan.
118:9.7 (1303.8) Me saame teatud määral aru, kuidas Paradiisi mehhanism on kooskõlas Igavese Poja isiksusega — see on Ühise Toimija funktsioon. Ja meil on oma teooriad Kõikse Absoluudi mõju kohta Määratlematu teoreetilistele mehhanismidele ja Jumalus-Absoluudi potentsiaalsele isikule. Ent me täheldame, et nii Ülimas kui ka Viimases arenevas Jumaluses on teatavad mitteisikulised faasid tegelikult ühinemas nende tahteliste vastetega ja seega on arenemas välja uus suhe algkuju ning isiku vahel.		118:9.7 (1303.8) We understand something of how the mechanism of Paradise is correlated with the personality of the Eternal Son; this is the function of the Conjoint Actor. And we have theories regarding the operations of the Universal Absolute with respect to the theoretical mechanisms of the Unqualified and the potential person of the Deity Absolute. But in the evolving Deities of Supreme and Ultimate we observe that certain impersonal phases are being actually united with their volitional counterparts, and thus there is evolving a new relationship between pattern and person.
118:9.8 (1304.1) Möödunud igavikus moodustasid Isa ja Poeg liidu selles ühtsuses, mille väljendus on Lõpmatu Vaim. Kui kohalike aja ja ruumi universumite Loojad-Pojad ja Loovad Vaimud peaksid tulevases igavikus astuma väliskosmose maailmades loovasse liitu, siis mida nad oma jumalike olemuste ühise väljendusena looksid? Väga võimalik, et meist saavad tunnistajad Viimase Jumaluse, uut tüüpi kõrgema haldaja seni ilmutamata avaldumisele. Neil olenditel oleksid ainulaadsed isiksuslikud eesõigused, sest neis on liitunud isikuline Looja, ebaisikuline Loov Vaim, sureliku loodud-olendi kogemus ja Jumaliku Hoolekandja edasiarenev isikustumine. Need olendid on selles mõttes lõplikud, et nad hõlmavad nii isikulist kui ka ebaisikulist reaalsust ning neis on kombineeritud Looja ja loodud-olendi kogemused. Missugused ka poleks nende väliskosmoses eksisteerivate loodute postuleeritud toimivate kolmsuste kolmandate isikute omadused, püsib neil oma Loojate-Isade ja Loovate-Emadega mingis mõttes sama suhe, nagu on Lõpmatul Vaimul Kõikse Isa ja Igavese Pojaga.		118:9.8 (1304.1) In the eternity of the past the Father and the Son found union in the unity of the expression of the Infinite Spirit. If, in the eternity of the future, the Creator Sons and the Creative Spirits of the local universes of time and space should attain creative union in the realms of outer space, what would their unity create as the combined expression of their divine natures? It may well be that we are to witness a hitherto unrevealed manifestation of Ultimate Deity, a new type of superadministrator. Such beings would embrace unique prerogatives of personality, being the union of personal Creator, impersonal Creative Spirit, mortal-creature experience, and progressive personalization of the Divine Minister. Such beings could be ultimate in that they would embrace personal and impersonal reality, while they would combine the experiences of Creator and creature. Whatever the attributes of such third persons of these postulated functioning trinities of the creations of outer space, they will sustain something of the same relation to their Creator Fathers and their Creative Mothers that the Infinite Spirit does to the Universal Father and the Eternal Son.
118:9.9 (1304.2) Ülimas Jumalas on isikustunud kogu universumi kogemus, koondunud kogu piiritletud evolutsioon, jõudnud maksimumini kogu loodud-olendi reaalsus, teostunud kosmiline tarkus, kehastunud aja galaktikate harmooniline ilu, kosmilise meele tähenduste tõde ja ülimate vaimuväärtuste headus. Ning Ülim Jumal sünteesib igaveses tulevikus kõik need piiritletud mitmekesisused kogemuslikult tähendusrikkaks tervikuks, nii nagu need on praegu eksistentsiaalselt ühendatud Paradiisi-Kolmsuse absoluutsetel tasanditel.		118:9.9 (1304.2) God the Supreme is the personalization of all universe experience, the focalization of all finite evolution, the maximation of all creature reality, the consummation of cosmic wisdom, the embodiment of the harmonious beauties of the galaxies of time, the truth of cosmic mind meanings, and the goodness of supreme spirit values. And God the Supreme will, in the eternal future, synthesize these manifold finite diversities into one experientially meaningful whole, even as they are now existentially united on absolute levels in the Paradise Trinity.
10. Ettehoolduse funktsioonid ^top		10. Functions of Providence ^top
118:10.1 (1304.3) Ettehooldus ei tähenda, et Jumal on kõik meie jaoks ette ära otsustanud. Jumal armastab meid selleks liiga palju ning see oleks juba kosmiline türannia. Inimesel on tõepoolest suhteline valikuvõimalus. Jumalik armastus ei ole ka lühinägelik kiindumus, mis inimlapsi hellitaks ja rikuks.		118:10.1 (1304.3) Providence does not mean that God has decided all things for us and in advance. God loves us too much to do that, for that would be nothing short of cosmic tyranny. Man does have relative powers of choice. Neither is the divine love that shortsighted affection which would pamper and spoil the children of men.
118:10.2 (1304.4) Isa, Poeg ja Vaim — Kolmsusena — ei ole Kõikvõimas Ülim, kuid Kõikvõimsa ülimuslikkus ei saa kunagi avalduda ilma nendeta. Kõikvõimsa kasv keskendub tegelikkuse Absoluutidele ja tugineb potentsiaalsuse Absoluutidele. Ent Kõikvõimsa Ülima funktsioonid on seotud Paradiisi-Kolmsuse funktsioonidega.		118:10.2 (1304.4) The Father, Son, and Spirit—as the Trinity—are not the Almighty Supreme, but the supremacy of the Almighty can never be manifest without them. The growth of the Almighty is centered on the Absolutes of actuality and predicated on the Absolutes of potentiality. But the functions of the Almighty Supreme are related to the functions of the Paradise Trinity.
118:10.3 (1304.5) Näib, et Ülimas Olendis taasühinevad selle kogemusliku Jumaluse isiksuse kaudu osaliselt kõige universumis toimuva faasid. Seega, kui me soovime näha Kolmsust ühe Jumalana ning kui me piirame selle mõiste praegu teadaoleva ja korrastatud suuruniversumiga, avastame, et arenev Ülim Olend kujutab endast osaliselt Paradiisi-Kolmsust. Ning me leiame samuti, et see Ülim Jumalus areneb suuruniversumis kui piiritletud mateeria, meele ja vaimu isiksussüntees.		118:10.3 (1304.5) It would appear that, in the Supreme Being, all phases of universe activity are being partially reunited by the personality of this experiential Deity. When, therefore, we desire to view the Trinity as one God, and if we limit this concept to the present known and organized grand universe, we discover that the evolving Supreme Being is the partial portraiture of the Paradise Trinity. And we further find that this Supreme Deity is evolving as the personality synthesis of finite matter, mind, and spirit in the grand universe.
118:10.4 (1304.6) Jumalatel on omadused, kuid Kolmsusel on funktsioonid, ja nagu Kolmsus, nii on ka ettehooldus funktsioon, milles on liitunud universumite universumi mitteisikuline ülemjuhtimine. See ulatub Kõikvõimsa väge sünteesiva Seitsmekordse Jumala arengulistelt tasanditelt kaugemale ja kõrgemale, läbi Jumaluse Lõplikkuse transtsendentsete maailmade.		118:10.4 (1304.6) The Gods have attributes but the Trinity has functions, and like the Trinity, providence is a function, the composite of the other-than-personal overcontrol of the universe of universes, extending from the evolutionary levels of the Sevenfold synthesizing in the power of the Almighty on up through the transcendental realms of the Ultimacy of Deity.
118:10.5 (1304.7) Jumal armastab iga loodud-olendit nagu oma last ning see armastus kaitseb iga loodud-olendit kogu aja ja igaviku vältel. Ettehooldus toimib terviku suhtes ja sel on iga loodud-olendi funktsiooniga samasugune suhe, nagu sel funktsioonil on tervikuga. Ettehoolduslik sekkumine kellegi ellu näitab selle olendi funktsiooni tähtsust mingi terviku arengulisele kasvule; see tervik võib olla rass, rahvas, planeet või isegi kõrgem tervik. Ettehoolduslikku sekkumist põhjustab just loodud-olendi funktsiooni, mitte tema isiku tähtsus.		118:10.5 (1304.7) God loves each creature as a child, and that love overshadows each creature throughout all time and eternity. Providence functions with regard to the total and deals with the function of any creature as such function is related to the total. Providential intervention with regard to any being is indicative of the importance of the function of that being as concerns the evolutionary growth of some total; such total may be the total race, the total nation, the total planet, or even a higher total. It is the importance of the function of the creature that occasions providential intervention, not the importance of the creature as a person.
118:10.6 (1305.1) Vaatamata sellele võib Isa isikuna igal ajal oma isaliku käega muuta sündmuste kulgu kosmoses täielikus vastavuses Jumala tahtele ja kooskõlas Jumala tarkusega ning ajendatuna Jumala armastusest.		118:10.6 (1305.1) Nevertheless, the Father as a person may at any time interpose a fatherly hand in the stream of cosmic events all in accordance with the will of God and in consonance with the wisdom of God and as motivated by the love of God.
118:10.7 (1305.2) Kuid see, mida inimene nimetab ettehoolduseks, on liigagi sageli tema enda kujutlusvõime tulemus, asjaolude juhuslik kokkusattumus, juhuse mäng. Universumieksistentsi piiritletud maailmas on aga olemas tõeline ja esilekerkiv ettehooldus; ruumienergiate, ajaliikumiste, intellekti mõtete, iseloomulike ideaalide, vaimsete olemuste ning arenevate isiksuste soovide ja sihikindlate tahteliste tegude tõeline ja tegelikustuv seos. Ainelistes maailmades valitsevad tingimused jõuavad lõpliku piiritletud lõimumiseni Ülima ja Viimase vastastikku haakuvates kohalolekutes.		118:10.7 (1305.2) But what man calls providence is all too often the product of his own imagination, the fortuitous juxtaposition of the circumstances of chance. There is, however, a real and emerging providence in the finite realm of universe existence, a true and actualizing correlation of the energies of space, the motions of time, the thoughts of intellect, the ideals of character, the desires of spiritual natures, and the purposive volitional acts of evolving personalities. The circumstances of the material realms find final finite integration in the interlocking presences of the Supreme and the Ultimate.
118:10.8 (1305.3) Kui suuruniversumi mehhanismid täiustuvad meele ülemjuhtimise all lõpliku täpsuseni ja loodud-olendi meel tõuseb jumalike saavutuste täiuslikkuseni, lõimudes täielikult vaimuga, ning Ülim kerkib selle tulemusena esile kõigi nende universuminähtuste tegeliku ühendajana, saab ettehooldus üha tajutavamaks.		118:10.8 (1305.3) As the mechanisms of the grand universe are perfected to a point of final precision through the overcontrol of mind, and as creature mind ascends to the perfection of divinity attainment through perfected integration with spirit, and as the Supreme consequently emerges as an actual unifier of all these universe phenomena, so does providence become increasingly discernible.
118:10.9 (1305.4) Mõned arenevates maailmades vahetevahel valitsevad hämmastavalt soodsad tingimused võivad tuleneda Ülima järk-järgult esilekerkivast kohalolekust, olla tema tulevaste universumitegude eelmaiguks. Enamik sellest, mida surelik nimetaks ettehoolduseks, ei ole seda; inimese hindamisvõime neis küsimustes on väga piiratud, sest tal puudub võime näha elu tõsiasjade tõelisi tähendusi. See, mida surelikud nimetavad heaks õnneks, võib tegelikult olla halb õnn; kui õnn naeratab surelikule ja kingib talle teenimatult jõudeelu ja rikkuse, võib see olla suurimaks õnnetuseks; kurja saatuse näiline julmus, mille katsumustega mõni inimene vastakuti seisab, võib tegelikult olla karastav tuli, mis muundab ebaküpse isiksuse pehme raua tõelise iseloomu karastatud teraseks.		118:10.9 (1305.4) Some of the amazingly fortuitous conditions occasionally prevailing on the evolutionary worlds may be due to the gradually emerging presence of the Supreme, the foretasting of his future universe activities. Most of what a mortal would call providential is not; his judgment of such matters is very handicapped by lack of farsighted vision into the true meanings of the circumstances of life. Much of what a mortal would call good luck might really be bad luck; the smile of fortune that bestows unearned leisure and undeserved wealth may be the greatest of human afflictions; the apparent cruelty of a perverse fate that heaps tribulation upon some suffering mortal may in reality be the tempering fire that is transmuting the soft iron of immature personality into the tempered steel of real character.
118:10.10 (1305.5) Arenevates universumites on ettehooldus olemas ja loodud-olendid võivad seda avastada just sel määral, kui nad on omandanud võime tajuda arenevate universumite eesmärki. Täielik võime näha universumi eesmärke on samaväärne loodudolendi evolutsiooni lõpulejõudmisega ja võib väljenduda ka Ülimani jõudmisena mittetäielike universumite praeguse seisundi piires.		118:10.10 (1305.5) There is a providence in the evolving universes, and it can be discovered by creatures to just the extent that they have attained capacity to perceive the purpose of the evolving universes. Complete capacity to discern universe purposes equals the evolutionary completion of the creature and may otherwise be expressed as the attainment of the Supreme within the limits of the present state of the incomplete universes.
118:10.11 (1305.6) Isa armastus toimib otse üksikisiku südames, olenemata kõigi teiste üksikisikute tegudest või reageeringutest; see suhe on isiklik — inimene ja Jumal. Jumaluse (Kõikvõimsa Ülima ja Paradiisi-Kolmsuse) ebaisikuline kohalolek väljendab suhet tervikuga, mitte osaga. Ülimuslikkuse ülemjuhtimisena avalduv ettehooldus saab seda ilmsemaks, mida kaugemale jõuavad universumi osad piiritletud saatuste saavutamisel. Kui süsteemid, tähtkujud, universumid ja superuniversumid stabiliseeruvad valgusesse ja ellu, kerkib Ülim üha enam esile kõige toimuva tähendusrikka kooskõlastajana, samal ajal kui Viimane kerkib järk-järgult esile kõige transtsendentse ühendajana.		118:10.11 (1305.6) The love of the Father operates directly in the heart of the individual, independent of the actions or reactions of all other individuals; the relationship is personal—man and God. The impersonal presence of Deity (Almighty Supreme and Paradise Trinity) manifests regard for the whole, not for the part. The providence of the overcontrol of Supremacy becomes increasingly apparent as the successive parts of the universe progress in the attainment of finite destinies. As the systems, constellations, universes, and superuniverses become settled in light and life, the Supreme increasingly emerges as the meaningful correlator of all that is transpiring, while the Ultimate gradually emerges as the transcendental unifier of all things.
118:10.12 (1306.1) Areneva maailma algetappidel näivad ainelised loodusnähtused ja inimolendite isiklikud soovid olevat sageli omavahel vastuolus. Surelikul inimesel on üsna raske aru saada suurest osast sellest, mis arenevas maailmas toimub — loodusseadused näivad sageli olevat nii julmad, südametud ja ükskõiksed kõige selle suhtes, mis inimese arusaamise järgi on tõeline, kaunis ja hea. Ent me täheldame, et kui inimkond planeedil areneb, hakkavad seda vaatepunkti mõjutama järgmised tegurid:		118:10.12 (1306.1) In the beginnings on an evolutionary world the natural occurrences of the material order and the personal desires of human beings often appear to be antagonistic. Much that takes place on an evolving world is rather hard for mortal man to understand—natural law is so often apparently cruel, heartless, and indifferent to all that is true, beautiful, and good in human comprehension. But as humanity progresses in planetary development, we observe that this viewpoint is modified by the following factors:
118:10.13 (1306.2) 1. inimese arusaamisvõime avardumine—ta hakkab paremini aru saama maailmast, milles elab; avardub tema võime saada aru aja ainelistest faktidest, tähendusrikastest ideedest ja väärtuslikest vaimsetest kaemuslikest ideaalidest. Senikaua kui inimesed mõõdavad kõike vaid füüsiliste mõõdupuudega, ei saa nad loota, et leiavad ajas ja ruumis ühtsuse;		118:10.13 (1306.2) 1. Man’s augmenting vision—his increased understanding of the world in which he lives; his enlarging capacity for the comprehension of the material facts of time, the meaningful ideas of thought, and the valuable ideals of spiritual insight. As long as men measure only by the yardstick of the things of a physical nature, they can never hope to find unity in time and space.
118:10.14 (1306.3) 2. inimese üha suurem kontroll—järk-järgult kogunevad teadmised ainelise maailma seadustest, vaimse eksistentsi eesmärkidest ja nende kahe reaalsuse filosoofilise kooskõlastamise võimalustest. Ürginimene oli loodusjõudude rünnakute ees abitu, ta allus orjalikult omaenda sisemiste hirmude julmale võimule. Pooltsiviliseeritud inimene hakkab looduse saladuste varamu ust lahti keerama ja tema teadus hävitab aegamööda, kuid tõhusalt eelarvamused, pakkudes filosoofia tähendustest ja tõelise vaimse eksistentsi väärtustest arusaamiseks uut ning avaramat faktilist alust. Tsiviliseeritud inimene omandab kunagi suhtelise kontrolli oma planeedi füüsiliste jõudude üle, Jumala armastus tema südames valatakse tegelikult välja armastusena oma kaasinimeste vastu ja inimeksistentsis sisalduvad väärtused hakkavad lähenema surelike võimete piiridele;		118:10.14 (1306.3) 2. Man’s increasing control—the gradual accumulation of the knowledge of the laws of the material world, the purposes of spiritual existence, and the possibilities of the philosophic co-ordination of these two realities. Man, the savage, was helpless before the onslaughts of natural forces, was slavish before the cruel mastery of his own inner fears. Semicivilized man is beginning to unlock the storehouse of the secrets of the natural realms, and his science is slowly but effectively destroying his superstitions while at the same time providing a new and enlarged factual basis for the comprehension of the meanings of philosophy and the values of true spiritual experience. Man, the civilized, will someday achieve relative mastery of the physical forces of his planet; the love of God in his heart will be effectively outpoured as love for his fellow men, while the values of human existence will be nearing the limits of mortal capacity.
118:10.15 (1306.4) 3. inimese lõimumine universumiga—inimese kasvav arusaamisvõime koos kasvavate kogemuslike saavutustega viib ta suuremasse kooskõlla Ülimuslikkuse ühendavate kohalolekute — Paradiisi-Kolmsuse ja Ülima Olendiga. Ning just see määrab ära Ülima suveräänsuse maailmades, mis on juba ammu valgusse ja ellu stabiliseerunud. Need edasijõudnud planeedid on tõelised harmoonilised luuleteosed, pildid headuse ilust, mis on saavutatud tänu kosmilise tõe poole pürgimisele. Ja kui nii võib juhtuda planeediga, siis võib veelgi enam juhtuda süsteemiga ja suuruniversumi suuremate üksustega, kui ka need stabiliseeruvad, olles ammendanud oma piiritletud kasvu potentsiaalid.		118:10.15 (1306.4) 3. Man’s universe integration—the increase of human insight plus the increase of human experiential achievement brings him into closer harmony with the unifying presences of Supremacy—Paradise Trinity and Supreme Being. And this is what establishes the sovereignty of the Supreme on the worlds long settled in light and life. Such advanced planets are indeed poems of harmony, pictures of the beauty of achieved goodness attained through the pursuit of cosmic truth. And if such things can happen to a planet, then even greater things can happen to a system and the larger units of the grand universe as they too achieve a settledness indicating the exhaustion of the potentials for finite growth.
118:10.16 (1306.5) Nii edasijõudnud planeedil on ettehooldus saanud tegelikkuseks ja elutingimused korrastunud, kuid mitte ainult sellepärast, et inimene on oma maailma ainelistest probleemidest jagu saanud, vaid ka seetõttu, et ta on hakanud elama vastavalt universumite üldisele suundumusele, ta järgib Ülimuslikkuse teed Kõikse Isani jõudmiseks.		118:10.16 (1306.5) On a planet of this advanced order, providence has become an actuality, the circumstances of life are correlated, but this is not only because man has come to dominate the material problems of his world; it is also because he has begun to live according to the trend of the universes; he is following the pathway of Supremacy to the attainment of the Universal Father.
118:10.17 (1306.6) Jumalariik on inimeste südameis ja kui see kuningriik saab maailma iga üksikisiku südames tegelikuks, on Jumala võim sellel planeedil tegelikuks saanud ning Ülim Olend seega oma suveräänsuse saavutanud.		118:10.17 (1306.6) The kingdom of God is in the hearts of men, and when this kingdom becomes actual in the heart of every individual on a world, then God’s rule has become actual on that planet; and this is the attained sovereignty of the Supreme Being.
118:10.18 (1306.7) Mõistmaks, mida ettehooldus ajas tähendab, peab inimene täitma ülesande saavutada täiuslikkus. Ent inimene saab ka praegu eelmaiku ettehoolduse igavikulistest tähendustest, kui mõtleb selle universumis valitseva tõsiasja üle, et kõik, nii hea kui kuri, töötab üheskoos Jumalat tundvate surelike edasiviimiseks kõikide Isa otsinguil.		118:10.18 (1306.7) To realize providence in time, man must accomplish the task of achieving perfection. But man can even now foretaste this providence in its eternity meanings as he ponders the universe fact that all things, be they good or evil, work together for the advancement of God-knowing mortals in their quest for the Father of all.
118:10.19 (1306.8) Ettehooldus saab üha tunnetatavamaks inimeste pürgides materiaalsusest kõrgemale vaimsuse poole. Täieliku vaimse taipamise saavutamine võimaldab tõusuisiksusel näha harmooniat selles, mis varem tundus kaosena. Isegi morontia mota on selles suunas tõeline edasiminek.		118:10.19 (1306.8) Providence becomes increasingly discernible as men reach upward from the material to the spiritual. The attainment of completed spiritual insight enables the ascending personality to detect harmony in what was theretofore chaos. Even morontia mota represents a real advance in this direction.
118:10.20 (1307.1) Ettehoolduses avaldub osaliselt mittetäieliku Ülima ülemjuhtimine mittetäielikes universumites ning see on seepärast paratamatult alati:		118:10.20 (1307.1) Providence is in part the overcontrol of the incomplete Supreme manifested in the incomplete universes, and it must therefore ever be:
118:10.21 (1307.2) 1. osaline—Ülima Olendi tegelikustumise mittetäielikkuse tõttu ja		118:10.21 (1307.2) 1. Partial—due to the incompleteness of the actualization of the Supreme Being, and
118:10.22 (1307.3) 2. etteaimamatu—loodud-olendi muutliku suhtumise tõttu, mis erinevatel tasanditel alati erineb ja kutsub Ülimas esile varieeruvaid reageeringuid.		118:10.22 (1307.3) 2. Unpredictable—due to the fluctuations in creature attitude, which ever varies from level to level, thus causing apparently variable reciprocal response in the Supreme.
118:10.23 (1307.4) Kui inimesed palvetavad, lootes ettehoolduslikku sekkumist oma ellu, muutub vastuseks palvele sageli nende endi eluhoiak. Ent ettehooldus pole tujukas, fantastiline ega maagiline. See on selle piiritletud universumite võimsa suverääni aeglane ja kindel ilmumine, kelle majesteetlikku kohalolekut arenevad loodud-olendid oma universumiteedel aeg-ajalt tunnetavad. Ettehooldus on ruumigalaktikate ja ajaisiksuste kindel ning vankumatu edasiliikumine igaviku eesmärkide suunas, algul Ülimas, seejärel Viimases ja võib-olla ka Absoluutses. Ning me usume, et lõpmatuses on olemas seesama ettehooldus ja see on Paradiisi-Kolmsuse tahe, teod ja eesmärk, mis motiveerib arvukate universumite kosmilist panoraami.		118:10.23 (1307.4) When men pray for providential intervention in the circumstances of life, many times the answer to their prayer is their own changed attitudes toward life. But providence is not whimsical, neither is it fantastic nor magical. It is the slow and sure emergence of the mighty sovereign of the finite universes, whose majestic presence the evolving creatures occasionally detect in their universe progressions. Providence is the sure and certain march of the galaxies of space and the personalities of time toward the goals of eternity, first in the Supreme, then in the Ultimate, and perhaps in the Absolute. And in infinity we believe there is the same providence, and this is the will, the actions, the purpose of the Paradise Trinity thus motivating the cosmic panorama of universes upon universes.
118:10.24 (1307.5) [Esitanud ajutiselt Urantial viibiv Vägev Sõnumitooja.]		118:10.24 (1307.5) [Sponsored by a Mighty Messenger temporarily sojourning on Urantia.]