152. Kiri	Paper 152
Kapernauma kriisini viinud sündmused	Events Leading up to the Capernaum Crisis
152:0.1 (1698.1) LUGU Aamose, Keresa hullumeelse ravimisest oli jõudnud ka Betsaidasse ja Kapernauma ning kui Jeesuse paat tol teisipäeva õhtupoolikul maabus, ootas Jeesust ees suur rahvahulk. Selle rahvahulga seas olid ka uued vaatlejad Jeruusalemma Suurkohtust, kes olid tulnud Kapernauma leidma põhjust Meistri vahistamiseks ja süüdimõistmiseks. Kui Jeesus kõneles nendega, kes olid teda tervitama tulnud, tegi üks sünagoogi ülemaid, Jairus, endale läbi rahva teed, langes Jeesuse jalge ette, võttis tal käest ja anus, et ta tuleks kiiresti kaasa: „Meister, mu väike tütar, mu ainus laps, on kodus voodis suremas. Palun tule ja tee ta terveks.” Kui Jeesus isa palvet kuulis, ütles ta: „Ma tulen sinuga.”	152:0.1 (1698.1) THE story of the cure of Amos, the Kheresa lunatic, had already reached Bethsaida and Capernaum, so that a great crowd was waiting for Jesus when his boat landed that Tuesday forenoon. Among this throng were the new observers from the Jerusalem Sanhedrin who had come down to Capernaum to find cause for the Master’s apprehension and conviction. As Jesus spoke with those who had assembled to greet him, Jairus, one of the rulers of the synagogue, made his way through the crowd and, falling down at his feet, took him by the hand and besought that he would hasten away with him, saying: “Master, my little daughter, an only child, lies in my home at the point of death. I pray that you will come and heal her.” When Jesus heard the request of this father, he said: “I will go with you.”
152:0.2 (1698.2) Kui Jeesus Jairusega kaasa läks, järgnes talle kogu suur rahvahulk, kes oli isa palvet kuulnud. Veidi enne ülema majja jõudmist, kui nad mööda kitsast tänavat kiirustasid, rahvas otse kannul, peatus Jeesus äkki ja hüüdis: „Keegi puudutas mind!” Ja kui kõik, kes tema lähedal olid viibinud, väitsid, et nad pole teda puudutanud, ütles Peetrus: „Meister, sa näed, et rahvahulk surub sulle peale, ähvardades meid purustada, ja sa ütled ometi, et „keegi puudutas sind”. Mida sa sellega mõtled?” Siis ütles Jeesus: „Ma küsisin sellepärast, kes mind puudutas, et ma tajusin elava energia väljumist endast.” Jeesus vaatas ringi ja ta pilk langes lähedal seisnud naisele, kes tuli nüüd ta juurde, põlvitas ta jalge ette ja ütles: „Mind on aastaid vaevanud verejooksud. Olen talunud paljude arstide määratud ravi; olen kulutanud kogu oma vara, kuid ükski neist ei suutnud mind terveks ravida. Siis kuulsin ma sinust ja arvasin, et kui ma võiksin vaid su rõivapalistust puudutada, saaksin kindlasti terveks. Nii trügisingi rahvaga kaasa, kuni pääsesin sinu lähedale, Meister, ma puudutasin su rõivapalistust ja sain terveks; ma tean, et olen oma haigusest paranenud.”	152:0.2 (1698.2) As Jesus went along with Jairus, the large crowd which had heard the father’s request followed on to see what would happen. Shortly before they reached the ruler’s house, as they hastened through a narrow street and as the throng jostled him, Jesus suddenly stopped, exclaiming, “Someone touched me.” And when those who were near him denied that they had touched him, Peter spoke up: “Master, you can see that this crowd presses you, threatening to crush us, and yet you say ‘someone has touched me.’ What do you mean?” Then Jesus said: “I asked who touched me, for I perceived that living energy had gone forth from me.” As Jesus looked about him, his eyes fell upon a near-by woman, who, coming forward, knelt at his feet and said: “For years I have been afflicted with a scourging hemorrhage. I have suffered many things from many physicians; I have spent all my substance, but none could cure me. Then I heard of you, and I thought if I may but touch the hem of his garment, I shall certainly be made whole. And so I pressed forward with the crowd as it moved along until, standing near you, Master, I touched the border of your garment, and I was made whole; I know that I have been healed of my affliction.”
152:0.3 (1698.3) Seda kuuldes võttis Jeesus naisel käest kinni, tõmbas ta püsti ja ütles: „Tütar, su usk on su terveks teinud; mine rahus.” Mitte puudutus, vaid usk tegi ta terveks. Ning see on hea näide paljude näiliselt imeliste tervenemiste kohta, mis Jeesuse maist elujärku saatsid, kuid mis ei sündinud kuidagi tema teadliku tahte abil. Aja möödudes selgus, et see naine oli oma haigusest tõepoolest paranenud. Tema usk oli Meistri isikus peitunud loovast jõust otseselt kinni haaranud. Niisuguse usu puhul nagu temal, piisas vaid Meistri isikule lähenemisest. Polnud vajagi tema rõivast puudutada, see osa tema usust oli tegelikult ebausk. Jeesus kutsus selle naise, Veroonika Filippuse Kaisareast, enda juurde, et parandada kaks tema meelde jäänud eksitust, mis võisid püsida ka kõigi nende meeles, kes olid tervenemist pealt näinud: ta ei tahtnud, et Veroonika jääkski arvama, nagu oleks tema püüe salaja end ravida olnud kartmisväärt või et tema ebausk ravida end Jeesuse rõiva puudutamisega andnuks tulemust. Ta tahtis kõigile näidata, et naise oli terveks teinud tolle puhas ja elav usk.	152:0.3 (1698.3) When Jesus heard this, he took the woman by the hand and, lifting her up, said: “Daughter, your faith has made you whole; go in peace.” It was her faith and not her touch that made her whole. And this case is a good illustration of many apparently miraculous cures which attended upon Jesus’ earth career, but which he in no sense consciously willed. The passing of time demonstrated that this woman was really cured of her malady. Her faith was of the sort that laid direct hold upon the creative power resident in the Master’s person. With the faith she had, it was only necessary to approach the Master’s person. It was not at all necessary to touch his garment; that was merely the superstitious part of her belief. Jesus called this woman, Veronica of Caesarea-Philippi, into his presence to correct two errors which might have lingered in her mind, or which might have persisted in the minds of those who witnessed this healing: He did not want Veronica to go away thinking that her fear in attempting to steal her cure had been honored, or that her superstition in associating the touch of his garment with her healing had been effective. He desired all to know that it was her pure and living faith that had wrought the cure.
1. Jairuse majas ^top	1. At Jairus’s House ^top
152:1.1 (1699.1) Jairus muutus muidugi väga kannatamatuks, kui tema koduni jõudmine viibis, seepärast astusid nad nüüd kiirema sammuga edasi. Enne aga, kui nad ülema aeda jõudsid, tuli üks teenijatest välja ja ütles: „Ära hakkagi Meistrit tülitama, su tütar on surnud.” Jeesus ei paistnud aga teenija sõnu tähele panevat, sest ta võttis Peetruse, Jaakobuse ja Johannese endaga kaasa ja ütles murest murtud isa poole pöördudes: „Ära karda, ainult usu.” Majja sisenedes leidis ta leinajate juurest juba flöödimängijad. Lärm oli suur, sugulased nutsid ja halasid. Kui kõik leinajad olid toast välja saadetud, läks Jeesus koos isa ja ema ning kolme apostliga sisse. Ta oli öelnud leinajatele, et neiu pole surnud, kuid nood naersid põlglikult ta üle. Nüüd pöördus Jeesus ema poole, öeldes: „Su tütar pole surnud, ta ainult magab.” Kui kogu maja oli rahunenud, läks Jeesus lamava lapse juurde, võttis tal käest ja ütles: „Tütar, ma ütlen sulle, ärka ja tõuse!” Ja tüdruk tõusis neid sõnu kuuldes kohe ja kõndis üle toa. Kui ta uimast oli toibunud, andis Jeesus korralduse talle midagi süüa anda, sest tüdruk oli olnud kaua söömata.	152:1.1 (1699.1) Jairus was, of course, terribly impatient of this delay in reaching his home; so they now hastened on at quickened pace. Even before they entered the ruler’s yard, one of his servants came out, saying: “Trouble not the Master; your daughter is dead.” But Jesus seemed not to heed the servant’s words, for, taking with him Peter, James, and John, he turned and said to the grief-stricken father: “Fear not; only believe.” When he entered the house, he found the flute-players already there with the mourners, who were making an unseemly tumult; already were the relatives engaged in weeping and wailing. And when he had put all the mourners out of the room, he went in with the father and mother and his three apostles. He had told the mourners that the damsel was not dead, but they laughed him to scorn. Jesus now turned to the mother, saying: “Your daughter is not dead; she is only asleep.” And when the house had quieted down, Jesus, going up to where the child lay, took her by the hand and said, “Daughter, I say to you, awake and arise!” And when the girl heard these words, she immediately rose up and walked across the room. And presently, after she had recovered from her daze, Jesus directed that they should give her something to eat, for she had been a long time without food.
152:1.2 (1699.2) Et Kapernaumas oli olnud palju Jeesuse-vastast agitatsiooni, kutsus ta nüüd kogu pere kokku ja selgitas, et tütarlaps oli pärast pikka aega kestnud palavikku koomasse langenud ja tema oli ta lihtsalt sellest välja toonud, mitte aga surnuist üles äratanud. Kõike seda selgitas ta ka apostlitele, kuid asjatult; nad kõik uskusid, et ta oli väikese tüdruku surnuist äratanud. Jeesuse selgitused paljude nende näiliste imede kohta avaldasid ta poolehoidjatele vähe mõju. Nad olid imedele meelestatud ega jätnud kasutamata ühtki võimalust Jeesusele veel mõnda imet omistada. Jeesus pöördus koos apostlitega tagasi Betsaidasse, olles kõigil sõnaselgelt keelanud sellest kellelegi rääkida.	152:1.2 (1699.2) Since there was much agitation in Capernaum against Jesus, he called the family together and explained that the maiden had been in a state of coma following a long fever, and that he had merely aroused her, that he had not raised her from the dead. He likewise explained all this to his apostles, but it was futile; they all believed he had raised the little girl from the dead. What Jesus said in explanation of many of these apparent miracles had little effect on his followers. They were miracle-minded and lost no opportunity to ascribe another wonder to Jesus. Jesus and the apostles returned to Bethsaida after he had specifically charged all of them that they should tell no man.
152:1.3 (1699.3) Kui Jeesus Jairuse majast väljus, järgnesid talle kaks pimedat, keda juhtis tumm poiss, ning nad palusid Jeesust, et ta neid raviks. Tol ajal oli Jeesuse ravijamaine kõrgem kui iial varem. Kõikjal, kuhu ta läks, ootasid teda haiged ja vaevatud. Meister näis nüüd väga väsinud ja kõik ta sõbrad olid mures, et kui ta selliselt oma õpetamis- ja ravimistööd jätkab, võib ta kokku variseda.	152:1.3 (1699.3) When he came out of Jairus’s house, two blind men led by a dumb boy followed him and cried out for healing. About this time Jesus’ reputation as a healer was at its very height. Everywhere he went the sick and the afflicted were waiting for him. The Master now looked much worn, and all of his friends were becoming concerned lest he continue his work of teaching and healing to the point of actual collapse.
152:1.4 (1699.4) Jeesuse apostlid, ammugi siis lihtrahvas, ei suutnud Jumal-inimese olemust ja võimeid mõista. Ka ükski hilisem põlvkond pole suutnud hinnata seda, mis Jeesus Naatsaretlase isikus maa peal toimus. Ning ei teadusel ega religioonil ole enam kunagi võimalust neid tähelepanuväärseid sündmusi kontrollida lihtsalt sel põhjusel, et nii erakordset olukorda ei saa enam ei siin ega ka üheski teises Nebadoni maailmas kunagi tekkida. Mitte kunagi enam ei ilmu kogu selle universumi ühessegi maailma ükski sureliku-sarnane olend, kelles oleksid kehastunud kõik loova energia omadused ja vaimsed võimed, mis ületavad aja ja enamiku muudest ainelistest piirangutest.	152:1.4 (1699.4) Jesus’ apostles, let alone the common people, could not understand the nature and attributes of this God-man. Neither has any subsequent generation been able to evaluate what took place on earth in the person of Jesus of Nazareth. And there can never occur an opportunity for either science or religion to check up on these remarkable events for the simple reason that such an extraordinary situation can never again occur, either on this world or on any other world in Nebadon. Never again, on any world in this entire universe, will a being appear in the likeness of mortal flesh, at the same time embodying all the attributes of creative energy combined with spiritual endowments which transcend time and most other material limitations.
152:1.5 (1700.1) Mitte kunagi enne ega pärast Jeesuse maa peal viibimist pole olnud võimalik nii otseselt ja kujukalt kindlustada surelike meeste ja naiste tugeva ja elava usuga kaasnevaid tulemusi. Nende nähtuste kordamiseks peaksime minema Looja-Miikaeli enda juurde ja leidma ta eest sellisena, nagu ta tol ajal oli — Inimese Pojana. Samuti peaksite tänapäeval, mil tema eemalviibimise tõttu pole sellised ainelised avaldumised võimalikud, hoiduma piiramast tema vaimujõu võimalikku ilmutumist. Ehkki Meistrit pole siin ainelise olendina, viibib ta inimsüdameis vaimse mõjuna. Maailmast lahkudes sai Jeesuse vaimule võimalikuks elada kõrvuti oma Isa vaimuga kogu inimkonna meeles.	152:1.5 (1700.1) Never before Jesus was on earth, nor since, has it been possible so directly and graphically to secure the results attendant upon the strong and living faith of mortal men and women. To repeat these phenomena, we would have to go into the immediate presence of Michael, the Creator, and find him as he was in those days—the Son of Man. Likewise, today, while his absence prevents such material manifestations, you should refrain from placing any sort of limitation on the possible exhibition of his spiritual power. Though the Master is absent as a material being, he is present as a spiritual influence in the hearts of men. By going away from the world, Jesus made it possible for his spirit to live alongside that of his Father which indwells the minds of all mankind.
2. Viie tuhande söötmine ^top	2. Feeding the Five Thousand ^top
152:2.1 (1700.2) Jeesus jätkas ikka päeval rahva õpetamist, kuna õhtuti juhendas ta apostleid ja evangeliste. Reedel kuulutas ta välja nädalase puhkuse, et kõik ta järgijad võiksid minna mõneks päevaks koju või oma sõprade juurde, enne kui nad hakkavad valmistuma paasapühaks Jeruusalemma minemiseks. Ent enam kui pooled jüngrid keeldusid tema juurest lahkumast ja rahvahulk kasvas iga päevaga, nii et Taavet Sebedeus soovis rajada juba uue laagri, aga Jeesus ei andnud selleks luba. Meister puhkas sabati ajal nii vähe, et soovis pühapäeva, 27. märtsi hommikul rahvahulgast eemalduda. Mõned evangelistid jäeti rahvaga rääkima, Jeesus aga kavatses koos kaheteistkümnega teistele märkamatult järve vastaskaldale minna, kus nad lootsid saada väga vajalikku puhkust Betsaida-Juliasest lõuna pool asunud kaunis pargis. See piirkond oli Kapernauma elanike lemmikpuhkekoht, nad kõik teadsid neid idaranniku parke.	152:2.1 (1700.2) Jesus continued to teach the people by day while he instructed the apostles and evangelists at night. On Friday he declared a furlough of one week that all his followers might go home or to their friends for a few days before preparing to go up to Jerusalem for the Passover. But more than one half of his disciples refused to leave him, and the multitude was daily increasing in size, so much so that David Zebedee desired to establish a new encampment, but Jesus refused consent. The Master had so little rest over the Sabbath that on Sunday morning, March 27, he sought to get away from the people. Some of the evangelists were left to talk to the multitude while Jesus and the twelve planned to escape, unnoticed, to the opposite shore of the lake, where they proposed to obtain much needed rest in a beautiful park south of Bethsaida-Julias. This region was a favorite resorting place for Capernaum folks; they were all familiar with these parks on the eastern shore.
152:2.2 (1700.3) Aga rahvahulk ei lasknud neil seda teha. Nad nägid, kuhu Jeesuse paat suundus, üürisid kõik olemasolevad paadid ja asusid teda jälitama. Need, kellele paate ei jätkunud, hakkasid jalgsi ümber järve minema.	152:2.2 (1700.3) But the people would not have it so. They saw the direction taken by Jesus’ boat, and hiring every craft available, they started out in pursuit. Those who could not obtain boats fared forth on foot to walk around the upper end of the lake.
152:2.3 (1700.4) Hiliseks pärastlõunaks oli enam kui tuhat inimest Meistri pargist üles leidnud ja ta rääkis nendega lühidalt, Peetrus aga jätkas. Paljud neist olid võtnud toitu kaasa ja kui nad olid õhtust söönud, kogunesid nad väikestesse rühmadesse, keda Jeesus ja apostlid õpetama hakkasid.	152:2.3 (1700.4) By late afternoon more than a thousand persons had located the Master in one of the parks, and he spoke to them briefly, being followed by Peter. Many of these people had brought food with them, and after eating the evening meal, they gathered about in small groups while Jesus’ apostles and disciples taught them.
152:2.4 (1700.5) Esmaspäeva pärastlõunaks oli rahvahulk kasvanud enam kui kolme tuhandeni. Ja ikka veel — ka pärast õhtu saabumist — tuli rahvast üha juurde ja neil oli kaasas igasuguste haigustega inimesi. Sajad huvilised olid kavatsenud Kapernaumas peatuda, et teel paasapühale Jeesust näha ja kuulda, ning nad ei tahtnud pettuda. Kolmapäeva lõunaks oli sellesse parki Betsaida-Juliasest lõunas kogunenud ligikaudu viis tuhat meest, naist ja last. Ilm oli ilus, sest selles paikkonnas hakkas vihmaperiood juba lõpule jõudma.	152:2.4 (1700.5) Monday afternoon the multitude had increased to more than three thousand. And still—way into the evening—the people continued to flock in, bringing all manner of sick folks with them. Hundreds of interested persons had made their plans to stop over at Capernaum to see and hear Jesus on their way to the Passover, and they simply refused to be disappointed. By Wednesday noon about five thousand men, women, and children were assembled here in this park to the south of Bethsaida-Julias. The weather was pleasant, it being near the end of the rainy season in this locality.
152:2.5 (1700.6) Filippus oli Jeesusele ja kaheteistkümnele kolmeks päevaks toitu varunud ning nende eest hoolitses Markus, noormees, kes nende heaks igasuguseid töid tegi. Kolmanda päeva õhtupoolikuks, mil peaaegu pool kokkutulnud rahvast oli juba kolmandat päeva kohal, oli inimeste kaasatoodud toit peaaegu otsakorral. Taavet Sebedeusel polnud siin rahva toitmiseks ja majutamiseks telklinnakut, Filippus polnud aga varunud nii suure hulga jaoks toitu. Inimestel olid kõhud tühjad, aga ära nad ei läinud. Sosistati, et Jeesus oli valinud selle koha, mis jäi väljapoole kõigi tema vaenlaste võimkonda, et end seal kuningaks kroonida lasta, vältimaks probleeme nii Herodese kui ka Jeruusalemma juhtidega. Inimeste vaimustus kasvas iga tunniga. Jeesusele ei räägitud sellest sõnagi, kuigi ta muidugi teadis kõike, mis toimus. Ka kaksteist apostlit olid samal arvamusel, eriti aga nooremad evangelistid. Apostlite seast pooldasid seda katset Jeesus kuningaks kuulutada Peetrus, Johannes, seloot Siimon ja Juudas Iskariot. Plaani vastu olid Andreas, Jaakobus, Naatanael ja Toomas. Matteus, Filippus ja Alfeuse kaksikud jäid erapooletuks. Seda salaplaani Jeesus kuningaks kuulutada juhtis Iiob, üks noortest evangelistidest.	152:2.5 (1700.6) Philip had provided a three days’ supply of food for Jesus and the twelve, which was in the custody of the Mark lad, their boy of all chores. By afternoon of this, the third day for almost half of this multitude, the food the people had brought with them was nearly exhausted. David Zebedee had no tented city here to feed and accommodate the crowds. Neither had Philip made food provision for such a multitude. But the people, even though they were hungry, would not go away. It was being quietly whispered about that Jesus, desiring to avoid trouble with both Herod and the Jerusalem leaders, had chosen this quiet spot outside the jurisdiction of all his enemies as the proper place to be crowned king. The enthusiasm of the people was rising every hour. Not a word was said to Jesus, though, of course, he knew all that was going on. Even the twelve apostles were still tainted with such notions, and especially the younger evangelists. The apostles who favored this attempt to proclaim Jesus king were Peter, John, Simon Zelotes, and Judas Iscariot. Those opposing the plan were Andrew, James, Nathaniel, and Thomas. Matthew, Philip, and the Alpheus twins were noncommittal. The ringleader of this plot to make him king was Joab, one of the young evangelists.
152:2.6 (1701.1) Selline oli olukord kolmapäeva pärastlõunal kell viis, kui Jeesus palus Jaakobus Alfeusel Andrease ja Filippuse enda juurde kutsuda. Jeesus ütles: „Mida me selle rahvaga peale hakkame? Nad on olnud nüüd kolm päeva meiega ja paljudel on kõhud tühjad. Neil pole süüa.” Filippus ja Andreas vahetasid pilke ja Filippus vastas: „Meister, sa peaksid need inimesed ära saatma, et nad läheksid ümbruskonna küladesse ja endale süüa ostaksid.” Ja Andreas, kes kartis kuningaplaani teostumist, kiitis Filippuse ettepaneku kiiresti heaks, öeldes: „Jah, Meister, usun, et kõige parem oleks, kui sa rahva ära saadaksid, et nad läheksid endale toitu ostma ja sina saaksid seni veidi puhata.” Selleks ajaks olid aga ka ülejäänud kaheteistkümne seast nõupidamisele saabunud. Jeesus ütles: „Aga ma ei taha neid tühja kõhuga ära saata, kas teil pole neile midagi süüa anda?” Filippus ei suutnud nüüd enam vastu pidada ja ütles kohe: „Meister, kust me saame selles maakohas nii suurele hulgale leiba osta? Lõunasöögiks ei piisaks kahesajast teenarist.”	152:2.6 (1701.1) This was the stage setting about five o’clock on Wednesday afternoon, when Jesus asked James Alpheus to summon Andrew and Philip. Said Jesus: “What shall we do with the multitude? They have been with us now three days, and many of them are hungry. They have no food.” Philip and Andrew exchanged glances, and then Philip answered: “Master, you should send these people away so that they may go to the villages around about and buy themselves food.” And Andrew, fearing the materialization of the king plot, quickly joined with Philip, saying: “Yes, Master, I think it best that you dismiss the multitude so that they may go their way and buy food while you secure rest for a season.” By this time others of the twelve had joined the conference. Then said Jesus: “But I do not desire to send them away hungry; can you not feed them?” This was too much for Philip, and he spoke right up: “Master, in this country place where can we buy bread for this multitude? Two hundred denarii worth would not be enough for lunch.”
152:2.7 (1701.2) Enne kui apostlitel avanes võimalus sõna sekka öelda, pöördus Jeesus Andrease ja Filippuse poole ja lausus: „Ma ei taha neid inimesi ära saata. Nad on siin nagu karjuseta lambad. Ma tahaksin neile süüa anda. Mis toitu meil kaasas on?” Sel ajal kui Filippus Matteuse ja Juudaga juttu ajas, otsis Andreas üles Markuse-nimelise noormehe ja küsis, kui palju neil toiduvarusid järel oli. Ja Jeesuse juurde naastes ütles ta: „Noormehel on alles ainult viis odraleiba ja kaks kuivatatud kala.” Peetrus lisas kohe: „Meil on vaja veel ka täna õhtul süüa.”	152:2.7 (1701.2) Before the apostles had an opportunity to express themselves, Jesus turned to Andrew and Philip, saying: “I do not want to send these people away. Here they are, like sheep without a shepherd. I would like to feed them. What food have we with us?” While Philip was conversing with Matthew and Judas, Andrew sought out the Mark lad to ascertain how much was left of their store of provisions. He returned to Jesus, saying: “The lad has left only five barley loaves and two dried fishes”—and Peter promptly added, “We have yet to eat this evening.”
152:2.8 (1701.3) Jeesus seisis hetke vaikides. Ta pilgust oli näha, et ta mõtted olid eemal. Apostlid ei öelnud midagi. Äkki pöördus Jeesus Andrease poole ja lausus: „Too need leivad ja kalad siia.” Ja kui Andreas oli korvi Jeesuse juurde toonud, ütles Meister: „Lase rahval istuda sajakaupa rohule, määra igale rühmale juht ja kutsu kõik evangelistid siia.”	152:2.8 (1701.3) For a moment Jesus stood in silence. There was a faraway look in his eyes. The apostles said nothing. Jesus turned suddenly to Andrew and said, “Bring me the loaves and fishes.” And when Andrew had brought the basket to Jesus, the Master said: “Direct the people to sit down on the grass in companies of one hundred and appoint a leader over each group while you bring all of the evangelists here with us.”
152:2.9 (1701.4) Jeesus võttis leivad kätte ja pärast tänupalvet murdis ta leiba ja jagas apostlitele, need aga andsid leiva edasi oma kaaslastele, kes omakorda kandsid selle rahvale. Samamoodi murdis Jeesus ka kala tükkideks ja jagas välja. Ning rahvahulk sõi ja kõigi kõhud said täis. Kui nad olid söömise lõpetanud, ütles Jeesus jüngritele: „Korjake ülejäänud tükid kokku, et midagi kaotsi ei läheks.” Kui nad olid jäägid kokku kogunud, oli neid kaksteist korvitäit. Seda erakordset einet sõid kokku umbes viis tuhat meest, naist ja last.	152:2.9 (1701.4) Jesus took up the loaves in his hands, and after he had given thanks, he broke the bread and gave to his apostles, who passed it on to their associates, who in turn carried it to the multitude. Jesus in like manner broke and distributed the fishes. And this multitude did eat and were filled. And when they had finished eating, Jesus said to the disciples: “Gather up the broken pieces that remain over so that nothing will be lost.” And when they had finished gathering up the fragments, they had twelve basketfuls. They who ate of this extraordinary feast numbered about five thousand men, women, and children.
152:2.10 (1702.1) See oli esimene ja ainus ime, mille Jeesus ettekavatsetult sooritas. Tema jüngrid kaldusid, tõsi küll, nimetama imeks paljusid asju, mis tegelikult imed polnud, kuid see oli tõeline üleloomulik hoolekanne. Meile on õpetatud, et Miikael paljundas tol korral toiduelemente nii, nagu ta seda alati teeb, kuid seekord oli ajategur välja jäetud ja kasutatud nähtavat elukanalit.	152:2.10 (1702.1) And this is the first and only nature miracle which Jesus performed as a result of his conscious preplanning. It is true that his disciples were disposed to call many things miracles which were not, but this was a genuine supernatural ministration. In this case, so we were taught, Michael multiplied food elements as he always does except for the elimination of the time factor and the visible life channel.
3. Kuningaks tegemise episood ^top	3. The King-Making Episode ^top
152:3.1 (1702.2) Viie tuhande söötmine üleloomuliku energiaga oli üks neid juhtumeid, mil inimliku kaastunde ja loova jõu liitmine andis tulemuseks selle, mis toimus. Nüüd, mil rahvahulk oli söönuks saanud ja see hämmastav ime Jeesuse kuulsusele sealsamas lisa toonud, ei vajanud Meistri kuningaks kuulutamise plaan enam muud isiklikku suunamist. Mõte näis levivat rahva seas nagu nakkus. Inimeste reageering nende füüsiliste vajaduste nii ootamatule ja vaatemängulisele rahuldamisele oli sügav ja ületamatu. Juute oli pikka aega õpetatud, et kui tuleb messias, Taaveti poeg, paneb ta taas voolama piima- ja meejõed ning eluleiba annetatakse neile samuti, nagu nende esiisadele kõrbes taevamannat langes. Ja kas polnud nüüd kogu see lootus otse nende silme all täitunud? Kui see näljane, alatoitluse all kannatav hulk oli oma kõhud imetoiduga täitnud, oli nende ainus ühehäälne reageering: „Siin on meie kuningas.” Iisraeli imetegijast päästja oli tulnud. Nende lihtsameelsete inimeste silmis kaasnes toitmisvõimega õigus valitseda. Seega pole ime, et söömise lõpetanud rahvahulk tõusis nagu üks mees ja hüüdis: „Tehke ta kuningaks!”	152:3.1 (1702.2) The feeding of the five thousand by supernatural energy was another of those cases where human pity plus creative power equaled that which happened. Now that the multitude had been fed to the full, and since Jesus’ fame was then and there augmented by this stupendous wonder, the project to seize the Master and proclaim him king required no further personal direction. The idea seemed to spread through the crowd like a contagion. The reaction of the multitude to this sudden and spectacular supplying of their physical needs was profound and overwhelming. For a long time the Jews had been taught that the Messiah, the son of David, when he should come, would cause the land again to flow with milk and honey, and that the bread of life would be bestowed upon them as manna from heaven was supposed to have fallen upon their forefathers in the wilderness. And was not all of this expectation now fulfilled right before their eyes? When this hungry, undernourished multitude had finished gorging itself with the wonder-food, there was but one unanimous reaction: “Here is our king.” The wonder-working deliverer of Israel had come. In the eyes of these simple-minded people the power to feed carried with it the right to rule. No wonder, then, that the multitude, when it had finished feasting, rose as one man and shouted, “Make him king!”
152:3.2 (1702.3) See võimas hüüd innustas Peetrust ja teisi apostleid, kes ikka veel hellitasid lootust näha Jeesust oma valitsemisõigust kehtestamas. Ent neil väärlootustel polnud määratud kaua püsida. Vaevalt oli rahvahulga võimsa hüüu kaja vaikinud, kui Jeesus tõusis suurele kivile, tõstis tähelepanu püüdmiseks käe ja ütles: „Mu lapsed, teil on head kavatsused, aga te olete lühinägelikud ja materiaalselt meelestatud.” Ta vaikis hetkeks, see tugev galilealane seisis seal majesteetlikult päikeseloojangu idapoolses lummavas kumas. Iga toll temas oli kuningasarnane, kui ta hingetult kuulavale rahvahulgale kõneles: „Te ei taha teha mind kuningaks mitte sellepärast, et teie hingi oleks valgustanud suur tõde, vaid hoopis sellepärast, et teie kõhud on leiba täis. Mitu korda olen ma teile öelnud, et minu kuningriik ei ole siit maailmast? See taevariik, mida meie kuulutame, on vaimne vendlus ja seda ei valitse maisel troonil istuv inimene. Maiste jumalapoegade vaimse vendluse kõiketeadev ja kõikvõimas Valitseja on minu taevane Isa. Kas ma tõesti pole suutnud teile ilmutada vaimude Isa, et te soovite tema lihas elavat Poega kuningaks teha! Minge nüüd kõik siit oma kodudesse. Kui teil peab tingimata kuningas olema, seatagu teie südameisse troonile valguse Isa kui kõige vaimne Valitseja.”	152:3.2 (1702.3) This mighty shout enthused Peter and those of the apostles who still retained the hope of seeing Jesus assert his right to rule. But these false hopes were not to live for long. This mighty shout of the multitude had hardly ceased to reverberate from the near-by rocks when Jesus stepped upon a huge stone and, lifting up his right hand to command their attention, said: “My children, you mean well, but you are shortsighted and material-minded.” There was a brief pause; this stalwart Galilean was there majestically posed in the enchanting glow of that eastern twilight. Every inch he looked a king as he continued to speak to this breathless multitude: “You would make me king, not because your souls have been lighted with a great truth, but because your stomachs have been filled with bread. How many times have I told you that my kingdom is not of this world? This kingdom of heaven which we proclaim is a spiritual brotherhood, and no man rules over it seated upon a material throne. My Father in heaven is the all-wise and the all-powerful Ruler over this spiritual brotherhood of the sons of God on earth. Have I so failed in revealing to you the Father of spirits that you would make a king of his Son in the flesh! Now all of you go hence to your own homes. If you must have a king, let the Father of lights be enthroned in the heart of each of you as the spirit Ruler of all things.”
152:3.3 (1702.4) Nende Jeesuse sõnade peale lahkus rahvas täis hämmastust ja masendust. Paljud teda uskunud pöördusid nüüd tast ära ega käinud sellest päevast alates enam tema järel. Apostlid olid keeletud: nad seisid vaikides kaheteistkümne toidujäänuste korvi ümber, ainult noormees Markus, nende abiline, ütles: „Ja ta keeldus saamast meie kuningaks.” Enne kui Jeesus mägedesse läks, et seal üksi olla, pöördus ta Andrease poole ja lausus: „Vii oma vennad Sebedeuse majja tagasi ja palveta koos nendega, eriti oma venna Siimon Peetruse eest.”	152:3.3 (1702.4) These words of Jesus sent the multitude away stunned and disheartened. Many who had believed in him turned back and followed him no more from that day. The apostles were speechless; they stood in silence gathered about the twelve baskets of the fragments of food; only the chore boy, the Mark lad, spoke, “And he refused to be our king.” Jesus, before going off to be alone in the hills, turned to Andrew and said: “Take your brethren back to Zebedee’s house and pray with them, especially for your brother, Simon Peter.”
4. Siimon Peetruse öine nägemus ^top	4. Simon Peter’s Night Vision ^top
152:4.1 (1703.1) Ärasaadetud apostlid läksid ilma Meistrita paati ja hakkasid vaikides järve läänekalda poole Betsaidasse aerutama. Ükski kaheteistkümnest polnud nii löödud ja masendatud kui Siimon Peetrus. Keegi ei öelnud peaaegu sõnagi, kuid nad kõik mõtlesid Meistrist, kes oli üksi mägedes. Kas ta oli nad hüljanud? Veel mitte kunagi polnud ta neid kõiki ära saatnud ja keeldunud nendega koos tulemast. Mida see kõik võis tähendada?	152:4.1 (1703.1) The apostles, without their Master—sent off by themselves—entered the boat and in silence began to row toward Bethsaida on the western shore of the lake. None of the twelve was so crushed and downcast as Simon Peter. Hardly a word was spoken; they were all thinking of the Master alone in the hills. Had he forsaken them? He had never before sent them all away and refused to go with them. What could all this mean?
152:4.2 (1703.2) Nende peale laskus pimedus, sest oli tõusnud tugev vastutuul, mis tegi edasiliikumise peaaegu võimatuks. Pimeduse ja raske aerutamise tunnid möödusid üksteise järel ja Peetrus väsis ning vajus sügavasse kurnatuseunne. Andreas ja Jaakobus panid ta ahtrisse polsterdatud istmele puhkama. Sel ajal, kui teised apostlid tuule ja lainetega võitlesid, nägi Peetrus und: ta nägi Jeesust järve peal kõndides nende poole tulemas. Kui Meister näis olevat juba paadi kõrval, hüüdis Peetrus talle: „Päästa meid, Meister, päästa meid!” Ja paadi tagaosas olijad kuulsid mõningaid tema sõnu. Peetrus aga nägi und edasi ja kuulis Jeesust ütlemas: „Olge julged, see olen mina, ärge kartke.” See oli Peetruse rahutule hingele nagu palsam; see rahustas tema murelikku vaimu, nii et ta hüüdis (unes) Meistrile: „Issand, kui see oled tõesti sina, võta mind endaga vee peale kõndima.” Ja kui Peetrus hakkas vee peal kõndima, tekitasid mässavad lained temas hirmu, ta oleks äärepealt vette vajunud ja hüüdis: „Issand, päästa mind!” Mitmed kaheteistkümnest kuulsid teda niimoodi hüüdmas. Siis nägi Peetrus unes, et Jeesus tuli talle appi, sirutas käe, võttis temast kinni, tõstis ta üles ja ütles: „Oh sind küll oma vähese usuga, miks sa kahtlesid?”	152:4.2 (1703.2) Darkness descended upon them, for there had arisen a strong and contrary wind which made progress almost impossible. As the hours of darkness and hard rowing passed, Peter grew weary and fell into a deep sleep of exhaustion. Andrew and James put him to rest on the cushioned seat in the stern of the boat. While the other apostles toiled against the wind and the waves, Peter dreamed a dream; he saw a vision of Jesus coming to them walking on the sea. When the Master seemed to walk on by the boat, Peter cried out, “Save us, Master, save us.” And those who were in the rear of the boat heard him say some of these words. As this apparition of the night season continued in Peter’s mind, he dreamed that he heard Jesus say: “Be of good cheer; it is I; be not afraid.” This was like the balm of Gilead to Peter’s disturbed soul; it soothed his troubled spirit, so that (in his dream) he cried out to the Master: “Lord, if it really is you, bid me come and walk with you on the water.” And when Peter started to walk upon the water, the boisterous waves frightened him, and as he was about to sink, he cried out, “Lord, save me!” And many of the twelve heard him utter this cry. Then Peter dreamed that Jesus came to the rescue and, stretching forth his hand, took hold and lifted him up, saying: “O, you of little faith, wherefore did you doubt?”
152:4.3 (1703.3) Seoses unenäo viimase osaga tõusis Peetrus istmelt, kus ta oli maganud, ja astuski üle parda vette. Ja ta ärkas unest, kui Andreas, Jaakobus ja Johannes küünitusid tema poole ning ta veest välja tõmbasid.	152:4.3 (1703.3) In connection with the latter part of his dream Peter arose from the seat whereon he slept and actually stepped overboard and into the water. And he awakened from his dream as Andrew, James, and John reached down and pulled him out of the sea.
152:4.4 (1703.4) Peetrusele jäi see kogemus alatiseks meelde reaalse sündmusena. Ta uskus siiralt, et Jeesus oli tol ööl end neile ilmutanud. Johannes Markust suutis ta vaid osaliselt veenda, seepärast jättis Markus osa sellest loost oma ürikust välja. Arst Luukas uuris lugu hoolikalt ja jõudis järeldusele, et episood oli vaid Peetruse nägemus, ning keeldus seda lugu oma ürikusse võtmast.	152:4.4 (1703.4) To Peter this experience was always real. He sincerely believed that Jesus came to them that night. He only partially convinced John Mark, which explains why Mark left a portion of the story out of his narrative. Luke, the physician, who made careful search into these matters, concluded that the episode was a vision of Peter’s and therefore refused to give place to this story in the preparation of his narrative.
5. Tagasi Betsaidas ^top	5. Back in Bethsaida ^top
152:5.1 (1703.5) Neljapäeva hommikul enne koitu seadsid nad paadi Sebedeuse maja lähedal ankrusse ja püüdsid lõunani magada. Andreas ärkas esimesena, läks järve äärde jalutama ja leidis Jeesuse seal nende poisist abilisega vee ääres kivil istumas. Ehkki paljud rahvahulga seast ja noored evangelistid olid kogu öö ning suure osa järgmisest päevast Jeesust idapoolsetest mägedest otsinud, oli tema koos Markusega hakanud veidi pärast keskööd ümber järve ja üle jõe tagasi Betsaidasse minema.	152:5.1 (1703.5) Thursday morning, before daylight, they anchored their boat offshore near Zebedee’s house and sought sleep until about noontime. Andrew was first up and, going for a walk by the sea, found Jesus, in company with their chore boy, sitting on a stone by the water’s edge. Notwithstanding that many of the multitude and the young evangelists searched all night and much of the next day about the eastern hills for Jesus, shortly after midnight he and the Mark lad had started to walk around the lake and across the river, back to Bethsaida.
152:5.2 (1704.1) Viiest tuhandest imeliselt söönuks saanud inimesest, kes oleksid täis kõhuga ja tühja südamega tahtnud teda kuningaks teha, järgis teda edaspidi ainult umbes viissada. Ent enne, kui nad kuulsid, et ta on Betsaidas tagasi, palus Jeesus Andreasel kaksteist apostlit ja nende kaaslased, naised kaasa arvatud, kokku koguda, öeldes: „Soovin nendega kõnelda.” Kui kõik olid valmis, ütles Jeesus:	152:5.2 (1704.1) Of the five thousand who were miraculously fed, and who, when their stomachs were full and their hearts empty, would have made him king, only about five hundred persisted in following after him. But before these received word that he was back in Bethsaida, Jesus asked Andrew to assemble the twelve apostles and their associates, including the women, saying, “I desire to speak with them.” And when all were ready, Jesus said:
152:5.3 (1704.2) „Kui kaua ma veel pean teiega kannatlik olema? Kas teie vaimne taipamisvõime on liiga aeglane ja teis on elavat usku nii vähe? Olen teile kõik need kuud taevariigi tõdesid õpetanud, teid valitsevad aga vaimsete kaalutluste asemel ainelised motiivid. Kas te pole pühakirjast lugenud isegi neid kohti, kus Mooses manitseb Iisraeli uskmatuid lapsi sõnadega „Ärge kartke, püsige paigal, siis te näete Issanda päästet”? Psalmilaulja ütles: „Usalda Issandat.” „Ole kannatlik, oota Issandat, ole vahva. Ta tugevdab su südant.” „Heida Issanda peale oma koorem ja tema hoolitseb sinu eest. Usalda teda alati ja ava talle oma süda, sest Jumalas on su pelgupaik.” „Kes Kõigekõrgema kaitse all elab, viibib alati Kõigevägevama varju all.” „Parem on pelgupaika otsida Issanda juures kui loota inimvürstide peale.”	152:5.3 (1704.2) “How long shall I bear with you? Are you all slow of spiritual comprehension and deficient in living faith? All these months have I taught you the truths of the kingdom, and yet are you dominated by material motives instead of spiritual considerations. Have you not even read in the Scriptures where Moses exhorted the unbelieving children of Israel, saying: ‘Fear not, stand still and see the salvation of the Lord’? Said the singer: ‘Put your trust in the Lord.’ ‘Be patient, wait upon the Lord and be of good courage. He shall strengthen your heart.’ ‘Cast your burden on the Lord, and he shall sustain you. Trust him at all times and pour out your heart to him, for God is your refuge.’ ‘He who dwells in the secret place of the Most High shall abide under the shadow of the Almighty.’ ‘It is better to trust the Lord than to put confidence in human princes.’
152:5.4 (1704.3) Kas te kõik mõistate nüüd, et imeteod ja aineliste imede kordasaatmine ei võida vaimuriigile hingi juurde? Me toitsime rahvahulka, ent see ei tekitanud neis nälga eluleiva ega janu vaimse õigluse vee järele. Kui nende kõhud täis said, ei soovinud nad astuda mitte taevariiki, vaid kuulutada Inimese Poeg kuningaks selle maailma kuningate eeskujul üksnes selleks, et ka edaspidi saada leiba ilma tööd tegemata. Ning kõik see, milles paljud teist rohkem või vähem osalesid, ei ilmuta mingil viisil taevast Isa ega vii tema taevariiki maa peal edasi. Kas meil pole juba selle maa usujuhtide seas piisavalt vaenlasi, ilma et me teeksime seda, mis ka tsiviilvalitsejad võib meist eemale tõugata? Ma palvetan, et Isa salviks teie silmi, et te näeksite, ja avaks teie kõrvad, et te kuuleksite, selleks et te hakkaksite täielikult uskuma evangeeliumisse, mida ma olen teile õpetanud.”	152:5.4 (1704.3) “And now do you all see that the working of miracles and the performance of material wonders will not win souls for the spiritual kingdom? We fed the multitude, but it did not lead them to hunger for the bread of life neither to thirst for the waters of spiritual righteousness. When their hunger was satisfied, they sought not entrance into the kingdom of heaven but rather sought to proclaim the Son of Man king after the manner of the kings of this world, only that they might continue to eat bread without having to toil therefor. And all this, in which many of you did more or less participate, does nothing to reveal the heavenly Father or to advance his kingdom on earth. Have we not sufficient enemies among the religious leaders of the land without doing that which is likely to estrange also the civil rulers? I pray that the Father will anoint your eyes that you may see and open your ears that you may hear, to the end that you may have full faith in the gospel which I have taught you.”
152:5.5 (1704.4) Seejärel teatas Jeesus, et ta soovib mõneks päevaks koos oma apostlitega puhkama minna, enne kui nad hakkavad valmistuma paasapühaks Jeruusalemma minekuks, ning keelas jüngritel ja muul rahval endale järgneda. Nii läksidki nad paadiga Geneetsareti piirkonda paariks-kolmeks päevaks puhkama ja magama. Jeesus valmistus oma maapealse elu suureks katsumuseks ja veetis seepärast palju aega osaduses oma taevase Isaga.	152:5.5 (1704.4) Jesus then announced that he wished to withdraw for a few days of rest with his apostles before they made ready to go up to Jerusalem for the Passover, and he forbade any of the disciples or the multitude to follow him. Accordingly they went by boat to the region of Gennesaret for two or three days of rest and sleep. Jesus was preparing for a great crisis of his life on earth, and he therefore spent much time in communion with the Father in heaven.
152:5.6 (1704.5) Uudised viie tuhande inimese toitmisest ja püüdest Jeesust kuningaks seada äratasid kõikjal palju uudishimu ja tekitasid Galileas ja Juudamaal hirmu nii usujuhtides kui ka tsiviilvalitsejates. Ehkki see suur ime polnud teinud midagi taevariigi evangeeliumi edendamiseks aineliselt meelestatud ja pooleldi uskujate hinges, ohjeldas see ometi Jeesuse kitsama apostliteringi ja lähedasemate jüngrite imesidtaotlevaid ja kuningat-ihalevaid kalduvusi. Selle vaatemängulise vahejuhtumiga lõppes õpetamise, koolitamise ja tervendamise varane etapp ning see valmistas ette tee selleks viimaseks aastaks, mil kuulutati uue taevariigi evangeeliumi kõrgemaid ja vaimsemaid aspekte — inimese kui Jumala poja seisust, vaimuvabadust ja igavest pääsemist.	152:5.6 (1704.5) The news of the feeding of the five thousand and the attempt to make Jesus king aroused widespread curiosity and stirred up the fears of both the religious leaders and the civil rulers throughout all Galilee and Judea. While this great miracle did nothing to further the gospel of the kingdom in the souls of material-minded and halfhearted believers, it did serve the purpose of bringing to a head the miracle-seeking and king-craving proclivities of Jesus’ immediate family of apostles and close disciples. This spectacular episode brought an end to the early era of teaching, training, and healing, thereby preparing the way for the inauguration of this last year of proclaiming the higher and more spiritual phases of the new gospel of the kingdom—divine sonship, spiritual liberty, and eternal salvation.
6. Geneetsaretis ^top	6. At Gennesaret ^top
152:6.1 (1705.1) Puhates Geneetsareti piirkonnas ühe jõuka uskuja majas, pidas Jeesus igal õhtupoolikul kaheteistkümnega mitteametlikke jutuajamisi. Taevariigi saadikud olid illusioonideta, tõsised, kained ja puhastunud mehed. Ent isegi pärast kõike juhtunut ilmnes hilisemate sündmuste käigus, et need kaksteist meest polnud ikka veel täielikult vabanenud oma sissejuurdunud ja kauahellitatud lootustest juudi messia tulekule. Möödunud nädalate sündmused olid toimunud liiga kiiresti, et need hämmastunud kalurid oleksid juhtunu täit tähendust mõistnud. Meestel ja naistel läheb aega, enne kui nende ühiskondliku käitumise, filosoofiliste hoiakute ja religioossete veendumustega seotud põhiarusaamades toimuvad radikaalsed ja ulatuslikud muutused.	152:6.1 (1705.1) While resting at the home of a wealthy believer in the Gennesaret region, Jesus held informal conferences with the twelve every afternoon. The ambassadors of the kingdom were a serious, sober, and chastened group of disillusioned men. But even after all that had happened, and as subsequent events disclosed, these twelve men were not yet fully delivered from their inbred and long-cherished notions about the coming of the Jewish Messiah. Events of the preceding few weeks had moved too swiftly for these astonished fishermen to grasp their full significance. It requires time for men and women to effect radical and extensive changes in their basic and fundamental concepts of social conduct, philosophic attitudes, and religious convictions.
152:6.2 (1705.2) Sel ajal, kui Jeesus kaheteistkümnega Geneetsaretis puhkas, läks rahvahulk laiali — kes oma koju, kes juba paasapühaks Jeruusalemma. Vähem kui kuu ajaga oli Jeesuse vaimustunud ja avalike järgijate hulk, keda oli olnud ainuüksi Galileas üle viiekümne tuhande, kahanenud vähem kui viiesajani. Jeesus tahtiski apostlitele näidata rahva kiiduavalduspuhangute muutlikkust, et neil ei tekiks kiusatust toetuda niisugustele mööduva religioosse hüsteeria avaldumistele pärast seda, kui ta jätab nad üksi taevariigi tööd tegema, kuid tal õnnestus see vaid osaliselt.	152:6.2 (1705.2) While Jesus and the twelve were resting at Gennesaret, the multitudes dispersed, some going to their homes, others going on up to Jerusalem for the Passover. In less than one month’s time the enthusiastic and open followers of Jesus, who numbered more than fifty thousand in Galilee alone, shrank to less than five hundred. Jesus desired to give his apostles such an experience with the fickleness of popular acclaim that they would not be tempted to rely on such manifestations of transient religious hysteria after he should leave them alone in the work of the kingdom, but he was only partially successful in this effort.
152:6.3 (1705.3) Teisel Geneetsaretis veedetud õhtul rääkis Meister apostlitele uuesti mõistujuttu külvajast ja lisas järgmised sõnad: „Nagu näete, mu lapsed, on mõju inimtunnetele mööduv ja igati pettumust valmistav; üksnes inimese mõistusele tuginemine on samuti tühi ja viljatu tegevus; ainult pöördudes inimmeeles elava vaimu poole võite loota, et saavutate kestvat edu ja neid inimloomuse imelisi muundumisi, mis peagi kannavad külluses ehtsaid vaimuvilju kõigi nende igapäevaelus, kes selliselt päästetakse kahtluste pimedusest vaimust sündimisega usu valgusesse — taevariiki.”	152:6.3 (1705.3) The second night of their sojourn at Gennesaret the Master again told the apostles the parable of the sower and added these words: “You see, my children, the appeal to human feelings is transitory and utterly disappointing; the exclusive appeal to the intellect of man is likewise empty and barren; it is only by making your appeal to the spirit which lives within the human mind that you can hope to achieve lasting success and accomplish those marvelous transformations of human character that are presently shown in the abundant yielding of the genuine fruits of the spirit in the daily lives of all who are thus delivered from the darkness of doubt by the birth of the spirit into the light of faith—the kingdom of heaven.”
152:6.4 (1705.4) Jeesus õpetas kasutama emotsioone kui viisi intellekti tähelepanu köita ja koondada. Ta nimetas sel moel äratatud ja ergutatud meelt hinge väravaks, hinges elab aga see inimese vaimne olemus, mis peab tõe ära tundma ja reageerima evangeeliumi vaimsele kutsele, et inimloomuses saaksid toimuda püsivad muutused.	152:6.4 (1705.4) Jesus taught the appeal to the emotions as the technique of arresting and focusing the intellectual attention. He designated the mind thus aroused and quickened as the gateway to the soul, where there resides that spiritual nature of man which must recognize truth and respond to the spiritual appeal of the gospel in order to afford the permanent results of true character transformations.
152:6.5 (1705.5) Nii püüdis Jeesus apostleid ette valmistada peatseks šokiks — kriisiks seoses avalikkuse suhtumisega temasse, milleni oli aega vaid paar päeva. Ta selgitas kaheteistkümnele, et Jeruusalemma usujuhid sõlmivad Herodes Antipasega vandenõu nende hävitamiseks. Kaksteist apostlit hakkasid täielikumalt (ehkki mitte lõplikult) mõistma, et Jeesus ei asu Taaveti troonile. Nad nägid selgemalt, et vaimset tõde ei saa edasi viia aineliste imedega. Nad hakkasid mõistma, et viie tuhande toitmine ja rahvaliikumine Jeesuse kuningaks seadmiseks oli rahva imeootuste ja Jeesuse rahva silmis omandatud populaarsuse kulminatsioon. Nad mõistsid ähmaselt ja aimasid ette vaimse läbikatsumise ja julma vaenulikkuse aja lähenemist. Need kaksteist meest olid aegamööda aru saamas enda kui taevariigi saadikute töö tõelisest olemusest ja hakkasid end valmis seadma Meistri maapealse hoolekande viimase aasta katsumusteks ja proovilepanekuteks.	152:6.5 (1705.5) Jesus thus endeavored to prepare the apostles for the impending shock—the crisis in the public attitude toward him which was only a few days distant. He explained to the twelve that the religious rulers of Jerusalem would conspire with Herod Antipas to effect their destruction. The twelve began to realize more fully (though not finally) that Jesus was not going to sit on David’s throne. They saw more fully that spiritual truth was not to be advanced by material wonders. They began to realize that the feeding of the five thousand and the popular movement to make Jesus king was the apex of the miracle-seeking, wonder-working expectance of the people and the height of Jesus’ acclaim by the populace. They vaguely discerned and dimly foresaw the approaching times of spiritual sifting and cruel adversity. These twelve men were slowly awaking to the realization of the real nature of their task as ambassadors of the kingdom, and they began to gird themselves for the trying and testing ordeals of the last year of the Master’s ministry on earth.
152:6.6 (1706.1) Enne Geneetsaretist lahkumist andis Jeesus neile õpetusi seoses viie tuhande imelise toitmisega, öeldes, miks ta nii erakordselt oma loovat jõudu oli ilmutanud, ja kinnitades, et andis järele kaastundele rahvahulga suhtes alles siis, kui oli veendunud, et see „vastas Isa tahtele”.	152:6.6 (1706.1) Before they left Gennesaret, Jesus instructed them regarding the miraculous feeding of the five thousand, telling them just why he engaged in this extraordinary manifestation of creative power and also assuring them that he did not thus yield to his sympathy for the multitude until he had ascertained that it was “according to the Father’s will.”
7. Jeruusalemmas ^top	7. At Jerusalem ^top
152:7.1 (1706.2) Pühapäeval, 3. aprillil asus Jeesus, saadetuna vaid kaheteistkümnest apostlist, Betsaidast Jeruusalemma poole teele. Et rahvahulkadest eemale hoiduda ja võimalikult vähe tähelepanu äratada, rändasid nad Gerasa ja Filadelfia kaudu. Ta keelas neil selle reisi ajal avalikku õpetustööd teha ega lubanud õpetada ja jutlustada ka Jeruusalemmas viibides. Nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betaaniasse kolmapäeva, 6. aprilli hilisõhtul ja jäid ööbima Laatsaruse, Marta ja Maarja koju, kuid järgmisel hommikul läksid nad lahku. Jeesus peatus Johannesega ühe uskuja, Siimoni juures, kes elas Betaanias Laatsaruse lähedal. Juudas Iskariot ja seloot Siimon peatusid Jeruusalemmas oma sõprade juures, ülejäänud apostlid aga kahekaupa teistes majades.	152:7.1 (1706.2) Sunday, April 3, Jesus, accompanied only by the twelve apostles, started from Bethsaida on the journey to Jerusalem. To avoid the multitudes and to attract as little attention as possible, they journeyed by way of Gerasa and Philadelphia. He forbade them to do any public teaching on this trip; neither did he permit them to teach or preach while sojourning in Jerusalem. They arrived at Bethany, near Jerusalem, late on Wednesday evening, April 6. For this one night they stopped at the home of Lazarus, Martha, and Mary, but the next day they separated. Jesus, with John, stayed at the home of a believer named Simon, near the house of Lazarus in Bethany. Judas Iscariot and Simon Zelotes stopped with friends in Jerusalem, while the rest of the apostles sojourned, two and two, in different homes.
152:7.2 (1706.3) Jeesus tuli selle paasapüha ajal vaid korra Jeruusalemma, pidustuste suurpäeval. Abner tõi paljud Jeruusalemma uskujad Betaaniasse Jeesusega kohtuma. Jeruusalemmas viibides nägid kaksteist apostlit, kui suur vaen oli tõusmas Meistri vastu. Jeruusalemmast lahkudes uskusid nad kõik, et kriis on lähedal.	152:7.2 (1706.3) Jesus entered Jerusalem only once during this Passover, and that was on the great day of the feast. Many of the Jerusalem believers were brought out by Abner to meet Jesus at Bethany. During this sojourn at Jerusalem the twelve learned how bitter the feeling was becoming toward their Master. They departed from Jerusalem all believing that a crisis was impending.
152:7.3 (1706.4) Pühapäeval, 24. aprillil lahkus Jeesus apostlitega Jeruusalemmast Betsaidasse, minnes rannikulinnade Joppe, Kaisarea ja Ptolemaisi kaudu. Sealt liikusid nad maad mööda Raama ja Korasini kaudu Betsaidasse, kuhu saabusid reedel, 29. aprillil. Kohe pärast kojusaabumist saatis Jeesus Andrease sünagoogi ülema juurde paluma luba kõnelda järgmisel päeval, sabati pärastlõunasel teenistusel. Ja Jeesus teadis väga hästi, et see on viimane kord, mil tal üldse Kapernauma sünagoogis rääkida lubatakse.	152:7.3 (1706.4) On Sunday, April 24, Jesus and the apostles left Jerusalem for Bethsaida, going by way of the coast cities of Joppa, Caesarea, and Ptolemais. Thence, overland they went by Ramah and Chorazin to Bethsaida, arriving on Friday, April 29. Immediately on reaching home, Jesus dispatched Andrew to ask of the ruler of the synagogue permission to speak the next day, that being the Sabbath, at the afternoon service. And Jesus well knew that that would be the last time he would ever be permitted to speak in the Capernaum synagogue.