181. Kiri	Paper 181
Viimased manitsused ja hoiatused	Final Admonitions and Warnings
181:0.1 (1953.1) KUI Jeesus oli oma hüvastijätujutluse üheteistkümnele apostlile lõpetanud, vestles ta nendega mitteametlikult, tuletades meelde paljusid koos ja eraldi läbielatud sündmusi. Lõpuks galilealased taipasid, et nende sõber ja õpetaja valmistub neist lahkuma, ja nad haarasid lootusega kinni tõotusest, et Jeesus on veidi aja pärast taas nendega, ent kippusid unustama, et see uus külastus pidi samuti olema lühiajaline. Paljude apostlite ja juhtivate jüngrite arvates tähendas see lubadus lühikeseks ajaks (ülestõusmise ja taevasse mineku vahelisel ajal) tagasi tulla, et Jeesus läheb vaid mõneks ajaks oma Isa külastama ja naaseb siis kuningriiki rajama. Tema õpetuse selline tõlgendus oli kooskõlas ka nende varasemate uskumuste ja innukate lootustega. Et nende eluaegsed uskumused ja soovide täitumise lootused selliselt kokku langesid, polnud neil raske leida Meistri sõnadele tõlgendust, mis nende pingsaid igatsusi õigustaksid.	181:0.1 (1953.1) AFTER the conclusion of the farewell discourse to the eleven, Jesus visited informally with them and recounted many experiences which concerned them as a group and as individuals. At last it was beginning to dawn upon these Galileans that their friend and teacher was going to leave them, and their hope grasped at the promise that, after a little while, he would again be with them, but they were prone to forget that this return visit was also for a little while. Many of the apostles and the leading disciples really thought that this promise to return for a short season (the short interval between the resurrection and the ascension) indicated that Jesus was just going away for a brief visit with his Father, after which he would return to establish the kingdom. And such an interpretation of his teaching conformed both with their preconceived beliefs and with their ardent hopes. Since their lifelong beliefs and hopes of wish fulfillment were thus agreed, it was not difficult for them to find an interpretation of the Master’s words which would justify their intense longings.
181:0.2 (1953.2) Kui hüvastijätujutlus oli läbi arutatud ja nende mõtteis settima hakanud, andis Jeesus jälle kuulamiseks märku ning hakkas oma viimaseid manitsusi ja hoiatusi andma.	181:0.2 (1953.2) After the farewell discourse had been discussed and had begun to settle down in their minds, Jesus again called the apostles to order and began the impartation of his final admonitions and warnings.
1. Viimased lohutussõnad ^top	1. Last Words of Comfort ^top
181:1.1 (1953.3) Kui üksteist apostlit olid istet võtnud, tõusis Jeesus püsti ja pöördus nende poole: „Seni, kuni ma veel inimesena teie juures olen, võin viibida teie seas või kogu maailmas vaid üksikisikuna. Kui aga mind on sellest surelikust olemusest vabastatud, saan tagasi pöörduda teist igaühe ja kõigi teiste sellesse taevariigi evangeeliumisse uskujate sisimasse. Nii kehastub Inimese Poeg vaimselt kõigi tõeliste uskujate hinges.	181:1.1 (1953.3) When the eleven had taken their seats, Jesus stood and addressed them: “As long as I am with you in the flesh, I can be but one individual in your midst or in the entire world. But when I have been delivered from this investment of mortal nature, I will be able to return as a spirit indweller of each of you and of all other believers in this gospel of the kingdom. In this way the Son of Man will become a spiritual incarnation in the souls of all true believers.
181:1.2 (1953.4) Kui ma olen naasnud teie sekka elama ja teie kaudu töötama, võin teid juhtida paremini selles elus ja suunata läbi paljude elupaikade tulevases elus taevaste taevas. Elu Isa igaveses loodus ei ole lõputu isekas jõudeelu ja puhkus, vaid pigem lakkamatu edasiliikumine armus, tões ja auhiilguses. Igaüks paljudest-paljudest elupaikadest minu Isa majas on peatuskoht, elu, mis on mõeldud ettevalmistuseks sellele järgnevaks eluks. Nii liiguvad valguselapsed edasi auhiilgusest auhiilgusesse, kuni jõuavad jumalikku seisundisse, milles nad saavad vaimselt täiustunuks, nagu Isa on kõiges täiuslik.	181:1.2 (1953.4) “When I have returned to live in you and work through you, I can the better lead you on through this life and guide you through the many abodes in the future life in the heaven of heavens. Life in the Father’s eternal creation is not an endless rest of idleness and selfish ease but rather a ceaseless progression in grace, truth, and glory. Each of the many, many stations in my Father’s house is a stopping place, a life designed to prepare you for the next one ahead. And so will the children of light go on from glory to glory until they attain the divine estate wherein they are spiritually perfected even as the Father is perfect in all things.
181:1.3 (1953.5) Kui te pärast minu lahkumist mulle järgneda tahate, püüdke tõsiselt elada minu õpetuste vaimus ja minu eluideaali järgi — minu Isa tahet täites. Tehke seda selle asemel, et matkida minu lihalikku inimelu, mida ma olin sunnitud selles maailmas elama.	181:1.3 (1953.5) “If you would follow after me when I leave you, put forth your earnest efforts to live in accordance with the spirit of my teachings and with the ideal of my life—the doing of my Father’s will. This do instead of trying to imitate my natural life in the flesh as I have, perforce, been required to live it on this world.
181:1.4 (1954.1) Isa saatis mind sellesse maailma, aga ainult vähesed teist on otsustanud mind täielikult vastu võtta. Ma valan oma vaimu välja kogu liha peale, aga mitte kõik inimesed ei soovi võtta seda uut õpetajat hinge teejuhiks ja nõustajaks. Aga neid paljusid, kes ta vastu võtavad, valgustatakse, puhastatakse ja lohutatakse. Ning see Tõe Vaim saab neis elava vee allikaks, kust vesi purskub igavesse ellu.	181:1.4 (1954.1) “The Father sent me into this world, but only a few of you have chosen fully to receive me. I will pour out my spirit upon all flesh, but all men will not choose to receive this new teacher as the guide and counselor of the soul. But as many as do receive him shall be enlightened, cleansed, and comforted. And this Spirit of Truth will become in them a well of living water springing up into eternal life.
181:1.5 (1954.2) Ja nüüd, mil ma olen teist lahkumas, tahaksin öelda teile mõned lohutavad sõnad. Rahu jätan ma teile, oma rahu annan ma teile. Ma ei tee neid kingitusi nii, nagu teeb kingitusi maailm — mõõdu järgi —, vaid annan teile igaühele kõike, mida te tahate vastu võtta. Ärgu olgu teie südames muret ja ärge kartke. Olen teid hoiatanud, et Inimese Poeg surmatakse, aga ma kinnitan, et tulen tagasi, enne kui Isa juurde lähen, ehkki vaid lühikeseks ajaks. Kui ma olen Isa juurde tõusnud, saadan kindlasti teie juurde uue õpetaja, kes jääb päriselt teie südameisse. Kui te seda kõike sündimas näete, ärge kohkuge, vaid pigem uskuge, sest teadsite seda ette. Olen armastanud teid suure kiindumusega ega lahkuks teist, kuid see on Isa tahe. Minu tund on tulnud.	181:1.5 (1954.2) “And now, as I am about to leave you, I would speak words of comfort. Peace I leave with you; my peace I give to you. I make these gifts not as the world gives—by measure—I give each of you all you will receive. Let not your heart be troubled, neither let it be fearful. I have overcome the world, and in me you shall all triumph through faith. I have warned you that the Son of Man will be killed, but I assure you I will come back before I go to the Father, even though it be for only a little while. And after I have ascended to the Father, I will surely send the new teacher to be with you and to abide in your very hearts. And when you see all this come to pass, be not dismayed, but rather believe, inasmuch as you knew it all beforehand. I have loved you with a great affection, and I would not leave you, but it is the Father’s will. My hour has come.
181:1.6 (1954.3) Ärge kahelge üheski neist tõdedest ka siis, kui tagakiusamised on teid laiali paisanud ja paljud mured masendanud. Kui te arvate, et olete maailmas üksi, tean mina teie eraldatusest, nii nagu teie teate minu omast, kui teid on igaüht ise suunda paisatud ja Inimese Poeg tema vaenlaste kätte jäetud. Aga ma pole kunagi üksi, Isa on alati minuga. Ma palvetan teie eest ka sel ajal. Ma rääkisin teile kõike seda, et te saaksite rahu, saaksite senisest veel rohkem rahu. Siin maailmas ootavad teid ees katsumused, aga ärge muretsege, ma olen selles maailmas võidu saavutanud ja näidanud teile kätte igavese rõõmu ja igikestva teenimise tee.”	181:1.6 (1954.3) “Doubt not any of these truths even after you are scattered abroad by persecution and are downcast by many sorrows. When you feel that you are alone in the world, I will know of your isolation even as, when you are scattered every man to his own place, leaving the Son of Man in the hands of his enemies, you will know of mine. But I am never alone; always is the Father with me. Even at such a time I will pray for you. And all of these things have I told you that you might have peace and have it more abundantly. In this world you will have tribulation, but be of good cheer; I have triumphed in the world and shown you the way to eternal joy and everlasting service.”
181:1.7 (1954.4) Jeesus annab rahu oma kaaslastele, kes Isa tahet täidavad, aga see pole rahu, mida toovad ainelise maailma rõõmud ja naudingud. Uskmatud materialistid ja fatalistid võivad loota ainult kaht liiki rahu ja hingelohutust: nad peavad olema kas stoikud, kes on otsustanud kindlalt vältimatule vastu astuda ja kannatada ära ka halvim, või optimistid, kes alati hellitavad seda igavesti inimrinnas pulbitsevat lootust, igatsedes asjatult rahu, mis kunagi päriselt ei saabu.	181:1.7 (1954.4) Jesus gives peace to his fellow doers of the will of God but not on the order of the joys and satisfactions of this material world. Unbelieving materialists and fatalists can hope to enjoy only two kinds of peace and soul comfort: Either they must be stoics, with steadfast resolution determined to face the inevitable and to endure the worst; or they must be optimists, ever indulging that hope which springs eternal in the human breast, vainly longing for a peace which never really comes.
181:1.8 (1954.5) Teataval määral on nii stoitsismist kui ka optimismist maa peal elades kasu, aga kummalgi pole midagi ühist selle ülima rahuga, mida Jumala Poeg oma lihalikele vendadele kingib. Rahu, mida Miikael jagab oma maistele lastele, on seesama rahu, mis täitis tema enda hinge siis, kui ta elas inimesena sellessamas maailmas oma surelikku elu. Jeesuse rahu on rõõm ja rahuldus, mida kogeb Jumalat tundev inimene, kes on teada saanud, kuidas lihalikku surelikku elu elades Jumala tahet täita. Jeesuse meelerahu rajanes absoluutsel inimlikul usul jumaliku Isa targa ja osavõtliku hoolitsuse olemasolusse. Jeesusel oli maa peal muresid, teda on ekslikult isegi „kurvaks inimeseks” nimetatud, kuid kõigis oma kogemustes sai ta lohutust sellest usaldusest, mis andis talle pidevalt jõudu jätkata oma elueesmärgi poole püüdlemist täie veendumusega, et ta täidab Isa tahet.	181:1.8 (1954.5) A certain amount of both stoicism and optimism are serviceable in living a life on earth, but neither has aught to do with that superb peace which the Son of God bestows upon his brethren in the flesh. The peace which Michael gives his children on earth is that very peace which filled his own soul when he himself lived the mortal life in the flesh and on this very world. The peace of Jesus is the joy and satisfaction of a God-knowing individual who has achieved the triumph of learning fully how to do the will of God while living the mortal life in the flesh. The peace of Jesus’ mind was founded on an absolute human faith in the actuality of the divine Father’s wise and sympathetic overcare. Jesus had trouble on earth, he has even been falsely called the “man of sorrows,” but in and through all of these experiences he enjoyed the comfort of that confidence which ever empowered him to proceed with his life purpose in the full assurance that he was achieving the Father’s will.
181:1.9 (1954.6) Jeesus oli otsustav, järjekindel ja igati pühendunud oma missiooni täitmisele, kuid ta polnud tundetu ja kalgistunud stoik, vaid püüdis alati näha oma elukogemuste rõõmsamaid aspekte, olemata samas pime enesepettuse küüsis optimist. Meister teadis ette kõike, mis temaga pidi juhtuma, ega kartnud. Igale poolehoidjale rahu jaganud, võis ta nüüd öelda: „Ärgu olgu teie süda mures ega kartuses.”	181:1.9 (1954.6) Jesus was determined, persistent, and thoroughly devoted to the accomplishment of his mission, but he was not an unfeeling and calloused stoic; he ever sought for the cheerful aspects of his life experiences, but he was not a blind and self-deceived optimist. The Master knew all that was to befall him, and he was unafraid. After he had bestowed this peace upon each of his followers, he could consistently say, “Let not your heart be troubled, neither let it be afraid.”
181:1.10 (1955.1) Seega on Jeesuse rahu niisuguse poja rahu ja kindlustunne, kes täielikult usub, et tema elu ajas ja igavikus on turvaliselt ja tervenisti tema kõiketeadva, kõiki armastava ja kõikvõimsa vaim-Isa kätes. Ja see on tõepoolest rahu, mis ületab sureliku meele arusaamisvõimet, kuid millest uskuv inimhing võib jäägitut rõõmu tunda.	181:1.10 (1955.1) The peace of Jesus is, then, the peace and assurance of a son who fully believes that his career for time and eternity is safely and wholly in the care and keeping of an all-wise, all-loving, and all-powerful spirit Father. And this is, indeed, a peace which passes the understanding of mortal mind, but which can be enjoyed to the full by the believing human heart.
2. Isiklikud hüvastijätumanitsused ^top	2. Farewell Personal Admonitions ^top
181:2.1 (1955.2) Meister oli lõpetanud oma hüvastijätu-juhtnööride ja lõplike manitsuste andmise apostlite rühmale kui tervikule. Nüüd jättis ta kõigiga eraldi hüvasti, andes igaühele koos hüvastijätuõnnistusega isiklikke nõuandeid. Apostlid olid laua ääres samadel kohtadel, nagu viimset õhtusöömaaega alustades. Nad tõusid kordamööda püsti, kui Jeesus ümber laua liikus ja neid ühekaupa kõnetas.	181:2.1 (1955.2) The Master had finished giving his farewell instructions and imparting his final admonitions to the apostles as a group. He then addressed himself to saying good-bye individually and to giving each a word of personal advice, together with his parting blessing. The apostles were still seated about the table as when they first sat down to partake of the Last Supper, and as the Master went around the table talking to them, each man rose to his feet when Jesus addressed him.
181:2.2 (1955.3) Johannesele ütles Jeesus: „Sina, Johannes, oled minu vendadest noorim. Sa oled olnud mulle väga lähedane ja ehkki ma armastan teid kõiki sama armastusega, mida isa kingib oma poegadele, määras Andreas sind üheks kolmest, kes pidid alati minu lähedale jääma. Peale selle oled sa tegutsenud ja pead ka edaspidi tegutsema minu nimel paljudes küsimustes, mis puudutavad minu maist peret. Ja ma lähen, Johannes, Isa juurde täie kindlusega, et sa hoolitsed ka edaspidi minu veresugulaste eest. Vaata, et nende praegune peataolek minu missiooni suhtes ei takistaks sind mingil viisil andmast neile kõikvõimalikku tuge, nõu ja abi, mille kohta tead, et minagi seda neile annaksin, kui lihasse jääksin. Ja kui nad kõik näevad viimaks valgust ning astuvad ühiselt taevariiki, kus teie neid rõõmsalt tervitate, siis loodan, et sina, Johannes, tervitad neid ka minu poolt.	181:2.2 (1955.3) To John, Jesus said: “You, John, are the youngest of my brethren. You have been very near me, and while I love you all with the same love which a father bestows upon his sons, you were designated by Andrew as one of the three who should always be near me. Besides this, you have acted for me and must continue so to act in many matters concerning my earthly family. And I go to the Father, John, having full confidence that you will continue to watch over those who are mine in the flesh. See to it that their present confusion regarding my mission does not in any way prevent your extending to them all sympathy, counsel, and help even as you know I would if I were to remain in the flesh. And when they all come to see the light and enter fully into the kingdom, while you all will welcome them joyously, I depend upon you, John, to welcome them for me.
181:2.3 (1955.4) Nüüd, mil algavad mu maise elujärgu lõputunnid, jää minu lähedusse, et ma saaksin oma perekonna jaoks sulle sõnumeid usaldada. Mis puutub töösse, mille Isa minu kätesse on andnud, siis see on nüüd lõpule jõudnud; jäänud on veel minu lihalik surm ja ma olen valmis sellest viimasest karikast jooma. Ent mis puutub minu maise isa Joosepi mulle jäetud kohustustesse, siis olles neid küll elu jooksul ise täitnud, pean nüüd lootma sinule, et sa minu asemel kõik need küsimused lahendaksid. Ma olen valinud sind, Johannes, seda minu asemel tegema, sest sa oled noorim ja elad väga tõenäoliselt teistest apostlitest kauem.	181:2.3 (1955.4) “And now, as I enter upon the closing hours of my earthly career, remain near at hand that I may leave any message with you regarding my family. As concerns the work put in my hands by the Father, it is now finished except for my death in the flesh, and I am ready to drink this last cup. But as for the responsibilities left to me by my earthly father, Joseph, while I have attended to these during my life, I must now depend upon you to act in my stead in all these matters. And I have chosen you to do this for me, John, because you are the youngest and will therefore very likely outlive these other apostles.
181:2.4 (1955.5) Kunagi nimetasime sind ja su venda piksepoegadeks. Sa alustasid koos meiega tahtejõulise ja sallimatuna, kuid oled väga palju muutunud sellest ajast saadik, kui soovisid, et ma piksenoole teadmatuid ja mõtlematuid uskmatuid nuhtlema kutsuksin. Aga sa pead veel enam muutuma. Sinust peab saama selle uue käsu apostel, mille ma teile täna õhtul avaldasin. Pühenda oma elu sellele, et õpetad oma vendi armastama üksteist nii, nagu mina teid olen armastanud.”	181:2.4 (1955.5) “Once we called you and your brother sons of thunder. You started out with us strong-minded and intolerant, but you have changed much since you wanted me to call fire down upon the heads of ignorant and thoughtless unbelievers. And you must change yet more. You should become the apostle of the new commandment which I have this night given you. Dedicate your life to teaching your brethren how to love one another, even as I have loved you.”
181:2.5 (1955.6) Johannes Sebedeus seisis seal ülakambris, pisarad mööda põski alla voolamas, vaatas Meistrile otsa ja küsis: „Seda ma teen, mu Meister, aga kuidas saaksin õppida oma vendi veelgi enam armastama?” Ja Jeesus vastas: „Sa õpid oma vendi rohkem armastama siis, kui oled enne õppinud rohkem armastama nende taevast Isa ja hakanud hoopis enam tundma siirast huvi nende heaolu vastu ajas ja igavikus. Ja kogu seda inimlikku huvi edendab mõistev osavõtlikkus, isetu teenimine ja piiramatu andestus. Mitte keegi ei tohiks sinu noorust põlata, ent ma manitsen sind, et sa võtaksid alati hoolikalt arvesse asjaolu, et vanus tähendab sageli kogemust ning et maistes asjades ei saa tegelikku kogemust mitte millegagi asendada. Püüa elada rahus kõigi inimestega, eriti oma vendadega taevariigi vennaskonnast. Ja pea alati meeles, Johannes, et sa ei võitleks nende hingedega, keda tahaksid taevariiki võita.”	181:2.5 (1955.6) As John Zebedee stood there in the upper chamber, the tears rolling down his cheeks, he looked into the Master’s face and said: “And so I will, my Master, but how can I learn to love my brethren more?” And then answered Jesus: “You will learn to love your brethren more when you first learn to love their Father in heaven more, and after you have become truly more interested in their welfare in time and in eternity. And all such human interest is fostered by understanding sympathy, unselfish service, and unstinted forgiveness. No man should despise your youth, but I exhort you always to give due consideration to the fact that age oftentimes represents experience, and that nothing in human affairs can take the place of actual experience. Strive to live peaceably with all men, especially your friends in the brotherhood of the heavenly kingdom. And, John, always remember, strive not with the souls you would win for the kingdom.”
181:2.6 (1956.1) Siis tegi Meister oma lavatsist möödudes Juudas Iskarioti koha kõrval põgusa peatuse. Apostlid olid üsna üllatunud, et Juudas polnud veel tagasi, ja tahtsid väga teada, mida tähendas Jeesuse kurb näoilme, kui ta reeturi tühja koha juures seisis. Ühelgi neist, välja arvatud ehk ainult Andreasel, polnud aga vähimatki aimu, et nende varahoidja oli läinud oma Meistrit reetma, nagu Jeesus oli neile juba varem ja ka selle õhtusöögi ajal vihjanud. Oli juhtunud nii palju asju ja nad olid Meistri teate, et üks neist ta ära annab, sootuks unustanud.	181:2.6 (1956.1) And then the Master, passing around his own seat, paused a moment by the side of the place of Judas Iscariot. The apostles were rather surprised that Judas had not returned before this, and they were very curious to know the significance of Jesus’ sad countenance as he stood by the betrayer’s vacant seat. But none of them, except possibly Andrew, entertained even the slightest thought that their treasurer had gone out to betray his Master, as Jesus had intimated to them earlier in the evening and during the supper. So much had been going on that, for the time being, they had quite forgotten about the Master’s announcement that one of them would betray him.
181:2.7 (1956.2) Nüüd astus Jeesus seloot Siimoni juurde, kes tõusis ja kuulas järgmist manitsust: „Sa oled tõeline Aabrahami poeg, aga küll ma olen näinud vaeva, et sinust selle taevariigi poega teha. Ma armastan sind ja ka kõik sinu vennad armastavad sind. Ma tean, Siimon, et sa armastad nii mind kui ka taevariiki, aga sa oled kindlalt otsustanud kujundada selle saabuva taevariigi oma tahte kohaselt. Tean väga hästi, et sa mõistad lõpuks minu evangeeliumi vaimset olemust ja tähendust ning teed vapralt tööd selle kuulutamiseks, kuid mul on mure selle pärast, mis võib juhtuda pärast minu lahkumist. Mul oleks hea meel teada, et sa ei löö vankuma. Oleksin õnnelik, kui võiksin olla kindel, et ka pärast seda, kui ma olen Isa juurde läinud, jääd sa ikka mu apostliks edasi ja käitud taevariigi saadiku kohaselt.”	181:2.7 (1956.2) Jesus now went over to Simon Zelotes, who stood up and listened to this admonition: “You are a true son of Abraham, but what a time I have had trying to make you a son of this heavenly kingdom. I love you and so do all of your brethren. I know that you love me, Simon, and that you also love the kingdom, but you are still set on making this kingdom come according to your liking. I know full well that you will eventually grasp the spiritual nature and meaning of my gospel, and that you will do valiant work in its proclamation, but I am distressed about what may happen to you when I depart. I would rejoice to know that you would not falter; I would be made happy if I could know that, after I go to the Father, you would not cease to be my apostle, and that you would acceptably deport yourself as an ambassador of the heavenly kingdom.”
181:2.8 (1956.3) Vaevalt oli Jeesus seloot Siimonit kõnetanud, kui tulihingeline patrioot silmi pühkides vastas: „Meister, ära karda minu ustavuse pärast. Olen pööranud selja kõigele, et võiksin pühendada oma elu sinu taevariigi rajamisele maa peal, ja ma ei löö vankuma. Olen seni talunud kõiki pettumusi ega hülga sind.”	181:2.8 (1956.3) Jesus had hardly ceased speaking to Simon Zelotes when the fiery patriot, drying his eyes, replied: “Master, have no fears for my loyalty. I have turned my back upon everything that I might dedicate my life to the establishment of your kingdom on earth, and I will not falter. I have survived every disappointment so far, and I will not forsake you.”
181:2.9 (1956.4) Ja siis ütles Jeesus kätt Siimoni õlale pannes: „Tõesti on värskendav kuulda sind nii rääkimas, eriti sellisel ajal kui praegu, aga, mu hea sõber, sa ei tea ikka veel, mida sa räägid. Ma ei kahtleks hetkegi sinu ustavuses ja pühendumuses, ma tean, et sa läheksid kõhklematult võitlusse ja sureksid minu eest, nagu kõik need teisedki,” (ja kõik noogutasid selle kinnituseks) „aga teil pole vaja seda teha. Olen teile korduvalt öelnud, et minu taevariik pole sellest maailmast ning et minu jüngrid ei hakka selle rajamise eest võitlema. Olen seda sulle, Siimon, palju korranud, aga sa keeldud tõde tunnistamast. Mulle ei valmista muret sinu ustavus minule ja taevariigile, aga mida teed sa siis, kui ma lahkun ja sa lõpuks mõistad, et pole minu õpetuse tähendusest aru saanud, ning pead kohandama oma väärarusaamad tõsiasjaga, et taevariigis valitseb teistsugune, vaimne elukorraldus?”	181:2.9 (1956.4) And then, laying his hand on Simon’s shoulder, Jesus said: “It is indeed refreshing to hear you talk like that, especially at such a time as this, but, my good friend, you still do not know what you are talking about. Not for one moment would I doubt your loyalty, your devotion; I know you would not hesitate to go forth in battle and die for me, as all these others would” (and they all nodded a vigorous approval), “but that will not be required of you. I have repeatedly told you that my kingdom is not of this world, and that my disciples will not fight to effect its establishment. I have told you this many times, Simon, but you refuse to face the truth. I am not concerned with your loyalty to me and to the kingdom, but what will you do when I go away and you at last wake up to the realization that you have failed to grasp the meaning of my teaching, and that you must adjust your misconceptions to the reality of another and spiritual order of affairs in the kingdom?”
181:2.10 (1956.5) Siimon tahtis veel midagi öelda, aga Jeesus tõstis käe, peatas ta ning jätkas: „Keegi minu apostlitest ei ole sinust siirama ja ausama südamega, kuid samas pole ükski neist pärast minu lahkumist nii vapustatud ja masendatud kui sina. Kõigis sinu kartustes jääb minu vaim sinuga ja su vennad ei hülga sind. Ära unusta, mida ma olen sulle õpetanud maise kodakondsuse suhtest pojaseisusega Isa vaimuriigis. Mõtle hästi järele kõige üle, mis ma olen sulle rääkinud sellest, et keisrile tuleb anda, mis keisri oma, ja Jumalale, mis Jumala oma. Pühenda, Siimon, oma elu tõestamisele, kui edukalt võib surelik inimene täita minu käsku tunnistada üheaegselt ilmalikku kohustust tsiviilvõimude ees ja kohustust vaimselt teenida taevariigi vennaskonnas. Kui tahad, et Tõe Vaim sind õpetab, ära lase tekkida vastuolul maise kodakondsuse ja taevase pojaseisuse nõuete vahel, kui just ilmalikud valitsejad ei hakka sinult nõudma vaid Jumalale kuuluvaid auavaldusi ja palveldamist.	181:2.10 (1956.5) Simon wanted to speak further, but Jesus raised his hand and, stopping him, went on to say: “None of my apostles are more sincere and honest at heart than you, but not one of them will be so upset and disheartened as you, after my departure. In all of your discouragement my spirit shall abide with you, and these, your brethren, will not forsake you. Do not forget what I have taught you regarding the relation of citizenship on earth to sonship in the Father’s spiritual kingdom. Ponder well all that I have said to you about rendering to Caesar the things which are Caesar’s and to God that which is God’s. Dedicate your life, Simon, to showing how acceptably mortal man may fulfill my injunction concerning the simultaneous recognition of temporal duty to civil powers and spiritual service in the brotherhood of the kingdom. If you will be taught by the Spirit of Truth, never will there be conflict between the requirements of citizenship on earth and sonship in heaven unless the temporal rulers presume to require of you the homage and worship which belong only to God.
181:2.11 (1957.1) Ja kui sa nüüd, Siimon, lõpuks kõike seda mõistad ja raputad endalt rõhutusetunde ning lähed jõuliselt seda evangeeliumi kuulutama, siis ära unusta, et mina olin sinuga kõigi nende kartuste ajal ja tulen koos sinuga lõpuni. Sa jääd alati minu apostliks ning kui sa oled kord valmis nägema vaimusilmaga ja allutama oma tahte täielikumalt taevase Isa tahtele, naased tööle minu saadikuna. Mitte keegi ei võta sinult volitusi, mis mina olen sulle andnud, ainuüksi sellepärast, et sul läheb minu õpetatud tõdedest arusaamisega kauem aega. Ja nii hoiatan ma sind, Siimon, taas, et see, kes võitleb mõõgaga, langeb mõõga läbi, samas kui see, kes võitleb vaimus, saavutab igikestva elu tulevases taevariigis ning rõõmu ja rahu praeguses kuningriigis. Kui sulle usaldatud töö maa peal lõpule jõuab, istud sa, Siimon, sealses taevariigis minu kõrvale. Usu ka edaspidi minusse ja sellesse, mis ma olen sulle ilmutanud, ja sa saad kingituseks igavese elu.”	181:2.11 (1957.1) “And now, Simon, when you do finally see all of this, and after you have shaken off your depression and have gone forth proclaiming this gospel in great power, never forget that I was with you even through all of your season of discouragement, and that I will go on with you to the very end. You shall always be my apostle, and after you become willing to see by the eye of the spirit and more fully to yield your will to the will of the Father in heaven, then will you return to labor as my ambassador, and no one shall take away from you the authority which I have conferred upon you, because of your slowness of comprehending the truths I have taught you. And so, Simon, once more I warn you that they who fight with the sword perish with the sword, while they who labor in the spirit achieve life everlasting in the kingdom to come with joy and peace in the kingdom which now is. And when the work given into your hands is finished on earth, you, Simon, shall sit down with me in my kingdom over there. You shall really see the kingdom you have longed for, but not in this life. Continue to believe in me and in that which I have revealed to you, and you shall receive the gift of eternal life.”
181:2.12 (1957.2) Kui Jeesus oli lõpetanud jutu seloot Siimoniga, astus ta Matteus Leevi juurde ja ütles: „Sa ei pea enam apostlite varalaeka eest hoolitsema. Varsti, üsna varsti paisatakse teid kõiki laiali; teil ei lubata rõõmu tunda isegi lohutavast ja toetavast koosolemisest mõne oma vennaga. Kui sa lähed taevariigi evangeeliumi jutlustama, pead leidma endale uued kaaslased. Koolituse ajal saatsin ma teid välja kahekaupa, aga nüüd, kui ma teist lahkun ja sina sellest vapustusest toibud, lähed üksi välja igasse maailma otsa kuulutama seda head uudist, et usust elustavat jõudu saanud surelikud on Jumala pojad.”	181:2.12 (1957.2) When Jesus had finished speaking to Simon Zelotes, he stepped over to Matthew Levi and said: “No longer will it devolve upon you to provide for the treasury of the apostolic group. Soon, very soon, you will all be scattered; you will not be permitted to enjoy the comforting and sustaining association of even one of your brethren. As you go onward preaching this gospel of the kingdom, you will have to find for yourselves new associates. I have sent you forth two and two during the times of your training, but now that I am leaving you, after you have recovered from the shock, you will go out alone, and to the ends of the earth, proclaiming this good news: That faith-quickened mortals are the sons of God.”
181:2.13 (1957.3) Siis küsis Matteus: „Aga Meister, kes meid saadab ja kuidas me teame, kuhu minna? Kas Andreas näitab meile teed?” Ja Jeesus vastas: „Ei, Leevi, Andreas ei hakka teid enam evangeeliumi kuulutamisel suunama. Ta jääb küll kuni uue õpetaja saabumiseni teie sõbraks ja nõuandjaks, aga siis juhib Tõe Vaim teie igaühe tööd taevariigi laiendamise nimel. Alates sellest päevast tollimajas, mil sa otsustasid mind järgida, on sinuga toimunud palju muutusi, kuid neid on veel palju vaja, enne kui sa suudad näha oma vaimusilmas vennaskonda, milles pagan istub vennalikult juudi kõrval. Aga järgi soovi võita juurde oma juutidest vendi seni, kuni jääd täiesti rahule, ning pöördu siis täie jõuga paganate poole. Ühes, Leevi, võid sa kindel olla: sa oled võitnud oma vendade usalduse ja kiindumuse, nad kõik armastavad sind.” (Ja kõik kümme andsid märku, et nad nõustuvad Meistri sõnadega.)	181:2.13 (1957.3) Then spoke Matthew: “But, Master, who will send us, and how shall we know where to go? Will Andrew show us the way?” And Jesus answered: “No, Levi, Andrew will no longer direct you in the proclamation of the gospel. He will, indeed, continue as your friend and counselor until that day whereon the new teacher comes, and then shall the Spirit of Truth lead each of you abroad to labor for the extension of the kingdom. Many changes have come over you since that day at the customhouse when you first set out to follow me; but many more must come before you will be able to see the vision of a brotherhood in which gentile sits alongside Jew in fraternal association. But go on with your urge to win your Jewish brethren until you are fully satisfied and then turn with power to the gentiles. One thing you may be certain of, Levi: You have won the confidence and affection of your brethren; they all love you.” (And all ten of them signified their acquiescence in the Master’s words.)
181:2.14 (1958.1) „Leevi, ma tean päris palju sinu vendadele teadmata muredest, ohvritest ja vaevadest varalaeka täitmisel ning olen rõõmus, et ehkki koti kandjat pole kohal, on tölnerist saadik siin minu hüvastijätu-koosviibimisel taevariigi saadikute seas. Ma palvetan, et sa võiksid vaadelda minu õpetuse tähendust vaimusilmadega. Kui sinu südamesse tuleb uus õpetaja, järgne tema juhtimisele ja lase oma vendadel — ning kogu maailmal — näha, mida Isa võib teha vihatud maksukoguja heaks, kes julges järgida Inimese Poega ja uskuda taevariigi evangeeliumisse. Olen armastanud sind, Leevi, algusest peale nagu neid teisi galilealasi. Teades hästi, et ei Isa ega Poeg tee inimestel vahet, jälgi, et sinagi ei teeks vahet nende vahel, kes hakkavad sinu jutlustamistöö tulemusena evangeeliumisse uskuma. Ja seepärast, Matteus, pühenda kogu oma tulevane teenistus näitamisele, et Jumal ei tee inimestel vahet, et Jumala silmis ja taevariigi vennaskonnas on kõik inimesed võrdsed ja kõik uskujad Jumala pojad.”	181:2.14 (1958.1) “Levi, I know much about your anxieties, sacrifices, and labors to keep the treasury replenished which your brethren do not know, and I am rejoiced that, though he who carried the bag is absent, the publican ambassador is here at my farewell gathering with the messengers of the kingdom. I pray that you may discern the meaning of my teaching with the eyes of the spirit. And when the new teacher comes into your heart, follow on as he will lead you and let your brethren see—even all the world—what the Father can do for a hated tax-gatherer who dared to follow the Son of Man and to believe the gospel of the kingdom. Even from the first, Levi, I loved you as I did these other Galileans. Knowing then so well that neither the Father nor the Son has respect of persons, see to it that you make no such distinctions among those who become believers in the gospel through your ministry. And so, Matthew, dedicate your whole future life service to showing all men that God is no respecter of persons; that, in the sight of God and in the fellowship of the kingdom, all men are equal, all believers are the sons of God.”
181:2.15 (1958.2) Siis astus Jeesus Jaakobus Sebedeuse juurde, kes seisis vaikides, kui Meister tema poole pöördus, ja ütles: „Jaakobus, kui sa kord tulid koos oma noorema vennaga taotlema endale eeliseid taevariigi auametite jagamisel ja ma ütlesin teile, et see au on Isa annetada, siis küsisin, kas te olete suutelised jooma minu karikast, ja te mõlemad vastasite, et olete. Ehkki te tol ajal polnud selleks suutelised ega ole ka praegu, valmistavad teid selleks teenistuseks ette kogemused, mis teil peagi tuleb omandada. Te vihastasite tol korral teisi vendi oma käitumisega. Kui nad pole teile veel täielikult andeks andnud, andestavad nad siis, kui näevad teid minu karikast joomas. Olenemata sellest, kas sinu jutlustamistöö kestab pikka või lühikest aega, olgu sinu hing kannatlik. Kui tuleb uus õpetaja, lase tal endale õpetada kaastundlikku tasakaalukust ja osavõtlikku sallivust, mis sünnib ülimast usaldusest minu vastu ja täielikust alistumisest Isa tahtele. Pühenda oma elu sellele, et näidata Jumalat tundva ja Pojasse uskuva jüngri inimlikku kiindumust ja jumalikku väärikust. Ja kõik, kes nii elavad, ilmutavad evangeeliumi ka oma surmaga. Sinu ja su venna Johannese teed lähevad lahku ja üks teist jõuab võib-olla minu juurde igavesse taevariiki ammu enne teist. Teil oleks väga kasulik õppida, et tõeline tarkus hõlmab peale julguse ka taktitunnet. Peaksite õppima lisaks aktiivsusele ka tarkust. Kunagi saabuvad need ülevad hetked, mil minu jüngrid annavad kõhklematult evangeeliumi eest elu, aga kõigis igapäevastes olukordades oleks hoopis õigem uskmatute raevu vaigistada, et elu jätkata ja rõõmsaid uudiseid edasi jutlustada. Niivõrd, kui see on sinu võimuses, ela maa peal kaua, et sinu palju aastaid kestev elu kannaks vilja taevariigile võidetud hingedes.”	181:2.15 (1958.2) Jesus then stepped over to James Zebedee, who stood in silence as the Master addressed him, saying: “James, when you and your younger brother once came to me seeking preferment in the honors of the kingdom, and I told you such honors were for the Father to bestow, I asked if you were able to drink my cup, and both of you answered that you were. Even if you were not then able, and if you are not now able, you will soon be prepared for such a service by the experience you are about to pass through. By such behavior you angered your brethren at that time. If they have not already fully forgiven you, they will when they see you drink my cup. Whether your ministry be long or short, possess your soul in patience. When the new teacher comes, let him teach you the poise of compassion and that sympathetic tolerance which is born of sublime confidence in me and of perfect submission to the Father’s will. Dedicate your life to the demonstration of that combined human affection and divine dignity of the God-knowing and Son-believing disciple. And all who thus live will reveal the gospel even in the manner of their death. You and your brother John will go different ways, and one of you may sit down with me in the eternal kingdom long before the other. It would help you much if you would learn that true wisdom embraces discretion as well as courage. You should learn sagacity to go along with your aggressiveness. There will come those supreme moments wherein my disciples will not hesitate to lay down their lives for this gospel, but in all ordinary circumstances it would be far better to placate the wrath of unbelievers that you might live and continue to preach the glad tidings. As far as lies in your power, live long on the earth that your life of many years may be fruitful in souls won for the heavenly kingdom.”
181:2.16 (1958.3) Kui Meister oli Jaakobus Sebedeusele kõnelemise lõpetanud, astus ta selle lauaotsa juurde, kus oli Andreas, ja ütles oma ustavale abilisele silma vaadates: „Andreas, sa oled taevariigi saadikute tegevjuhina mind truult esindanud. Ehkki sa oled vahel kahelnud ja mõnikord ka ohtlikku pelglikkust üles näidanud, oled sa siiski alati oma kaaslasi siira õigluse ja silmapaistva aususega kohelnud. Alates sinu ja su vendade pühitsemisest taevariigi saadikuteks on teie rühm kõiki oma haldusasju ise ajanud, kui mitte arvestada seda, et mina määrasin sind nende valitute tegevjuhiks. Üheski teises ajalikus asjas pole ma teie otsuseid suunanud ega mõjutanud. Aga seda tegin ma selleks, et kõik teie rühma edasised otsused saaksid kindla suuna. Minu universumis ja Isa universumite universumis koheldakse meie vendadest poegi kõigis nende vaimsetes suhetes üksikisikutena, ent kõigis rühmasuhetes näeme alati ette kindla juhtimise. Meie taevariigis valitseb kord ja alati, kui kaks või enam loodudolendit teevad koostööd, hoolitsetakse selle eest, et keegi neist on vastutaja, kellel on võim.	181:2.16 (1958.3) When the Master had finished speaking to James Zebedee, he stepped around to the end of the table where Andrew sat and, looking his faithful helper in the eyes, said: “Andrew, you have faithfully represented me as acting head of the ambassadors of the heavenly kingdom. Although you have sometimes doubted and at other times manifested dangerous timidity, still, you have always been sincerely just and eminently fair in dealing with your associates. Ever since the ordination of you and your brethren as messengers of the kingdom, you have been self-governing in all group administrative affairs except that I designated you as the acting head of these chosen ones. In no other temporal matter have I acted to direct or to influence your decisions. And this I did in order to provide for leadership in the direction of all your subsequent group deliberations. In my universe and in my Father’s universe of universes, our brethren-sons are dealt with as individuals in all their spiritual relations, but in all group relationships we unfailingly provide for definite leadership. Our kingdom is a realm of order, and where two or more will creatures act in co-operation, there is always provided the authority of leadership.
181:2.17 (1959.1) Et ma määrasin sinu, Andreas, oma vendade ülemaks ja et sa oled seda tööd teinud minu isikliku esindajana, vabastan ma nüüd lahkudes ja oma Isa juurde minnes sind kõigist ajalikest ja haldusega seotud kohustustest. Nüüdsest ei ole sul oma vendade üle enam muud võimu peale selle, mille oled ära teeninud nende vaimse juhina ja mida vennad seepärast lahkelt tunnistavad. Sellest tunnist alates ei allu su vennad enam sinule, kui nad just ei taasta sinu võimu mõne juriidilise toiminguga pärast seda, kui mina olen Isa juurde läinud. Ent vabastamine selle rühma haldusjuhi kohustustest ei vähenda mingil viisil sinu moraalset kohustust teha kõik, mis sinu võimuses, et hoida oma vendi kindla ja armastava käega koos vahetult eelseisval katsumusteajal, mis paratamatult jääb minu lihalikust kehast lahkumise ja uue õpetaja saabumise vahele; see õpetaja tuleb teie südameisse ja juhib teid lõpuks kogu tõe juurde. Valmistudes teist lahkuma, vabastan sind kõigist halduskohustustest, mis jõustusid ja olid jõus minu viibides teie seas. Nüüdsest on mul teie üle ja teie seas ainult vaimne võim.	181:2.17 (1959.1) “And now, Andrew, since you are the chief of your brethren by authority of my appointment, and since you have thus served as my personal representative, and as I am about to leave you and go to my Father, I release you from all responsibility as regards these temporal and administrative affairs. From now on you may exercise no jurisdiction over your brethren except that which you have earned in your capacity as spiritual leader, and which your brethren therefore freely recognize. From this hour you may exercise no authority over your brethren unless they restore such jurisdiction to you by their definite legislative action after I shall have gone to the Father. But this release from responsibility as the administrative head of this group does not in any manner lessen your moral responsibility to do everything in your power to hold your brethren together with a firm and loving hand during the trying time just ahead, those days which must intervene between my departure in the flesh and the sending of the new teacher who will live in your hearts, and who ultimately will lead you into all truth. As I prepare to leave you, I would liberate you from all administrative responsibility which had its inception and authority in my presence as one among you. Henceforth I shall exercise only spiritual authority over you and among you.
181:2.18 (1959.2) Kui su vennad soovivad sind oma nõuandjaks jätta, peaksid sa kõigis ilmalikes ja vaimsetes asjades andma oma parima, et edendada rahu ja kooskõla siiraste evangeeliumisse uskujate eri rühmade seas. Pühenda oma ülejäänud elu sellele, et edendada oma vendade seas vennaliku armastuse praktilisi aspekte. Ole minu lihalike vendade vastu hea, kui nad hakkavad sellesse evangeeliumisse täielikult uskuma. Ilmuta armastavat ja erapooletut pühendumist nii kreeklastele läänes kui ka Abnerile idas. Ehkki mu apostlid paisatakse peagi laiali maailma nelja ilmakaarde, et nad kuulutaksid seal head uudist päästmisest ja Jumala poja seisusest, pead sina hoidma neid koos vahetult eelseisval katsumusteajal, tol pingsa proovilepaneku ajal, mil sa pead õppima uskuma sellesse evangeeliumisse ilma minu isikliku kohalolekuta, oodates samal ajal uue õpetaja, Tõe Vaimu saabumist. Ja nii, Andreas, ei hakka sa ehk küll tegema inimeste silmis suuri tegusid, kuid ole rahul sellega, et oled nende tegude tegijate õpetaja ja nõuandja. Tee oma maine töö lõpuni ja jätka seda igaveses taevariigis, sest kas pole ma sulle korduvalt öelnud, et mul on peale selle karja ka teisi lambaid?”	181:2.18 (1959.2) “If your brethren desire to retain you as their counselor, I direct that you should, in all matters temporal and spiritual, do your utmost to promote peace and harmony among the various groups of sincere gospel believers. Dedicate the remainder of your life to promoting the practical aspects of brotherly love among your brethren. Be kind to my brothers in the flesh when they come fully to believe this gospel; manifest loving and impartial devotion to the Greeks in the West and to Abner in the East. Although these, my apostles, are soon going to be scattered to the four corners of the earth, there to proclaim the good news of the salvation of sonship with God, you are to hold them together during the trying time just ahead, that season of intense testing during which you must learn to believe this gospel without my personal presence while you patiently await the arrival of the new teacher, the Spirit of Truth. And so, Andrew, though it may not fall to you to do the great works as seen by men, be content to be the teacher and counselor of those who do such things. Go on with your work on earth to the end, and then shall you continue this ministry in the eternal kingdom, for have I not many times told you that I have other sheep not of this flock?”
181:2.19 (1959.3) Siis läks Jeesus edasi Alfeuse kaksikute juurde ja ütles nende vahele seisma jäädes: „Mu väikesed lapsed, teie kuulute ühte kolmest vendaderühmast, kes otsustasid mind järgida. Kõik te kuus olete hästi töötanud rahus oma liha ja verega, kuid mitte keegi pole seda teinud paremini kui teie. Meid ootavad kohe ees rasked ajad. Võib-olla te ei saa kõigest aru, mis teie ja teie vendadega toimub, aga ärge kunagi kahelge selles, et teid kutsuti kord taevariigi tööd tegema. Mõnda aega pole teil enam rahvahulki juhtida, aga ärge laske end heidutada. Kui teie elutöö lõpule jõuab, võtan ma teid vastu kõrgel, kus te hiilguses jutustate oma pääsemisest seeravivägedele ja kõrgete Jumala Poegade hulkadele. Pühendage oma elu lihtsa töörügamise ülendamisele. Näidake kõigile maapealsetele inimestele ja taevainglitele, kui rõõmsameelselt ja julgelt võib surelik inimene pöörduda tagasi oma endise töö juurde, ehkki oli mõneks ajaks kutsutud Jumala erilisse teenistusse. Kui teie töö taevariigi välistes asjatoimetustes praegu läbi saab, peaksite minema tagasi oma endiste tööde juurde, saanud uut valgustust Jumala poja seisuse kogemusest ja ülevast arusaamisest, et Jumalat tundva inimese jaoks pole olemas niisugust asja nagu lihtne töö või ilmalik rügamine. Teie jaoks, kes te olete töötanud koos minuga, on kõik pühaks saanud ja kogu maine töö muutunud Jumal-Isa teenimiseks. Kui te kuulete uudiseid oma endiste apostlitest kaaslaste tegemistest, rõõmustage koos nendega ja jätkake oma igapäevatööd nagu need, kes kuuluvad Jumala kaaskonda ja teda järgides teda teenivad. Te olete olnud minu apostlid ja jääte nendeks alati ning ma pean teid tulevases taevariigis meeles.”	181:2.19 (1959.3) Jesus then went over to the Alpheus twins and, standing between them, said: “My little children, you are one of the three groups of brothers who chose to follow after me. All six of you have done well to work in peace with your own flesh and blood, but none have done better than you. Hard times are just ahead of us. You may not understand all that will befall you and your brethren, but never doubt that you were once called to the work of the kingdom. For some time there will be no multitudes to manage, but do not become discouraged; when your lifework is finished, I will receive you on high, where in glory you shall tell of your salvation to seraphic hosts and to multitudes of the high Sons of God. Dedicate your lives to the enhancement of commonplace toil. Show all men on earth and the angels of heaven how cheerfully and courageously mortal man can, after having been called to work for a season in the special service of God, return to the labors of former days. If, for the time being, your work in the outward affairs of the kingdom should be completed, you should go back to your former labors with the new enlightenment of the experience of sonship with God and with the exalted realization that, to him who is God-knowing, there is no such thing as common labor or secular toil. To you who have worked with me, all things have become sacred, and all earthly labor has become a service even to God the Father. And when you hear the news of the doings of your former apostolic associates, rejoice with them and continue your daily work as those who wait upon God and serve while they wait. You have been my apostles, and you always shall be, and I will remember you in the kingdom to come.”
181:2.20 (1960.1) Siis astus Jeesus Filippuse juurde, kes tõusis ja kuulis oma Meistrilt järgmist sõnumit: „Filippus, sa oled esitanud mulle palju rumalaid küsimusi, aga ma olen igati püüdnud neile kõigile vastata ja nüüd tahan vastata viimasele niisugusele küsimusele, mis sinu väga ausas, kuid vaimsuseta meeles on tekkinud. Kogu selle aja, kui ma sulle praegu lähenesin, küsisid sa endalt: „Mida ma küll peale hakkan, kui Meister lahkub ja meid maailma üksi jätab?” Oh sind sinu vähese usuga! Ja ometi on sul seda peaaegu sama rohkesti kui paljudel sinu vendadel. Sina, Filippus, oled olnud hea majandusülem. Sa oled meid vaid mõnel korral hätta jätnud ja paari tegematajätmist kasutasime me Isa auhiilguse ilmutamiseks. Sinu majandusülematöö on peaaegu lõppenud. Peagi pead sa hakkama põhjalikumalt tegema tööd, mida sind on kutsutud tegema — jutlustama taevariigi evangeeliumi. Filippus, sa oled alati tahtnud, et sulle näidataks suuri asju, ja üsna pea sa näedki neid. Palju parem oleks, kui sa näeksid seda kõike tänu usule, ent kuna sa oled siiras olnud isegi oma ainelisele nägemisvõimele lootes, näed oma elu jooksul veel minu sõnade täitumist. Ja kui sind õnnistatakse vaimse nägemisvõimega, asu tööle ja pühenda oma elu üritusele, mis juhib inimkonna Jumala ja igaveste reaalsuste otsingutele vaimse usu silma, mitte ainelise meele silma abil. Pea meeles, Filippus, et sul on maa peal täita suur missioon, sest maailm on täis neid, kes vaatavad elule just nii, nagu sina oled kaldunud seda tegema. Sul on teha suur töö ja kui see on usus lõpule viidud, tuled sa minu taevariiki ning ma näitan sulle meeleldi seda, mida silmad pole näinud, kõrvad kuulnud ja inimmeel tajunud. Vahepeal ole vaimuriigis nagu väike laps ja luba mul uue õpetaja vaimuna sind vaimuriigis edasi juhtida. Nii saan teha sinu heaks palju sellist, mida ei suutnud teha siis, kui viibisin sinu juures selle maailma surelikuna. Ja pea, Filippus, alati meeles, et see, kes on näinud mind, on näinud Isa.”	181:2.20 (1960.1) And then Jesus went over to Philip, who, standing up, heard this message from his Master: “Philip, you have asked me many foolish questions, but I have done my utmost to answer every one, and now would I answer the last of such questionings which have arisen in your most honest but unspiritual mind. All the time I have been coming around toward you, have you been saying to yourself, ‘What shall I ever do if the Master goes away and leaves us alone in the world?’ O, you of little faith! And yet you have almost as much as many of your brethren. You have been a good steward, Philip. You failed us only a few times, and one of those failures we utilized to manifest the Father’s glory. Your office of stewardship is about over. You must soon more fully do the work you were called to do—the preaching of this gospel of the kingdom. Philip, you have always wanted to be shown, and very soon shall you see great things. Far better that you should have seen all this by faith, but since you were sincere even in your material sightedness, you will live to see my words fulfilled. And then, when you are blessed with spiritual vision, go forth to your work, dedicating your life to the cause of leading mankind to search for God and to seek eternal realities with the eye of spiritual faith and not with the eyes of the material mind. Remember, Philip, you have a great mission on earth, for the world is filled with those who look at life just as you have tended to. You have a great work to do, and when it is finished in faith, you shall come to me in my kingdom, and I will take great pleasure in showing you that which eye has not seen, ear heard, nor the mortal mind conceived. In the meantime, become as a little child in the kingdom of the spirit and permit me, as the spirit of the new teacher, to lead you forward in the spiritual kingdom. And in this way will I be able to do much for you which I was not able to accomplish when I sojourned with you as a mortal of the realm. And always remember, Philip, he who has seen me has seen the Father.”
181:2.21 (1960.2) Siis läks Meister Naatanaeli juurde. Kui Naatanael tõusis, käskis Jeesus tal istuda, laskus tema kõrvale ja ütles: „Naatanael, sellest ajast peale, kui sinust sai minu apostel, oled sa õppinud elama eelarvamustest kõrgemal ja olema väga salliv. Aga sul on veel palju õppida. Sa oled olnud selles mõttes oma kaaslastele õnnistuseks, et sinu alatine siirus on neid manitsenud. Kui mina olen läinud, võib su avameelsus sinu head läbisaamist oma vanade ja uute vendadega häirida. Sa peaksid selgeks saama, et isegi head mõtet tuleb esitada vastavalt kuulaja intellektuaalse ja vaimse arengu tasemele. Siirusest on taevariigitöös kõige rohkem kasu siis, kui sellega kaasneb taktitunne.	181:2.21 (1960.2) Then went the Master over to Nathaniel. As Nathaniel stood up, Jesus bade him be seated and, sitting down by his side, said: “Nathaniel, you have learned to live above prejudice and to practice increased tolerance since you became my apostle. But there is much more for you to learn. You have been a blessing to your fellows in that they have always been admonished by your consistent sincerity. When I have gone, it may be that your frankness will interfere with your getting along well with your brethren, both old and new. You should learn that the expression of even a good thought must be modulated in accordance with the intellectual status and spiritual development of the hearer. Sincerity is most serviceable in the work of the kingdom when it is wedded to discretion.
181:2.22 (1961.1) Kui sa ainult õpiksid töötama koos oma vendadega, võiksid saavutada püsivamaid tulemusi, aga kui sa leiad end otsimas neid, kes mõtlevad samamoodi nagu sina, pühenda oma elu selle tõestamisele, et Jumalat tundvast jüngrist võib saada taevariigi ülesehitaja ka siis, kui ta on maailmas üksi ja oma uskujatest kaaslastest täiesti eraldatud. Ma tean, et sa oled lõpuni ustav, ja võtan sind kunagi hea meelega vastu oma kõrge taevariigi avaramasse teenistusse.”	181:2.22 (1961.1) “If you would learn to work with your brethren, you might accomplish more permanent things, but if you find yourself going off in quest of those who think as you do, in that event dedicate your life to proving that the God-knowing disciple can become a kingdom builder even when alone in the world and wholly isolated from his fellow believers. I know you will be faithful to the end, and I will some day welcome you to the enlarged service of my kingdom on high.”
181:2.23 (1961.2) Siis küsis Naatanael Jeesuselt: „Olen kuulnud sinu õpetust sellest ajast saadik, kui sa mind selle taevariigi teenistusse kutsusid, aga ausalt öeldes ei saa ma kõigi sinu sõnade tähendusest päriselt aru. Ma ei tea, mis meid nüüd ees ootab, aga arvan, et enamik mu vendi on samamoodi kimbatuses, ehkki kõhklevad oma segadust tunnistamast. Kas sa saad mind aidata?” Jeesus vastas, kätt Naatanaeli õlale pannes: „Mu sõber, pole sugugi üllatav, et sa satud kitsikusse, püüdes minu vaimsete õpetuste tähendusest aru saada, sest sind koormavad nii väga juutide traditsioonidest tulenevad eelarvamused ja viib segadusse pidev kalduvus tõlgendada minu evangeeliumi vastavalt kirjatundjate ja variseride õpetustele.	181:2.23 (1961.2) Then Nathaniel spoke, asking Jesus this question: “I have listened to your teaching ever since you first called me to the service of this kingdom, but I honestly cannot understand the full meaning of all you tell us. I do not know what to expect next, and I think most of my brethren are likewise perplexed, but they hesitate to confess their confusion. Can you help me?” Jesus, putting his hand on Nathaniel’s shoulder, said: “My friend, it is not strange that you should encounter perplexity in your attempt to grasp the meaning of my spiritual teachings since you are so handicapped by your preconceptions of Jewish tradition and so confused by your persistent tendency to interpret my gospel in accordance with the teachings of the scribes and Pharisees.
181:2.24 (1961.3) Olen teile palju suuliselt õpetanud ja teie seas oma elu elanud. Olen teinud kõik mis võimalik, et valgustada teie meelt ja vabastada hinge, ning seda, mida te pole suutnud saada minu õpetustest ja minu elust, peate olema valmis saama sellelt kõigi õpetajate meistrilt — tegelikust kogemusest. Kõigis neis teid ees ootavates kogemustes käin ma teie ees ja teiega on ka Tõe Vaim. Ära karda, seda, millest sa praegu aru ei saa, ilmutab sulle uus õpetaja, kui ta kord tuleb, kogu sinu ülejäänud maise elu ja igavestel ajastutel jätkuvatel õpingutel.”	181:2.24 (1961.3) “I have taught you much by word of mouth, and I have lived my life among you. I have done all that can be done to enlighten your minds and liberate your souls, and what you have not been able to get from my teachings and my life, you must now prepare to acquire at the hand of that master of all teachers—actual experience. And in all of this new experience which now awaits you, I will go before you and the Spirit of Truth shall be with you. Fear not; that which you now fail to comprehend, the new teacher, when he has come, will reveal to you throughout the remainder of your life on earth and on through your training in the eternal ages.”
181:2.25 (1961.4) Ja siis ütles Meister nende kõigi poole pöördudes: „Ärge kohkuge sellest, et te ei saa evangeeliumi tähendusest täielikult aru. Te olete ainult piiratud võimetega surelikud inimesed, aga see, mis ma teile olen õpetanud, on lõpmatu, jumalik ja igavene. Olge kannatlikud ja vaprad, sest teid ootavad ees igavesed ajastud, mil kogete samm-sammult, kuidas muutute täiuslikuks, nii nagu teie Isa Paradiisis on täiuslik.”	181:2.25 (1961.4) And then the Master, turning to all of them, said: “Be not dismayed that you fail to grasp the full meaning of the gospel. You are but finite, mortal men, and that which I have taught you is infinite, divine, and eternal. Be patient and of good courage since you have the eternal ages before you in which to continue your progressive attainment of the experience of becoming perfect, even as your Father in Paradise is perfect.”
181:2.26 (1961.5) Ja siis astus Jeesus Tooma juurde, kes tõustes kuulis teda ütlemas: „Toomas, sul on sageli usku väheks jäänud, aga kuigi sul on kahtluseperioode olnud, pole sa kunagi vaprusest puudust tundnud. Ma tean hästi, et sa ei lase valeprohvetitel ega väärõpetajatel end petta. Kui ma läinud olen, hindavad su vennad sinu kriitilist suhtumist uutesse õpetustesse seda enam. Ja kui teid kõiki eelseisvatel aegadel maailma eri paikadesse laiali pillutatakse, pea meeles, et sa jääd ikka minu saadikuks. Pühenda oma elu suurele tööle — näita, kuidas aineliselt meelestatud kriitiline inimene saab võitu harjumuspärastest intellektuaalsetest kahtlustest, sattudes silmitsi elava tõega, nagu juhtub vaimust sündinud meeste ja naistega, kes kannavad oma elus vaimuvilju ja armastavad üksteist nii, nagu mina olen teid armastanud. Toomas, ma olen rõõmus, et sa meiega ühinesid, ja tean, et pärast lühikest kimbatuseperioodi jätkad sa taevariigi teenimist. Sinu kahtlused on sinu vendi kimbatusse viinud, kuid minule pole need muret teinud. Ma usaldan sind ja lähen sinu ees kas või maailma kõige kaugematesse paikadesse.”	181:2.26 (1961.5) And then Jesus went over to Thomas, who, standing up, heard him say: “Thomas, you have often lacked faith; however, when you have had your seasons with doubt, you have never lacked courage. I know well that the false prophets and spurious teachers will not deceive you. After I have gone, your brethren will the more appreciate your critical way of viewing new teachings. And when you all are scattered to the ends of the earth in the times to come, remember that you are still my ambassador. Dedicate your life to the great work of showing how the critical material mind of man can triumph over the inertia of intellectual doubting when faced by the demonstration of the manifestation of living truth as it operates in the experience of spirit-born men and women who yield the fruits of the spirit in their lives, and who love one another, even as I have loved you. Thomas, I am glad you joined us, and I know, after a short period of perplexity, you will go on in the service of the kingdom. Your doubts have perplexed your brethren, but they have never troubled me. I have confidence in you, and I will go before you even to the uttermost parts of the earth.”
181:2.27 (1962.1) Siis astus Meister Siimon Peetruse juurde, kes tõusis, kui Jeesus tema poole pöördus: „Peetrus, ma tean, et sa armastad mind ja pühendad oma elu taevariigi evangeeliumi avalikule kuulutamisele juutide ja paganate seas, aga mulle teeb muret, et minuga nii lähedastes suhetes veedetud aastad ei ole pannud sind rohkem mõtlema, enne kui midagi ütled. Missugused kogemused tuleb sul küll läbi elada, enne kui sa õpid oma suud pidama! Kui palju häda oled sa meile kaela toonud oma mõtlematu jutu ja jultunud enesekindlusega! Ja sa tood endale veel rohkem muresid kaela, kui sellest puudusest jagu ei saa. Sa tead, et su vennad armastavad sind sellest nõrkusest hoolimata, ja sa peaksid mõistma, et see puudus ei kahanda mingil viisil minu kiindumust sinu vastu, kuid see teeb sinust kehvema töötegija ega lakka kunagi sulle probleeme valmistamast. Aga tänaõhtused läbielamised on sulle kahtlemata suureks abiks. Ja see, mis ma nüüd sulle, Siimon Peetrus, ütlen, kehtib ühtviisi ka kõigi teiste siia kogunenud vendade puhul: täna õhtul on teil kõigil suur oht minu pärast komistada. Te teate, et on kirjutatud: „Karjast lüüakse ja karja lambad pillutatakse laiali”. Kui mind ei ole, on suur oht, et mõni teist alistub oma kahtlustele ja komistab selle kõige pärast, mis minuga juhtub. Aga ma luban teile praegu, et ma tulen mõneks ajaks teie juurde tagasi ja lähen siis teie ees Galileasse.”	181:2.27 (1962.1) Then the Master went over to Simon Peter, who stood up as Jesus addressed him: “Peter, I know you love me, and that you will dedicate your life to the public proclamation of this gospel of the kingdom to Jew and gentile, but I am distressed that your years of such close association with me have not done more to help you think before you speak. What experience must you pass through before you will learn to set a guard upon your lips? How much trouble have you made for us by your thoughtless speaking, by your presumptuous self-confidence! And you are destined to make much more trouble for yourself if you do not master this frailty. You know that your brethren love you in spite of this weakness, and you should also understand that this shortcoming in no way impairs my affection for you, but it lessens your usefulness and never ceases to make trouble for you. But you will undoubtedly receive great help from the experience you will pass through this very night. And what I now say to you, Simon Peter, I likewise say to all your brethren here assembled: This night you will all be in great danger of stumbling over me. You know it is written, ‘The shepherd will be smitten and the sheep will be scattered abroad.’ When I am absent, there is great danger that some of you will succumb to doubts and stumble because of what befalls me. But I promise you now that I will come back to you for a little while, and that I will then go before you into Galilee.”
181:2.28 (1962.2) Siis ütles Peetrus, kätt Jeesuse õlale pannes: „Ma luban, et kui isegi kõik mu vennad peaksid sinu pärast järele andma kahtlustele, ei lase mina end segada millestki, mida sa võiksid teha. Tulen sinuga kaasa ja — kui vaja — suren sinu eest.”	181:2.28 (1962.2) Then said Peter, placing his hand on Jesus’ shoulder: “No matter if all my brethren should succumb to doubts because of you, I promise that I will not stumble over anything you may do. I will go with you and, if need be, die for you.”
181:2.29 (1962.3) Kui Peetrus oma Meistri ees seisis, üleni värisemas tugevatest tunnetest ja tundes tema vastu ehtsat ülevoolavat armastust, vaatas Jeesus otse tema niiskeks muutunud silmadesse ning ütles: „Peetrus, tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, veel enne kui kukk jõuab sel ööl kireda, oled sa minust kolm või neli korda lahti öelnud. Ja seda, mida sa ei jõudnud õppida, kui minuga rahuajal koos olid, õpid sa paljude murede ja kurvastuste kaudu. Ja kui sa oled selle vajaliku õppetunni tõesti omandanud, peaksid oma vendi toetama ja jätkama evangeeliumi jutlustamisele pühendatud elu, ehkki võid sattuda vangi ja ehk isegi mulle järgneda, makstes armastava teenimise eest Isa taevariigi ülesehitamisel kõrgeimat hinda.	181:2.29 (1962.3) As Peter stood there before his Master, all atremble with intense emotion and overflowing with genuine love for him, Jesus looked straight into his moistened eyes as he said: “Peter, verily, verily, I say to you, this night the cock will not crow until you have denied me three or four times. And thus what you have failed to learn from peaceful association with me, you will learn through much trouble and many sorrows. And after you have really learned this needful lesson, you should strengthen your brethren and go on living a life dedicated to preaching this gospel, though you may fall into prison and, perhaps, follow me in paying the supreme price of loving service in the building of the Father’s kingdom.
181:2.30 (1962.4) Aga pea meeles minu lubadust: kui mind üles kutsutakse, jään mõneks ajaks veel teiega, enne kui Isa juurde lähen. Ja ma palun juba sel ööl Isalt, et ta tugevdaks teid kõiki selle vastu, mis teil nii varsti tuleb läbi elada. Ma armastan teid kõiki armastusega, millega Isa armastab mind, ja seepärast peaksite te nüüdsest üksteist armastama nii, nagu mina olen teid armastanud.”	181:2.30 (1962.4) “But remember my promise: When I am raised up, I will tarry with you for a season before I go to the Father. And even this night will I make supplication to the Father that he strengthen each of you for that which you must now so soon pass through. I love you all with the love wherewith the Father loves me, and therefore should you henceforth love one another, even as I have loved you.”
181:2.31 (1962.5) Ja siis laulsid nad kiidulaulu ja lahkusid oma laagrisse Õlimäel.	181:2.31 (1962.5) And then, when they had sung a hymn, they departed for the camp on the Mount of Olives.