178. Kiri	Paper 178
Viimane päev laagris	Last Day at the Camp
178:0.1 (1929.1) JEESUS kavatses veeta selle neljapäeva — oma viimase vaba päeva maa peal lihalikult kehastunud jumaliku Pojana — oma apostlitega ja mõnede ustavate pühendunud jüngritega. Sel kaunil hommikul viis Meister nad varsti pärast hommikueinet ühte eraldatud paika veidi maad laagrist kõrgemal ja õpetas neile seal palju uusi tõdesid. Varastel õhtutundidel pidas Jeesus apostlitele veelgi jutlusi, kuid see neljapäeva-ennelõunane kõnelus oli mõeldud hüvastijätuks apostlitele ja laagris elanud väljavalitud jüngritele, kelle hulgas oli nii juute kui ka paganaid. Kohal olid kõik kaksteist peale Juuda. Peetrus ja veel mõni apostel juhtisid tähelepanu tema äraolekule. Oli neid, kes arvasid, et Jeesus on saatnud ta linna asju ajama, võib-olla saabuva paasapüha pidamist korraldama. Juudas pöördus laagrisse tagasi alles pärast lõunat, veidi enne seda, kui Jeesus viis kaksteist apostlit Jeruusalemma viimasele õhtusöömaajale.	178:0.1 (1929.1) JESUS planned to spend this Thursday, his last free day on earth as a divine Son incarnated in the flesh, with his apostles and a few loyal and devoted disciples. Soon after the breakfast hour on this beautiful morning, the Master led them to a secluded spot a short distance above their camp and there taught them many new truths. Although Jesus delivered other discourses to the apostles during the early evening hours of the day, this talk of Thursday forenoon was his farewell address to the combined camp group of apostles and chosen disciples, both Jews and gentiles. The twelve were all present save Judas. Peter and several of the apostles remarked about his absence, and some of them thought Jesus had sent him into the city to attend to some matter, probably to arrange the details of their forthcoming celebration of the Passover. Judas did not return to the camp until midafternoon, a short time before Jesus led the twelve into Jerusalem to partake of the Last Supper.
1. Kõnelus pojaseisusest ja kodanikuseisusest ^top	1. Discourse on Sonship and Citizenship ^top
178:1.1 (1929.2) Jeesus vestles peaaegu kaks tundi ligikaudu viiekümne usaldusväärse poolehoidjaga, vastates kümnetele küsimustele taevariigi ja selle maailma kuningriikide vahekorra ning Jumala pojaks olemise ja maiste riikide kodanikuks olemise vahekorra kohta. Selle kõneluse ja tema vastused esitatud küsimustele võib kokku võtta ja nüüdisaegses keeles sõnastada järgmiselt:	178:1.1 (1929.2) Jesus talked to about fifty of his trusted followers for almost two hours and answered a score of questions regarding the relation of the kingdom of heaven to the kingdoms of this world, concerning the relation of sonship with God to citizenship in earthly governments. This discourse, together with his answers to questions, may be summarized and restated in modern language as follows:
178:1.2 (1929.3) Selle maailma riigid, mis on ainelised, peavad sageli vajalikuks oma seaduste täitmise tagamiseks ja korra säilitamiseks füüsilist jõudu rakendada. Taevariigis ei pea tõelised uskujad füüsilist jõudu rakendama. Taevariiki, mis on Jumala vaimust sündinud poegade vaimne vennaskond, võib välja kuulutada ainult vaimujõuga. See erinevus uskujate taevariigi ja ilmaliku valitsuse riikide vahel näitab üksnes nende suhestatust ega tühista uskujate ühiskonnagruppide õigust pidada oma ridades korda ning distsiplineerida taltsutamatuid ja väärituid liikmeid.	178:1.2 (1929.3) The kingdoms of this world, being material, may often find it necessary to employ physical force in the execution of their laws and for the maintenance of order. In the kingdom of heaven true believers will not resort to the employment of physical force. The kingdom of heaven, being a spiritual brotherhood of the spirit-born sons of God, may be promulgated only by the power of the spirit. This distinction of procedure refers to the relations of the kingdom of believers to the kingdoms of secular government and does not nullify the right of social groups of believers to maintain order in their ranks and administer discipline upon unruly and unworthy members.
178:1.3 (1929.4) Vaimuriigis omatava pojaseisuse ja ilmaliku või tsiviilvalitsusega riigi kodanikuseisuse vahel pole midagi ühitamatut. Uskuja kohus on anda keisrile, mis keisrile kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub. Need kaks nõuet — üks aineline ja teine vaimne — ei saa omavahel vastuolus olla, kui olukord ei kujune nii, et keiser hakkab kasutama Jumala eesõigusi ja nõuab endale vaimseid austusavaldusi ja ülimat palveldamist. Sellisel juhul peate palveldama ainult Jumalat ja püüdma eksiteele sattunud maiseid valitsejaid valgustada, juhtides neidki taevast Isa tunnistama. Maiseid valitsejaid ei tohi vaimselt palveldada, samuti ei tohi rakendada maiste valitsuste füüsilist jõudu vaimuriigi missiooni edendamiseks, kui nende valitsejatest kunagi uskujad saavad.	178:1.3 (1929.4) There is nothing incompatible between sonship in the spiritual kingdom and citizenship in the secular or civil government. It is the believer’s duty to render to Caesar the things which are Caesar’s and to God the things which are God’s. There cannot be any disagreement between these two requirements, the one being material and the other spiritual, unless it should develop that a Caesar presumes to usurp the prerogatives of God and demand that spiritual homage and supreme worship be rendered to him. In such a case you shall worship only God while you seek to enlighten such misguided earthly rulers and in this way lead them also to the recognition of the Father in heaven. You shall not render spiritual worship to earthly rulers; neither should you employ the physical forces of earthly governments, whose rulers may sometime become believers, in the work of furthering the mission of the spiritual kingdom.
178:1.4 (1930.1) Pojaseisus taevariigis peaks aitama teil tsivilisatsiooni edasiliikumise vaatepunktist saada selle maailma riigi ideaalseteks kodanikeks, sest vendlus ja teenimine on taevariigi evangeeliumi nurgakivid. Vaimuriigi armastusekutse peaks tõhusalt hävitama maiste riikide uskmatute ja sõjakalt meelestatud kodanike vihkamistungi. Ent need pimeduses olevad aineliselt meelestatud pojad saavad tunda teie vaimset tõevalgust alles siis, kui te jõuate neile väga lähedale selle isetu ühiskonnateenimise kaudu, mis iga üksikuskuja elukogemuses on vaimuviljade kasvatamise loomulik tagajärg.	178:1.4 (1930.1) Sonship in the kingdom, from the standpoint of advancing civilization, should assist you in becoming the ideal citizens of the kingdoms of this world since brotherhood and service are the cornerstones of the gospel of the kingdom. The love call of the spiritual kingdom should prove to be the effective destroyer of the hate urge of the unbelieving and war-minded citizens of the earthly kingdoms. But these material-minded sons in darkness will never know of your spiritual light of truth unless you draw very near them with that unselfish social service which is the natural outgrowth of the bearing of the fruits of the spirit in the life experience of each individual believer.
178:1.5 (1930.2) Surelike ja aineliste inimestena olete te tõesti maiste riikide kodanikud ja peate elama heade kodanikena, seda parematena, et teist on saanud taevariigi uuestisündinud vaimupojad. Taevariigi usust valgustatud ja vaimu kaudu vabastatud poegadena on teil kahekordne vastutus ja kohustus — inimeste ees ja Jumala ees —, samas võtate te vabatahtlikult endale kolmanda püha kohustuse: teenida Jumalat tundvate uskujate vennaskonda.	178:1.5 (1930.2) As mortal and material men, you are indeed citizens of the earthly kingdoms, and you should be good citizens, all the better for having become reborn spirit sons of the heavenly kingdom. As faith-enlightened and spirit-liberated sons of the kingdom of heaven, you face a double responsibility of duty to man and duty to God while you voluntarily assume a third and sacred obligation: service to the brotherhood of God-knowing believers.
178:1.6 (1930.3) Te ei tohi palveldada oma ilmalikke valitsejaid ega rakendada ilmalikku võimu vaimuriigi edendamiseks, kuid peaksite jagama armastavas teenimises õiglast hoolitsust ühtviisi nii uskujatele kui ka uskmatutele. Taevariigi evangeeliumis peitub vägev Tõe Vaim ja peagi valan ma sellesama vaimu kõige liha peale välja. Vaimuvili, teie siiras ja armastav teenimine, on vägev sotsiaalne hoob, mis ülendab pimeduses elavaid rahvaid, ning Tõe Vaimust saab selle hoova tugipunkt, mis teie jõudu rohkendab.	178:1.6 (1930.3) You may not worship your temporal rulers, and you should not employ temporal power in the furtherance of the spiritual kingdom; but you should manifest the righteous ministry of loving service to believers and unbelievers alike. In the gospel of the kingdom there resides the mighty Spirit of Truth, and presently I will pour out this same spirit upon all flesh. The fruits of the spirit, your sincere and loving service, are the mighty social lever to uplift the races of darkness, and this Spirit of Truth will become your power-multiplying fulcrum.
178:1.7 (1930.4) Ilmutage tarkust oma suhetes uskmatute tsiviilvalitsejatega. Näidake tagasihoidlikult oma võimeid vähemtähtsate lahkarvamuste silumisel ja tühiste arusaamatuste lahendamisel. Püüdke igati — kõiges, mis ei puuduta vaimset truudust universumivalitsejate suhtes — kõigi inimestega rahus elada. Olge alati targad kui maod, ent kahjutud kui tuvid.	178:1.7 (1930.4) Display wisdom and exhibit sagacity in your dealings with unbelieving civil rulers. By discretion show yourselves to be expert in ironing out minor disagreements and in adjusting trifling misunderstandings. In every possible way—in everything short of your spiritual allegiance to the rulers of the universe—seek to live peaceably with all men. Be you always as wise as serpents but as harmless as doves.
178:1.8 (1930.5) Kuna teist on saanud taevariigi valgustatud pojad, peaksite muutuma ilmalike valitsuste veelgi paremateks kodanikeks; samamoodi peaksid taevariigi evangeeliumisse uskuma hakkavatest maiste valitsuste juhtidest saama veelgi paremad tsiviilvalitsejad. Isetu inimeste teenimine ja arukas Jumala palveldamine peaksid tegema kõigist taevariigisse uskujatest paremad maailmakodanikud, samas kui aus kodanikutunne ja siiras pühendumine oma ilmalike kohustuste täitmisele peaksid paremini viima kodanikuni vaimse kutse saada taevariigi pojaks.	178:1.8 (1930.5) You should be made all the better citizens of the secular government as a result of becoming enlightened sons of the kingdom; so should the rulers of earthly governments become all the better rulers in civil affairs as a result of believing this gospel of the heavenly kingdom. The attitude of unselfish service of man and intelligent worship of God should make all kingdom believers better world citizens, while the attitude of honest citizenship and sincere devotion to one’s temporal duty should help to make such a citizen the more easily reached by the spirit call to sonship in the heavenly kingdom.
178:1.9 (1930.6) Kuni maiste valitsuste juhid püüavad rakendada religioossete diktaatorite võimu, ootavad teid kui sellesse evangeeliumisse uskujaid ees ainult hädad, tagakiusamised ja isegi surm. Aga seesama valgus, mida teie maailmale toote, ja isegi teie kannatused ning surm selle taevariigi evangeeliumi eest valgustavad iseenesest lõppkokkuvõttes kogu maailma ja viivad poliitika ning religiooni järkjärgulisele teineteisest lahknemisele. Selle taevariigi evangeeliumi püsiv jutlustamine toob kunagi kõigile rahvastele uue enneolematu vabanemise ning vaimu- ja usuvabaduse.	178:1.9 (1930.6) So long as the rulers of earthly governments seek to exercise the authority of religious dictators, you who believe this gospel can expect only trouble, persecution, and even death. But the very light which you bear to the world, and even the very manner in which you will suffer and die for this gospel of the kingdom, will, in themselves, eventually enlighten the whole world and result in the gradual divorcement of politics and religion. The persistent preaching of this gospel of the kingdom will some day bring to all nations a new and unbelievable liberation, intellectual freedom, and religious liberty.
178:1.10 (1931.1) Peagi hakkavad teid taga kiusama need, kes seda rõõmu ja vabaduse evangeeliumi vihkavad, teie aga kosute sellest ja taevariik edeneb. Kuid tõsine oht tekib hilisematel aastatel, mil enamik inimesi räägib taevariigisse uskujatest hästi ja paljud kõrgetel kohtadel olevad isikud võtavad taevariigi evangeeliumi pealtnäha vastu. Õppige jääma taevariigile ustavaks ka rahu ja jõukuse aegadel. Ärge ahvatlege ennast juhendavaid ingleid juhtima teid armastava distsiplineerimise eesmärgil raskustega täidetud radadele, päästmaks teie kerge elu poole triivivat hinge.	178:1.10 (1931.1) Under the soon-coming persecutions by those who hate this gospel of joy and liberty, you will thrive and the kingdom will prosper. But you will stand in grave danger in subsequent times when most men will speak well of kingdom believers and many in high places nominally accept the gospel of the heavenly kingdom. Learn to be faithful to the kingdom even in times of peace and prosperity. Tempt not the angels of your supervision to lead you in troublous ways as a loving discipline designed to save your ease-drifting souls.
178:1.11 (1931.2) Pidage meeles, et teile on antud ülesanne jutlustada taevariigi evangeeliumi — ühendades ülima soovi teha Isa tahtmist ülima rõõmuga, mida valmistab usu kaudu saavutatud arusaam, et sa oled Jumala poeg —, ja ärge laske millelgi ennast kallutada kõrvale pühendumiselt sellele ühele kohusele. Toogu teie ülevoolav armastav vaimuhoolekanne kasu kogu inimkonnale, valgustades intellektuaalset läbikäimist ja ülendades ühiskonna teenimist, ent ärgu ükski neist heategudest astugu evangeeliumi kuulutamise asemele. Need vägevad heateod on ühiskonnas kõrvalsaadusteks veelgi vägevamatele ja ülevamatele heategudele ning muutumistele, mida taevariiki uskuja südames on sepistanud elav Tõe Vaim ja isiklik arusaamine, et vaimust sündinud inimese usk annab talle veendumuse elavas vendluses igavese Jumalaga.	178:1.11 (1931.2) Remember that you are commissioned to preach this gospel of the kingdom—the supreme desire to do the Father’s will coupled with the supreme joy of the faith realization of sonship with God—and you must not allow anything to divert your devotion to this one duty. Let all mankind benefit from the overflow of your loving spiritual ministry, enlightening intellectual communion, and uplifting social service; but none of these humanitarian labors, nor all of them, should be permitted to take the place of proclaiming the gospel. These mighty ministrations are the social by-products of the still more mighty and sublime ministrations and transformations wrought in the heart of the kingdom believer by the living Spirit of Truth and by the personal realization that the faith of a spirit-born man confers the assurance of living fellowship with the eternal God.
178:1.12 (1931.3) Ärge püüdke levitada tõde ega seada sisse õiglust tsiviilvalitsuste võimu ega ilmalike seaduste jõustamise abil. Te peate küll nägema alati vaeva inimeste meele veenmiseks, kuid ärge kunagi söandage neid sundida. Ärge unustage inimeste õigluse suurt seadust, mida ma olen teile positiivsel kujul õpetanud: tehke inimestele seda, mida te neilt ootate.	178:1.12 (1931.3) You must not seek to promulgate truth nor to establish righteousness by the power of civil governments or by the enaction of secular laws. You may always labor to persuade men’s minds, but you must never dare to compel them. You must not forget the great law of human fairness which I have taught you in positive form: Whatsoever you would that men should do to you, do even so to them.
178:1.13 (1931.4) Kui taevariigisse uskujat kutsutakse tsiviilvalitsuse teenistusse, teenigu ta seal selle valitsuse ajaliku kodanikuna, ilmutades tsiviilteenistuses kõiki kodanikule omaseid jooni, kuid täiustatuna vaimuvalgusest, mida toob sureliku inimese meele õilistav side tema sisimas elava igavese Jumala vaimuga. Kui uskmatu osutub teist paremaks tsiviilteenistujaks, peaksite endalt tõsiselt küsima, kas tõe juured teie südames pole vaimse osaduse ja ühiskonnateenimise ühiste eluvete vähesuse tõttu surnud. Teadlikkus endast kui Jumala pojast peaks ergutama iga mehe, naise ja lapse kogu eluteenistust, kui neile on antud inimisiksuse loomupäraste võimete jaoks nii vägev stiimul.	178:1.13 (1931.4) When a kingdom believer is called upon to serve the civil government, let him render such service as a temporal citizen of such a government, albeit such a believer should display in his civil service all of the ordinary traits of citizenship as these have been enhanced by the spiritual enlightenment of the ennobling association of the mind of mortal man with the indwelling spirit of the eternal God. If the unbeliever can qualify as a superior civil servant, you should seriously question whether the roots of truth in your heart have not died from the lack of the living waters of combined spiritual communion and social service. The consciousness of sonship with God should quicken the entire life service of every man, woman, and child who has become the possessor of such a mighty stimulus to all the inherent powers of a human personality.
178:1.14 (1931.5) Te ei tohiks olla passiivsed müstikud ega kahvatud askeedid, te ei tohiks hakata unistajateks ja pilvedel hõljujateks, kes loiult loodavad, et väljamõeldud jumalik Ettehooldus neile kõik eluks hädavajaliku annab. Peate olema leebed suhetes eksivate surelikega, kannatlikud harimatutega ja pika meelega provokatsioonide ees; ent peate ka vapralt õiglust kaitsma, vägevalt tõde levitama ja igas maailma osas aktiivselt seda taevariigi evangeeliumi jutlustama.	178:1.14 (1931.5) You are not to be passive mystics or colorless ascetics; you should not become dreamers and drifters, supinely trusting in a fictitious Providence to provide even the necessities of life. You are indeed to be gentle in your dealings with erring mortals, patient in your intercourse with ignorant men, and forbearing under provocation; but you are also to be valiant in defense of righteousness, mighty in the promulgation of truth, and aggressive in the preaching of this gospel of the kingdom, even to the ends of the earth.
178:1.15 (1931.6) See taevariigi evangeelium on elav tõde. Nagu ma olen teile öelnud, on see nagu pärm taignas, nagu sinepiiva, ja nüüd teatan ma teile, et see on nagu elava olendi seeme, mis jääb küll põlvest põlve samaks elavaks seemneks, kuid ilmutab end üha uuel kujul, kasvades ja kohanedes hästi iga uue põlvkonna konkreetsete vajaduste ja tingimuste vagudes. Ilmutus, mille ma teile andsin, on elav ilmutus, ja ma soovin, et see kannaks vaimse kasvu, juurdekasvu ja kohaneva arengu seadustele kohaseid vilju igas inimeses ja igas põlvkonnas. See evangeelium peab ilmutama põlvest põlve üha suuremat elujõudu ja sügavamat vaimujõudu. Seda ei tohi lasta muutuda ainult pühaks mälestuseks, üksnes pärimuseks minust ja sellest ajast, milles me praegu elame.	178:1.15 (1931.6) This gospel of the kingdom is a living truth. I have told you it is like the leaven in the dough, like the grain of mustard seed; and now I declare that it is like the seed of the living being, which, from generation to generation, while it remains the same living seed, unfailingly unfolds itself in new manifestations and grows acceptably in channels of new adaptation to the peculiar needs and conditions of each successive generation. The revelation I have made to you is a living revelation, and I desire that it shall bear appropriate fruits in each individual and in each generation in accordance with the laws of spiritual growth, increase, and adaptative development. From generation to generation this gospel must show increasing vitality and exhibit greater depth of spiritual power. It must not be permitted to become merely a sacred memory, a mere tradition about me and the times in which we now live.
178:1.16 (1932.1) Ja ärge unustage: me pole otseselt rünnanud Moosese asemel istujate isikuid ega nende võimu, pakkusime neile ainult uut valgust, mille nad nii ägedalt tagasi lükkasid. Oleme neid rünnanud ainult hukka mõistes nende vaimset truudusetust samade tõdede suhtes, mida nad väidavad end õpetavat ja kaitsvat. Me sattusime vastuollu nende ametisseseatud juhtide ja tunnustatud valitsejatega alles siis, kui nad hakkasid taevariigi evangeeliumi jutlustamist inimlastele otseselt takistama. Ja praegugi ei ründa meie neid, vaid nemad taotlevad meie hävingut. Ärge unustage, et teile on tehtud ülesandeks minna jutlustama ainult rõõmusõnumit. Te ei tohi vanu traditsioone rünnata, vaid peate panema uue tõe pärmi osavalt vanade uskumuste sekka. Laske Tõe Vaimul teha oma tööd. Laskuge vaidlustesse vaid siis, kui tõepõlgajad neid teile peale sunnivad. Aga kui teid ründab kangekaelne uskmatu, asuge kõhklematult ja jõuliselt kaitsma tõde, mis teid on päästnud ja pühitsenud.	178:1.16 (1932.1) And forget not: We have made no direct attack upon the persons or upon the authority of those who sit in Moses’ seat; we only offered them the new light, which they have so vigorously rejected. We have assailed them only by the denunciation of their spiritual disloyalty to the very truths which they profess to teach and safeguard. We clashed with these established leaders and recognized rulers only when they threw themselves directly in the way of the preaching of the gospel of the kingdom to the sons of men. And even now, it is not we who assail them, but they who seek our destruction. Do not forget that you are commissioned to go forth preaching only the good news. You are not to attack the old ways; you are skillfully to put the leaven of new truth in the midst of the old beliefs. Let the Spirit of Truth do his own work. Let controversy come only when they who despise the truth force it upon you. But when the willful unbeliever attacks you, do not hesitate to stand in vigorous defense of the truth which has saved and sanctified you.
178:1.17 (1932.2) Elumuutustes pidage alati meeles, et tuleb üksteist armastada. Ärge võidelge inimestega, isegi mitte uskmatutega. Ilmutage halastust ka nende vastu, kes teid pahatahtlikult halvasti kohtlevad. Näidake end lojaalsete kodanikena, tublide käsitöölistena, kiiduväärt naabritena, pühendunud sugulastena, arusaavate vanematena ja siiraste Isa taevariigi vennaskonda uskujatena. Ja minu vaim saab olema teie peal nüüd ja kuni maailma lõpuni.”	178:1.17 (1932.2) Throughout the vicissitudes of life, remember always to love one another. Do not strive with men, even with unbelievers. Show mercy even to those who despitefully abuse you. Show yourselves to be loyal citizens, upright artisans, praiseworthy neighbors, devoted kinsmen, understanding parents, and sincere believers in the brotherhood of the Father’s kingdom. And my spirit shall be upon you, now and even to the end of the world.
178:1.18 (1932.3) Kui Jeesus õpetamise lõpetas, oli kell juba üks ja nad läksid sedamaid tagasi laagrisse, kus Taavet ootas neid koos oma kaaslastega lõunasöögile.	178:1.18 (1932.3) When Jesus had concluded his teaching, it was almost one o’clock, and they immediately went back to the camp, where David and his associates had lunch ready for them.
2. Pärast keskpäevast einet ^top	2. After the Noontime Meal ^top
178:2.1 (1932.4) Vaid vähesed Meistri kuulajad olid võimelised tema ennelõunasest pöördumisest osaliseltki aru saama. Kõigist teda kuulanutest said kõige rohkem aru kreeklased. Tema vihjed tulevastele poliitilistele riikidele ja taevariigisse uskujate järjestikustele põlvkondadele tekitasid segadust ka üheteistkümnes apostlis. Jeesuse kõige pühendunumad poolehoidjad ei suutnud tema maise hoolekandetöö ähvardavat lõppu ühitada nende viidetega evangeeliumialase tegevuse kaugemale tulevikule. Mõned uskuvad juudid tunnetasid, et peagi on kätte jõudmas maailma suurim tragöödia, kuid nad ei suutnud seda eelseisvat õnnetust kokku viia ei Meistri enda rõõmsalt ükskõikse hoiakuga ega tema ennelõunase jutuga, milles ta korduvalt vihjas tulevastele taevariigi toimetustele, mis hõlmavad pikki ajavahemikke ja suhteid paljude järjestikuste ajalike riikidega maa peal.	178:2.1 (1932.4) Not many of the Master’s hearers were able to take in even a part of his forenoon address. Of all who heard him, the Greeks comprehended most. Even the eleven apostles were bewildered by his allusions to future political kingdoms and to successive generations of kingdom believers. Jesus’ most devoted followers could not reconcile the impending end of his earthly ministry with these references to an extended future of gospel activities. Some of these Jewish believers were beginning to sense that earth’s greatest tragedy was about to take place, but they could not reconcile such an impending disaster with either the Master’s cheerfully indifferent personal attitude or his forenoon discourse, wherein he repeatedly alluded to the future transactions of the heavenly kingdom, extending over vast stretches of time and embracing relations with many and successive temporal kingdoms on earth.
178:2.2 (1932.5) Selle päeva lõunaks olid kõik apostlid ja jüngrid kuulnud Laatsaruse kiirest põgenemisest Betaaniast. Nad hakkasid tunnetama juudi valitsejate sünget kindlameelsust hävitada Jeesus ja tema õpetused.	178:2.2 (1932.5) By noon of this day all the apostles and disciples had learned about the hasty flight of Lazarus from Bethany. They began to sense the grim determination of the Jewish rulers to exterminate Jesus and his teachings.
178:2.3 (1932.6) Taavet Sebedeus oli oma Jeruusalemmas tegutsevate salaagentide kaudu Jeesuse vahistamise ja tapmise kavadega täielikult kursis. Ta teadis kõike ka Juuda osast selles vandenõus, kuid ei avaldanud seda kunagi ei teistele apostlitele ega ka ühelegi jüngrile. Veidi pärast lõunat kutsus ta Jeesuse kõrvale, võttis julguse kokku ja küsis, kas too teab — aga ta ei jõudnudki oma küsimusega kaugemale. Meister tõstis käe ja peatas tema jutu, öeldes: „Jah, Taavet, ma tean kõike; tean sedagi, et sinagi tead, aga vaata, et sa ühelegi inimesele midagi ei ütle. Ära ainult oma südames kahtle, et Jumala tahe jääb lõpuks peale.”	178:2.3 (1932.6) David Zebedee, through the work of his secret agents in Jerusalem, was fully advised concerning the progress of the plan to arrest and kill Jesus. He knew all about the part of Judas in this plot, but he never disclosed this knowledge to the other apostles nor to any of the disciples. Shortly after lunch he did lead Jesus aside and, making bold, asked him whether he knew—but he never got further with his question. The Master, holding up his hand, stopped him, saying: “Yes, David, I know all about it, and I know that you know, but see to it that you tell no man. Only doubt not in your own heart that the will of God will prevail in the end.”
178:2.4 (1933.1) Selle vestluse Taavetiga katkestas Filadelfiast saabunud sõnumitooja, kes teatas, et Abner oli kuulnud vandenõust Jeesus tappa ja tunneb huvi, kas ta peaks Jeruusalemma tulema. Peagi kiirustas see jooksja tagasi Filadelfiasse Abnerile teatama: „Jätka oma tööd. Kui ma inimesena teist lahkun, siis ainult selleks, et vaimus naasta. Ma ei hülga teid. Olen koos teiega lõpuni.”	178:2.4 (1933.1) This conversation with David was interrupted by the arrival of a messenger from Philadelphia bringing word that Abner had heard of the plot to kill Jesus and asking if he should depart for Jerusalem. This runner hastened off for Philadelphia with this word for Abner: “Go on with your work. If I depart from you in the flesh, it is only that I may return in the spirit. I will not forsake you. I will be with you to the end.”
178:2.5 (1933.2) Umbes samal ajal tuli ka Filippus Meistri juurde ja küsis: „Meister, paasapüha läheneb, kus me pidusööki hakkame ette valmistama?” Jeesus vastas Filippuse küsimust kuuldes: „Kutsu Peetrus ja Johannes siia, ma annan teile juhtnööre tänaõhtuse ühise söömaaja suhtes. Mis paasapühasse puutub, siis seda peate arutama hiljem.”	178:2.5 (1933.2) About this time Philip came to the Master and asked: “Master, seeing that the time of the Passover draws near, where would you have us prepare to eat it?” And when Jesus heard Philip’s question, he answered: “Go and bring Peter and John, and I will give you directions concerning the supper we will eat together this night. As for the Passover, that you will have to consider after we have first done this.”
178:2.6 (1933.3) Kui Juudas kuulis Meistrit Filippusega neist asjust kõnelemas, tuli ta lähemale, et nende vestlust pealt kuulata. Kuid läheduses seisnud Taavet Sebedeus astus Juuda juurde ja alustas temaga juttu, samal ajal kui Filippus, Peetrus ja Johannes läksid kõrvale, et Meistriga rääkida.	178:2.6 (1933.3) When Judas heard the Master speaking with Philip about these matters, he drew closer that he might overhear their conversation. But David Zebedee, who was standing near, stepped up and engaged Judas in conversation while Philip, Peter, and John went to one side to talk with the Master.
178:2.7 (1933.4) Jeesus ütles neile kolmele: „Minge otsekohe Jeruusalemma, kui olete väravast sisse jõudnud, kohtate veekannu kandvat meest. Ta kõnetab teid ja kutsub endaga kaasa. Kui ta juhatab teid ühe maja juurde, minge temaga kaasa ja küsige selle maja healt peremehelt: „Kus on külalistekamber, milles Meister oma apostlitega õhtust sööb?” Kui te nii küsite, juhatab peremees teid suurde ülakorruse tuppa, mis on meie jaoks sisustatud ja igati valmis.”	178:2.7 (1933.4) Said Jesus to the three: “Go immediately into Jerusalem, and as you enter the gate, you will meet a man bearing a water pitcher. He will speak to you, and then shall you follow him. When he leads you to a certain house, go in after him and ask of the good man of that house, ‘Where is the guest chamber wherein the Master is to eat supper with his apostles?’ And when you have thus inquired, this householder will show you a large upper room all furnished and ready for us.”
178:2.8 (1933.5) Linna jõudes kohtasidki apostlid värava juures veekannuga meest ja järgnesid talle Johannes Markuse majja, kus noormehe isa neid tervitas ja neile õhtusöögiks valmis seatud ülakorruse tuba näitas.	178:2.8 (1933.5) When the apostles reached the city, they met the man with the water pitcher near the gate and followed on after him to the home of John Mark, where the lad’s father met them and showed them the upper room in readiness for the evening meal.
178:2.9 (1933.6) See kõik toimus Meistri ja Johannes Markuse kokkuleppe kohaselt, mille nad sõlmisid eelmisel päeval kahekesi mägedes olles. Jeesus soovis, et tema viimast söömaaega koos oma apostlitega mingil juhul ei segataks, kuid pelgas, et Juudas võib nende kohtumispaika teades vaenlastega tema kinnivõtmise kokku leppida, mistõttu sõlmis Johannes Markusega selle salakokkuleppe. Nii sai Juudas kohtumispaigast teada alles hiljem, kui ta koos Jeesuse ja teiste apostlitega sinna saabus.	178:2.9 (1933.6) And all of this came to pass as the result of an understanding arrived at between the Master and John Mark during the afternoon of the preceding day when they were alone in the hills. Jesus wanted to be sure he would have this one last meal undisturbed with his apostles, and believing if Judas knew beforehand of their place of meeting he might arrange with his enemies to take him, he made this secret arrangement with John Mark. In this way Judas did not learn of their place of meeting until later on when he arrived there in company with Jesus and the other apostles.
178:2.10 (1933.7) Taavet Sebedeusel oli Juudaga palju asju ajada, nii et tolle soovi Peetrusele, Johannesele ja Filippusele järgneda oli kerge nurjata. Kui Juudas andis Taavetile toiduvarude ostmiseks raha, küsis Taavet temalt: „Juudas, kas nüüdses olukorras poleks parem, kui sa annaksid mulle varuks veidi rohkem raha, kui mul praegu tegelikult vaja läheb?” Ja Juudas mõtles hetke ning vastas: „Jah, Taavet, see oleks tark tegu. Arvestades Jeruusalemmas valitsevaid segadusi, arvan ma, et mul oleks parem kogu raha sulle üle anda. Meistri vastu hautakse vandenõu; kui minuga peaks midagi juhtuma, ei takista see sinu tööd.”	178:2.10 (1933.7) David Zebedee had much business to transact with Judas so that he was easily prevented from following Peter, John, and Philip, as he so much desired to do. When Judas gave David a certain sum of money for provisions, David said to him: “Judas, might it not be well, under the circumstances, to provide me with a little money in advance of my actual needs?” And after Judas had reflected for a moment, he answered: “Yes, David, I think it would be wise. In fact, in view of the disturbed conditions in Jerusalem, I think it would be best for me to turn over all the money to you. They plot against the Master, and in case anything should happen to me, you would not be hampered.”
178:2.11 (1934.1) Nii sai Taavet kogu apostlite raha ja kõigi hoiuste kviitungid enda kätte. Apostlid kuulsid sellest tehingust alles järgmisel õhtul.	178:2.11 (1934.1) And so David received all the apostolic cash funds and receipts for all money on deposit. Not until the evening of the next day did the apostles learn of this transaction.
178:2.12 (1934.2) Umbes poole viie paiku tulid kolm apostlit tagasi ja teatasid Jeesusele, et kõik on õhtusöögiks valmis. Meister seadis end kohe viima oma kahtteist apostlit jalgrada mööda Betaania teele ja edasi Jeruusalemma. Ja see oli viimane rännak, mille ta nende kaheteistkümne seltsis tegi.	178:2.12 (1934.2) It was about half past four o’clock when the three apostles returned and informed Jesus that everything was in readiness for the supper. The Master immediately prepared to lead his twelve apostles over the trail to the Bethany road and on into Jerusalem. And this was the last journey he ever made with all twelve of them.
3. Teel õhtusöömaajale ^top	3. On the Way to the Supper ^top
178:3.1 (1934.3) Püüdes taas vältida rahvahulki, kes liikusid Kidroni oru kaudu Ketsemani pargi ja Jeruusalemma vahet, kõndis Jeesus koos kaheteistkümnega üle Õlimäe läänepoolse harja teeni, mis viis Betaaniast alla linna. Lähenedes paigale, kus Jeesus oli eelmisel õhtul peatunud ja neile Jeruusalemma hävingust rääkinud, jäid nad tahtmatult seisma ja vaatasid vaikides linna. Et nad olid aegsasti teele asunud ja Jeesus ei tahtnud enne päikeseloojangut läbi linna minna, ütles ta oma kaaslastele:	178:3.1 (1934.3) Seeking again to avoid the crowds passing through the Kidron valley back and forth between Gethsemane Park and Jerusalem, Jesus and the twelve walked over the western brow of Mount Olivet to meet the road leading from Bethany down to the city. As they drew near the place where Jesus had tarried the previous evening to discourse on the destruction of Jerusalem, they unconsciously paused while they stood and looked down in silence upon the city. As they were a little early, and since Jesus did not wish to pass through the city until after sunset, he said to his associates:
178:3.2 (1934.4) „Istuge ja puhake, kuni ma räägin teile sellest, mis peagi juhtub. Olen kõik need aastad teiega vennalikult koos elanud, teile taevariigi tõde õpetanud ning selle saladusi ilmutanud. Ja mu Isa on tõesti seoses minu maapealse missiooniga palju imelisi tegusid teinud. Olete olnud kõige selle tunnistajateks ja saanud osa koos Jumalaga töötamise kogemustest. Ja te võite tunnistada, et ma olen teid juba mõnda aega hoiatanud, et pean peagi tagasi pöörduma töö juurde, mille Isa mulle on andnud; olen teile selgesti öelnud, et pean jätma teid maailma taevariigi tööd jätkama. Just sellepärast olen ma teid Kapernauma mägedes välja valinud. Nüüd peate valmistuma jagama ka teistega seda kogemust, mille koos minuga olles omandasite. Nii nagu Isa saatis mind siia maailma, saadan mina peagi teid välja, et te mind esindaksite ja lõpetaksite selle töö, mida olen alustanud.	178:3.2 (1934.4) “Sit down and rest yourselves while I talk with you about what must shortly come to pass. All these years have I lived with you as brethren, and I have taught you the truth concerning the kingdom of heaven and have revealed to you the mysteries thereof. And my Father has indeed done many wonderful works in connection with my mission on earth. You have been witnesses of all this and partakers in the experience of being laborers together with God. And you will bear me witness that I have for some time warned you that I must presently return to the work the Father has given me to do; I have plainly told you that I must leave you in the world to carry on the work of the kingdom. It was for this purpose that I set you apart, in the hills of Capernaum. The experience you have had with me, you must now make ready to share with others. As the Father sent me into this world, so am I about to send you forth to represent me and finish the work I have begun.
178:3.3 (1934.5) Te vaatate seda linna kurbusega, sest olete kuulnud mu sõnu, mis Jeruusalemma lõppu kuulutasid. Olen teid hoiatanud, et te ei hukkuks linna hävides, sest see põhjustaks taevariigi evangeeliumi kuulutamisel viivitust. Samuti manitsen teid nüüd, et oleksite ettevaatlikud ega seaks end tarbetult ohtu, kui Inimese Poega tullakse kinni võtma. Ma pean minema, aga kui mina olen läinud, tuleb teil jääda selle evangeeliumi tunnistajateks, nii nagu Laatsarusel tuli põgeneda inimeste viha eest, et ta võiks elada ja Jumala auhiilgust tutvustada. Kui minu lahkumine on Isa tahe, ei saa te jumalikku kava kuidagi nurjata. Hoolitsege enda eest, et nad ka teid ei tapaks. Kaitsku teie hinged vaimujõuga vapralt evangeeliumi, kuid ärge laske end eksitada tegema rumalat katset Inimese Poega kaitsta. Ma ei vaja inimeste kaitset: taevaväed on praegugi minu käeulatuses, ent ma olen kindlalt otsustanud täita oma taevase Isa tahet, seepärast peame alistuma sellele, mis meid nii varsti tabab.	178:3.3 (1934.5) “You look down on yonder city in sorrow, for you have heard my words telling of the end of Jerusalem. I have forewarned you lest you should perish in her destruction and so delay the proclamation of the gospel of the kingdom. Likewise do I warn you to take heed lest you needlessly expose yourselves to peril when they come to take the Son of Man. I must go, but you are to remain to witness to this gospel when I have gone, even as I directed that Lazarus flee from the wrath of man that he might live to make known the glory of God. If it is the Father’s will that I depart, nothing you may do can frustrate the divine plan. Take heed to yourselves lest they kill you also. Let your souls be valiant in defense of the gospel by spirit power but be not misled into any foolish attempt to defend the Son of Man. I need no defense by the hand of man; the armies of heaven are even now near at hand; but I am determined to do the will of my Father in heaven, and therefore must we submit to that which is so soon to come upon us.
178:3.4 (1934.6) Kui te näete seda linna hävimas, ärge unustage, et te olete juba astunud üha edasiliikuva taevariigi, taevaste taeva lõputus teenistuses igavesse ellu. Peaksite teadma, et minu Isa ja minu universumis on palju eluasemeid ning et seal ootavad valguselapsi ees linnad, mille ehitaja on Jumal, ja maailmad, mille elutavaks on õiglus ja tõe rõõm. Ma olen toonud taevariigi teie juurde maa peale, aga ma kuulutan teile, et te kõik, kes te sinna usuga astute ja elavas tõeteenimises püsite, tõusete kindlasti kõrgetesse maailmadesse ja kuulute kord koos minuga meie Isa vaimuriiki. Aga kõigepealt tuleb käised üles käärida ja viia lõpule töö, mida te koos minuga olete alustanud. Kõigepealt peate läbi tegema paljud rasked katsumused ja taluma palju kurbust — ning need katsumused ongi juba käes — ja kui te olete oma töö maa peal lõpetanud, tulete minu rõõmu juurde, nii nagu mina olen oma Isa töö maa peal lõpetanud ja naasmas tema embusesse.”	178:3.4 (1934.6) “When you see this city destroyed, forget not that you have entered already upon the eternal life of endless service in the ever-advancing kingdom of heaven, even of the heaven of heavens. You should know that in my Father’s universe and in mine are many abodes, and that there awaits the children of light the revelation of cities whose builder is God and worlds whose habit of life is righteousness and joy in the truth. I have brought the kingdom of heaven to you here on earth, but I declare that all of you who by faith enter therein and remain therein by the living service of truth, shall surely ascend to the worlds on high and sit with me in the spirit kingdom of our Father. But first must you gird yourselves and complete the work which you have begun with me. You must first pass through much tribulation and endure many sorrows—and these trials are even now upon us—and when you have finished your work on earth, you shall come to my joy, even as I have finished my Father’s work on earth and am about to return to his embrace.”
178:3.5 (1935.1) Kõnelemise lõpetanud, Meister tõusis ja kõik sammusid tema kannul Õlimäelt alla linna. Kui nad pimeduse saabudes mööda kitsaid tänavaid kõndisid, ei teadnud keegi peale kolme apostli, kuhu nad lähevad. Nad tegid endale teed läbi tungleva rahvahulga, kuid keegi ei tundnud neid ära ega aimanud, et neist möödus Inimese Poeg, kes oli teel viimsele koosviibimisele omavalitud surelike taevariigi saadikutega. Ning ka apostlid ei teadnud, et keegi nende seast oli juba ühinenud vandenõuga ja reetnud Meistri vaenlastele.	178:3.5 (1935.1) When the Master had spoken, he arose, and they all followed him down Olivet and into the city. None of the apostles, save three, knew where they were going as they made their way along the narrow streets in the approaching darkness. The crowds jostled them, but no one recognized them nor knew that the Son of God was passing by on his way to the last mortal rendezvous with his chosen ambassadors of the kingdom. And neither did the apostles know that one of their own number had already entered into a conspiracy to betray the Master into the hands of his enemies.
178:3.6 (1935.2) Johannes Markus järgnes neile kogu tee linna ja kui nad olid väravast sisenenud, kiirustas ta teise tänava kaudu neist ette ning oli neid nende saabudes isa majas ootamas ja tervitamas.	178:3.6 (1935.2) John Mark had followed them all the way into the city, and after they had entered the gate, he hurried on by another street so that he was waiting to welcome them to his father’s home when they arrived.