| 130. Kiri | Paper 130 |
| Teel Rooma | On the Way to Rome |
| 130:0.1 (1427.1) ROOMA maailma reisile kulus suurem osa Jeesuse maise elu kahekümne kaheksandast aastast ja kogu kahekümne üheksas aasta. Jeesus ja kaks India põliselanikku, Gonod ja tema poeg Ganid, lahkusid Jeruusalemmast pühapäeva, 26. aprilli hommikul 22. a pKr. Nad reisisid plaanitud ajakava kohaselt ja järgmisel aastal, 23. a pKr kümnendal detsembril jättis Jeesus isa ja pojaga Pärsia lahe äärses Charaxi linnas hüvasti. | 130:0.1 (1427.1) THE tour of the Roman world consumed most of the twenty-eighth and the entire twenty-ninth year of Jesus’ life on earth. Jesus and the two natives from India—Gonod and his son Ganid—left Jerusalem on a Sunday morning, April 26, a.d. 22. They made their journey according to schedule, and Jesus said good-bye to the father and son in the city of Charax on the Persian Gulf on the tenth day of December the following year, a.d. 23. |
| 130:0.2 (1427.2) Jeruusalemmast läksid nad Joppe kaudu Kaisareasse. Kaisareast sõitsid nad laevaga Aleksandriasse. Aleksandriast purjetasid Kreetale Lasaiasse. Kreetalt seilasid läbi Küreene Kartaagosse. Kartaagost läksid nad laevaga Napolisse, peatudes Maltal, Sürakuusas ja Messinas. Napolist siirdusid nad Capuasse, kust nad rändasid mööda Appiuse teed Rooma. | 130:0.2 (1427.2) From Jerusalem they went to Caesarea by way of Joppa. At Caesarea they took a boat for Alexandria. From Alexandria they sailed for Lasea in Crete. From Crete they sailed for Carthage, touching at Cyrene. At Carthage they took a boat for Naples, stopping at Malta, Syracuse, and Messina. From Naples they went to Capua, whence they traveled by the Appian Way to Rome. |
| 130:0.3 (1427.3) Roomas peatunud, läksid nad maad mööda Tarentumi, kust sõitsid laevaga Ateenasse, külastades teel Nikopolist ja Korintost. Ateenast suundusid nad Troasi kaudu Efesosse. Efesosest purjetasid nad Küprosele, tehes vahepeatuse Rhodose saarel. Nad veetsid üsna kaua aega Küprosel puhates ning purjetasid siis Süüriasse, Antiookiasse. Antiookiast reisisid nad lõunasse Siidonisse ja seejärel Damaskusesse. Sealt reisisid nad karavaniga läbi Thapsakose ja Larissa Mesopotaamiasse. Nad viibisid veidi aega Babülonis, külastasid Uuri ja muid paiku ning läksid siis Suusasse. Sealt rändasid nad Charaxi, kust Gonod ja Ganid alustasid teed Indiasse. | 130:0.3 (1427.3) After their stay in Rome they went overland to Tarentum, where they set sail for Athens in Greece, stopping at Nicopolis and Corinth. From Athens they went to Ephesus by way of Troas. From Ephesus they sailed for Cyprus, putting in at Rhodes on the way. They spent considerable time visiting and resting on Cyprus and then sailed for Antioch in Syria. From Antioch they journeyed south to Sidon and then went over to Damascus. From there they traveled by caravan to Mesopotamia, passing through Thapsacus and Larissa. They spent some time in Babylon, visited Ur and other places, and then went to Susa. From Susa they journeyed to Charax, from which place Gonod and Ganid embarked for India. |
| 130:0.4 (1427.4) Jeesus oli omandanud algteadmised Gonodi ja Ganidi keelest ajal, mil ta neli kuud Damaskuses töötas. Ta oli seal tegelenud suurema osa ajast tõlgetega kreeka keelest ühte india keelde, abiks üks Gonodi kodupiirkonna põliselanik. | 130:0.4 (1427.4) It was while working four months at Damascus that Jesus had picked up the rudiments of the language spoken by Gonod and Ganid. While there he had labored much of the time on translations from Greek into one of the languages of India, being assisted by a native of Gonod’s home district. |
| 130:0.5 (1427.5) Sellel Vahemere-reisil veetis Jeesus poole igast päevast Ganidi õpetades ning Gonodi äri- ja seltskondlikel kohtumistel tõlgina töötades. Ülejäänud osa igast päevast oli tema enda päralt ja ta pühendas selle suhtlemisele kaasinimestega — neile lähedastele suhetele selle maailma surelikega, mis olid nii iseloomulikud vahetult tema avalikule teenistusele eelnenud aastate tegevusele. | 130:0.5 (1427.5) On this Mediterranean tour Jesus spent about half of each day teaching Ganid and acting as interpreter during Gonod’s business conferences and social contacts. The remainder of each day, which was at his disposal, he devoted to making those close personal contacts with his fellow men, those intimate associations with the mortals of the realm, which so characterized his activities during these years that just preceded his public ministry. |
| 130:0.6 (1427.6) Oma silmaga tehtud vaatluste ja tegelike kontaktide kaudu tutvus Jeesus õhtumaa ja Vahemere idaranniku kõrgema ainelise ja intellektuaalse tsivilisatsiooniga. Ta sai Gonodilt ja tema andekalt pojalt teada üsna palju India ja Hiina tsivilisatsioonist ning kultuurist, sest Gonod oli teinud India kodanikuna kolm pikka reisi kollase rassi impeeriumisse. | 130:0.6 (1427.6) From firsthand observation and actual contact Jesus acquainted himself with the higher material and intellectual civilization of the Occident and the Levant; from Gonod and his brilliant son he learned a great deal about the civilization and culture of India and China, for Gonod, himself a citizen of India, had made three extensive trips to the empire of the yellow race. |
| 130:0.7 (1427.7) Noormees Ganid õppis nende pikaajaliste ja lähedaste suhete käigus Jeesuselt palju. Nad kiindusid tugevasti teineteisesse ja poisi isa püüdis korduvalt Jeesust veenda nendega Indiasse tulema, kuid Jeesus keeldus sellest kutsest alati, vabandades end vajadusega pöörduda tagasi Palestiinasse oma perekonna juurde. | 130:0.7 (1427.7) Ganid, the young man, learned much from Jesus during this long and intimate association. They developed a great affection for each other, and the lad’s father many times tried to persuade Jesus to return with them to India, but Jesus always declined, pleading the necessity for returning to his family in Palestine. |
| 1. Joppes — kõnelus Joonast ^top | 1. At Joppa—Discourse on Jonah ^top |
| 130:1.1 (1428.1) Joppes viibides kohtas Jeesus vilistist tõlki Gadijat, kes töötas parkal Siimoni juures. Gonodi esindajad Mesopotaamias olid Siimoniga palju tehinguid sooritanud, seepärast soovisid Gonod ja ta poeg külastada teda teel Kaisareasse. Pikemalt Joppesse jäänud, sai Jeesus Gadijaga heaks sõbraks. See noor vilist oli tõeotsija. Jeesus oli tõeandja, ta oli tõde Urantia selle põlvkonna jaoks. Kui suur tõeotsija kohtub suure tõeandjaga, sünnib selle tulemusena uut tõde kogedes suur ja vabastav valgustumine. | 130:1.1 (1428.1) During their stay in Joppa, Jesus met Gadiah, a Philistine interpreter who worked for one Simon a tanner. Gonod’s agents in Mesopotamia had transacted much business with this Simon; so Gonod and his son desired to pay him a visit on their way to Caesarea. While they tarried at Joppa, Jesus and Gadiah became warm friends. This young Philistine was a truth seeker. Jesus was a truth giver; he was the truth for that generation on Urantia. When a great truth seeker and a great truth giver meet, the result is a great and liberating enlightenment born of the experience of new truth. |
| 130:1.2 (1428.2) Ühel päeval pärast õhtusööki jalutasid Jeesus ja noor vilist mere ääres ning Gadija, teadmata, et see „kirjatundja Damaskusest” tunneb nii hästi heebrea pärimusi, näitas Jeesusele laeva, millelt maale tulles Joona oli alustanud oma halvasti lõppenud reisi Tarsisesse. Lõpetanud oma jutu, päris ta Jeesuselt: „Ja mis sa arvad, kas see suur kala tõesti neelas Joona alla?” Jeesus mõistis, et see pärimus oli noormehele tohutut mõju avaldanud ning et ta oli selle üle mõeldes võtnud pähe mõtte püüda oma kohustuste eest põgeneda. Seepärast ei öelnud Jeesus midagi, mis oleks Gadija tegeliku olevikuelu motivatsiooni alused järsult hävitanud. Jeesus vastas sellele küsimusele nii: „Mu sõber, me oleme kõik Joonad, kellel on elada oma elu Jumala tahte järgi, ning alati, kui me püüame põgeneda oma praeguste kohustuste eest kaugete ahvatluste juurde, anname end otseselt nende mõjude võimusesse, mida ei suuna ei tõe vägi ega õigluse jõud. Kohustuse eest põgenedes ohverdatakse tõde. Valguse ja elu teenimise eest pagedes võib sattuda ainult neisse masendavatesse konfliktidesse raskete isekusevaaladega, mis viivad lõpuks pimedusse ja surma, kui need Jumala hüljanud Joonad ei pöördu oma südameis kas või meeleheite sügavustest tagasi Jumalat ja tema headust otsima. Ning kui need masendunud hinged siiralt Jumalat otsivad — janunedes tõe ja õigluse järele —, ei suuda miski neid enam vangis pidada. Ükskõik kui sügavale nad ka ei oleks langenud, kui nad otsivad kogu südamest valgust, päästab Issand Jumal taevas neid vangistusest: viletsad olukorrad sülitavad nad välja kuivale maale, kus neile avaneb uus võimalus teenida ja targemalt elada.” | 130:1.2 (1428.2) One day after the evening meal Jesus and the young Philistine strolled down by the sea, and Gadiah, not knowing that this “scribe of Damascus” was so well versed in the Hebrew traditions, pointed out to Jesus the ship landing from which it was reputed that Jonah had embarked on his ill-fated voyage to Tarshish. And when he had concluded his remarks, he asked Jesus this question: “But do you suppose the big fish really did swallow Jonah?” Jesus perceived that this young man’s life had been tremendously influenced by this tradition, and that its contemplation had impressed upon him the folly of trying to run away from duty; Jesus therefore said nothing that would suddenly destroy the foundations of Gadiah’s present motivation for practical living. In answering this question, Jesus said: “My friend, we are all Jonahs with lives to live in accordance with the will of God, and at all times when we seek to escape the present duty of living by running away to far-off enticements, we thereby put ourselves in the immediate control of those influences which are not directed by the powers of truth and the forces of righteousness. The flight from duty is the sacrifice of truth. The escape from the service of light and life can only result in those distressing conflicts with the difficult whales of selfishness which lead eventually to darkness and death unless such God-forsaking Jonahs shall turn their hearts, even when in the very depths of despair, to seek after God and his goodness. And when such disheartened souls sincerely seek for God—hunger for truth and thirst for righteousness—there is nothing that can hold them in further captivity. No matter into what great depths they may have fallen, when they seek the light with a whole heart, the spirit of the Lord God of heaven will deliver them from their captivity; the evil circumstances of life will spew them out upon the dry land of fresh opportunities for renewed service and wiser living.” |
| 130:1.3 (1428.3) Jeesuse õpetus liigutas Gadijat väga ja nad vestlesid merekaldal hilisööni ning enne öömajja naasmist palvetasid koos teineteise eest. See oli seesama Gadija, kes kuulas hiljem Peetruse õpetust, hakkas sügavalt uskuma Jeesus Naatsaretlast ja pidas Peetrusega ühel õhtul Tabiita kodus mälestusväärse väitluse. Gadijal oli suur osa selles, et rikas nahakaupmees Siimon tegi lõpliku otsuse ristiusku astuda. | 130:1.3 (1428.3) Gadiah was mightily moved by Jesus’ teaching, and they talked long into the night by the seaside, and before they went to their lodgings, they prayed together and for each other. This was the same Gadiah who listened to the later preaching of Peter, became a profound believer in Jesus of Nazareth, and held a memorable argument with Peter one evening at the home of Dorcas. And Gadiah had very much to do with the final decision of Simon, the wealthy leather merchant, to embrace Christianity. |
| 130:1.4 (1428.4) (Käesolevas loos Jeesuse Vahemere-reisil tehtud isiklikust tööst oma kaassurelikega tõlgime tema sõnad meile antud loa kohaselt vabalt käesoleva jutustuse esitamise ajal Urantial käibel olevasse sõnastusse.) | 130:1.4 (1428.4) (In this narrative of the personal work of Jesus with his fellow mortals on this tour of the Mediterranean, we shall, in accordance with our permission, freely translate his words into modern phraseology current on Urantia at the time of this presentation.) |
| 130:1.5 (1429.1) Jeesuse viimasel kohtumisel Gadijaga toimus arutlus heast ja kurjast. Seda noort vilisti häiris väga, et maailmas on kuri kõrvuti heaga. Ta ütles: „Kuidas saab Jumal, kui ta on lõpmata hea, lubada meil kurja pärast muret tunda; kes siis loob kurja?” Paljud arvasid tol ajal veel, et Jumal on loonud nii hea kui ka kurja, kuid Jeesus selliseid väärõpetusi ei esitanud. Jeesus vastas küsimusele nõnda: „Mu vend, Jumal on armastus; seepärast peab ta olema hea ning tema headus on nii suur ja tõeline, et selles ei saa olla väikest ja ebareaalset kurja. Jumal on nii positiivselt hea, et temas pole absoluutselt mingit kohta negatiivsele kurjale. Kuri on nende ebaküps ja mõtlematu väärsamm, kes avaldavad headusele vastupanu, lükkavad ilu tagasi ega ole tõele truud. Kuri on ainult ebaküpsuse kohanematus või teadmatuse hävitav ja moonutav mõju. Kuri on see vältimatu pimedus, mis järgneb valguse rumala tagasilükkamise kiiluvees. Kuri on see, mis on pime ja ebatõene ning millest saab patt, kui teadlikult selle hõlma astuda ja seda tahtlikult soosida. | 130:1.5 (1429.1) Jesus’ last visit with Gadiah had to do with a discussion of good and evil. This young Philistine was much troubled by a feeling of injustice because of the presence of evil in the world alongside the good. He said: “How can God, if he is infinitely good, permit us to suffer the sorrows of evil; after all, who creates evil?” It was still believed by many in those days that God creates both good and evil, but Jesus never taught such error. In answering this question, Jesus said: “My brother, God is love; therefore he must be good, and his goodness is so great and real that it cannot contain the small and unreal things of evil. God is so positively good that there is absolutely no place in him for negative evil. Evil is the immature choosing and the unthinking misstep of those who are resistant to goodness, rejectful of beauty, and disloyal to truth. Evil is only the misadaptation of immaturity or the disruptive and distorting influence of ignorance. Evil is the inevitable darkness which follows upon the heels of the unwise rejection of light. Evil is that which is dark and untrue, and which, when consciously embraced and willfully endorsed, becomes sin. |
| 130:1.6 (1429.2) Teie taevane Isa, andes teile võime tõe ja eksimuse vahel valida, lõi positiivse valguse ja elu tee kõrvale potentsiaalse negatiivse tee, kuid neid pahelisi eksimusi pole tegelikult olemas kuni ajani, mil mõni loodud intellektiolend paneb need oma tahtega eksisteerima, valides endale väära eluviisi. Hiljem kujunevad need pahed selle kangekaelse ja mässulise loodud-olendi teadliku ja tahtliku valiku tulemusena patuks. Seepärast lubab meie Isa taevas heal ja kurjal kuni elu lõpuni kõrvuti käia, nii nagu loodus lubab nisul kuni viljakoristuseni umbrohuga kõrvuti kasvada.” Jeesuse vastus rahuldas Gadijat täielikult pärast seda, kui nad olid arutanud nende ülitähtsate väidete tõelist tähendust ja need tema meelele selgeks olid saanud. | 130:1.6 (1429.2) “Your Father in heaven, by endowing you with the power to choose between truth and error, created the potential negative of the positive way of light and life; but such errors of evil are really nonexistent until such a time as an intelligent creature wills their existence by mischoosing the way of life. And then are such evils later exalted into sin by the knowing and deliberate choice of such a willful and rebellious creature. This is why our Father in heaven permits the good and the evil to go along together until the end of life, just as nature allows the wheat and the tares to grow side by side until the harvest.” Gadiah was fully satisfied with Jesus’ answer to his question after their subsequent discussion had made clear to his mind the real meaning of these momentous statements. |
| 2. Kaisareas ^top | 2. At Caesarea ^top |
| 130:2.1 (1429.3) Jeesus jäi oma sõpradega Kaisareasse arvatust kauemaks, sest leiti, et laeval, millega nad kavatsesid reisi jätkata, on üks suur roolilaba lõhenemas. Kapten otsustas jääda sadamasse, kuni laevale uus laba valmistatakse. Selle töö jaoks ei olnud piisavalt kogenud puuseppi ja Jeesus pakkus end appi. Õhtuti jalutas Jeesus sõpradega kaunil müüril, mis moodustas sadama ümber jalutustee. Ganid kuulas suure huviga, kuidas Jeesus selgitas linna veevärgi ja tõusuvete kasutamist linna tänavate ning kanalisatsiooni pesemiseks. India noormehele avaldas sügavat muljet kõrgendikul asuv Augustuse tempel, mille katusele oli püstitatud Rooma imperaatori hiiglasuur kuju. Nende sealviibimise teisel õhtupoolikul jälgisid nad kolmekesi etendust tohutu suures amfiteatris, mis võis mahutada kakskümmend tuhat inimest, ja õhtul vaatasid teatris kreeka näidendit. Ganid polnud seda liiki etendusi varem kunagi näinud ja ta esitas Jeesusele nende kohta palju küsimusi. Kolmanda päeva hommikul tegid nad ametliku visiidi maavalitseja paleesse, sest Kaisarea oli Palestiina pealinn ja Rooma prokuraatori residents. | 130:2.1 (1429.3) Jesus and his friends tarried in Caesarea beyond the time expected because one of the huge steering paddles of the vessel on which they intended to embark was discovered to be in danger of cleaving. The captain decided to remain in port while a new one was being made. There was a shortage of skilled woodworkers for this task, so Jesus volunteered to assist. During the evenings Jesus and his friends strolled about on the beautiful wall which served as a promenade around the port. Ganid greatly enjoyed Jesus’ explanation of the water system of the city and the technique whereby the tides were utilized to flush the city’s streets and sewers. This youth of India was much impressed with the temple of Augustus, situated upon an elevation and surmounted by a colossal statue of the Roman emperor. The second afternoon of their stay the three of them attended a performance in the enormous amphitheater which could seat twenty thousand persons, and that night they went to a Greek play at the theater. These were the first exhibitions of this sort Ganid had ever witnessed, and he asked Jesus many questions about them. On the morning of the third day they paid a formal visit to the governor’s palace, for Caesarea was the capital of Palestine and the residence of the Roman procurator. |
| 130:2.2 (1429.4) Nende võõrastemajas elas ka üks Mongoolia kaupmees ning et see mees rääkis üsna hästi kreeka keelt, oli Jeesusel temaga mitu pikka vestlust. Jeesuse elufilosoofia avaldas mehele sügavat muljet ja ta ei unustanud kunagi Jeesuse tarku sõnu „taevase elu elamisest maa peal sel moel, et iga päev allutakse taevase Isa tahtele”. Too kaupmees oli taoist, kellest oli tänu sellele saanud kindel kõiksesse Jumalusse uskuja. Kui ta Mongooliasse tagasi jõudis, hakkas ta neid kõrgemaid tõdesid oma naabritele ja äripartneritele õpetama ning selle tegevuse otsese tulemusena otsustas ta vanim poeg taoismi preestriks hakata. See noormees avaldas kogu elu teistele mõju oma kogetud kõrgema tõega ning tema poeg ja pojapoeg olid samuti andunult ustavad doktriinile Ainsast Jumalast — Taeva Ülimast Valitsejast. | 130:2.2 (1429.4) At their inn there also lodged a merchant from Mongolia, and since this Far-Easterner talked Greek fairly well, Jesus had several long visits with him. This man was much impressed with Jesus’ philosophy of life and never forgot his words of wisdom regarding “the living of the heavenly life while on earth by means of daily submission to the will of the heavenly Father.” This merchant was a Taoist, and he had thereby become a strong believer in the doctrine of a universal Deity. When he returned to Mongolia, he began to teach these advanced truths to his neighbors and to his business associates, and as a direct result of such activities, his eldest son decided to become a Taoist priest. This young man exerted a great influence in behalf of advanced truth throughout his lifetime and was followed by a son and a grandson who likewise were devotedly loyal to the doctrine of the One God—the Supreme Ruler of Heaven. |
| 130:2.3 (1430.1) Algkristliku kiriku idapoolne haru, mille keskus oli Filadelfias, järgis Jeesuse õpetusi küll ustavamalt kui Jeruusalemma vennad, aga kahjuks polnud kedagi Peetruse-taolist minemas Hiinasse ega Pauluse-taolist Indiasse, kus tol ajal oli vaimne pinnas taevariigi uue evangeeliumi seemne idanemiseks nii soodne. Jeesuse õpetused oleksid sel kujul, nagu filadelflased neid järgisid, mõjunud vaimunäljas Aasia rahvastele sama vahetult ja tõhusalt kui Peetruse ja Pauluse jutlustamine Läänes. | 130:2.3 (1430.1) While the eastern branch of the early Christian church, having its headquarters at Philadelphia, held more faithfully to the teachings of Jesus than did the Jerusalem brethren, it was regrettable that there was no one like Peter to go into China, or like Paul to enter India, where the spiritual soil was then so favorable for planting the seed of the new gospel of the kingdom. These very teachings of Jesus, as they were held by the Philadelphians, would have made just such an immediate and effective appeal to the minds of the spiritually hungry Asiatic peoples as did the preaching of Peter and Paul in the West. |
| 130:2.4 (1430.2) Keegi neist noortest meestest, kes ühel päeval koos Jeesusega roolilaba kallal töötasid, hakkas suurt huvi tundma sõnade vastu, mida Jeesus laevatöökojas tööd rügades aeg-ajalt pillas. Kui Jeesus mainis, et taevane Isa on huvitatud oma maiste laste heast käekäigust, ütles see noor kreeklane Anaxand: „Kui Jumalad minu vastu huvi tunnevad, miks nad siis ei vii seda julma ja ebaõiglast meistrit töökojast minema?” Ta ehmus, kui Jeesus talle vastas: „Kuna sina tead, mis on headus, ja hindad õiglust, on Jumalad võib-olla toonud selle eksliku mehe sellepärast sinu lähedusse, et sa võiksid teda paremale teele juhtida. Võib-olla oled sina see sool, kes peab tolle venna kõigile teistele meeldivamaks muutma, kui sa just pole oma vürtsikust kaotanud. See mees valitseb praegu sinu üle, sest ta kuri teguviis avaldab sulle ebasoodsat mõju. Miks mitte panna headuse jõuga maksma oma võim kurja üle ja saada nii teie kahe vaheliste suhete isandaks? Ennustan, et headus sinus võib saada ülekaalu temas peituvast kurjusest, kui sa selleks ausa ja elava pingutuse teed. Kogu surelikus eksistentsis pole põnevamaid avastusretki kui rõõm, mida tuntakse ainelises elus oma jõu ühendamisest vaimse energia ja jumaliku tõega mõnes nende võidukas heitluses eksimuse ja pahega. Saada vaimuvalguse elavaks kanaliks vaimupimeduses olevale surelikule on imeline ja teiseks muutev kogemus. Kui sind on sellest mehest rohkem tõega õnnistatud, peaksid tema vajadused sulle väljakutse esitama. Sa ei ole ju argpüks, kes seisab merekaldal ja vaatab, kuidas inimene, kes ujuda ei oska, upub! Kui palju väärtuslikum on selle mehe pimeduses kahlav hing võrreldes tema vette uppuva kehaga!” | 130:2.4 (1430.2) One of the young men who worked with Jesus one day on the steering paddle became much interested in the words which he dropped from hour to hour as they toiled in the shipyard. When Jesus intimated that the Father in heaven was interested in the welfare of his children on earth, this young Greek, Anaxand, said: “If the Gods are interested in me, then why do they not remove the cruel and unjust foreman of this workshop?” He was startled when Jesus replied, “Since you know the ways of kindness and value justice, perhaps the Gods have brought this erring man near that you may lead him into this better way. Maybe you are the salt which is to make this brother more agreeable to all other men; that is, if you have not lost your savor. As it is, this man is your master in that his evil ways unfavorably influence you. Why not assert your mastery of evil by virtue of the power of goodness and thus become the master of all relations between the two of you? I predict that the good in you could overcome the evil in him if you gave it a fair and living chance. There is no adventure in the course of mortal existence more enthralling than to enjoy the exhilaration of becoming the material life partner with spiritual energy and divine truth in one of their triumphant struggles with error and evil. It is a marvelous and transforming experience to become the living channel of spiritual light to the mortal who sits in spiritual darkness. If you are more blessed with truth than is this man, his need should challenge you. Surely you are not the coward who could stand by on the seashore and watch a fellow man who could not swim perish! How much more of value is this man’s soul floundering in darkness compared to his body drowning in water!” |
| 130:2.5 (1430.3) Jeesuse sõnad liigutasid Anaxandi väga. Ta rääkis peagi oma ülemusele sellest, mida Jeesus oli öelnud, ning nad mõlemad küsisid sel õhtul Jeesuselt nõu, kuidas oleks parem oma hinge eest hoolitseda. Hiljem, kui Kaisareas kuulutati ristiususõnumit, uskusid mõlemad mehed, üks kreeklane ja teine roomlane, Filippuse jutlust ning said tema asutatud kiriku väljapaistvateks liikmeteks. Hiljem määrati see noor kreeklane majandusülemaks Rooma väesalga pealiku Korneliuse juurde, kellest sai tänu Peetruse tegevusele uskuja. Anaxand jätkas valguse jagamist pimeduses olijaile kuni Pauluse vangistamiseni Kaisareas, mil ta juhuse läbi hukkus kannatanute ja surijate eest hoolitsedes suurte tapatalgute ajal, mil sai surma kakskümmend tuhat juuti. | 130:2.5 (1430.3) Anaxand was mightily moved by Jesus’ words. Presently he told his superior what Jesus had said, and that night they both sought Jesus’ advice as to the welfare of their souls. And later on, after the Christian message had been proclaimed in Caesarea, both of these men, one a Greek and the other a Roman, believed Philip’s preaching and became prominent members of the church which he founded. Later this young Greek was appointed the steward of a Roman centurion, Cornelius, who became a believer through Peter’s ministry. Anaxand continued to minister light to those who sat in darkness until the days of Paul’s imprisonment at Caesarea, when he perished, by accident, in the great slaughter of twenty thousand Jews while he ministered to the suffering and dying. |
| 130:2.6 (1431.1) Selleks ajaks oli Ganid märganud, et tema õpetaja veedab kogu oma vaba aja nii tavatul moel kaasinimesi teenides ja noor indialane püüdis leida tema pideva tegutsemise põhjust. Ta küsis: „Miks sa küll kogu aeg võõraste inimestega vestled?” Ja Jeesus vastas: „Ganid, sellele, kes tunneb Jumalat, pole ükski inimene võõras. Taevase Isa leidmise kogemuses avastad, et kõik inimesed on sinu vennad, ja kas see on siis imelik, kui rõõmustad äsjaleitud vennaga kohtumise üle? Tutvumine oma vendade ja õdedega, nende probleemide tundmaõppimine ja neid armastama õppimine on elu ülim kogemus.” | 130:2.6 (1431.1) Ganid was, by this time, beginning to learn how his tutor spent his leisure in this unusual personal ministry to his fellow men, and the young Indian set about to find out the motive for these incessant activities. He asked, “Why do you occupy yourself so continuously with these visits with strangers?” And Jesus answered: “Ganid, no man is a stranger to one who knows God. In the experience of finding the Father in heaven you discover that all men are your brothers, and does it seem strange that one should enjoy the exhilaration of meeting a newly discovered brother? To become acquainted with one’s brothers and sisters, to know their problems and to learn to love them, is the supreme experience of living.” |
| 130:2.7 (1431.2) Vestlus kestis hilisööni ja noormees palus Jeesusel selle jutuajamise käigus rääkida, mille poolest erineb Jumala tahe inimmeele valikutest, mida samuti tahteks nimetatakse. Jeesus ütles sisuliselt järgmist: Jumala tahe on Jumala tee, partnerlus Jumalaga erinevate valikuvõimaluste korral. Seega on Jumala tahte täitmine üha enam Jumala sarnaseks saamise edasiviiv kogemus ning Jumal on kõige hea, ilusa ja tõelise allikas ja saatus. Inimese tahe on inimese tee, kokkuvõttes sureliku valik selle kohta, mis ta soovib olla ja teha. Tahe on eneseteadliku olendi kaalutletud valik, mis viib arukal mõtisklusel põhinevale otsusele-käitumisele. | 130:2.7 (1431.2) This was a conference which lasted well into the night, in the course of which the young man requested Jesus to tell him the difference between the will of God and that human mind act of choosing which is also called will. In substance Jesus said: The will of God is the way of God, partnership with the choice of God in the face of any potential alternative. To do the will of God, therefore, is the progressive experience of becoming more and more like God, and God is the source and destiny of all that is good and beautiful and true. The will of man is the way of man, the sum and substance of that which the mortal chooses to be and do. Will is the deliberate choice of a self-conscious being which leads to decision-conduct based on intelligent reflection. |
| 130:2.8 (1431.3) Jeesus ja Ganid mängisid sel õhtul väga aruka lambakoeraga ja Ganid soovis teada, kas ka koeral on hing ja kas tal on ka tahe, ning Jeesus vastas tema küsimustele: „Koeral on meel, mis võib tunda ainelist inimest, oma peremeest, kuid ei saa tunda Jumalat, kes on vaim; seega pole koeral vaimset olemust ja ta ei saa vaimsest kogemusest rõõmu tunda. Koeral võib olla oma olemusest tulenev ja treenimisega tugevdatud tahe, kuid see meeleomadus ei ole vaimne jõud ega ole ka võrreldav inimtahtega, sest see pole mõtlev—see ei tulene kõrgemate ja moraalsete tähenduste eristamisest või vaimsete ja igaveste väärtuste valimisest. Selle vaimse eristusvõime ja tõe valimise võime omamine teebki surelikust inimesest moraalse olendi, vaimset vastutustunnet ja igavese ellujäämise võimet omava loodud-olendi.” Jeesus selgitas samuti, et nende meeleomaduste puudumise tõttu on igavesti võimatu, et loomariigis tekiks aja jooksul keel või et kogetaks midagi võrdväärset isiksuse igavikus ellujäämisega. Sel päeval saadud õpetuste tulemusena ei uskunud Ganid enam kunagi, et inimhing võiks looma kehasse ümber asuda. | 130:2.8 (1431.3) That afternoon Jesus and Ganid had both enjoyed playing with a very intelligent shepherd dog, and Ganid wanted to know whether the dog had a soul, whether it had a will, and in response to his questions Jesus said: “The dog has a mind which can know material man, his master, but cannot know God, who is spirit; therefore the dog does not possess a spiritual nature and cannot enjoy a spiritual experience. The dog may have a will derived from nature and augmented by training, but such a power of mind is not a spiritual force, neither is it comparable to the human will, inasmuch as it is not reflective—it is not the result of discriminating higher and moral meanings or choosing spiritual and eternal values. It is the possession of such powers of spiritual discrimination and truth choosing that makes mortal man a moral being, a creature endowed with the attributes of spiritual responsibility and the potential of eternal survival.” Jesus went on to explain that it is the absence of such mental powers in the animal which makes it forever impossible for the animal world to develop language in time or to experience anything equivalent to personality survival in eternity. As a result of this day’s instruction Ganid never again entertained belief in the transmigration of the souls of men into the bodies of animals. |
| 130:2.9 (1431.4) Ganid rääkis kõigest sellest järgmisel päeval oma isaga ja vastuseks Gonodi küsimusele selgitas Jeesus talle, et „kui inimtahe on täielikult hõivatud ainult ajalike otsuste vastuvõtmisega lihaliku eksistentsi aineliste probleemide kohta, on see inimene ajas hukule määratud. Need, kes teevad kõigest südamest tulevaid moraalseid otsuseid ja tingimusteta vaimseid valikuid, samastuvad seega üha enam oma sisimas elava jumaliku vaimuga ning muunduvad nii üha enam igavese ellujäämise väärtusteks — lakkamatult kulgevaks jumalikuks teenimiseks.” | 130:2.9 (1431.4) The next day Ganid talked all this over with his father, and it was in answer to Gonod’s question that Jesus explained that “human wills which are fully occupied with passing only upon temporal decisions having to do with the material problems of animal existence are doomed to perish in time. Those who make wholehearted moral decisions and unqualified spiritual choices are thus progressively identified with the indwelling and divine spirit, and thereby are they increasingly transformed into the values of eternal survival—unending progression of divine service.” |
| 130:2.10 (1431.5) Selsamal päeval kuulsime esmakordselt seda ülitähtsat tõde, mis nüüdisaegses mõttes tähendab: „Tahe on inimmeele avaldumine, mis võimaldab subjektiivsel teadvusel end objektiivselt väljendada ja kogeda Jumala sarnaseks püüdlemise nähtumust.” Selles mõttes võib iga mõtlev ja vaimselt meelestatud inimolend loovaks saada. | 130:2.10 (1431.5) It was on this same day that we first heard that momentous truth which, stated in modern terms, would signify: “Will is that manifestation of the human mind which enables the subjective consciousness to express itself objectively and to experience the phenomenon of aspiring to be Godlike.” And it is in this same sense that every reflective and spiritually minded human being can become creative. |
| 3. Aleksandrias ^top | 3. At Alexandria ^top |
| 130:3.1 (1432.1) Kaisarea külastus oli olnud sündmusrikas ning kui laev korda sai, lahkus Jeesus koos oma kahe sõbraga ühel keskpäeval Egiptusesse, Aleksandriasse. | 130:3.1 (1432.1) It had been an eventful visit at Caesarea, and when the boat was ready, Jesus and his two friends departed at noon one day for Alexandria in Egypt. |
| 130:3.2 (1432.2) Sõit Aleksandriasse oli kõigi kolme jaoks väga meeldiv. Ganid nautis seda reisi ja hoidis Jeesust oma küsimustele vastamisega pidevalt tegevuses. Linna sadamale lähenedes pakkus noormehele põnevust suur Pharose tuletorn saarel, mida ühendas mandriga muul, mille oli ehitanud Aleksander, rajades nii kaks suurepärast sadamat ja muutes Aleksandria Aafrika, Aasia ja Euroopa merekaubanduse ristteeks. Suur tuletorn oli üks seitsmest maailmaimest ja sai kõigi järgnevate tuletornide eelkäijaks. Nad tõusid varahommikul, et seda oivalist inimkäte loodud ja elusid päästvat ehitist vaadata, ning Jeesus ütles Ganidi hüüatuste vahele: „Ja sinagi, mu poeg, saad Indiasse tagasi pöördudes, pärast oma isa surma, selliseks nagu see tuletorn; sinust saab elu valgus neile, kes sinu ümber on pimeduses, sa näitad kõigile soovijatele ohutut teed pääsemise sadamasse.” Ja Ganid ütles Jeesuse kätt surudes: „Ma saan selleks.” | 130:3.2 (1432.2) The three enjoyed a most pleasant passage to Alexandria. Ganid was delighted with the voyage and kept Jesus busy answering questions. As they approached the city’s harbor, the young man was thrilled by the great lighthouse of Pharos, located on the island which Alexander had joined by a mole to the mainland, thus creating two magnificent harbors and thereby making Alexandria the maritime commercial crossroads of Africa, Asia, and Europe. This great lighthouse was one of the seven wonders of the world and was the forerunner of all subsequent lighthouses. They arose early in the morning to view this splendid lifesaving device of man, and amidst the exclamations of Ganid Jesus said: “And you, my son, will be like this lighthouse when you return to India, even after your father is laid to rest; you will become like the light of life to those who sit about you in darkness, showing all who so desire the way to reach the harbor of salvation in safety.” And as Ganid squeezed Jesus’ hand, he said, “I will.” |
| 130:3.3 (1432.3) Peame taas märkima, et varased ristiusuõpetajad tegid suure vea, kui pöörasid oma tähelepanu nii kitsalt ainult lääne tsivilisatsioonile Rooma maailmas. Jeesuse õpetusi, sel kujul nagu uskujad neid esimesel sajandil Mesopotaamias järgisid, oleksid olnud valmis vastu võtma ka erinevad asiaatide rühmad. | 130:3.3 (1432.3) And again we remark that the early teachers of the Christian religion made a great mistake when they so exclusively turned their attention to the western civilization of the Roman world. The teachings of Jesus, as they were held by the Mesopotamian believers of the first century, would have been readily received by the various groups of Asiatic religionists. |
| 130:3.4 (1432.4) Kui maabumisest oli möödunud neli tundi, olid nad end sisse seadnud selle miljonilinna läänepiirini ulatuva pika ja laia, kolmekümne meetri laiuse ja kaheksa kilomeetri pikkuse peatänava idapoolses otsas. Pärast esmatutvust linna põhiliste vaatamisväärsustega — ülikooli (Museioni), raamatukogu, Aleksandri kuningliku mausoleumi, palee, Neptunuse templi, teatri ja gümnaasiumiga — asus Gonod äriasju ajama, Jeesus ja Ganid aga läksid raamatukokku, mis oli maailma suurim. Siia kogutud peaaegu miljon käsikirja pärinesid kogu tsiviliseeritud maailma kõigist paigust: Kreekast, Roomast, Palestiinast, Partiast, Indiast, Hiinast ja isegi Jaapanist. Ganid nägi selles raamatukogus maailma suurimat India kirjanduse kogu. Nad veetsid siin kogu Aleksandrias viibimise aja jooksul iga päev veidi aega. Jeesus rääkis Ganidile, kuidas seal oli heebrea pühakirju kreeka keelde tõlgitud. Nad arutlesid ikka ja jälle maailma religioonide üle, kusjuures Jeesus püüdis näidata noormehele neis igaühes sisalduvat tõde, lisades: „Kuid Jahve on Melkisedeki ilmutusest ja Aabrahami lepingust ilmnenud Jumal. Juudid olid Aabrahami järeltulijad ja hõivasid hiljem sama maa-ala, kus oli elanud ja töötanud Melkisedek ja kust ta oli saatnud õpetajaid laiali kogu maailma, ning nende religioonis kirjeldati lõppkokkuvõttes Iisraeli Issandat Jumalat taevase Kõikse Isana selgemini kui üheski teises maailma religioonis.” | 130:3.4 (1432.4) By the fourth hour after landing they were settled near the eastern end of the long and broad avenue, one hundred feet wide and five miles long, which stretched on out to the western limits of this city of one million people. After the first survey of the city’s chief attractions—university (museum), library, the royal mausoleum of Alexander, the palace, temple of Neptune, theater, and gymnasium—Gonod addressed himself to business while Jesus and Ganid went to the library, the greatest in the world. Here were assembled nearly a million manuscripts from all the civilized world: Greece, Rome, Palestine, Parthia, India, China, and even Japan. In this library Ganid saw the largest collection of Indian literature in all the world; and they spent some time here each day throughout their stay in Alexandria. Jesus told Ganid about the translation of the Hebrew scriptures into Greek at this place. And they discussed again and again all the religions of the world, Jesus endeavoring to point out to this young mind the truth in each, always adding: “But Yahweh is the God developed from the revelations of Melchizedek and the covenant of Abraham. The Jews were the offspring of Abraham and subsequently occupied the very land wherein Melchizedek had lived and taught, and from which he sent teachers to all the world; and their religion eventually portrayed a clearer recognition of the Lord God of Israel as the Universal Father in heaven than any other world religion.” |
| 130:3.5 (1432.5) Ganid koondas Jeesuse juhendamisel kogumikuks õpetused kõigist neist maailmareligioonidest, mis tunnistasid Kõikset Jumalust, kuigi nad võib-olla tunnistasid vähem või rohkem ka alamaid jumalusi. Pärast pikki arutlusi otsustasid Jeesus ja Ganid, et roomlastel polnudki oma religioonis tõelist Jumalat, et nende religioon oli vaevalt midagi enamat kui vaid keisri kummardamine. Nad jõudsid järeldusele, et kreeklastel oli küll filosoofia, kuid polnud isikulise Jumalaga religiooni. Müsteeriumikultused jätsid nad arvestamata nende paljususest tuleneva segaduse tõttu ja sellepärast, et nende erinevad jumalusekäsitused näisid tulenevat teistest ja vanematest usunditest. | 130:3.5 (1432.5) Under Jesus’ direction Ganid made a collection of the teachings of all those religions of the world which recognized a Universal Deity, even though they might also give more or less recognition to subordinate deities. After much discussion Jesus and Ganid decided that the Romans had no real God in their religion, that their religion was hardly more than emperor worship. The Greeks, they concluded, had a philosophy but hardly a religion with a personal God. The mystery cults they discarded because of the confusion of their multiplicity, and because their varied concepts of Deity seemed to be derived from other and older religions. |
| 130:3.6 (1433.1) Kuigi need tõlked olid tehtud Aleksandrias, korrastas Ganid neist tehtud valiku ja lisas oma isiklikud järeldused lõplikult alles vahetult enne Roomast lahkumist. Teda üllatas väga avastus, et maailma parimad usukirjanduse autorid tunnistasid kõik enam-vähem selgelt igavese Jumala olemasolu ja olid tema olemuse ning tema ja sureliku inimese suhte osas üsna ühel nõul. | 130:3.6 (1433.1) Although these translations were made at Alexandria, Ganid did not finally arrange these selections and add his own personal conclusions until near the end of their sojourn in Rome. He was much surprised to discover that the best of the authors of the world’s sacred literature all more or less clearly recognized the existence of an eternal God and were much in agreement with regard to his character and his relationship with mortal man. |
| 130:3.7 (1433.2) Jeesus ja Ganid veetsid Aleksandrias viibimise ajal üsna palju aega Museionis. See muuseum ei olnud üksnes haruldaste esemete kogu, vaid pigem kaunite kunstide, teaduse ja kirjanduse ülikool. Õpetatud professorid pidasid siin iga päev loenguid ning see oli tolleaegse õhtumaa intellektuaalne keskus. Jeesus tõlkis neid loenguid päev päeva järel Ganidile. Teise nädala keskel hüüdis noormees ühel päeval: „Õpetaja Joosua, sa tead rohkem kui need professorid; sa peaksid tõusma ja rääkima neile neid suuri asju, millest sa mulle oled rääkinud; liigne mõtlemine on nende meeled tuhmiks teinud. Ma räägin oma isaga ja lasen tal selle ära korraldada.” Jeesus naeratas, öeldes: „Sina oled mind imetlev õpilane, kuid need õpetajad ei soovi, et meie sinuga neid õpetaksime. Vaimsustamata õpetatuse uhkus on inimkogemuses salakaval asi. Tõeline õpetaja säilitab oma intellektuaalse terviklikkuse sellega, et jääb alati õppijaks.” | 130:3.7 (1433.2) Jesus and Ganid spent much time in the museum during their stay in Alexandria. This museum was not a collection of rare objects but rather a university of fine art, science, and literature. Learned professors here gave daily lectures, and in those times this was the intellectual center of the Occidental world. Day by day Jesus interpreted the lectures to Ganid; one day during the second week the young man exclaimed: “Teacher Joshua, you know more than these professors; you should stand up and tell them the great things you have told me; they are befogged by much thinking. I shall speak to my father and have him arrange it.” Jesus smiled, saying: “You are an admiring pupil, but these teachers are not minded that you and I should instruct them. The pride of unspiritualized learning is a treacherous thing in human experience. The true teacher maintains his intellectual integrity by ever remaining a learner.” |
| 130:3.8 (1433.3) Aleksandria oli õhtumaa segunenud kultuuride linn ning Rooma järel kõige suurem ja suurejoonelisem linn maailmas. Siin asus maailma suurim juudi sünagoog, Aleksandria Suurkohtu valitsuse, seitsmekümne valitseva vanema asupaik. | 130:3.8 (1433.3) Alexandria was the city of the blended culture of the Occident and next to Rome the largest and most magnificent in the world. Here was located the largest Jewish synagogue in the world, the seat of government of the Alexandria Sanhedrin, the seventy ruling elders. |
| 130:3.9 (1433.4) Nende paljude meeste seas, kellega Gonodil oli ärisidemeid, oli ka üks juudi pankur Aleksander, kelle vend Philon oli tolle aja kuulus usufilosoof. Philon oli võtnud endale kiiduväärt, kuid äärmiselt raske ülesande viia kreeka filosoofia ja heebrea teoloogia omavahel kooskõlla. Ganid ja Jeesus vestlesid Philoni õpetustest üsna palju ja lootsid kuulda mõnda tema loengut, kuid see kuulus helleenistunud juut oli kogu nende Aleksandrias viibimise aja haigevoodis. | 130:3.9 (1433.4) Among the many men with whom Gonod transacted business was a certain Jewish banker, Alexander, whose brother, Philo, was a famous religious philosopher of that time. Philo was engaged in the laudable but exceedingly difficult task of harmonizing Greek philosophy and Hebrew theology. Ganid and Jesus talked much about Philo’s teachings and expected to attend some of his lectures, but throughout their stay at Alexandria this famous Hellenistic Jew lay sick abed. |
| 130:3.10 (1433.5) Jeesus kiitis Ganidile paljut kreeka filosoofias ja stoikute doktriinides sisalduvat, kuid noormehele jäi meelde tõde, et need tõekspidamiste süsteemid, nagu mõned tema enda rahvaste ebamäärased õpetusedki, on religioossed vaid selles mõttes, et juhivad inimesi Jumalat leidma ja tundma rõõmu elavast kogemusest tunda Igavest. | 130:3.10 (1433.5) Jesus commended to Ganid much in the Greek philosophy and the Stoic doctrines, but he impressed upon the lad the truth that these systems of belief, like the indefinite teachings of some of his own people, were religions only in the sense that they led men to find God and enjoy a living experience in knowing the Eternal. |
| 4. Kõnelus reaalsusest ^top | 4. Discourse on Reality ^top |
| 130:4.1 (1433.6) Aleksandriast lahkumise eelõhtul vestlesid Ganid ja Jeesus kaua ühe valitsuse poolt palgatud professoriga, kes esitas oma loengutes Platoni õpetusi. Jeesus tõlkis õpetatud kreeklase juttu, kuid ei esitanud kreeka filosoofia ümberlükkamiseks oma õpetusi. Gonod oli tol õhtul äriasju ajamas ning pärast professori lahkumist vestlesid õpetaja ja õpilane kaua südamest südamesse Platoni doktriinidest. Jeesus kiitis küll teatud tingimustega heaks mõned kreeka õpetused, mis olid seotud teooriaga, et maailma ainelised küljed on vaid nähtamatute, kuid olulisemate vaimsete reaalsuste hämarad peegeldused, ent püüdis noormehe mõtetele usaldusväärsemaid aluseid anda ning alustas pikka väitlust reaalsuse olemusest universumis. Sisuliselt ja nüüdisaegses sõnastuses ütles Jeesus Ganidile järgmist: | 130:4.1 (1433.6) The night before they left Alexandria Ganid and Jesus had a long visit with one of the government professors at the university who lectured on the teachings of Plato. Jesus interpreted for the learned Greek teacher but injected no teaching of his own in refutation of the Greek philosophy. Gonod was away on business that evening; so, after the professor had departed, the teacher and his pupil had a long and heart-to-heart talk about Plato’s doctrines. While Jesus gave qualified approval of some of the Greek teachings which had to do with the theory that the material things of the world are shadowy reflections of invisible but more substantial spiritual realities, he sought to lay a more trustworthy foundation for the lad’s thinking; so he began a long dissertation concerning the nature of reality in the universe. In substance and in modern phraseology Jesus said to Ganid: |
| 130:4.2 (1434.1) Universumi reaalsuse allikaks on Lõpmatu. Piiritletud loodu ainelised asjad on igavese Jumala Paradiisi-Algkuju ja Kõikse Meele vastukajad ajas ja ruumis. Põhjuslik seos füüsilises maailmas, eneseteadvus intellektuaalses maailmas ja arenev individuaalsus vaimumaailmas — need kõiksesse mõõtkavasse projitseeritud, igaveses omavahelises seoses ühendatud ning täiuslike omaduste ja jumaliku väärtusega kogetud reaalsused — moodustavad kokku Ülima reaalsuse. Ent põhjusliku seose, arukuse ja vaimukogemuse Algne Isiksus on pidevalt muutuvas universumis muutumatu, absoluutne. Isegi piiritute väärtuste ja jumalike omadustega igaveses universumis võivad muutuda ja sageli muutuvadki kõik asjad peale Absoluutide ning kõige, mis on omandanud absoluutse füüsilise seisundi, intellektuaalse hõlmatuse või vaimse identiteedi. | 130:4.2 (1434.1) The source of universe reality is the Infinite. The material things of finite creation are the time-space repercussions of the Paradise Pattern and the Universal Mind of the eternal God. Causation in the physical world, self-consciousness in the intellectual world, and progressing selfhood in the spirit world—these realities, projected on a universal scale, combined in eternal relatedness, and experienced with perfection of quality and divinity of value—constitute the reality of the Supreme. But in an ever-changing universe the Original Personality of causation, intelligence, and spirit experience is changeless, absolute. All things, even in an eternal universe of limitless values and divine qualities, may, and oftentimes do, change except the Absolutes and that which has attained the physical status, intellectual embrace, or spiritual identity which is absolute. |
| 130:4.3 (1434.2) Kõrgeim tasand, milleni piiritletud loodud-olend võib areneda, on Kõikse Isa äratundmine ja Ülima tundmine. Ning isegi siis kogevad need lõplikkuse lõppeesmärgi olendid jätkuvalt füüsilise maailma ja selle aineliste nähtuste liikumistes toimuvaid muutusi. Samuti püsivad nad teadlikud oma individuaalsuse arengust jätkuval tõusul vaimses universumis ja teadvuse kasvust intellektuaalse kosmose üha sügavamal mõistmisel ja sellele reageerimisel. Loodud-olend võib saada Loojaga üheks ainult tahte täiuslikkuses, kooskõlas ja üksmeeles ning selline jumalikkuseseisund saavutatakse ning see püsib vaid siis, kui loodud-olend viib ajas ja igavikus elades oma piiritletud isiklikku tahet pidevalt vastavusse Looja jumaliku tahtega. Soov täita Isa tahet peab alati olema Jumala tõusupoja hinges ülim ja meeles valdav. | 130:4.3 (1434.2) The highest level to which a finite creature can progress is the recognition of the Universal Father and the knowing of the Supreme. And even then such beings of finality destiny go on experiencing change in the motions of the physical world and in its material phenomena. Likewise do they remain aware of selfhood progression in their continuing ascension of the spiritual universe and of growing consciousness in their deepening appreciation of, and response to, the intellectual cosmos. Only in the perfection, harmony, and unanimity of will can the creature become as one with the Creator; and such a state of divinity is attained and maintained only by the creature’s continuing to live in time and eternity by consistently conforming his finite personal will to the divine will of the Creator. Always must the desire to do the Father’s will be supreme in the soul and dominant over the mind of an ascending son of God. |
| 130:4.4 (1434.3) Ühe silmaga inimene ei või kunagi loota, et ta tajub perspektiivi sügavust. Ühe silmaga materialistlikud teadlased ega ka ühe silmaga vaimsed müstikud ja allegoorikud ei saa samuti kunagi õigesti näha kõikse reaalsuse tõelist sügavust ja sellest piisavalt aru saada. Kõik loodud-olendi kogemuse tõelised väärtused on peidetud äratundmise sügavusse. | 130:4.4 (1434.3) A one-eyed person can never hope to visualize depth of perspective. Neither can single-eyed material scientists nor single-eyed spiritual mystics and allegorists correctly visualize and adequately comprehend the true depths of universe reality. All true values of creature experience are concealed in depth of recognition. |
| 130:4.5 (1434.4) Meele osaluseta toimiv põhjuslik seos ei saa arendada tahumatut ja lihtsat peeneks ja keeruliseks ning vaimuta kogemus ei saa aja sureliku ainelisest meelest arendada igavese ellujäämise jumalikku olemust. Universumi üheks omaduseks, mis lõpmatut Jumalust nii oluliselt iseloomustab, on need lõputult loovalt annetatavad isiksused, kes suudavad edeneval Jumaluseni-jõudmisel ellu jääda. | 130:4.5 (1434.4) Mindless causation cannot evolve the refined and complex from the crude and the simple, neither can spiritless experience evolve the divine characters of eternal survival from the material minds of the mortals of time. The one attribute of the universe which so exclusively characterizes the infinite Deity is this unending creative bestowal of personality which can survive in progressive Deity attainment. |
| 130:4.6 (1434.5) Isiksus on see kosmiline annetus, see kõikse reaalsuse aspekt, mis võib samaaegselt piiramatute muutustega eksisteerides säilitada oma samasuse kõigis neis muutustes ja igavesti ka pärast neid. | 130:4.6 (1434.5) Personality is that cosmic endowment, that phase of universal reality, which can coexist with unlimited change and at the same time retain its identity in the very presence of all such changes, and forever afterward. |
| 130:4.7 (1434.6) Elu on algse kosmilise põhjusliku seose kohandamine universumi olukordade nõudmistele ja võimalustele ning see tekib Kõikse Meele toimel ja käivitub Jumala kui vaimu vaimusädemest. Elu tähendus seisneb selle kohandatavuses, elu väärtuseks on arenemisvõime — isegi kuni jumalateadvuse kõrgusteni. | 130:4.7 (1434.6) Life is an adaptation of the original cosmic causation to the demands and possibilities of universe situations, and it comes into being by the action of the Universal Mind and the activation of the spirit spark of the God who is spirit. The meaning of life is its adaptability; the value of life is its progressability—even to the heights of God-consciousness. |
| 130:4.8 (1434.7) Eneseteadliku elu kohanematuse tulemusena tekib kosmoses ebakõla. Isiksuse tahte lõplik lahknemine universumite arengusuunast lõpeb intellektuaalses isolatsioonis, isiksuse eraldumises. Vaimse eksisteerimise lakkamisele lisandub sisimas elava vaimse lootsi kaotus. Arukas ja arenev elu muutub seetõttu iseenesest ümberlükkamatuks tõendiks jumaliku Looja tahet väljendava eesmärgistatud universumi eksisteerimisest. See elu püüdleb kogusummas kõrgemate väärtuste poole ning selle lõppeesmärgiks on Kõikne Isa. | 130:4.8 (1434.7) Misadaptation of self-conscious life to the universe results in cosmic disharmony. Final divergence of personality will from the trend of the universes terminates in intellectual isolation, personality segregation. Loss of the indwelling spirit pilot supervenes in spiritual cessation of existence. Intelligent and progressing life becomes then, in and of itself, an incontrovertible proof of the existence of a purposeful universe expressing the will of a divine Creator. And this life, in the aggregate, struggles toward higher values, having for its final goal the Universal Father. |
| 130:4.9 (1435.1) Inimese meel on vaid teatud määral looma omast kõrgem, kui mitte arvestada intellekti kõrgemaid ja poolvaimseid talitlusi. Seetõttu ei saa loomad (kellel pole palveldamisvõimet ega tarkust) kogeda üliteadvust, teadvust teadvusest. Loomne meel tunnetab vaid objektiivset universumit. | 130:4.9 (1435.1) Only in degree does man possess mind above the animal level aside from the higher and quasi-spiritual ministrations of intellect. Therefore animals (not having worship and wisdom) cannot experience superconsciousness, consciousness of consciousness. The animal mind is only conscious of the objective universe. |
| 130:4.10 (1435.2) Teadmised kuuluvad ainelise ehk fakte eristava meele sfääri. Tõde kuulub vaimuandega, Jumala tunnetamisest teadliku intellekti valdkonda. Teadmisi saab demonstreerida, tõde kogetakse. Teadmised kuuluvad meelele, tõde on hinge, areneva mina kogemus. Teadmine on mittevaimse taseme funktsioon, tõde on universumite meel-vaimu tasandi aspekt. Ainelise meele silm tajub faktiteadmiste maailma, vaimsustunud intellekti silm eristab tõeliste väärtustega maailma. Kui need kaks vaatepunkti sünkroniseeruvad ja harmoneeruvad, ilmutavad nad reaalsuse maailma, milles tarkus tõlgendab universuminähtusi järjestikuse isikliku kogemusena. | 130:4.10 (1435.2) Knowledge is the sphere of the material or fact-discerning mind. Truth is the domain of the spiritually endowed intellect that is conscious of knowing God. Knowledge is demonstrable; truth is experienced. Knowledge is a possession of the mind; truth an experience of the soul, the progressing self. Knowledge is a function of the nonspiritual level; truth is a phase of the mind-spirit level of the universes. The eye of the material mind perceives a world of factual knowledge; the eye of the spiritualized intellect discerns a world of true values. These two views, synchronized and harmonized, reveal the world of reality, wherein wisdom interprets the phenomena of the universe in terms of progressive personal experience. |
| 130:4.11 (1435.3) Eksimus (kuri) on karistus ebatäiuslikkuse eest. Ebatäiuslikkuse omadused või kohanematuse faktid avalduvad ainelisel tasandil kriitilise vaatluse ja teadusliku analüüsi tulemusena, moraalsel tasandil inimkogemuse kaudu. Kurja olemasolu näitab meele ebatäpsust ja arengulise mina ebaküpsust. Seega on kuri ka universumi ebatäiusliku tõlgendamise mõõdupuu. Võimalus teha vigu on sisemiselt omane tarkuse omandamisele, osaliselt ja ajutiselt täielikule ja igavesele, suhteliselt ja ebatäiuslikult lõplikule ja täiuslikule arenemise kavale. Eksimus on selle suhtelise mittetäielikkuse vari, mis Paradiisi-täiusele viivale inimese tõusuteele universumis paratamatult langeb. Eksimus (kuri) ei ole universumi tegelik omadus, see on lihtsalt suhtelisuse täheldamine mittetäieliku piiritletu ebatäiuslikkuses seoses Ülima ja Lõpliku tõusutasanditega. | 130:4.11 (1435.3) Error (evil) is the penalty of imperfection. The qualities of imperfection or facts of misadaptation are disclosed on the material level by critical observation and by scientific analysis; on the moral level, by human experience. The presence of evil constitutes proof of the inaccuracies of mind and the immaturity of the evolving self. Evil is, therefore, also a measure of imperfection in universe interpretation. The possibility of making mistakes is inherent in the acquisition of wisdom, the scheme of progressing from the partial and temporal to the complete and eternal, from the relative and imperfect to the final and perfected. Error is the shadow of relative incompleteness which must of necessity fall across man’s ascending universe path to Paradise perfection. Error (evil) is not an actual universe quality; it is simply the observation of a relativity in the relatedness of the imperfection of the incomplete finite to the ascending levels of the Supreme and Ultimate. |
| 130:4.12 (1435.4) Kuigi Jeesus rääkis seda kõike noormehele keeles, millest tal oli kõige kergem aru saada, olid Ganidil selle arutluse lõpuks juba laud rasked ja ta vajus peagi unne. Järgmisel hommikul tõusid nad varakult, et minna laevale, mis suundus Kreetale Lasaiasse. Ent enne teeleasumist oli noormehel kurja kohta veel küsimusi, millele Jeesus vastas järgmist: | 130:4.12 (1435.4) Although Jesus told all this to the lad in language best suited to his comprehension, at the end of the discussion Ganid was heavy of eye and was soon lost in slumber. They rose early the next morning to go aboard the boat bound for Lasea on the island of Crete. But before they embarked, the lad had still further questions to ask about evil, to which Jesus replied: |
| 130:4.13 (1435.5) Kuri on suhteline mõiste. See tuleneb ebatäiuslikkuse vaatlemisest varjus, mida heidab asjade ja olendite piiritletud universum, kui see kosmos varjutab Lõpmatu Ühe igaveste reaalsuste kõikse väljenduse elavat valgust. | 130:4.13 (1435.5) Evil is a relativity concept. It arises out of the observation of the imperfections which appear in the shadow cast by a finite universe of things and beings as such a cosmos obscures the living light of the universal expression of the eternal realities of the Infinite One. |
| 130:4.14 (1435.6) Potentsiaalne kuri sisaldub Jumala ilmutuse kui lõpmatuse ja igaviku paratamatus mittetäielikkuses aja ja ruumiga piiratud väljendusena. Osalise olemasolu täielikkuse kohalolekus tähendab, et reaalsus on suhteline, see teeb vajalikuks intellektuaalse valiku ja kehtestab vaimse äratundmise ja reageerimise väärtusetasandid. Mittetäielik ja piiritletud arusaam Lõpmatust ajaliku ja piiratud loodud-olendi meeles on juba iseeneses ja iseenesest potentsiaalne kuri. Kuid eksimuse suurendamine nende algomaste sisemiste intellektuaalsete ebakõlade ja vaimsete vajakajäämiste mõõduka vaimse korrigeerimise põhjendamatu puudulikkuse tõttu on võrdväärne tegeliku kurja teostumisega. | 130:4.14 (1435.6) Potential evil is inherent in the necessary incompleteness of the revelation of God as a time-space-limited expression of infinity and eternity. The fact of the partial in the presence of the complete constitutes relativity of reality, creates necessity for intellectual choosing, and establishes value levels of spirit recognition and response. The incomplete and finite concept of the Infinite which is held by the temporal and limited creature mind is, in and of itself, potential evil. But the augmenting error of unjustified deficiency in reasonable spiritual rectification of these originally inherent intellectual disharmonies and spiritual insufficiencies, is equivalent to the realization of actual evil. |
| 130:4.15 (1436.1) Kõik staatilised, surnud arusaamad on potentsiaalselt kurjad. Suhtelise ja elava tõe piiritletud vari on pidevas liikumises. Staatilised arusaamad hoiavad teadust, poliitikat, ühiskonda ja religiooni alati tagasi. Staatilised arusaamad võivad esindada mingeid teadmisi, kuid neis puudub tarkus ja tõde. Ärge aga laske suhtelisusel end sedavõrd eksiteele viia, et te ei suuda enam märgata universumis valitsevat kooskõla, mida juhib kosmiline meel ja kontrollib püsivalt Ülima olendi energia ja vaim. | 130:4.15 (1436.1) All static, dead, concepts are potentially evil. The finite shadow of relative and living truth is continually moving. Static concepts invariably retard science, politics, society, and religion. Static concepts may represent a certain knowledge, but they are deficient in wisdom and devoid of truth. But do not permit the concept of relativity so to mislead you that you fail to recognize the co-ordination of the universe under the guidance of the cosmic mind, and its stabilized control by the energy and spirit of the Supreme. |
| 5. Kreeta saarel ^top | 5. On the Island of Crete ^top |
| 130:5.1 (1436.2) Ränduritel oli Kreetale minnes vaid üks eesmärk ja see oli puhkus — jalutuskäigud saarel ja mäkkeronimine. Kreetalaste maine ei olnud tol ajal ümbruskonna rahvaste seas just kadestusväärne. Vaatamata sellele võitsid Jeesus ja Ganid palju hingi kõrgematele mõtte- ja elutasanditele ning lõid sellega aluse hilisemate evangeeliumiõpetuste kiireks vastuvõtuks esimeste jutlustajate saabumisel Jeruusalemmast. Jeesus armastas kreetalasi, hoolimata karmidest sõnadest, mida Paulus hiljem nende kohta ütles, kui ta saatis Tiituse saarele nende kirikuid ümber korraldama. | 130:5.1 (1436.2) The travelers had but one purpose in going to Crete, and that was to play, to walk about over the island, and to climb the mountains. The Cretans of that time did not enjoy an enviable reputation among the surrounding peoples. Nevertheless, Jesus and Ganid won many souls to higher levels of thinking and living and thus laid the foundation for the quick reception of the later gospel teachings when the first preachers from Jerusalem arrived. Jesus loved these Cretans, notwithstanding the harsh words which Paul later spoke concerning them when he subsequently sent Titus to the island to reorganize their churches. |
| 130:5.2 (1436.3) Kreeta mäenõlval toimus Jeesusel Gonodiga esimene pikk vestlus religioonist. See avaldas isale sügavat muljet ja ta ütles: „Pole ime, et poiss usub kõike, mis sa talle räägid, kuid ma ei teadnud, et Jeruusalemmas, ammugi siis Damaskuses on niisugune religioon.” Saarel viibides tegi Gonod Jeesusele esmakordselt ettepaneku tulla nendega koos Indiasse ning Ganidi rõõmustas mõte, et Jeesus võiks selle plaaniga nõustuda. | 130:5.2 (1436.3) On the mountainside in Crete Jesus had his first long talk with Gonod regarding religion. And the father was much impressed, saying: “No wonder the boy believes everything you tell him, but I never knew they had such a religion even in Jerusalem, much less in Damascus.” It was during the island sojourn that Gonod first proposed to Jesus that he go back to India with them, and Ganid was delighted with the thought that Jesus might consent to such an arrangement. |
| 130:5.3 (1436.4) Kui Ganid küsis ühel päeval Jeesuselt, miks ta polnud pühendanud end avaliku õpetaja tööle, vastas too: „Mu poeg, igal asjal on oma aeg. Sa sünnid maailma, aga ükskõik kui ärev või kannatamatu sa ka ei oleks, ei aita see sind kiiremini suureks kasvada. Kõigis sellistes asjades tuleb lasta ajal omasoodu kulgeda. Ainult aeg võib rohelise vilja puu otsas küpseks muuta. Aastaajad vahelduvad ja loojangud järgnevad päikesetõusudele ainult aja möödudes. Praegu olen ma koos sinu ja su isaga teel Rooma ja tänaseks sellest piisab. Minu homne päev on aga täielikult minu taevase Isa kätes.” Ja siis rääkis ta Ganidile loo Moosese nelikümmend aastat kestnud ärksast ootusest ja pidevatest ettevalmistustest. | 130:5.3 (1436.4) One day when Ganid asked Jesus why he had not devoted himself to the work of a public teacher, he said: “My son, everything must await the coming of its time. You are born into the world, but no amount of anxiety and no manifestation of impatience will help you to grow up. You must, in all such matters, wait upon time. Time alone will ripen the green fruit upon the tree. Season follows season and sundown follows sunrise only with the passing of time. I am now on the way to Rome with you and your father, and that is sufficient for today. My tomorrow is wholly in the hands of my Father in heaven.” And then he told Ganid the story of Moses and the forty years of watchful waiting and continued preparation. |
| 130:5.4 (1436.5) Kali Limenest külastades juhtus aga midagi, mis jäi Ganidile alatiseks meelde. Seda episoodi meenutades soovis ta alati, et ta saaks teha midagi oma kodumaa India kastisüsteemi muutmiseks. Suurel teel ründas purjus hulgus orjatüdrukut. Kui Jeesus tütarlapse täbarat olukorda nägi, tormas ta tema juurde ja tõmbas tüdruku hullunud mehest eemale. Hirmunud laps klammerdus Jeesuse külge ja Jeesus hoidis raevunud meest oma tugeva väljasirutatud parema käega ohutus kauguses, kuni too väsis vihaste hoopide tühja ladumisest. Ganid soovis väga Jeesust aidata, kuid isa keelas tal seda teha. Kuigi nad ei rääkinud selle tüdruku keelt, sai neiu aru nende halastavast teost ja väljendas oma südamlikku tänu, kui nad ta kolmekesi koduni olid saatnud. Seekord oli Jeesus ilmselt kõige lähemal isiklikule kokkupõrkele oma ligimestega kogu elu jooksul lihas. Kuid tal oli raske sel õhtul Ganidile selgitada, miks ta purjus meest polnud löönud. Ganidi arvates oleks tulnud meest lüüa vähemalt sama palju kordi, kui too oli tüdrukut löönud. | 130:5.4 (1436.5) One thing happened on a visit to Fair Havens which Ganid never forgot; the memory of this episode always caused him to wish he might do something to change the caste system of his native India. A drunken degenerate was attacking a slave girl on the public highway. When Jesus saw the plight of the girl, he rushed forward and drew the maiden away from the assault of the madman. While the frightened child clung to him, he held the infuriated man at a safe distance by his powerful extended right arm until the poor fellow had exhausted himself beating the air with his angry blows. Ganid felt a strong impulse to help Jesus handle the affair, but his father forbade him. Though they could not speak the girl’s language, she could understand their act of mercy and gave token of her heartfelt appreciation as they all three escorted her home. This was probably as near a personal encounter with his fellows as Jesus ever had throughout his entire life in the flesh. But he had a difficult task that evening trying to explain to Ganid why he did not smite the drunken man. Ganid thought this man should have been struck at least as many times as he had struck the girl. |
| 6. Kartlik noormees ^top | 6. The Young Man Who Was Afraid ^top |
| 130:6.1 (1437.1) Kõrgel mägedes vestles Jeesus kaua ühe kartliku masendunud noormehega. Suutmata oma kaaslaste seltsist lohutust ja julgustust leida, oli nooruk mägedesse üksindusse pagenud, sest teda oli kasvades pidevalt saatnud abitus- ja alaväärsustunne. Neid loomulikke kalduvusi olid veelgi tugevdanud arvukad rasked olukorrad, millesse noormees oli kasvades sattunud, eriti isa kaotus kaheteistkümneaastasena. Teda kohates ütles Jeesus: „Tervist, sõber! Miks oled sa sel kaunil päeval nii masendunud? Kui on juhtunud midagi, mis sulle muret teeb, saan ma võib-olla sind kuidagi aidata. Pakun sulle igal juhul meeleldi oma abi.” | 130:6.1 (1437.1) While they were up in the mountains, Jesus had a long talk with a young man who was fearful and downcast. Failing to derive comfort and courage from association with his fellows, this youth had sought the solitude of the hills; he had grown up with a feeling of helplessness and inferiority. These natural tendencies had been augmented by numerous difficult circumstances which the lad had encountered as he grew up, notably, the loss of his father when he was twelve years of age. As they met, Jesus said: “Greetings, my friend! why so downcast on such a beautiful day? If something has happened to distress you, perhaps I can in some manner assist you. At any rate it affords me real pleasure to proffer my services.” |
| 130:6.2 (1437.2) Noormees ei soovinud rääkida ja Jeesus püüdis uuesti tema hingele läheneda, öeldes: „Nagu ma aru saan, oled sa tulnud siia üles mägedesse selleks, et inimestest eemal olla, seepärast ei taha sa muidugi ka minuga kõnelda, aga ma tahaksin teada, kas sa tunned neid mägesid, kas sa tead, kuhu need rajad viivad? Ja ehk oskad sa ka öelda, kuidas oleks kõige parem siit Foiniksisse minna?” See noormees tundis aga neid mägesid väga hästi ja ta juhatas Jeesusele teed Foiniksisse sedavõrd suure huviga, et joonistas isegi kõik rajad maa peale ja andis üksikasjalikke selgitusi. Kui aga Jeesus oli hüvasti jätnud ja teeselnud, nagu hakkaks lahkuma, äratas ta noormehes suurt imestust ja uudishimu, pöördudes äkki tema poole ja öeldes: „Ma tean väga hästi, et sa soovid, et sind su lohutamatuses rahule jäetaks, kuid minust poleks hea ega aus saada sinult nii lahket abi parema tee leidmiseks Foiniksisse ja sinust siis mõtlematult lahkuda, püüdmata vähimalgi määral vastata sinu palvele saada abi ja juhiseid parema tee leidmiseks oma elueesmärgile, mida sa siin mäenõlval aega mööda saates oma südames otsid. Nii nagu sina tead väga hästi teed Foiniksisse, olles sellel korduvalt astunud, tean mina hästi teed sinu nurjunud lootuste ja soovide linna. Ning et sa minult abi palusid, ei valmista ma sulle pettumust.” Poiss oli jahmunud ja suutis vaid kogeleda: „Aga — ma pole teilt midagi palunud...” Kuid Jeesus pani käe leebelt ta õlale ja sõnas: „Ei, poeg, sõnadega mitte, kuid su paluv pilk puudutas mu südant. Mu poeg, see, kes kaasinimesi armastab, loeb sinu heitunud ja meeleheitel näost kõnekat abipalvet. Istu korraks, ma räägin sulle teenimise teedest ja õnneradadest, mis viivad inimese mina muredest eemale rõõmude juurde, mida toob armastav tegevus vendluses inimestega ja taevase Jumala teenimine.” | 130:6.2 (1437.2) The young man was disinclined to talk, and so Jesus made a second approach to his soul, saying: “I understand you come up in these hills to get away from folks; so, of course, you do not want to talk with me, but I would like to know whether you are familiar with these hills; do you know the direction of the trails? and, perchance, could you inform me as to the best route to Phenix?” Now this youth was very familiar with these mountains, and he really became much interested in telling Jesus the way to Phenix, so much so that he marked out all the trails on the ground and fully explained every detail. But he was startled and made curious when Jesus, after saying good-bye and making as if he were taking leave, suddenly turned to him, saying: “I well know you wish to be left alone with your disconsolation; but it would be neither kind nor fair for me to receive such generous help from you as to how best to find my way to Phenix and then unthinkingly to go away from you without making the least effort to answer your appealing request for help and guidance regarding the best route to the goal of destiny which you seek in your heart while you tarry here on the mountainside. As you so well know the trails to Phenix, having traversed them many times, so do I well know the way to the city of your disappointed hopes and thwarted ambitions. And since you have asked me for help, I will not disappoint you.” The youth was almost overcome, but he managed to stammer out, “But—I did not ask you for anything—” And Jesus, laying a gentle hand on his shoulder, said: “No, son, not with words but with longing looks did you appeal to my heart. My boy, to one who loves his fellows there is an eloquent appeal for help in your countenance of discouragement and despair. Sit down with me while I tell you of the service trails and happiness highways which lead from the sorrows of self to the joys of loving activities in the brotherhood of men and in the service of the God of heaven.” |
| 130:6.3 (1437.3) Noormees soovis nüüd juba väga Jeesusega rääkida ja ta põlvitas tema jalge ette, anudes, et Jeesus teda aitaks, näitaks talle pääseteed tema isiklike murede ja lüüasaamiste maailmast. Jeesus ütles: „Tõuse, mu sõber! Seisa nagu mees! Sinu ümber võib olla väiklasi vaenlasi ja sind tagasihoidvaid takistusi, kuid kõik suur ja tõeline selles maailmas ja universumis on sinu poolel. Päike tõuseb igal hommikul sind tervitama nii nagu maailma kõige võimsamat ja jõukamat inimest. Vaata, sul on tugev keha ja vägevad musklid, sul on füüsiliselt rohkem eeldusi kui enamikul inimestel. Aga sellest pole peaaegu üldse kasu, kui sa istud ainult siin mäenõlval ja kurvastad nii oma tõeliste kui ka kujuteldavate õnnetuste pärast. Ometi võiksid sa oma kehaga suuri asju korda saata, kui kiirustaksid sinna, kus suured ettevõtmised tegemist ootavad. Sa püüad oma õnnetu mina eest põgeneda, kuid seda ei saa teha. Sa oled olemas koos kõigi oma elumuredega, sa ei saa kogu oma elu nende murede eest põgeneda. Kuid kuula veel. Sul on selge ja võimekas meel. Sinu tugevat keha suunab arukas meel. Pane oma mõistus tööle probleeme lahendama; õpeta oma mõistust enda heaks töötama; ära lase hirmul enam valitseda end nagu mõtlemisvõimeta looma. Su meel peaks olema sulle sinu eluprobleemide lahendamisel vapper liitlane, mitte aga masenduse ja lüüasaamiste armetu hirmuori ja -teener. Ent kõige väärtuslikum — sinu tõeliste saavutuste potentsiaal — on sinus elav vaim, mis stimuleerib ja innustab su meelt end ohjeldama ja keha tegutsema, kui sa vaid soovid ennast selle hirmu köidikutest vabastada ja lasta oma vaimsel olemusel alustada enda tegevusetuse pahedest päästmist elava usu võimsa kohalolekuga. Siis võidab see usk kohe sinu hirmu inimeste ees selle uue ja kõikeallutava armastusega kaasinimeste vastu, mis peale tungib ja täidab varsti kogu su hinge, sest sa oled oma südames saanud teadlikuks sellest, et oled Jumala poeg. | 130:6.3 (1437.3) By this time the young man very much desired to talk with Jesus, and he knelt at his feet imploring Jesus to help him, to show him the way of escape from his world of personal sorrow and defeat. Said Jesus: “My friend, arise! Stand up like a man! You may be surrounded with small enemies and be retarded by many obstacles, but the big things and the real things of this world and the universe are on your side. The sun rises every morning to salute you just as it does the most powerful and prosperous man on earth. Look—you have a strong body and powerful muscles—your physical equipment is better than the average. Of course, it is just about useless while you sit out here on the mountainside and grieve over your misfortunes, real and fancied. But you could do great things with your body if you would hasten off to where great things are waiting to be done. You are trying to run away from your unhappy self, but it cannot be done. You and your problems of living are real; you cannot escape them as long as you live. But look again, your mind is clear and capable. Your strong body has an intelligent mind to direct it. Set your mind at work to solve its problems; teach your intellect to work for you; refuse longer to be dominated by fear like an unthinking animal. Your mind should be your courageous ally in the solution of your life problems rather than your being, as you have been, its abject fear-slave and the bond servant of depression and defeat. But most valuable of all, your potential of real achievement is the spirit which lives within you, and which will stimulate and inspire your mind to control itself and activate the body if you will release it from the fetters of fear and thus enable your spiritual nature to begin your deliverance from the evils of inaction by the power-presence of living faith. And then, forthwith, will this faith vanquish fear of men by the compelling presence of that new and all-dominating love of your fellows which will so soon fill your soul to overflowing because of the consciousness which has been born in your heart that you are a child of God. |
| 130:6.4 (1438.1) „Sel päeval, mu poeg, on sulle määratud uuesti sündida, veenduda uskuva ja julge inimese ja Jumala heaks inimeste andunud teenimise väärtuses. Kui sa siis taas iseeneses eluga kohanenud oled, kohandud sa samamoodi uuesti ka universumiga. Sa oled uuesti sündinud — sündinud vaimust — ja nüüdsest on sinu elu täis võidukaid saavutusi. Mured annavad sulle jõudu, pettumused kannustavad sind tegudeks, raskused heidavad sulle väljakutse ja takistused innustavad sind tegutsema. Tõuse, noormees! Jäta hüvasti lömitavat hirmu ja argpükslikku põgenemist täis eluga. Kiirusta tagasi oma kohustuste juurde ja ela oma elu lihas Jumala pojana, surelikuna, kes on pühendunud maiste inimeste õilistavale teenimisele ja määratud suurepärasele ning igavesele Jumala teenimisele igavikus.” | 130:6.4 (1438.1) “This day, my son, you are to be reborn, re-established as a man of faith, courage, and devoted service to man, for God’s sake. And when you become so readjusted to life within yourself, you become likewise readjusted to the universe; you have been born again—born of the spirit—and henceforth will your whole life become one of victorious accomplishment. Trouble will invigorate you; disappointment will spur you on; difficulties will challenge you; and obstacles will stimulate you. Arise, young man! Say farewell to the life of cringing fear and fleeing cowardice. Hasten back to duty and live your life in the flesh as a son of God, a mortal dedicated to the ennobling service of man on earth and destined to the superb and eternal service of God in eternity.” |
| 130:6.5 (1438.2) Sellest noormehest, Fortunusest, sai hiljem kristlaste juht Kreetal ja Tiituse lähedane kaaslane tema töös Kreeta usklike meele ülendamiseks. | 130:6.5 (1438.2) And this youth, Fortune, subsequently became the leader of the Christians in Crete and the close associate of Titus in his labors for the uplift of the Cretan believers. |
| 130:6.6 (1438.3) Rändurid olid juba korralikult puhanud ja värsked, kui nad valmistusid ühel keskpäeval purjetama Põhja-Aafrikasse Kartaagosse. Teel peatusid nad kaks päeva Küreenes. Seal andsid Jeesus ja Ganid esmaabi poisile, kelle nimi oli Ruufus ja kes oli koormat vedava härjavankri purunemisel viga saanud. Nad kandsid ta koju ema juurde ning ta isa Siimon ei osanud aimatagi, et mees, kelle risti ta hiljem Rooma sõduri korraldusel kandis, oli sama võõras, kes kunagi tema pojale teene oli osutanud. | 130:6.6 (1438.3) The travelers were truly rested and refreshed when they made ready about noon one day to sail for Carthage in northern Africa, stopping for two days at Cyrene. It was here that Jesus and Ganid gave first aid to a lad named Rufus, who had been injured by the breakdown of a loaded oxcart. They carried him home to his mother, and his father, Simon, little dreamed that the man whose cross he subsequently bore by orders of a Roman soldier was the stranger who once befriended his son. |
| 7. Kartaagos. Arutlus ajast ja ruumist ^top | 7. At Carthage—Discourse on Time and Space ^top |
| 130:7.1 (1438.4) Enamiku ajast teel Kartaagosse vestles Jeesus oma kaasreisijatega sotsiaalsetest, poliitilistest ja ärilistest küsimustest, religiooni ei puudutatud peaaegu üldse. Gonod ja Ganid avastasid alles nüüd, et Jeesus on hea jutuvestja, ja nad lasid tal rääkida lugusid oma nooruseast Galileas. Nad said teada sedagi, et Jeesus oli kasvanud Galileas, mitte Jeruusalemmas ega Damaskuses. | 130:7.1 (1438.4) Most of the time en route to Carthage Jesus talked with his fellow travelers about things social, political, and commercial; hardly a word was said about religion. For the first time Gonod and Ganid discovered that Jesus was a good storyteller, and they kept him busy telling tales about his early life in Galilee. They also learned that he was reared in Galilee and not in either Jerusalem or Damascus. |
| 130:7.2 (1438.5) Kui Ganid küsis, kuidas oleks kõige parem sõpru leida, sest ta oli märganud, et Jeesus meeldib enamikule inimestele, keda nad juhtusid kohtama, ütles tema õpetaja: „Tunne huvi oma kaasinimeste vastu, õpi neid armastama ja otsi võimalust teha nende heaks midagi, mida nad sinu arvates kindlasti vajavad.” Ta lisas juudi vanasõna: „Inimene, kes soovib sõpru leida, peab näitama end sõbralikuna.” | 130:7.2 (1438.5) When Ganid inquired what one could do to make friends, having noticed that the majority of persons whom they chanced to meet were attracted to Jesus, his teacher said: “Become interested in your fellows; learn how to love them and watch for the opportunity to do something for them which you are sure they want done,” and then he quoted the olden Jewish proverb—“A man who would have friends must show himself friendly.” |
| 130:7.3 (1439.1) Kartaagos oli Jeesusel pikk ja meeldejääv jutuajamine mithraismi preestriga surematusest, ajast ja igavikust. See pärslane oli õppinud Aleksandrias ja soovis tõepoolest Jeesuselt midagi õppida. Tänapäevases sõnastuses vastas Jeesus tema paljudele küsimustele sisuliselt järgmist: | 130:7.3 (1439.1) At Carthage Jesus had a long and memorable talk with a Mithraic priest about immortality, about time and eternity. This Persian had been educated at Alexandria, and he really desired to learn from Jesus. Put into the words of today, in substance Jesus said in answer to his many questions: |
| 130:7.4 (1439.2) Aeg on loodud-olendi teadvusega tajutav ajalike sündmuste voog. Ajaks nimetatakse järjestust, mille järgi sündmusi ära tuntakse ja eristatakse. Ruumiuniversum on ajaga seotud nähtus, nagu seda nähakse igasugusest sisemisest vaatepunktist väljaspool fikseeritud asukohaga Paradiisi. Aja liikumine ilmneb ainult suhtes millegagi, mis ajanähtusena ruumis ei liigu. Paradiis ja selle Jumalused universumite universumis on nii ajast kui ka ruumist kõrgemal. Asustatud maailmades on inimisiksus (kelles elab ja keda suunab Paradiisi-Isa vaim) ainus füüsiline reaalsus, mis võib ajalike sündmuste ainelist järjestust ületada. | 130:7.4 (1439.2) Time is the stream of flowing temporal events perceived by creature consciousness. Time is a name given to the succession-arrangement whereby events are recognized and segregated. The universe of space is a time-related phenomenon as it is viewed from any interior position outside of the fixed abode of Paradise. The motion of time is only revealed in relation to something which does not move in space as a time phenomenon. In the universe of universes Paradise and its Deities transcend both time and space. On the inhabited worlds, human personality (indwelt and oriented by the Paradise Father’s spirit) is the only physically related reality which can transcend the material sequence of temporal events. |
| 130:7.5 (1439.3) Loomad ei taju aega nii nagu inimene ning ka inimesele näib tema osalise ja piiratud vaatepunkti tõttu aeg vaid sündmuste järgnevusena. Kui aga inimene tõuseb kõrgemale ja liigub sissepoole, avardub tema vaatepunkt sellele sündmuste kulule niivõrd, et ta tajub seda üha enam kui tervikut. Varem sündmuste järgnevusena tundunud nähtust näeb ta nüüd kui terviklikku, täiuslikus seoses olevat tsüklit ja nii asendub kunagine sündmuste lineaarne järjestus üha enam ringja samaaegsusega. | 130:7.5 (1439.3) Animals do not sense time as does man, and even to man, because of his sectional and circumscribed view, time appears as a succession of events; but as man ascends, as he progresses inward, the enlarging view of this event procession is such that it is discerned more and more in its wholeness. That which formerly appeared as a succession of events then will be viewed as a whole and perfectly related cycle; in this way will circular simultaneity increasingly displace the onetime consciousness of the linear sequence of events. |
| 130:7.6 (1439.4) Ajaga tingimustatud ruumil on seitse erinevat kontseptsiooni. Ruumi mõõdetakse ajaga, mitte aega ruumiga. Teadlaste segadus tuleneb suutmatusest ära tunda ruumi reaalsust. Ruum pole ainult intellektuaalne mõiste universumi objektide omavaheliste seoste varieerumisest. Ruum ei ole tühi, ning ainus inimesele teadaolev asi, mis võib kas või osaliselt ruumi ületada, on meel. Meel võib toimida sõltumatult aineliste objektide ruumiga seotuse arusaamast. Ruum on kõigi loodud-olendi seisundis olendite jaoks suhteliselt ja võrdlemisi piiritletud. Mida lähemale jõuab teadvus teadlikkusele seitsmest kosmilisest mõõtmest, seda lähemale lõplikkusele jõuab arusaam potentsiaalsest ruumist. Ent ruumipotentsiaal on tõeliselt lõplik ainult absoluutsel tasandil. | 130:7.6 (1439.4) There are seven different conceptions of space as it is conditioned by time. Space is measured by time, not time by space. The confusion of the scientist grows out of failure to recognize the reality of space. Space is not merely an intellectual concept of the variation in relatedness of universe objects. Space is not empty, and the only thing man knows which can even partially transcend space is mind. Mind can function independently of the concept of the space-relatedness of material objects. Space is relatively and comparatively finite to all beings of creature status. The nearer consciousness approaches the awareness of seven cosmic dimensions, the more does the concept of potential space approach ultimacy. But the space potential is truly ultimate only on the absolute level. |
| 130:7.7 (1439.5) Peaks olema ilmne, et kõiksel reaalsusel on kosmose tõusvatel ja täiustuvatel tasanditel avarduv ja alati suhteline tähendus. Ellujäävad surelikud saavutavad lõpuks identiteedi seitsmemõõtmelises universumis. | 130:7.7 (1439.5) It must be apparent that universal reality has an expanding and always relative meaning on the ascending and perfecting levels of the cosmos. Ultimately, surviving mortals achieve identity in a seven-dimensional universe. |
| 130:7.8 (1439.6) Ainelise päritoluga meele arusaam aegruumist on määratud järjest avarduma, mida kõrgemale tasandile teadlik ja mõtlev isiksus universumis tõuseb. Kui inimese meel jõuab ainelise ja vaimse eksisteerimistasandi vahele, avarduvad tema ideed aegruumist tohutult nii tajumise kvaliteedilt kui ka kogemise kvantiteedilt. Edeneva vaimisiksuse avarduvad arusaamad kosmosest tulenevad tema taipamise sügavuse ja teadvuse ulatuse kasvust. Ning kui isiksus liigub edasi üles ja sissepoole transtsendentsetele tasanditele, kus ta hakkab sarnanema Jumalale, läheneb tema arusaam aegruumist üha enam ajatutele ja ruumitutele absoluudikäsitustele. Viimse lõppeesmärgi lapsed näevad neid absoluutse tasandi arusaamu suhteliselt ja vastavalt transtsendentsuse saavutamisega. | 130:7.8 (1439.6) The time-space concept of a mind of material origin is destined to undergo successive enlargements as the conscious and conceiving personality ascends the levels of the universes. When man attains the mind intervening between the material and the spiritual planes of existence, his ideas of time-space will be enormously expanded both as to quality of perception and quantity of experience. The enlarging cosmic conceptions of an advancing spirit personality are due to augmentations of both depth of insight and scope of consciousness. And as personality passes on, upward and inward, to the transcendental levels of Deity-likeness, the time-space concept will increasingly approximate the timeless and spaceless concepts of the Absolutes. Relatively, and in accordance with transcendental attainment, these concepts of the absolute level are to be envisioned by the children of ultimate destiny. |
| 8. Teel Napolisse ja Rooma ^top | 8. On the Way to Naples and Rome ^top |
| 130:8.1 (1440.1) Teel Itaaliasse oli esimene peatus Malta saarel. Siin oli Jeesusel pikk vestlus löödud olekuga ja heitunud noormehe Claudusega. Mees oli kaalunud enesetappu, ent rääkinud Damaskuse kirjatundjaga, ütles ta: „Astun elule vastu nagu mehele kohane, lõpetan selle argpüksi mängimise. Lähen oma rahva juurde tagasi ja hakkan otsast peale.” Peagi sai temast agar küünikust jutlustaja, veelgi hiljem asus ta koos Peetrusega Roomas ja Napolis ristiusku kuulutama ning pärast Peetruse surma läks Hispaaniasse evangeeliumit jutlustama. Ent ta ei saanudki teada, et see mees, kes teda Maltal oli innustanud, oli Jeesus, kelle ta hiljem kuulutas maailma Vabastajaks. | 130:8.1 (1440.1) The first stop on the way to Italy was at the island of Malta. Here Jesus had a long talk with a downhearted and discouraged young man named Claudus. This fellow had contemplated taking his life, but when he had finished talking with the scribe of Damascus, he said: “I will face life like a man; I am through playing the coward. I will go back to my people and begin all over again.” Shortly he became an enthusiastic preacher of the Cynics, and still later on he joined hands with Peter in proclaiming Christianity in Rome and Naples, and after the death of Peter he went on to Spain preaching the gospel. But he never knew that the man who inspired him in Malta was the Jesus whom he subsequently proclaimed the world’s Deliverer. |
| 130:8.2 (1440.2) Sürakuusas veetsid nad terve nädala. Selle peatuse ajal kujunes meeldejäävaks sündmuseks usust taganenud juudi Esra usu rüppe tagasitoomine. Esra pidas kõrtsi, kus Jeesus oma kaaslastega peatus. Teda võlus Jeesuse käsitlusviis ning ta palus, et Jeesus aitaks tal iisraeli usu juurde tagasi pöörduda. Ta väljendas oma lootusetust, öeldes: „Ma tahan olla Aabrahami tõeline poeg, kuid ei suuda Jumalat leida.” Jeesus ütles: „Kui sa tõesti soovid Jumalat leida, tõendab see soov ise, et sa oled tema juba leidnud. Sinu häda ei ole selles, et sa ei suuda Jumalat leida, sest Isa on sind juba leidnud; sinu häda on lihtsalt selles, et sa ei tunne Jumalat. Kas sa pole siis lugenud prohvet Jeremija raamatust: „Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te otsite mind kõigest oma südamest”? Ning kas seesama prohvet ei ütle ka järgmist: „Ja ma annan teile südame mõistmiseks, et mina olen Issand ja teie minu rahvad ja mina olen teile Jumalaks”? Ning kas sa pole lugenud pühakirjadest sedagi: „Ja ta vaatab alla inimeste peale ja kui keegi neist ütleb: ma olen teinud pattu ja väänanud õigust, aga pole sellest kasu saanud, siis päästab Jumal selle inimese hinge pimedusest ja ta saab valgust näha”?” Ja Esra leidis Jumala ning ta hing sai rahu. Hiljem ehitas see juut koos ühe jõuka kreeklasest pöördunuga Sürakuusasse esimese ristiusukiriku. | 130:8.2 (1440.2) At Syracuse they spent a full week. The notable event of their stop here was the rehabilitation of Ezra, the backslidden Jew, who kept the tavern where Jesus and his companions stopped. Ezra was charmed by Jesus’ approach and asked him to help him come back to the faith of Israel. He expressed his hopelessness by saying, “I want to be a true son of Abraham, but I cannot find God.” Said Jesus: “If you truly want to find God, that desire is in itself evidence that you have already found him. Your trouble is not that you cannot find God, for the Father has already found you; your trouble is simply that you do not know God. Have you not read in the Prophet Jeremiah, ‘You shall seek me and find me when you shall search for me with all your heart’? And again, does not this same prophet say: ‘And I will give you a heart to know me, that I am the Lord, and you shall belong to my people, and I will be your God’? And have you not also read in the Scriptures where it says: ‘He looks down upon men, and if any will say: I have sinned and perverted that which was right, and it profited me not, then will God deliver that man’s soul from darkness, and he shall see the light’?” And Ezra found God and to the satisfaction of his soul. Later, this Jew, in association with a well-to-do Greek proselyte, built the first Christian church in Syracuse. |
| 130:8.3 (1440.3) Messinas peatusid nad vaid ühe päeva ning sellest piisas, et muuta ühe väikese poisi, puuviljamüüja elu. Jeesus ostis temalt puuvilja ja toitis teda omakorda eluleivaga. Poiss ei unustanud kunagi Jeesuse sõnu ja neid saatvat lahket pilku, kui too ütles, käsi poisi õlal: „Hüvasti, mu poeg, kasva julgelt meheks ja kui sa oled oma keha toitnud, õpi toitma ka oma hinge. Ning mu Isa taevas on sinuga ja käib sinu ees.” See poiss pühendus mithraistlikule usundile ja pöördus hiljem ristiusku. | 130:8.3 (1440.3) At Messina they stopped for only one day, but that was long enough to change the life of a small boy, a fruit vendor, of whom Jesus bought fruit and in turn fed with the bread of life. The lad never forgot the words of Jesus and the kindly look which went with them when, placing his hand on the boy’s shoulder, he said: “Farewell, my lad, be of good courage as you grow up to manhood and after you have fed the body learn how also to feed the soul. And my Father in heaven will be with you and go before you.” The lad became a devotee of the Mithraic religion and later on turned to the Christian faith. |
| 130:8.4 (1440.4) Lõpuks jõudsid nad Napolisse ja tundsid, et pole enam oma sihtkohast Roomast kaugel. Gonodil oli Napolis palju äriasju ajada ja kui Jeesust tõlgiks ei vajatud, veetis ta oma vaba aja Ganidiga linna külastades ja seda uurides. Ganid oskas juba hästi abivajajaid leida. Nad nägid selles linnas palju vaesust ja jagasid ohtrasti almust. Kuid Ganid ei mõistnud Jeesuse sõnade tähendust, kui too oli andnud küll tänavakerjusele mündi, aga keeldunud peatumast ja meest lohutamast. Jeesus ütles: „Milleks raisata sõnu inimesele, kes ei suuda tajuda sinu sõnade tähendust? Isa vaim ei saa õpetada ja päästa neid, kes pole võimelised pojaseisusesse kuuluma.” Jeesus mõtles oma sõnadega seda, et see mees polnud normaalse mõistusega, et tal puudus võime reageerida vaimsele juhtimisele. | 130:8.4 (1440.4) At last they reached Naples and felt they were not far from their destination, Rome. Gonod had much business to transact in Naples, and aside from the time Jesus was required as interpreter, he and Ganid spent their leisure visiting and exploring the city. Ganid was becoming adept at sighting those who appeared to be in need. They found much poverty in this city and distributed many alms. But Ganid never understood the meaning of Jesus’ words when, after he had given a coin to a street beggar, he refused to pause and speak comfortingly to the man. Said Jesus: “Why waste words upon one who cannot perceive the meaning of what you say? The spirit of the Father cannot teach and save one who has no capacity for sonship.” What Jesus meant was that the man was not of normal mind; that he lacked the ability to respond to spirit leading. |
| 130:8.5 (1441.1) Napolis midagi erilist ei juhtunud, Jeesus ja Ganid uurisid linna põhjalikult läbi ja panid oma hea tujuga sadu mehi, naisi ja lapsi naeratama. | 130:8.5 (1441.1) There was no outstanding experience in Naples; Jesus and the young man thoroughly canvassed the city and spread good cheer with many smiles upon hundreds of men, women, and children. |
| 130:8.6 (1441.2) Siit siirdusid nad Capua kaudu Rooma, peatudes Capuas kolm päeva. Nad reisisid edasi mööda Appiuse teed, astudes oma koormaloomade kõrval Rooma poole, ning kõik kolm ootasid erutatult, millal saavad näha seda impeeriumi valitsejannat ja maailma suurimat linna. | 130:8.6 (1441.2) From here they went by way of Capua to Rome, making a stop of three days at Capua. By the Appian Way they journeyed on beside their pack animals toward Rome, all three being anxious to see this mistress of empire and the greatest city in all the world. |