175. Kiri		Paper 175
Viimane jutlus templis		The Last Temple Discourse
175:0.1 (1905.1) TOL teisipäeva pärastlõunal veidi pärast kella kahte saabus Jeesus koos üheteistkümne apostli, Arimaatia Joosepi, kolmekümne kreeklase ja veel mõne jüngriga templisse ja hakkas pidama selle püha ehitise õuedel oma viimast jutlust. See jutlus pidi olema tema viimane üleskutse juudi rahvale ja lõplik süüdistus tema ägedatele vaenlastele ja tulevastele surmasaatjatele — kirjatundjatele, variseridele, saduseridele ja Iisraeli valitsejatele. Kogu ennelõuna oli eri rühmadel olnud võimalus Jeesusele küsimusi esitada, tol pärastlõunal ei küsitud temalt enam midagi.		175:0.1 (1905.1) SHORTLY after two o’clock on this Tuesday afternoon, Jesus, accompanied by eleven apostles, Joseph of Arimathea, the thirty Greeks, and certain other disciples, arrived at the temple and began the delivery of his last address in the courts of the sacred edifice. This discourse was intended to be his last appeal to the Jewish people and the final indictment of his vehement enemies and would-be destroyers—the scribes, Pharisees, Sadducees, and the chief rulers of Israel. Throughout the forenoon the various groups had had an opportunity to question Jesus; this afternoon no one asked him a question.
175:0.2 (1905.2) Kui Meister kõnelema hakkas, olid templiõuel kõik vaiksed ja vaoshoitud. Rahavahetajad ja kauplejad polnud söandanud enam templisse siseneda pärast seda, kui Jeesus ja ülesärritatud rahvahulk olid nad eelmisel päeval välja ajanud. Enne jutluse alustamist vaatas Jeesus heldinult kuulajaskonda, kes pidi peagi kuulma tema avalikku halastavat hüvastijättu inimkonnale, mis sisaldas ka juudi väärõpetajate ja vagatsejatest valitsejate viimast hukkamõistu.		175:0.2 (1905.2) As the Master began to speak, the temple court was quiet and orderly. The money-changers and the merchandisers had not dared again to enter the temple since Jesus and the aroused multitude had driven them out the previous day. Before beginning the discourse, Jesus tenderly looked down upon this audience which was so soon to hear his farewell public address of mercy to mankind coupled with his last denunciation of the false teachers and the bigoted rulers of the Jews.
1. Jutlus ^top		1. The Discourse ^top
175:1.1 (1905.3) „Olen olnud koos teiega nii kaua, käinud ringi mööda maad, kuulutades Isa armastust inimlaste vastu, ja paljud on näinud valgust ning astunud usu kaudu taevariiki. Seoses selle õpetustöö ja jutlustamisega on Isa teinud palju imetegusid kuni surnu ülesäratamiseni välja. Paljud haiged ja vaevatud on tänu oma usule terveks saanud, kuid kogu see tõekuulutamine ja haiguste ravimine pole avanud silmi neil, kes keelduvad nägemast valgust ja on kindlalt otsustanud selle taevariigi evangeeliumi tagasi lükata.		175:1.1 (1905.3) “This long time have I been with you, going up and down in the land proclaiming the Father’s love for the children of men, and many have seen the light and, by faith, have entered into the kingdom of heaven. In connection with this teaching and preaching the Father has done many wonderful works, even to the resurrection of the dead. Many sick and afflicted have been made whole because they believed; but all of this proclamation of truth and healing of disease has not opened the eyes of those who refuse to see light, those who are determined to reject this gospel of the kingdom.
175:1.2 (1905.4) Oleme apostlitega ustavaina Isa tahtele andnud parima, et elada koos oma vendadega vastavalt Moosese käsuseaduste mõistlikele nõuetele ja Iisraeli traditsioonidele. oleme järjekindlalt otsinud rahu, kuid Iisraeli juhid ei soovi seda. Lükates tagasi Jumala tõe ja taeva valguse, astuvad nad eksituse ja pimeduse poolele. Valguse ja pimeduse, elu ja surma, tõe ja eksimuse vahel rahu olla ei saa.		175:1.2 (1905.4) “In every manner consistent with doing my Father’s will, I and my apostles have done our utmost to live in peace with our brethren, to conform with the reasonable requirements of the laws of Moses and the traditions of Israel. We have persistently sought peace, but the leaders of Israel will not have it. By rejecting the truth of God and the light of heaven, they are aligning themselves on the side of error and darkness. There cannot be peace between light and darkness, between life and death, between truth and error.
175:1.3 (1905.5) Paljud teist on julgenud mu õpetustesse uskuda ja astunud juba rõõmu ja vabadusse, mida toob teadmine, et sa oled Jumala poeg. Ja te võite olla tunnistajad, et ma olen pakkunud sedasama Jumala poja seisust kogu juudi rahvale, isegi neilesamadele inimestele, kes praegu mind tappa tahavad. Ja mu Isa võtaks need pimestatud õpetajad ja silmakirjalikud juhid veel praegugi vastu, kui nad vaid tema poole pöörduksid ja ennast tema halastusele avaksid. Sellel rahval pole praegugi hilja taeva sõna vastu võtta ja Inimese Poega tervitada.		175:1.3 (1905.5) “Many of you have dared to believe my teachings and have already entered into the joy and liberty of the consciousness of sonship with God. And you will bear me witness that I have offered this same sonship with God to all the Jewish nation, even to these very men who now seek my destruction. And even now would my Father receive these blinded teachers and these hypocritical leaders if they would only turn to him and accept his mercy. Even now it is not too late for this people to receive the word of heaven and to welcome the Son of Man.
175:1.4 (1906.1) Mu Isa on selle rahva vastu kaua armuline olnud. Põlvest põlve oleme saatnud oma prohveteid teda õpetama ja hoiatama ning põlvkond põlvkonna järel on nad need taevast saadetud õpetajad tapnud. Ning nüüd teevad teie isemeelsed ülempreestrid ja kangekaelsed valitsejad sedasama. Nii nagu Herodes laskis tappa Johannese, valmistute teie surmama Inimese Poega.		175:1.4 (1906.1) “My Father has long dealt in mercy with this people. Generation after generation have we sent our prophets to teach and warn them, and generation after generation have they killed these heaven-sent teachers. And now do your willful high priests and stubborn rulers go right on doing this same thing. As Herod brought about the death of John, you likewise now make ready to destroy the Son of Man.
175:1.5 (1906.2) Kuni püsib veel võimalus, et juudid pöörduvad minu Isa poole ja soovivad päästmist, sirutab Aabrahami, Iisaku ja Jaakobuse Jumal teie poole oma halastavad käed, aga kui teie meeleparandamatuse karikas on kord täitunud ja te olete lõplikult minu Isa halastuse tagasi lükanud, jääb see rahvas omapead ja teda tabab kiiresti kuulsusetu lõpp. See rahvas kutsuti maailma valguseks, ilmutama Jumalat tundva rahva vaimset auhiilgust, kuid te olete oma jumalike privileegide täitmisest nii kaugele kaldunud, et teie juhid teevad peagi kõigi ajastute suurima rumaluse, sest nad on peaaegu valmis lõplikult tagasi lükkama Jumala kingitust kõigi ajastute kõigile inimestele — taevase Isa armastuse ilmutust kõigile tema maapealsetele loodud-olenditele.		175:1.5 (1906.2) “As long as there is a chance that the Jews will turn to my Father and seek salvation, the God of Abraham, Isaac, and Jacob will keep his hands of mercy outstretched toward you; but when you have once filled up your cup of impenitence, and when once you have finally rejected my Father’s mercy, this nation will be left to its own counsels, and it shall speedily come to an inglorious end. This people was called to become the light of the world, to show forth the spiritual glory of a God-knowing race, but you have so far departed from the fulfillment of your divine privileges that your leaders are about to commit the supreme folly of all the ages in that they are on the verge of finally rejecting the gift of God to all men and for all ages—the revelation of the love of the Father in heaven for all his creatures on earth.
175:1.6 (1906.3) Ja kui te olete kord tagasi lükanud selle Jumala ilmutuse inimesele, antakse taevariik teistele rahvastele, kes võtavad selle rõõmu ja heameelega vastu. Isa nimel, kes mind on saatnud, hoiatan teid pühalikult, et te kaotate peagi maailmas oma seisundi igavese tõe lipukandjatena ja jumaliku seaduse kaitsjatena. Annan teile praegu viimase võimaluse astuda ette ja kahetseda, näidata oma soovi otsida kogu südamest Jumalat ja siseneda nagu väikesed lapsed siiras usus taevariigi turvalisusesse ja pääsemisse.		175:1.6 (1906.3) “And when you do once reject this revelation of God to man, the kingdom of heaven shall be given to other peoples, to those who will receive it with joy and gladness. In the name of the Father who sent me, I solemnly warn you that you are about to lose your position in the world as the standard-bearers of eternal truth and the custodians of the divine law. I am just now offering you your last chance to come forward and repent, to signify your intention to seek God with all your hearts and to enter, like little children and by sincere faith, into the security and salvation of the kingdom of heaven.
175:1.7 (1906.4) Minu Isa on kaua teie päästmise heaks tööd teinud ja mina tulin teie sekka elama ja isiklikult teile teed näitama. Nii juutide kui ka samaarlaste ning isegi paganate seast on paljud taevariigi evangeeliumisse uskuma hakanud, kuid need, kes peaksid esimestena ette astuma ja taeva valguse vastu võtma, on kangekaelselt keeldunud uskumast Jumala tõeilmutust — inimeses ilmutatud Jumalat ja Jumalani ülendatud inimest.		175:1.7 (1906.4) “My Father has long worked for your salvation, and I came down to live among you and personally show you the way. Many of both the Jews and the Samaritans, and even the gentiles, have believed the gospel of the kingdom, but those who should be first to come forward and accept the light of heaven have steadfastly refused to believe the revelation of the truth of God—God revealed in man and man uplifted to God.
175:1.8 (1906.5) Täna õhtupoolikul seisavad minu apostlid siin teie ees vaikides, kuid peagi kuulete nende kõlavaid hääli, kui nad kutsuvad teid pääsemisele ja veenavad teid ühinema elava Jumala poegadena taevariigiga. Nüüd kutsun ma neid, oma jüngreid ja taevariigi evangeeliumisse uskujaid koos nende kõrval seisvate nähtamatute sõnumitoojatega, tunnistajateks sellele, et ma olen Iisraelile ja tema valitsejatele veel kord vabanemist ja päästmist pakkunud. Ent te kõik näete, kuidas Isa halastus ära põlatakse ja tõe sõnumitoojad tagasi lükatakse. Hoolimata sellest manitsen ma teid, et need kirjatundjad ja variserid istuvad ikka veel Moosese asemel, ja seepärast palun teid nende Iisraeli vanematega koostööd teha, kuni inimeste riike valitsevad Kõigekõrgemad pole seda riiki lõpuks kukutanud ja nende valitsejate asupaika hävitanud. Te ei pea ühinema nende kavadega surmata Inimese Poeg, kuid alluge neile kõigis Iisraeli rahuga seotud küsimustes. Toimige kõigis neis asjus nii, nagu nad teid käsivad, ja järgige seaduste põhinõudeid, kuid ärge võtke eeskuju nende kurjadest tegudest. Pidage meeles, et selles seisneb nende valitsejate patt: nad räägivad, mis on hea, kuid ei tee seda. Te teate hästi, kuidas need juhid panevad teie õlgadele rasked ja vaevukantavad koormad ega liiguta sõrmegi, et aidata teil neid kanda. Nad on rõhunud teid tseremooniatega ja orjastanud traditsioonidega.		175:1.8 (1906.5) “This afternoon my apostles stand here before you in silence, but you shall soon hear their voices ringing out with the call to salvation and with the urge to unite with the heavenly kingdom as the sons of the living God. And now I call to witness these, my disciples and believers in the gospel of the kingdom, as well as the unseen messengers by their sides, that I have once more offered Israel and her rulers deliverance and salvation. But you all behold how the Father’s mercy is slighted and how the messengers of truth are rejected. Nevertheless, I admonish you that these scribes and Pharisees still sit in Moses’ seat, and therefore, until the Most Highs who rule in the kingdoms of men shall finally overthrow this nation and destroy the place of these rulers, I bid you co-operate with these elders in Israel. You are not required to unite with them in their plans to destroy the Son of Man, but in everything related to the peace of Israel you are to be subject to them. In all these matters do whatsoever they bid you and observe the essentials of the law but do not pattern after their evil works. Remember, this is the sin of these rulers: They say that which is good, but they do it not. You well know how these leaders bind heavy burdens on your shoulders, burdens grievous to bear, and that they will not lift as much as one finger to help you bear these weighty burdens. They have oppressed you with ceremonies and enslaved you by traditions.
175:1.9 (1907.1) Pealegi teevad need enesekesksed valitsejad oma heategusid parema meelega siis, kui inimesed neid vaatavad. Nad valmistavad endale laiad palvepaelad ja ametirüüdele laiendatud äärised. Nad ihaldavad aukohti võõruspidudel ja nõuavad esimesi istmeid sünagoogides. Nad himustavad kuulda kiitvaid tervitusi turgudel ja soovivad, et kõik neid rabideks hüüaksid. Ja ehkki nad ootavad inimestelt kõiki neid auavaldusi, omastavad nad salaja lesknaiste maju ja võtavad püha templi teenustelt kasumit. Mulje avaldamiseks peavad need silmakirjatsejad avalikult pikki palvusi ja annavad oma kaaslaste tähelepanu võitmiseks almuseid.		175:1.9 (1907.1) “Furthermore, these self-centered rulers delight in doing their good works so that they will be seen by men. They make broad their phylacteries and enlarge the borders of their official robes. They crave the chief places at the feasts and demand the chief seats in the synagogues. They covet laudatory salutations in the market places and desire to be called rabbi by all men. And even while they seek all this honor from men, they secretly lay hold of widows’ houses and take profit from the services of the sacred temple. For a pretense these hypocrites make long prayers in public and give alms to attract the notice of their fellows.
175:1.10 (1907.2) Ehkki te peaksite oma valitsejaid ja õpetajaid austama, ei tohiks ühtki inimest vaimses mõttes Isaks nimetada, sest teil on ainult üks Isa ja see on Jumal. Te ei tohiks ka püüda oma vendade suhtes taevariigis uhket isandat mängida. Pidage meeles, mis ma olen teile õpetanud: see, kes tahab olla teie seast suurim, olgu kõigi teenija. Kui söandate end Jumala silmis ülendada, alandatakse teid kindlasti; ent seda, kes end tõeliselt alandab, ülendatakse tingimata. Ärge otsige oma igapäevaelus enese, vaid Jumala auhiilgust. Allutage arukalt oma tahe taevase Isa tahtele.		175:1.10 (1907.2) “While you should honor your rulers and reverence your teachers, you should call no man Father in the spiritual sense, for there is one who is your Father, even God. Neither should you seek to lord it over your brethren in the kingdom. Remember, I have taught you that he who would be greatest among you should become the server of all. If you presume to exalt yourselves before God, you will certainly be humbled; but whoso truly humbles himself will surely be exalted. Seek in your daily lives, not self-glorification, but the glory of God. Intelligently subordinate your own wills to the will of the Father in heaven.
175:1.11 (1907.3) Ärge saage minu sõnadest valesti aru. Ma ei kanna viha nende ülempreestrite ja valitsejate peale, kes praegugi minu surma taotlevad. Ma ei ole pahane nende kirjatundjate ja variseride peale, kes mu õpetused tagasi lükkavad. Ma tean, et paljud teist salamisi usuvad, ning tean, et te tunnistate avalikult oma poolehoidu taevariigile alles siis, kui minu tund tuleb. Millega aga põhjendavad oma seisukohta teie rabid, kes kuulutavad, et nad kõnelevad Jumalaga ja söandavad siis tagasi lükata ning hävitada selle, kes tuleb maailmadele Isa ilmutama?		175:1.11 (1907.3) “Mistake not my words. I bear no malice toward these chief priests and rulers who even now seek my destruction; I have no ill will for these scribes and Pharisees who reject my teachings. I know that many of you believe in secret, and I know you will openly profess your allegiance to the kingdom when my hour comes. But how will your rabbis justify themselves since they profess to talk with God and then presume to reject and destroy him who comes to reveal the Father to the worlds?
175:1.12 (1907.4) Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjateenrid! Te tahate sulgeda taevariigi uksed siiraste inimeste ees, sest nad pole juhtumisi teie õpetusi õppinud. Te keeldute astumast taevariiki ja samal ajal teete kõik, mis teie võimuses, et takistada ka teisi sinna pääsemast. Te seisate seljaga vastu pääsemise väravaid ja võitlete kõigiga, kes tahavad sisse saada.		175:1.12 (1907.4) “Woe upon you, scribes and Pharisees, hypocrites! You would shut the doors of the kingdom of heaven against sincere men because they happen to be unlearned in the ways of your teaching. You refuse to enter the kingdom and at the same time do everything within your power to prevent all others from entering. You stand with your backs to the doors of salvation and fight with all who would enter therein.
175:1.13 (1907.5) Häda teile, kirjatundjad ja variserid, silmakirjateenrid, nagu te olete! Sest te teete kõik, mis teie võimuses, et pöörata inimest enda usku, aga kui see on teil õnnestunud, ei jää te rahule enne, kui olete teinud ta kaks korda halvemaks, kui ta oli paganalapsena.		175:1.13 (1907.5) “Woe upon you, scribes and Pharisees, hypocrites that you are! for you do indeed encompass land and sea to make one proselyte, and when you have succeeded, you are not content until you have made him twofold worse than he was as a child of the heathen.
175:1.14 (1907.6) Häda teile, ülempreestrid ja valitsejad, kes te omastate vaeste vara ja nõuate ränka lõivu neilt, kes teenivad Jumalat nii, nagu Mooses nende arvates käskis seda teha! Kas teie, kes te keeldute ilmutamast halastust, võite loota halastusele tulevastes maailmades?		175:1.14 (1907.6) “Woe upon you, chief priests and rulers who lay hold of the property of the poor and demand heavy dues of those who would serve God as they think Moses ordained! You who refuse to show mercy, can you hope for mercy in the worlds to come?
175:1.15 (1907.7) Häda teile, te väärõpetajad, pimedad teejuhid! Mida võib loota rahvalt, kelle seas pime juhib pimedat? Nad mõlemad komistavad ja kukuvad hukatuseauku.		175:1.15 (1907.7) “Woe upon you, false teachers, blind guides! What can be expected of a nation when the blind lead the blind? They both shall stumble into the pit of destruction.
175:1.16 (1907.8) Häda teile, kes te silmakirjaks vannet annate! Te olete petised, sest õpetate, et inimene võib templi juures vanduda ja oma vannet murda, kuid need, kes vannuvad templi kulla juures, peavad oma vannet täitma. Te kõik olete rumalad ja pimedad. Te pole isegi oma autuses järjekindlad, sest kumb on suurem, kas kuld või tempel, mis arvatakse olevat kulla pühaks teinud? Te õpetate sedagi, et kui inimene tõotab altari juures, ei loe tema tõotus midagi, aga kui ta tõotab altaril oleva ohvrianni juures, siis on ta tõotusega seotud. Jälle olete te tõe suhtes pimedad, sest kumb on suurem, ohvriand või altar, mis ohvriandi pühitseb? Millega te niisugust silmakirjalikkust ja autust taevase Jumala silmis põhjendate?		175:1.16 (1907.8) “Woe upon you who dissimulate when you take an oath! You are tricksters since you teach that a man may swear by the temple and break his oath, but that whoso swears by the gold in the temple must remain bound. You are all fools and blind. You are not even consistent in your dishonesty, for which is the greater, the gold or the temple which has supposedly sanctified the gold? You also teach that, if a man swears by the altar, it is nothing; but that, if one swears by the gift that is upon the altar, then shall he be held as a debtor. Again are you blind to the truth, for which is the greater, the gift or the altar which sanctifies the gift? How can you justify such hypocrisy and dishonesty in the sight of the God of heaven?
175:1.17 (1908.1) Häda teile, kirjatundjad ja variserid ja kõik teised silmakirjateenrid, kes te hoolega mündist, aniisist ja köömnest kümnist maksate ning jätate samal ajal kõrvale kaalukama osa seadusest — usu, halastuse ja otsustusvõime! Üht oleksite pidanud mõistuse piires tegema, kuid jätmata teist tegemata. Te olete tõesti pimedad teejuhid ja tummad õpetajad, te kurnate küll sääski, aga kaamelid neelate alla.		175:1.17 (1908.1) “Woe upon you, scribes and Pharisees and all other hypocrites who make sure that they tithe mint, anise, and cumin and at the same time disregard the weightier matters of the law—faith, mercy, and judgment! Within reason, the one you ought to have done but not to have left the other undone. You are truly blind guides and dumb teachers; you strain out the gnat and swallow the camel.
175:1.18 (1908.2) Häda teile, kirjatundjad, variserid ja silmakirjateenrid! Sest te puhastate karika ja liua ülihoolikalt väljastpoolt, kuid seest on need täis väljapressimise, liigkasuvõtmise ja pettuse saasta. Te olete vaimselt pimedad. Kas te ei näe, kui palju parem oleks puhastada karikas algul seest, sest ülevoolav vesi puhastaks teda väljast ise? Te pahelised hukatusele määratud! Te täidate väliselt oma usukombeid, et Moosese käsuseaduse tõlgendusi täht-tähelt järgida, kuid teie hinged on täitunud kurjuse ja tapmisihaga.		175:1.18 (1908.2) “Woe upon you, scribes, Pharisees, and hypocrites! for you are scrupulous to cleanse the outside of the cup and the platter, but within there remains the filth of extortion, excesses, and deception. You are spiritually blind. Do you not recognize how much better it would be first to cleanse the inside of the cup, and then that which spills over would of itself cleanse the outside? You wicked reprobates! you make the outward performances of your religion to conform with the letter of your interpretation of Moses’ law while your souls are steeped in iniquity and filled with murder.
175:1.19 (1908.3) Häda teile kõigile, kes te lükkate tagasi tõe ja põlgate ära halastuse! Paljud teist on nagu lubjatud hauakambrid, mis näivad küll väljastpoolt kaunid, kuid seest on täis surnuluid ja kõiksugu rüvedust. Nii ka teie, kes te teadlikult lükkate tagasi Jumala nõuande, näite inimestele väljastpoolt pühad ja õiged, kuid sisimas on teie südamed täis silmakirjatsemist ja kurjust.		175:1.19 (1908.3) “Woe upon all of you who reject truth and spurn mercy! Many of you are like whited sepulchres, which outwardly appear beautiful but within are full of dead men’s bones and all sorts of uncleanness. Even so do you who knowingly reject the counsel of God appear outwardly to men as holy and righteous, but inwardly your hearts are filled with hypocrisy and iniquity.
175:1.20 (1908.4) Häda teile, rahva võltsteejuhid! olete siit pisut eemale püstitanud monumendi vana aja märtritest prohvetitele, kuid sepitsete plaani tappa see, kellest nad rääkisid. Te kaunistate õigete hauakambreid ja veenate end, et teie poleks oma prohveteid tapnud, kui oleksite elanud esiisade päevil, ja nende võltsvagade mõtetega valmistute tapma teda, kellest prohvetid rääkisid, Inimese Poega. Kui te seda teete, tunnistate endale, et olete nende pahelised pojad, kes hukkasid prohvetid. Minge siis ja täitke oma hukatuse karikas ääreni!		175:1.20 (1908.4) “Woe upon you, false guides of a nation! Over yonder have you built a monument to the martyred prophets of old, while you plot to destroy Him of whom they spoke. You garnish the tombs of the righteous and flatter yourselves that, had you lived in the days of your fathers, you would not have killed the prophets; and then in the face of such self-righteous thinking you make ready to slay him of whom the prophets spoke, the Son of Man. Inasmuch as you do these things, are you witness to yourselves that you are the wicked sons of them who slew the prophets. Go on, then, and fill up the cup of your condemnation to the full!
175:1.21 (1908.5) Häda teile, kurjuse lapsed! Johannes nimetas teid õigusega rästikute sooks ja ma küsin teilt, kuidas pääsete kohtuotsusest, mida Johannes teile kuulutas?		175:1.21 (1908.5) “Woe upon you, children of evil! John did truly call you the offspring of vipers, and I ask how can you escape the judgment that John pronounced upon you?
175:1.22 (1908.6) Veel nüüdki pakun ma teile Isa nimel halastust ja andestust, praegugi sirutan teie poole igavese vendluse armastava käe. Mu Isa on saatnud teile tarku mehi ja prohveteid, mõnda neist olete taga kiusanud ja teised tapnud. Siis ilmus Johannes Inimese Poja tulekut kuulutama ja te hävitasite ta pärast seda, kui paljud olid tema õpetusse uskuma hakanud. Nüüd valmistute jälle süütut verd valama. Kas te ei saa aru, et kord tuleb kohutav arveteõiendamise päev, mil kogu maailma Kohtunik nõuab sellelt rahvalt aru, miks ta need taevased sõnumitoojad on tagasi lükanud, neid taga kiusanud ja hävitanud. Kas te ei saa aru, et peate kogu selle õige vere valamise eest aru andma, alates esimesest hukatud prohvetist kuni Sakarjani, kes tapeti pühapaiga ja altari vahel? Ja kui te oma pahelisi tegusid jätkate, võidakse aru pärida juba teie sugupõlvelt.		175:1.22 (1908.6) “But even now I offer you in my Father’s name mercy and forgiveness; even now I proffer the loving hand of eternal fellowship. My Father has sent you the wise men and the prophets; some you have persecuted and others you have killed. Then appeared John proclaiming the coming of the Son of Man, and him you destroyed after many had believed his teaching. And now you make ready to shed more innocent blood. Do you not comprehend that a terrible day of reckoning will come when the Judge of all the earth shall require of this people an accounting for the way they have rejected, persecuted, and destroyed these messengers of heaven? Do you not understand that you must account for all of this righteous blood, from the first prophet killed down to the times of Zechariah, who was slain between the sanctuary and the altar? And if you go on in your evil ways, this accounting may be required of this very generation.
175:1.23 (1908.7) Oo Jeruusalemm ja Aabrahami lapsed, kes te olete teie juurde saadetud prohveteid kividega surnuks visanud ja õpetajaid tapnud, veel nüüdki tahaksin teie lapsed kokku koguda, nagu kana kogub oma pesakonna enda tiibade alla, ent te ei soovi seda!		175:1.23 (1908.7) “O Jerusalem and the children of Abraham, you who have stoned the prophets and killed the teachers that were sent to you, even now would I gather your children together as a hen gathers her chickens under her wings, but you will not!
175:1.24 (1908.8) Ja nüüd jätan ma teiega hüvasti. Te olete mu sõnumit kuulnud ja oma otsuse teinud. Need, kes on minu evangeeliumisse uskunud, on praegugi turvaliselt jumalariigis. Teile, kes te olete otsustanud Jumala kingituse tagasi lükata, ütlen ma, et te ei näe mind enam templis õpetamas. Minu töö teie heaks on tehtud, nüüd lähen ma oma lastega siit ära ja teie koda jäetakse maha!”		175:1.24 (1908.8) “And now I take leave of you. You have heard my message and have made your decision. Those who have believed my gospel are even now safe within the kingdom of God. To you who have chosen to reject the gift of God, I say that you will no more see me teaching in the temple. My work for you is done. Behold, I now go forth with my children, and your house is left to you desolate!”
175:1.25 (1908.9) Siis andis Meister oma poolehoidjatele märku templist lahkuda.		175:1.25 (1908.9) And then the Master beckoned his followers to depart from the temple.
2. Üksikute juutide olukord ^top		2. Status of Individual Jews ^top
175:2.1 (1909.1) Asjaolu, et juudi rahva vaimsed juhid ja usuõpetajad lükkasid Jeesuse õpetused kunagi tagasi ja sepitsesid tema julma surma, ei mõjuta mingil viisil ühegi üksikjuudi seisundit Jumala ees. Ja see ei tohiks neis, kes end Kristuse järgijateks kuulutavad, juutide kui kaassurelike suhtes eelarvamust tekitada. Juudid kui rahvus, kui sotsiaalpoliitiline rühm, on maksnud Rahuvürsti tagasilükkamise eest kohutavat hinda. Nad on juba ammu lakanud olemast vaimsed tõrvikukandjad, kes kuulutasid inimsoole jumalikku tõde, kuid see ei ole mingi mõistlik põhjendus, miks nende kunagi elanud juutide järeltulijad peaksid kannatama tagakiusamiste all, mis on neile osaks saanud sallimatute, vääritute ja võltsvagade isikute poolt, kes on ennast kuulutanud ka ise juudina sündinud Jeesus Naatsaretlase järgijateks.		175:2.1 (1909.1) The fact that the spiritual leaders and the religious teachers of the Jewish nation onetime rejected the teachings of Jesus and conspired to bring about his cruel death, does not in any manner affect the status of any individual Jew in his standing before God. And it should not cause those who profess to be followers of the Christ to be prejudiced against the Jew as a fellow mortal. The Jews, as a nation, as a sociopolitical group, paid in full the terrible price of rejecting the Prince of Peace. Long since they ceased to be the spiritual torchbearers of divine truth to the races of mankind, but this constitutes no valid reason why the individual descendants of these long-ago Jews should be made to suffer the persecutions which have been visited upon them by intolerant, unworthy, and bigoted professed followers of Jesus of Nazareth, who was, himself, a Jew by natural birth.
175:2.2 (1909.2) Palju kordi on praegu elavate juutide põhjendamatu ja Kristusele võõras vihkamine ning tagakiusamine viinud kannatuste ja surmani süütud, mitte kedagi häirinud juudid, kelle esivanemad Jeesuse ajal kogu südamest evangeeliumi vastu võtsid ja peagi kohkumatult surma läksid tõe eest, millesse nad jäägitult uskusid. Missugune õudusevärin läbib pealtvaatavaid taevaolendeid, kui nad näevad neid, kes on end Jeesuse järgijateks kuulutanud, taga kiusamas, ründamas ja isegi mõrvamas Peetruse, Filippuse, Matteuse ja teiste Palestiina juutide järeltulijaid, kelle esivanemad taevariigi evangeeliumi esimeste märtritena nii austustväärivalt oma elu andsid!		175:2.2 (1909.2) Many times has this unreasoning and un-Christlike hatred and persecution of modern Jews terminated in the suffering and death of some innocent and unoffending Jewish individual whose very ancestors, in the times of Jesus, heartily accepted his gospel and presently died unflinchingly for that truth which they so wholeheartedly believed. What a shudder of horror passes over the onlooking celestial beings as they behold the professed followers of Jesus indulge themselves in persecuting, harassing, and even murdering the later-day descendants of Peter, Philip, Matthew, and others of the Palestinian Jews who so gloriously yielded up their lives as the first martyrs of the gospel of the heavenly kingdom!
175:2.3 (1909.3) Kui julm ja mõistusevastane on sundida süütuid lapsi kannatama oma esiisade pattude eest, kui nad nende pahategudest mitte midagi ei tea ega saa nende eest kuidagi vastutust kanda! Ja teha neid pahelisi tegusid selle nimel, kes õpetas oma jüngreid isegi oma vaenlasi armastama! Selles jutustuses Jeesuse elust on tulnud kirjeldada, kuidas mõned tema juutidest kaaslased ta tagasi lükkasid ja tema häbistavat surma sepistasid. Ent me hoiatame kõiki, kes seda lugu loevad, et selle ajaloolise jutustusega pole mitte mingil viisil põhjendatud sajandeid kestnud nii paljude ennast kristlasteks pidavate isikute ebaõiglane viha ega hoiak iga juudi suhtes. Taevariigisse uskujad, kes järgivad Jeesuse õpetusi, peavad lõpetama iga juudi kohtlemise nii, nagu oleks just tema süüdi Jeesuse tagasilükkamises ja ristilöömises. Isa ja tema Looja-Poeg pole kunagi lakanud juute armastamast. Jumal ei tee isikutel vahet ja pääsemine on olemas nii paganate kui ka juutide jaoks.		175:2.3 (1909.3) How cruel and unreasoning to compel innocent children to suffer for the sins of their progenitors, misdeeds of which they are wholly ignorant, and for which they could in no way be responsible! And to do such wicked deeds in the name of one who taught his disciples to love even their enemies! It has become necessary, in this recital of the life of Jesus, to portray the manner in which certain of his fellow Jews rejected him and conspired to bring about his ignominious death; but we would warn all who read this narrative that the presentation of such a historical recital in no way justifies the unjust hatred, nor condones the unfair attitude of mind, which so many professed Christians have maintained toward individual Jews for many centuries. Kingdom believers, those who follow the teachings of Jesus, must cease to mistreat the individual Jew as one who is guilty of the rejection and crucifixion of Jesus. The Father and his Creator Son have never ceased to love the Jews. God is no respecter of persons, and salvation is for the Jew as well as for the gentile.
3. Suurkohtu saatuslik istung ^top		3. The Fateful Sanhedrin Meeting ^top
175:3.1 (1909.4) Tol teisipäevaõhtul kell kaheksa avati Suurkohtu saatuslik istung. Juba mitu korda varem oli see juudi rahva kõrgeim kohus kuulutanud, et Jeesus peab surema. Juba mitu korda oli austusväärne valitsusorgan nõuks võtnud tema töö peatada, kuid polnud veel kunagi otsustanud teda vahistada ja iga hinna eest surmata. Just enne selle teisipäeva, 30. aasta 4. aprilli südaööd mõistis Suurkohtu tolleaegne koosseis ametlikult ja ühehäälselt nii Jeesuse kui ka Laatsaruse surma. See oli vastus Meistri viimasele pöördumisele juutide valitsejate poole, mille ta oli teinud templis vaid mõni tund enne seda. Sellega näitasid nad oma kibedat meelepaha Jeesuse viimaste jõuliste ülempreestritele, pattukahetsematutele saduseridele ja variseridele suunatud süüdistuste suhtes. Inimese Poja surmamõistmine (juba enne kohut) oli Suurkohtu vastus viimasele taevase halastuse pakkumisele juudi rahvale kui sellisele.		175:3.1 (1909.4) At eight o’clock on this Tuesday evening the fateful meeting of the Sanhedrin was called to order. On many previous occasions had this supreme court of the Jewish nation informally decreed the death of Jesus. Many times had this august ruling body determined to put a stop to his work, but never before had they resolved to place him under arrest and to bring about his death at any and all costs. It was just before midnight on this Tuesday, April 4, a.d. 30, that the Sanhedrin, as then constituted, officially and unanimously voted to impose the death sentence upon both Jesus and Lazarus. This was the answer to the Master’s last appeal to the rulers of the Jews which he had made in the temple only a few hours before, and it represented their reaction of bitter resentment toward Jesus’ last and vigorous indictment of these same chief priests and impenitent Sadducees and Pharisees. The passing of death sentence (even before his trial) upon the Son of God was the Sanhedrin’s reply to the last offer of heavenly mercy ever to be extended to the Jewish nation, as such.
175:3.2 (1910.1) Sellest ajast peale jäeti juudid lõpetama oma rahva lühikest eluperioodi täies vastavuses nende puhtinimliku seisundiga teiste Urantia rahvaste seas. Iisrael oli ära tõuganud Inimese Poja, kes oli teinud lepingu Aabrahamiga, ja Aabrahami laste maailmale tõevalguse toojateks muutmise kava oli kildudeks purunenud. Jumalik leping oli tühistatud ja heebrea rahva lõpp kiiresti lähenemas.		175:3.2 (1910.1) From this time on the Jews were left to finish their brief and short lease of national life wholly in accordance with their purely human status among the nations of Urantia. Israel had repudiated the Son of the God who made a covenant with Abraham, and the plan to make the children of Abraham the light-bearers of truth to the world had been shattered. The divine covenant had been abrogated, and the end of the Hebrew nation drew on apace.
175:3.3 (1910.2) Suurkohtu ametnikele anti järgmisel varahommikul käsk Jeesus vahistada, kuid neil keelati seda avalikult teha. Neil kästi kavandada tema salamisi kinnivõtmine, eelistatavalt ootamatult ja öösel. Saades aru, et ta ilmselt sel päeval (kolmapäeval) templis enam ei õpeta, anti Suurkohtu ametnikele käsk „tuua ta juutide kõrge kohtu ette mingil ajal enne neljapäeva keskööd”.		175:3.3 (1910.2) The officers of the Sanhedrin were given the orders for Jesus’ arrest early the next morning, but with instructions that he must not be apprehended in public. They were told to plan to take him in secret, preferably suddenly and at night. Understanding that he might not return that day (Wednesday) to teach in the temple, they instructed these officers of the Sanhedrin to “bring him before the high Jewish court sometime before midnight on Thursday.”
4. Olukord Jeruusalemmas ^top		4. The Situation in Jerusalem ^top
175:4.1 (1910.3) Kui Jeesus templis oma viimase jutluse lõpetas, olid apostlid taas segaduses ja jahmunud. Selleks ajaks, kui Meister alustas oma kohutavaid juudi valitsejatele suunatud süüdistusi, oli Juudas templisse tagasi jõudnud, nii et selle Jeesuse viimase templis peetud jutluse teist poolt kuulsid kõik kaksteist apostlit. Kahjuks ei kuulnud Juudas Iskariot tema hüvastijätujutluse esimest, halastust pakkuvat osa. See viimane halastusepakkumine juutide valitsejatele jäi tal kuulmata sellepärast, et ta vestles samal ajal oma saduseridest sugulaste ja tuttavatega, kellega ta oli koos lõunat söönud ja arutanud, kuidas oleks kõige kohasem Jeesusest ja teistest apostlitest lahku lüüa. Kuulates Meistri viimaseid juutide juhtide ja valitsejate vastu suunatud süüdistusi, tegi Juudas täieliku ja lõpliku otsuse evangeeliumiliikumine hüljata ja oma käed kogu ettevõtmisest puhtaks pesta. Ta lahkus siiski templist koos kaheteistkümne apostliga ja läks koos nendega Õlimäele, kus kuulas saatuslikku jutlust Jeruusalemma hävitamisest ja juudi rahva lõpust, ning jäi tol teisipäeva õhtul uues laagris Ketsemani lähedal nende juurde.		175:4.1 (1910.3) At the conclusion of Jesus’ last discourse in the temple, the apostles once more were left in confusion and consternation. Before the Master began his terrible denunciation of the Jewish rulers, Judas had returned to the temple, so that all twelve heard this latter half of Jesus’ last discourse in the temple. It is unfortunate that Judas Iscariot could not have heard the first and mercy-proffering half of this farewell address. He did not hear this last offer of mercy to the Jewish rulers because he was still in conference with a certain group of Sadducean relatives and friends with whom he had lunched, and with whom he was conferring as to the most fitting manner of dissociating himself from Jesus and his fellow apostles. It was while listening to the Master’s final indictment of the Jewish leaders and rulers that Judas finally and fully made up his mind to forsake the gospel movement and wash his hands of the whole enterprise. Nevertheless, he left the temple in company with the twelve, went with them to Mount Olivet, where, with his fellow apostles, he listened to that fateful discourse on the destruction of Jerusalem and the end of the Jewish nation, and remained with them that Tuesday night at the new camp near Gethsemane.
175:4.2 (1910.4) Rahvahulk, kes oli kuulnud, kuidas Jeesus pärast halastavat üleskutset juutide juhtidele jätkas nende ootamatute ja salvavate etteheidetega, peaaegu halastamatute süüdistustega, oli vapustatud ja hämmelduses. Kui Suurkohus Jeesusele surmaotsuse langetas ja Meister apostlite ning mõne jüngriga Õlimäel istus ja juudi rahva hukku ennustas, arutas kogu Jeruusalemm tõsiselt ja vaiksehäälselt ühtainust küsimust, mida nad Jeesusega teevad.		175:4.2 (1910.4) The multitude who heard Jesus swing from his merciful appeal to the Jewish leaders into that sudden and scathing rebuke which bordered on ruthless denunciation, were stunned and bewildered. That night, while the Sanhedrin sat in death judgment upon Jesus, and while the Master sat with his apostles and certain of his disciples out on the Mount of Olives foretelling the death of the Jewish nation, all Jerusalem was given over to the serious and suppressed discussion of just one question: “What will they do with Jesus?”
175:4.3 (1910.5) Nikodeemose majja kogunes üle kolmekümne silmapaistva juudi, kes uskusid salaja taevariigisse. Nad arutasid, missugust teed valida, kui peaksid avalikult Suurkohtust lahku lööma. Kõik kohalviibijad olid ühel nõul, et nad tunnistavad avalikult oma poolehoidu Meistrile selsamal tunnil, mil kuulevad tema vahistamisest. Ning täpselt nii nad toimisidki.		175:4.3 (1910.5) At the home of Nicodemus more than thirty prominent Jews who were secret believers in the kingdom met and debated what course they would pursue in case an open break with the Sanhedrin should come. All present agreed that they would make open acknowledgment of their allegiance to the Master in the very hour they should hear of his arrest. And that is just what they did.
175:4.4 (1911.1) Saduserid, kes olid nüüd Suurkohtus ülekaalus ja seda oma kontrolli all hoidsid, soovisid Jeesust hävitada järgmistel põhjustel:		175:4.4 (1911.1) The Sadducees, who now controlled and dominated the Sanhedrin, were desirous of making away with Jesus for the following reasons:
175:4.5 (1911.2) 1. nad kartsid, et rahva kasvav poolehoid Jeesusele ähvardab ohustada juudi rahva olemasolu Rooma võimude võimaliku sekkumise tagajärjel;		175:4.5 (1911.2) 1. They feared that the increased popular favor with which the multitude regarded him threatened to endanger the existence of the Jewish nation by possible involvement with the Roman authorities.
175:4.6 (1911.3) 2. tema innukas soov templit reformida puudutas otseselt nende tulusid, templi puhastamine mõjutas nende rahakotti;		175:4.6 (1911.3) 2. His zeal for temple reform struck directly at their revenues; the cleansing of the temple affected their pocketbooks.
175:4.7 (1911.4) 3. nad pidasid end vastutavaks ühiskonnakorra säilimise eest ja kartsid tagajärgi, mida võis tekitada Jeesuse inimestevahelist vendlust kuulutava veidra uue doktriini edasine levik.		175:4.7 (1911.4) 3. They felt themselves responsible for the preservation of social order, and they feared the consequences of the further spread of Jesus’ strange and new doctrine of the brotherhood of man.
175:4.8 (1911.5) Variserid soovisid lasta Jeesuse tappa teistsugustel põhjustel. Nad kartsid teda, sest:		175:4.8 (1911.5) The Pharisees had different motives for wanting to see Jesus put to death. They feared him because:
175:4.9 (1911.6) 1. ta avaldas varjamatut vastuseisu nende traditsioonilisele mõjuvõimule rahva üle. Variserid olid ultrakonservatiivsed ja panid väga pahaks neid oletatavalt radikaalseid rünnakuid nende kui usuõpetajate õigustatud prestiižile;		175:4.9 (1911.6) 1. He was arrayed in telling opposition to their traditional hold upon the people. The Pharisees were ultraconservative, and they bitterly resented these supposedly radical attacks upon their vested prestige as religious teachers.
175:4.10 (1911.7) 2. nad pidasid Jeesust seaduserikkujaks, sest ta oli ilmutanud täielikku ükskõiksust sabati ja arvukate teiste seaduse- ning tseremoonianõuete suhtes;		175:4.10 (1911.7) 2. They held that Jesus was a lawbreaker; that he had shown utter disregard for the Sabbath and numerous other legal and ceremonial requirements.
175:4.11 (1911.8) 3. nad süüdistasid teda pühaduseteotuses, sest ta nimetas Jumalat oma Isaks;		175:4.11 (1911.8) 3. They charged him with blasphemy because he alluded to God as his Father.
175:4.12 (1911.9) 4. ja nüüd olid nad tema peale põhjalikult vihastanud kibeda hukkamõistu pärast, mida ta oli päeval oma hüvastijätujutluse lõpuosas väljendanud.		175:4.12 (1911.9) 4. And now were they thoroughly angry with him because of his last discourse of bitter denunciation which he had this day delivered in the temple as the concluding portion of his farewell address.
175:4.13 (1911.10) Kui Suurkohus oli Jeesuse ametlikult surma mõistnud ja tema vahistamiseks korraldused andnud, läks ta tol teisipäeval enne keskööd laiali, olles kokku leppinud kohtuda järgmisel hommikul kell kümme ülempreester Kaifase majas, et sõnastada süüdistused, mille põhjal Jeesus kohtu ette tuua.		175:4.13 (1911.10) The Sanhedrin, having formally decreed the death of Jesus and having issued orders for his arrest, adjourned on this Tuesday near midnight, after appointing to meet at ten o’clock the next morning at the home of Caiaphas the high priest for the purpose of formulating the charges on which Jesus should be brought to trial.
175:4.14 (1911.11) Üks väike saduseride rühm oli teinud isegi ettepaneku Jeesus mõrvata lasta, kuid variserid keeldusid kindlalt niisugust sammu toetamast.		175:4.14 (1911.11) A small group of the Sadducees had actually proposed to dispose of Jesus by assassination, but the Pharisees utterly refused to countenance such a procedure.
175:4.15 (1911.12) Selline olukord valitses Jeruusalemmas ja inimeste seas tol sündmusrikkal päeval, mil seda saatuslikku maapealset stseeni oli kogunenud ülevalt jälgima tohutu hulk taevaolendeid, kes tahtsid oma armastatud Suverääni heaks midagi ette võtta, kuid ei suutnud, sest nende ülemjuhatajad hoidsid neid kindlalt tagasi.		175:4.15 (1911.12) And this was the situation in Jerusalem and among men on this eventful day while a vast concourse of celestial beings hovered over this momentous scene on earth, anxious to do something to assist their beloved Sovereign but powerless to act because they were effectively restrained by their commanding superiors.